KAKS VEIDRAT PILTI LEMMIKNÄITLEJATEGA.

 

Ideekavandid animafilmile "Papa".

THE ROAD. 2009.

Filmi teema on paeluv! Mis saab siis kui enamik inimesi hukkub katastroofis ja Maa ei suuda neid väheseidki, kes ellu jäid, toita. Siinne nägemus ja lootus on, et säilib käputäis inimesi, kes suudavad kinni pidada praeguse aja tsiviliseeritud ühiskonna tõekspidamistest: eelkõige, maksku või elu, hoiduda kannibalismist. See aga tundub vastuoluline: iga hinna eest ellu jääda, samas hoiduda peaaegu ainuvõimalikust ellujäämis vahendist. Kui midagi ei kasva ja miski ei ela. "Maailmalõpu" üle elamine on üks asi, aga mis saab järgmistel aastakümnetel, kui kõik on läinud? Muuhulgas ka tsiviliseeritud inimväärsete mugavustega harjunud isiku identiteet. Kas elul oleks sama väärtus, kui eesmärgiks on ainult elu ise, st ellu jäämine ükskõik kuidas? Ja ainult sellega tulebki tegelda kogu aeg ja ilmselt sinu elu lõpuni.
Kas siis on aega ja jõudu hoolida tõekspidamistest, mis olid kunagi hoopis teisel ajal. Võib-olla eksperimendi mõttes? Mida ikka kaotada on? Teine valik on ju surm ja see tuleb niikuinii. Antud filmis saab seda küll ja küll näha. Nii vaba kui ka vägivaldset. Ja see on reaalne ja usutav. Siin pole positiivseid üliinimlikke kangelasi, kes ikka ja alati ellu jäävadad ja pahasid, kes halastamatult maha notitakse. On vaid tugevad kiskjad, kes murravad elu nimel nõrgemaid. Kogu loomulik lugu.
Et kõik põgus naturalistlik ja hirmus olustikukirjeldus poleks ning et kultuurikihiga turvaliselt kaetud inimesel oleks end kellegagi samastada, on siia meile sätitud isa ja poeg. Teel uue elu poole kuskile teise kohta, kus on rohkem lootust elule. Poisi ema (Charlize Theron) keeldub kaasa minemast. Tema on valinud antud hetkel lihtsama tee - surma. Ta lahkub rahulikult ja kaalutletult(Mis ma ise teeks sel juhul, kui mu laste isa arvab, et peaks vastu panema nii kaua kui võimalik, aga mina peaksin seda asjatuks piina pikendamiseks. Kui ma siiski otsustaks üksi lahkuda, vähendaksin ju hoobilt lapse niigi kasinaid shansse ellu jääda...) Küllap peaks ema valik rõhutama olukorra meeleheitlikust: on ikka veel hullem kui esmapilgul tundub.
Nad lähevad kahekesi ja kohtavad teel inimesi, kes neid ära tahavad süüa või paljaks varastada, aga ka veel abitumaid olendeid, kui nad ise. Isa (Viggo Mortensen) räägib pojale kurjusest ja headusest. Isa ja poja suhtes on ilu ja veenvat südamlikust ning see oleks suurepärane koostöö mõnes teises situatsioonis, mõnes teises filmis. Sest.
Lapse "headus"? Kas sellist asja on üldse olemas? Heaks ju õpitakse, kasvatakse. Aga kui laps on näinud terve oma elu vaid surma ja vägivalda ning metsikut rabelemist elu eest, kust tal need positiivsed ideaalid ja eeskujud. Isa räägitud muinasjuttudest ennemuistsetest aegadest? Tundub nagu oleks isa ja poeg ootamatult sattunud uude maailma, aga mitte seal juba 10 aastat elanud.
Ma ei usu neid siinses keskkonnas. Kui ehk vaid siis, et tegemist vahetult surmale eelnenud meeldiva hallutsinatsiooniga. Sellele võiks vihjata isa värvilised unenäod aastatetagusest õnnelikust elust.
Ja poisikesele viirastub ideaalne perekond, kes neile justkui salaja millegipärast järgneb ning kellega ta lõpuks ühineda saab. Nii saab film lootusrikka ja õnneliku lõpu.

POLLI PÄEVIKUD. 2010.

