kolmapäev, 29. detsember 2021

MAALIMISEST

Avastasin, et on huvitav jälgida, mida ma maalimisest mõtlen.
Hoolimata sellest, et olen 3 aastat veetnud Tartu Ülikooli maaliosakonnas 90-ndate teises pooles ja pärast veel mitu aastat Tallinnas Kunstiakadeemias, tundub mulle, et olen siiski diletant. Midagi on puudu. 
Üks asi on see seletamatu miski, mis teeb inimesest kunstnikku, mida mul paistab, et pole, ja mida pole ka paljudel teistel, kes on igasuguseid koole ja asju lõpetanud. Olgu sellega, kuidas on. See on kindlasti väga vaieldav ja lõpuni ei saa selgust. Mulle täitsa meeldib see artikkel, mis natuke kunstnikuks olemise üle mõtiskleb.
Ise jätkan praegu tehnilistest oskustest rääkimisest.
Ma ei suuda ära imestada, kuidas mind lasti rahulikult kunstnikuks õppida, ilma et iialgi oleks nõutud akadeemilist maalimisoskust? Nii palju, kui mäletan, anatoomiline täpsus ja vorm jäi kuidagi teisejärguliseks. Oluline oli julgus värvidega möllata. Eks siis seda sai ka omajagu tehtud ja uhkegi oma julguse üle oldud. Ma ei tea küll, miks. Ei ole ühtki pilti, mida ma nüüd enda omaks tahaks tunnistada. Kui siis mõni üksik, aga ega neiski ole näha meistri kätt ega kunstniku "miskit". Seda "miskit" ma ei otsigi. Usun, et see võib tulla, kui eesmärgiks pole inimestele meeldimine, vaid teed, sest teisiti lihtsalt ei saa enam edasi elada. Kui ülevaks minna ja suuri sõnu pruukida, siis võiks öelda, et kui teed Jumala jaoks ja ainuüksi tema jaoks. See on omaette teema, millega tegeleda. 
Praegu hakkasin otsima käsitöö oskust ja käe meisterlikkust. Varasemal ajal mul polnud üldse seda taotlust, aga nüüd on. Ja nüüd ongi selge, et jään sellega hätta ka. Olen pusinud H portree kallal mitmeid tunde ja ei tule kuidagi. Ei tule kuidagi välja, et värv ja vorm läheks kokku ja hakkaksid teineteist toetama ja tekiks harmooniline elus tervik.
Näitkeks nagu see siin:



































Need on need õigel ajal tegemata jäänud õpipoisi tööd, mis nüüd kätte maksavad ja oma osa nõuavad.

Ilmselt võiksin jätta nüüd selle maali rahule ja minna uue juurde. Käsitöö oskus kätt liigutamata ei tule.
Natuke veel tegelen temaga, siis pildistan üles ja viskan nurka. Las ta olla. 

Ja teen ka ühe kataloogi, kuhu koguda maailma parimad portreed, mida imetleda.

PESUMASIN

Ühel varahommikul hakkas J minu kõrval ootamatult hüpeldes vingerdama. Kogu voodi rappus ja väriseses. Esialgu tundus, et see on epilepsiahoog. 

"Mis viga on? Mis juhtus?"

"Pesumasin töötab."

kolmapäev, 22. detsember 2021

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

esmaspäev, 20. detsember 2021

KAUNISTUSED

 

Ise tegi

laupäev, 18. detsember 2021

MÄLU

Me lähme päris tihti Torupilli selveri juures asuvast kollasest majast mööda, sest astume päris tihti Vesivärava kohvikust läbi kondiitri- ja pagaritoodete pärast. Ükskord suvel põgenesime koos J-ga kollase maja räästa alla äikese eest varju.

Täna, 18. detsembril läksin koos oma pisikestega jälle sellest majast mööda. me oleme seda üsna tihti suve lõpul ja sügisel teinud, pärast seda äikesepäeva.

Aga alles täna ütles J ootamatult: "Seal juba käisime. Vihma sajab." 

Ta mäletab nii palju... 

Mõned soovitavad osa mänguasju ära panna ja siis mingi hetk uuesti need uute pähe lagedale tuua. J-ga see ei toimi. Tal võib suvalisel hetkel mõni auto meelde tulla, mida ta hakkab ka kohe otsima. Mõnikord on juhtunud, et see ongi olnud ärapandute hulgas.

kolmapäev, 15. detsember 2021

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!

pühapäev, 12. detsember 2021

KUIDAS TEADA, MIDA PÄRISELT VAJA ON

Tütrekese silmad on aastaga pooleteise miinuse võrra viletsamaks jäänud. Nüüd on -5 ja vasak -4,25. Ise ta ohkas kergendatult: "Õnneks mitte nii halb kui emmel." Minul oli 13-14-aastaselt mõlemad silmad -8 ringis. Ega ma täpselt ei mäleta ka. Oli palju ja prilliklaasid olid nagu pudelipõhjad ja ilma prillideta oli maailm nagu värvilaikudest udu. Nüüd mul on juba 15 aastat tagasi opereeritud silmad ja näen siiani suurepäraselt. Vahel tundub, et võib-olla hakkan varsti tahtma plussklaase. Ei tea - eks paistab. Eks paistab ka, millal E saab operatsiooni teha või läätsi kandma hakata. Praegu veel mõnda aega mitte. Mõnda aega oleme veel prillipoe kliendid.

Eile valis E uued raamid ühest poest välja ja sai lisaks ostuarvele kaasa talongi, mis ütleb, et kui kuu aja jooksul osta samast poest veel ühed klaasid, saab raamid tasuta. Selline osav, tekitatud vajadus ja tarbija mentaliteedi kasvatamine. Iga hinna eest on vaja müüa. Ja ongi vaja, ilma irooniata, sest muidu sureb ära.

Müüa asju, mille järgi on tekitatud vajadus. Hakkasin selle peale mõtlema ja see tegi kurvaks, et mina ka pean osalema selles rattas. Kui ma nüüd väikest viisi tegelen kirjastamisega, eks ole ka siis valitud raamatuid, mis pole kuigi südamelähedased ja on meie lehel rivis kasumi teenimislootuses. Ja mitte sellepärast, et nendeta lihtsalt edasi enam elada ei saanud. 

Kuidas saaks nii, et tung ellu jääda ei varjutaks päris-päris sisu. Või noh, eks see ellujäämisvajadus ole sama päris, kui kõik muu. Keeruline.