Poll / The Poll Diaries, Eesti-Saksamaa-Austria 2010
Režissöör ja stsenarist: Chris Kraus
Osades: Tambet Tuisk, Paula Beer, Edgar Selge, Jeanette Hain, Ricky Müller
Operaator: Daniela Knapp
Muusika autor: Annette Focks
Montaaž: Uta Schmidt
Produtsendid: Alexandra Kordes, Meike Kordes, Riina Sildos, Danny Krausz
Tootjad: Kordes&Kordes GmbH, Dor Film, Amrion
Levitaja: Amrion
Pikkus: 2 tundi 9 minutit
Žanr: romantiline thriller

Lehkav, hull ja haavades aeg.
Päevikusse kirjutati umbes midagi sellist: isa ütles mulle, et kord ma suren ja minust ei jää midagi alles nagu mind poleks olnudki.
Kui on lõpp, siis pöördumatult. Lapsepõlve lõpp: ema surm ja esimene tõsine vastuhakk isale ja korrale, mille sümboliks isa kaudselt on. Mitte midagi endisest ei jää järgi. Ainult mälestused.
Tunneta jõuetust ja ängi, kui kõik ümberringi muutub.
Lõpp tuleb nii. 
Üks trotslik 14-aastane tüdruk Oda (Paula Beer) Berliinist satub juhuslikult kokku eestlasest romantilise mässaja ning anarhist Schnapsiga (Tambet Tuisk). Mõlemad on jõulised vastuhakkajad, kelle rahulolematus on silmatorkav ja selgesti loetav. Nad ootavad muutusi. Nõuavad neid. Kuid see pole traagiline hingesugulus- ja armastuslugu liiga noore tüdruku ja surmamõistetud kurjategija vahel. See lugu ei keskendu inimestele, kuigi siin leidub mitmeid huvitavaid psühholoogilisi nüansse mitmete teiste tegelaste juures. Siiski jäävad need kõik fragmentaalseks ja pelgalt ära mainituks. Suhetest justkui ei oleneks otseselt midagi, kuid ometi on need hetkel tähtsusetud situatsioonid ja seosed, millest tulevikus saab paljugi sõltuma. On kiiresti muutuv aeg. Lihtne on sellele jalgu jääda. Neil erilistel inimestel, kes ise on paradoksaalselt selle aja loojad.
Jõuetus ja fataalsus.
Üksikisikuna, eraldi võttes, ei oma inimene mingit tähtsust otsustavate sündmuste - mässude, revolutsioonide, sõdade - keerises, kui määratakse inimmassi saatust. Kui aga neid üksikuid inimesi poleks, poleks ka loomulikult mäletamisväärseid fakte, mida hiljem raamatutesse kirjutada ja millest filme teha. Kuidas siis mingil hetkel saab üksikisik nii tähtsusetult jõuetuks muutuda, et tema mitmekihiline, ainukordne ning kehtestamistvääriv maailma muutub tühiseks fataalsetes sündmustes? Üksikisik omandab alles siis tõelise väärtuse, kui indiviide saab terve ruumi täis ühel ajal tiheda intensiivsusega kokku panduna. Siis sünnib eriline aeg oma mainimisväärsete sündmustega. 
Hetked muutuvad nii kiiresti, et pole aega eelmisegagi harjuda. Ühtäkki hakkavad kõik üheaegselt midagi toimetama, midagi kiiresti otsustama, misläbi tekib üks suur ja pinget kruttiv tohuvabohu, millele otsustavaid nükkeid lisavad juhuslikult ja nalja pärast tehtu.
Katsu vaid jälgida!
Oda toob isale kingituseks siiami kaksikute preparaadi. Armukade võõrasema (Jeanette Hain) viskab selle vihahoos vette. Mõne aja pärast hulbib täiesti säilinud väärastunud loode kaldale (see ei lagunegi ja kalad ka ei söö piirituses ligunenud orgaanikat?). Kasuema poeg koos Odaga leiavad ning pistavad selle süüdimatult viinavaati. Mõned päevad hiljem suurejoonelisel piknikul, kus osaleb ka suur hulk Vene soldateid, puruneb vaat ja selgub, et vaesed venelased on joonud viina, milles oli õõvastav preparaat. Ja vaadi lõi lõhki üks venelane, kui mõisvalitseja (Ricky Müller), kes on keelatult lähedases suhtes võõrasemaga, sai teada, et ta on hüljatud, ja olles sellest kõvasti riivatud, tõukab joobnut sõdurit nii, et too kukub saatuslikule anumale otsa. Paljastub iiveldamapanev saladus. Et rasket olukorda natukenegi siluda, annab doktor (Edgar Selge) mõisavalitsejale korralduse uus vaat tuua. Just täpselt samal hetkel saabub teade Esimese maailmasõja algusest. Alandatud mõisavalitseja tormab vihasena mõisa. Tal on kindel plaan hävitada oma armukese mehe "laboratoorium", juhtumisi nurjates nii ka Schnapsi põgenemislootused. No on pundar! Mitmed "püssid laval" mitmel korral ja mitte asjata - võib täitsa kindel olla, et igaüks neist teeb täpselt õigel ajal paugu ka. Keerukalt ja õnnestunult komponeeritud stsenaarium ja rezhissööritöö.
Omaette väärtuse annab filmile olustiku pisut vildakas ja metafoorne kujutamine. Kui oskate maitsekast veidrusest ja peenest õudusest lugu pidada. Mõned näited. Ema laibaga reisiv tütarlaps. Muuseas, kui tihti peaks südasuvel jääd vahetama, et surnu mitmepäevase reisi intensiivselt lagunemata vastu peaks? Kuidas küll aeg haises! Ja kuidas panna jääd nii et sulavesi surnut üle ujutaks? Ja siis näidatakse naturalistlikke haavu, mida on ihusse rebestanud peale vajunud kirst või kuulid. Haavad otseses mõttes või ülekantud tähenduses, mida on vaja viivitamatult tohterdada. Ja seda tehaksegi! Hulgaliselt klaaspurkides preparaate, mida "teadlasest" isa üha juurde muretseb, kõhklematult veel poolenisti elusatel inimestel kolpasid avades ja ajusid välja urgitsedes. Tema on see mees, kes teab täpselt, kus kohas inimese ajus kurjus pesitseb. Hull, muidugi hull! Aga kes neist seal poleks? Oma maailma kapseldunud ja ainult põgusalt ümbrust märkavad nagu nad on. Ses mõttes on iga hetk täiskasvanuks saaval Odal, kes pealegi tuleb väljast poolt põhisüsteemi, hõlbus näha olukorda kainemalt või vähemalt on tal lihtsam omandada teistsugust vaatenurka käesolevatele asjadele ja pääseda. Ta ei pea kaduma. Temast saab looja.
Oda on ka reaalselt olemas olnud inimene. Oda Schaefer - "luuletaja, kelle raamatuid pole enam saada". Kehv tõlge või mis? Igal juhul mina hakkasin küll vahetult pärast filmi sellise luulelise väite peale kahtlustama, et süzhee on ikkagi puhas väljamõeldis ja tegelased fiktsionaalsed. Sest kuidas nii: pole saada? Raamatukogud on ju ikkagi olemas. 

MAMA GOGO. Island 2010.

Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.

Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.

PAL ADRIENN.

Pál Adrienn
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth

Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.

MIDAGI POSITIIVSET. EHK ON TEGEMIST IKKAGI EKSITUSEGA...

"Congratulations! Your film "Oranus" won the award for the best short film, in the category animation at the LUFF 2010."

THE ORPHAN.

Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile
(Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavadpidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas  tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud,leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha.
keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.
”Orb” on verdtarretav õudusfilm, mille süzhees on oma roll ka… Eestil! Osades Vera Farmiga 
(”Kahe tule vahel”), Peter Sarsgaard (”Lennuplaan”), Isabelle Fuhrman (”Ghost Whisperer”),CCH Pounder (”Räpane Mackey”), Jimmy Bennett (”Star Trek”), Karel Roden (”Hellboy”) jt.Lavastas Jaume Collet-Serra (”Vahakujude muuseum”).

Kui ootame õudusfilmilt, et keegi esmapilgul eriliselt armas ja leebe episood episoodi järel "ootamatult" ikka üha enam eemaletõukavamaks muutuks, olles lõpuks nii ähvardavalt, õudsalt vägivaldne, et kargab nurga tagant kallale, siis on just see film, mida vaadata. Nii see tavaliselt kuratlike lastega filmides läheb. Täpselt õiges kohas tekivad hirmuvärinad ja süda hakkab kõvasti peksma, kui haavatavaid ohvrid rünnatakse. Üks või kaks head hinge kaovad igaveseks meie seast, aga kõige süütumad, kõige paremad pääsevad läbi suurte katsumuste õnnelikult. See on lihtsalt õudne! Lihtsalt õudne, kui etteaimatav ja läbinähtav võib üks film olla! Kuigi ilus ja kütkestav vaadata. Isabelle Fuhrman (Esther) eelkõige.
Muidugi ei aima ma, et andekas ja armas laps osutub hullumeelseks 32-aastaseks Baumanni sündroomiga (kas tema on ainus selle sündroomiga isik maailmas?) maniakiks, kes Eesti psühhiaatriakliinikust on suutnud põgeneda. Jüri Saarma on siis ülemaailmselt tuntud või kuidas selline Saarna instituut filmi tekkis? Ja miks just Eesti? Miks mitte näiteks Serbia?  Mujal hirmsas Ida-Euroopa riigis siis pole leida mõnda tuntud nime, mida pisut muudetuna suurema usutavuse huvides, kuid äratuntavalt, saaks filmis kasutada? Peaaegu teaduslik, peaaegu võimalik.

Hingelt värdjas, aga ihult kunstiliselt liialdatud ideaalse lapse kehaga 30-aastane naine. On siis selline kulumatuse sündroom usutav. Ja kui ongi, siis miks ainult hambad kuluvad, aga muu keha jääb puutamata?

Tegelikult ma ootan ju küll õudusfilmilt ootamatuid selja tagant hiilimisi ja jõhkralt surnuks pussitamisi. Midagi hirmsat, mida päris elus kogeda ning näha ei tahaks. Ootan, ootan. See on minu probleem, kui eelistan kõike seda hirmu peenemalt ja nüansirikkamalt. Eks ma võiksin ju valida siis õigeid filme, kus tavaelu keeratakse kummuli küll, aga nii, et ei saa arugi, et ühtäkki on kõik harjunud rütmist väljas täiesti argisel moel. Maitse asi. Või mingi dokumentaalfilm - õudse reaalsuse paljastaja. Igaühele oma! Või... võta, mis parasjagu on ja mõtle sellest nii nagu soovid. Mugandada nagu ka filmistsenaristid endale lubanud on. Kohanduda hirmsa viirusliku nakkusega.

Näide Ida-Euroopa igate pidi hooletusse jäetud 30-aastastest naistest.

Esther on nagu viirus, mis järsku ühele perekonnale kallale tuleb ja asub tasapisi hävitama. Kurjusest vaevatud ebardi eesmärk on hävitada peaagu õnnelik ja toimiv perekond. Võiks ju tapmata ringi nahistada, leida endale sobivalt rahuldav mees või ka mitu. Paraku pole võimalik - esiteks segab õnnetu lapsepõlv jubedas lastekodus, teiseks ei pruugi sellise puudega hästi ära elatuda. Töö kasulapsena on lihtsam, kuigi eneseteostus (Esther on andekas maalija ning pianist) ja naiseelu on muidugi raskendatud. Kogu talle stenaariumijärgselt määratud nutikuse juures Esther seda ei mõista. Vabandatav psühhopaadiks olemisega. Ta on puhta ogar. Mõttetult ogar. Normaalsele inimesele mõistetamatu eesmärgiga konstrueeritud asjandus. Nagu viiruski.  
Olen mõelnud, mis võiks olla viiruse lõppeesmärk. Ta ei ole ju elusolend, et tema eesmärk võiks olla sigimine.
Olen kuulnud, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid liigis on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Äkki ongi kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks.
Kes siis on need paljud? Kes iganes meie seast. Tavalised head inimesed tavlistest perekondadest. Inimesed, kes vaataks isegi fiktsiooni nimega "Orb" või midagi selle sarnast (neid tuleb ju iga natukese ajatagant) telekast või kinos. Nemad on nakatunud ja süsteemis sees, vajades üha enam ja enam sääraseid "ohutuid" filme, kuni lõpuks...
Mina ei tea ju programmi lõppeesmärki ja kas seda üldse ongi. Vandenõuteooria vaimust kantud fantaasia lihtsalt.

"ANIMAEVKA" VÕIDUFILMID.

Esimene seanss algab kell 9 hommikul ja viimane kell 4 õhtul. Niisiis ligi kaheksa tundi järjest filmi vaatamist. Žürii sätitakse esimesse ritta istuma. Iga uue seanssi alguseks vahetatakse seljatagused lapsed välja. Nad tuuakse kohale klasside kaupa ja kõik nad krõbistavad kõrvulukustavalt paberitega. Popkorn muidugi ka – „meil on kõik nii nagu teil“.

Kuues rida on õpetatud välja uutamiseks. „Uuuuh!“ kõlab iga filmi lõpus kiitvalt.

Programmis on endiste Nõukogude Liidumaade või siis endiste sotsialistlikke riikide filmid: Venemaa, Ungari, Usbekistan, Kasahstan, Georgia, Valgevene, Leedu, Läti (kõik vähemalt 3 filmiga esindatud). Ukraina, Bulgaaria, Aserbaidžaan, Armeenia ja Eesti võtavad osa ühe filmiga.
Riiklik teadanne.

Võitjad:

1. Valentin Olshvang «Со вечора дождик» sai grand prix ja festivali ainsa kullatüki. Ei mäleta mitu grammi tänavu oli, aga ainult see üks ja ainuke võidufilm sai. Erinevalt eelnenud 13 aastale, kus iga väiksemgi auhinnatud film sai kullatüki. Eelarve olla neilgi kokku tõmmatud, hoolimatu kogu sotsialismist. 

Film sai peaauhinna õigustatult: lugu oli ilus, kujundus oli ilus, heli oli ilus. Täiesti ühemõtteline ilu. Väga ilus armastuslugu müstilise olendi ja inimese vahel. Inimeste tavaline piiratud külaühiskond, millele vastandub võõras, aga väga lummav maailm. Inimese täpselt määratluse soov võidab alati, jäädes nii sinna, kus ongi tema õige koht. Madalasse ja porisesse loiku, kust aegajalt võib vilksatada imelisi lugusid. Sellelt režissöörilt leidsin youtube'ist ühe 2003. aasta filmi "Про раков" , mille teema on tegelikult sama.

2. Ungari film „Ergo“, režissör Géza M. Tóth. http://www.kedd.net/studio/

Väga põnev maailm ja süsteem. Lihtsalt teostatud arvutianimatsioon, aga sinna taha on võimalik mõelda sügav lugu. Ja muusika ning heli toetab pilti täiuslikult. „Muusika meie sees.“ Mogilevis sai see film eksperimentaalfilmi auhinna. Minu poolest oleks võinud ka grand prix võita, aga sel juhul poleks olnud ühtki filmi, mis oleks eksperimentaalfilmi auhinna saanud. Nii otsustatigi, et tegemist on uuendusliku filmiga võrreldes teistega.

3. Parima lastefilmi auhind anti üksmeelselt stuudio „Шар“ filmile „Laste sõber“ („Друг детства“ Юлия Поставская). Armas film sellest, kuidas suhted aja möödudes muutuvad. Lapsed kasvavad suureks ja endine maailm jääb kaugeks, kuni ükskord oma laste kaudu jõutakse jälle vanasse kohta tagasi.

4. „Meistri auhind“ Valgevenesse Irina Kodjukovale. Magus romantika ja kena kujundus. Stiilinäide.

4. Parima kujunduse auhind Valgevene režissöör Mihhail Tumelja filmile „Pabermustrid“ (Михaил Тумеля «Бумажные узоры») eest. Meeleolukas rahvuslike motiividega film.

Kuus diplomit:

1. „Рип, что ты сшила“. Päris tore Leedu film. Autor Juraite Gezaite. Festivalil anti diplom sotsiaalsete probleemide tõstatamise eest animatsioonis. Sotsiaalseks probleemiks kodune vägivald naiste vastu. Maitsekalt tehtud. Naine õmbleb päevad läbi ja teeb muid kodu- ja põllutöid. Maja ja ilm ümberringi on sünge. Mees peksab ja läheb oma armukadeduses isegi sellini, et hakkab hernehirmutist kahtlustama. 

2. Läti filmile stuudiolt „AB“ anti parima nukufilmi diplomi. Dace Riduze „Sigade puhkus“.

No oli õpetlik, aga jube tüütu lugu sellest, kuidas linnasead tulevad maale ja hakkavad looduskaunist kohta oma hoolimatusega rikkuma. Metsaloomad võtavad kätte jaa otsustavad õpetunni anda. Õnnestunult muidugi. Minu maitse seda filmi ära poleks märkinud.

3. Imeilusa muusika eest sai diplomi Valgevene film „Unelaul“ («Колыбельная») ja ainult selle eest. Tõesti oli liigutav. Ilusa häälega lauldud. Režissöör Tatiana Kublitskaja (Татьянa Кублицкая).

4. Lapsed hääletasid ootuspäraselt lemmikfilmiks praeguse aja Vene seriaalimultikatest „Maša ja Karu“. Disneylik, aga Vene traditsioonides. http://video.i.ua/user/1455142/18320/159376/

Kuna see oli nii ettearvatav võit, otsustati laste häältega teise koha saavutanud film ka ära märkida. Eestile ka midagi. Priit Tenderi „Miriami katkine pilt“.

5. Autori hea graafilise käekirja eest diplomi armeenlasele Mikael Vatinjani filmile „Bojo“ («Божо»). Oli ilus vaadata küll. Meeleolukas üksindus. „Moodne“ - vähem on rohkem põhimõttel.

6. Ja veel üks diplom, mida nimetati klassikalise loo animatsioonfilmiks muutmise eest. Tšehhovi ainetel „Prokurori poeg päästab kuninga!“ Meisterlik literatuurne joonisfilm – venelased ju oskavad. Autor Oksana Holodova.

Diplomeid jagati kergekäeliselt. Ju siis kristallpliiatseid jätkub. Iga žüriiliige saab volilt vähemalt ühe diplomi oma lemmikule anda.

Kristallist pliiatsid ja kullatükk.

Kui otsused tehtud jätkub eelmisel päeval alustatud bankett – toitu oli külluslikult veel järgi ja samuti ka alkoholi. Päevad on Valgevenes pikad.

NÕUKOGUDE ÕUDUSEPISOODIDE TOP 10.

TÜHIRAND. Veiko Õunpuu.

Tühirand imdb-s.

Võtsin plaani Õunpuu varasemad filmid ka ära vaadata. Ühel või teisel põhjusel pole varem õnnestunud. "Tühirand" esimesena, kuna see jõudis varem pärale. "Sügisball" on järjekorras.

Tühirand - oleku kirjeldus. 

Nii pahana kui see ka tundub, pole ma ka Undi "Tühiranda" lugenud... Aga mul on plaanis. Lähimal ajal.

Vähemalt ei sega liigne pieteet, mis võiks tekkida Mati Undi teose suhtes. Sest tegemist on ju tegelikult triviaalse looga, milliseid võib igal õhtul telekast vaadata. Ainult et umbes 100 korda pikemaks venitatult. Ikka ja jälle.

Eks kõik vajavad armulugusid ja -intriige: mõned pudedaks nämmutatuid, mõned jõhkralt paljastavaid, mõned kunstiliselt nüansirohkeid. Iga suhe on teadagi unikaalne ja paljuski kirjeldamatu. Kõige täpsem ja dokumentaalsem oleks ehk kirjutatult suhte olemust edasi anda, kui eesmärgiks oleks ülim punktuaalsus.  Kui oleks. Enamasti on sihiks ju ikka mingi fragmendi kujutamine, mis jätaks kunstitarbijale piisava vabaduse fantaasia ja originaalemotsiooni jaoks. Äratundmist kui palju! Käib tuttav mäng. Ikka ja jälle.
Kes kellega käib ja kes keda võidab. Armastus on eelkõige vahend võidu saavutamiseks. Mitte tundmiseks. Teisest inimesest pole vaja end kaasa haarata lasta. Piisab, kui armastad kirglikult iseennast. Siis võib mängida kõigi ja kõigega. Kas mängust on võimalik põgeneda? Kas päästva lahtise akna taga on rahu?
Aga muidu hästi mängitatud. Väärt tegelased mängivad. Mati (Rain Tolk) ümber on kogunenud grupp vuntsilisi kaasmängijaid, kes mõjuvad osatusena tema isikule. Eelkõige muidugi puiselt koomiline ja ennasttäis Eduard (Taavi Eelmaa) - põhiline vastasmängija. Lisaks vuntsiline täpselt reegleid teadev Naaber, vuntsilised autohuvilised vennikesed külapoe juures, vuntsidega piloot ja lõpuks enne põgenemist fookusest väljas kaadrinurgas kükitav vurrukandja. Nad kõik oma koomilise olekuga ja "juhusliku" sattumisega filmi rõhutavad Mati igikestvat mängu, mis viib ta lõpuks tühiranna seisundisse.

Ilus ja täpselt mõõdetud.

Üks vuntsilistest osatajatest istub kaadrinurgas.



Unenägu, mida näidati ööl pärast filmi vaatamist.

Praegu mulle tundub, et mina ei olnud unenäos see naine. Ei olnud ka Marina (Mirtel Pohla) ega Helina (Maarja Jakobson). Võib-olla oli minust tükike ja Marinast ning Helinast samuti osake. Võib-olla olime kõik koos üks terviklik naisolevus. Aga Eduard (Taavi Eelmaa, muuseas, peab tunnistama, et teatud määral huvitab mind pärast Püha Tõnu filmi. Peaks von Krahli vaatama minema, kuidas teatris tundub.)  oli küll. Võib-olla ka Püha Tõnu. Matit (Rain Tolki) unenäos polnud. Tema asemel oli keegi tundmatu mees. 
Esiteks oli hämaralt hele tuba kahe laia voodiga. Naine ühes ja Eduard teises. Naine-mina nägi magavat Eduardi madalalt perspektiivilt teisest voodist. See oli naise seaduslik mees. Naine-mina tundis, et keegi on tema juures voodis. Keegi mees, kes unenäos oli tuttav, aga ilmsi tuvastamatu. Igal juhul oli ta kindla soovi ja tahtmisega naine-minu voodis. Naine-minale see meeldis - teda imetleti. Jälle. Keegi oli tema voodis. Jälle kord. Ometi ei juhtunud midagi lihalikku. Ei olnud vajagi.
Teiseks. Naine-mina ja Eduard voltisid või surusid tundmatu mehe väikeseks ja pistid ta tugitooli käetoe sisse. Just õigel ajal. Hetk enne, kui vanaisa toa uksest sisse vaatas. Naine-mina ja Eduard ei tundunud vanaisale kahtlastena. Vanaisa uuris lihtsalt kuidas meil läheb.
Kolmandaks. Kirstu välja kaevamine. Kaevati välja, sest näis, et midagi oli mulla all juhtunud. Midagi oli valesti. Oligi. Kirstus oli kaks inimest - vanaema ja vanaisa olid ühes kirstus. Aga sellega oli kõik korras. Kedagi kolmandat ebaseaduslikku nende juures polnud. Ometi oli kirst laiemaks veninud, aga kaas oli jäänud endisesse mõõtu. See oligi probleem. Nüüd olin kindlalt mina, kes seisis haua juures. Tahtsin väga näha, mis oli saanud 35 päeva tagasi lahkunud vanaisa kehast ja 3135 päeva tagasi surnud vanaema omast. Hauakaevaja ei lubanud mul vaadata. Kohendas kiiresti lina nende peal ja pani õiges mõõdus kaane kirstule peale.

PÜHA TÕNU KIUSAMINE

Püha Tõnu Kiusamine imbd`s
Eesti 2009
R: Veiko Õunpuu
O: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

MUNE LAKKUV KOER.
Kirjeldusi hullumeelsusest või taju muutumisest olen viimasel ajal tihti kohanud. Kirjanduses või filmis. Ja ehk võiks ka teatris, kui ma rohkem sinna juhtuks. Kas ma satun ebanormaalsuste otsa, kuna mul endal on teatav valmidus selleks? Või on tõesti nii palju hullust, et tahes tahtmata komistad? Kas elu 21.sajandil heaoluühiskonnas on liiga sirgjooneline, liiga sihipärane, samas õigupoolest aru andmata, mis kogu säärase pürgimise lõplik eesmärk on.
Vastukaaluks tekib siis kamp kunstnikke, kes taskaalu säilitamise nimel annavad oma panuse kontrollitud kaose tekkimiseks. Kui elaks kuskil lõunamaal, kus iga hetk ähvardaks katastroof, poleks muidugi aega hulluks minemisega tegeleda. Aga nüüd... Liiga hea ja lihtne olla ning isegi ülemõistuse paks lumi ei suuda rikkuda rahu. Tegelikult, ega viitsigi keeruliste ja pingutust nõudvate mõtetega väga tegeleda. Mõni kergelt napakas kunstnik mässigu end keerulistesse märgisüsteemidesse ja katsugu leida teed inimese põhiolemuse ja mõtte lahendamiseni. Sellest on tõesti palju aastasadade vältel jahutud. Ometi on tegemist aktuaalse teemaga – uusi inimesi ju sünnib järjest peale...
Juurdetulnu võib olla piisavalt hull ja hästi kindlustatud, et vaevuda tõlgendama ja kaasa mõtlema. Mitte viimast kui üht märki muidugi, mis loojalt kukub. Jõuab siis neid kõiki... Endalgi tuhat muret. Aga niisama vahelduse mõttes. Ohutult. Hakata teise painajalike mõtetega tegelema, katsuda ehk isegi aidata, mõtestada ja lahti arutada ning enne, kui märkad, oled ise sama räga ohver. Mõistetud arusaamatu süsteemiga võitlema! Igaüks jäägu ikka oma risti juurde... Nii nagu oleks pidanud tegema ka härra Tõnu Ploomipuu.
Filmil on groteskne sissejuhatus: jabur matuserongkäik jätkab häirimatult oma teed, kui seal samas lähedal teeb žiguli raske avarii. Ühtlasi on ka see võtmeks maailmas, kus elab Tõnu. Seda järgides, võiks ta rahus kogu oma ülejäänud elu elada ja ükskord leplikult surra. Aga tema viskab võtme maha... Lubab endal tunda kaastunnet. Lubab rullnokal oma uhkesse autosse istuda. Temast saab "hea inimene". Mis siis, et pool sunniviisiliselt. Tegu on tehtud ja saatuslikuks see talle saab. Ta alustab teist elu isatalust. Justkui oleks isa surm Tõnule uuestisünniks. Peielaud oli kaetud ta isale, aga ka endisele Tõnule. „Minu kallis isatalu, meelest ei läe iialgi.“

 






Need amatöörnäitlejad on suurepäraselt üles filmitud. Usutav olustik. Peaaegu dokumentalistlik. 

Tundub lausa imeliselt leidlik isatalust laulev vanamees ja surmasuust pääsenud jorsi paigutamine ühte episoodi. Ühte panoraamkaadrisse.

Uuestisünd ei avaldu kohe. See hakkab end tasahaaval ilmutama. Tõnu avastab autot juhtides inetu pleki valgelt nahalt. Ta katsub plekki maha hõõruda, pilk läheb teelt kõrvale ja ta ajab alla koera. Poleks jorssi autosse lubanud, poleks plekki, poleks koera. Plekk kestalt, märk hinge. Nüüdsest on ta koer. Koer, koer, koer! Mune lakkuv koer. Alandlik koer oli ta muidugi juba enne, ainult varem ei pannud ta tähele. Praegu, vaevutajutaval hetkel, saab temast teadvustatud koer. Kuidas sellest hirmsast teadmisest vabaneda? Kuidas ja kuhu see häbiplekk matta?
Ja siit algab Tõnu teekond headuse poole. Nagu vanapagan, kes hakkas inimeseks, et kontrollida õndsaks saamise võimalusi. Ainult, et Tõnu pole Saatan kellest midagi sõltuks. Tema on lihtsalt vaene kannataja. Kes satub ebameeldivatesse juhustesse, mis loo arenedes, omavad sisulist tähtsust. Mis see muud on kui fataalne kokkusattumus, kui Tõnu leiab maha lõigatud käed metsa alt, kuhu ta kavatseb alla aetud koera jätta. Sellest ametivõimudele teatamisel satub ta tagaotsitava tüdruku otsa. Tüdruku mängu tulemine toob filmi üldmõistetava liini – armastuse. Aga armastus on allegooriline ja ma olen veendunud, et imekena musta peaga tüdruk (Ravshana Kurkova) on Tõnu isiksuse naiselik vastand. Kokku saaks neist täiusliku androgüünse olendi, kes pürgib kõige kiuste absoluutse hea täiuse suunas.

 

Hiiglaslik Tolstoi ja imepisike Dostojevski mängivad malet.

Tolstoi ja Dostojevski mängivad malet. Dostojevski näppab viguri, kui Tolstoi selja pöörab. Mida see tähendab? Et Dostojevski komplitseeritud loomus, kus mõistus ja süda igavest lahingut peavad on kaotusseisus? Samal ajal, kui Tolstoi rahuliku südamega võib viia „oma mehe“ raskele enesetäiustumise tee otsale. Igal juhul on tegemist järjekordselt õnnestunud kunstiliselt liialdatud naljaka stseeniga, kus paaris on hiigelsuur ja pisitilluke mees. Selliseid kunstiliselt liialdatud, ebarealistlikke, aga samas usutavaid võtteplatse tuleb ikka ja jälle. Kasvõi ülekuulamisruum, mille kohta peab kindlasti ütlema: kafkalik.
Ma isegi arvan, et stsenaariumi kirjutamisel kasutas Õunpuu Kafka „Protsessi“. Võib-olla ka mitte. Kust mina tean, eks? Võimalus tal selleks oli. Mõned asjad nagu langeks kokku: arusaamatu süüdistus, mis kerkib Tõnu vastu, kui ta tuleb teatama mahalõigatud kätest. Edasi enda kaitsmine ei-tea-mille eest. Mingi tundmatu vägivalla eest. Vaenlast ei paista - see istub ta enda sees. Tühine olend muutub järjest isoleeritumaks ja pühendub täielikult uurimustööle isiklikus hullumajas. Kafkalik fatalism, sest ka Tõnu elus toimuvad sündmused on täpselt korraldatud, nii et mingit pääsemisvõimalust pole. Ettekaotatud mõttetu võitlus. Mille nimel? Teadvustatud eksistentsi? Katki on läinud masin koondnimega Tõnu Ploomipuu ühes suures vankumatus süsteemis.
Tõenäoliselt pole teda mõtet parandada. Lihtsam on uus aparaat hankida. Neid on tohutult palju. Tõnu heidetakse kõrvale. Mitte nii otseselt kui tsehhi täis töölisi, kes vallandatakse otsitud põhjusel, näitamaks Tõnule tema katkist ja kõlbmatut olekut „tühiste“ olendite arvelt. Ta on küll peni teiste omasuguste seas, aga kui ta end ei paranda, võib ta hoolitsetud koerakese kohalt lennata rentslisse. Jälle saatuslik kokkujuhtumine. Mees, kes on Tõnu naise armuke, kaotab peoõhtul kannatuse ja kohtleb Tõnu ülemust lugupidamatult. Järgnevad sanktsioonid ja ootamatu või pigem ikka ette aimatav kohtumine Nadeždaga, kelle isa "puht juhuslikult" on vallandatud tööliste seas. Tõnu kohtub silmast silma oma uue ja just leitud „mina“ ning südametunnistusega.
Ta kahtleb, kas hea olemine tasub ära ja mis üldse on headus. Tema ebakindlus kutsub esile pilkeid teadvustunute poolt ja hirmunud eemaletõmbumist. Pole soovitatav tüüdata teisi oma arutlustega. Koeraks olemine võib hakkata välja paistma neile, kes ei soovi sellest midagi teada. Ei saa rahus elada. „See loom minu majja ei jää.“ Kaitsetu ingel Tõnu on võõras igal pool.
Suures hädas pöörduks igaüks rohkemal või vähemal määral religiooni poole. Läänlase esmane valik on loomulikult kristlus. Või budism. Või hinduism. Nüüd, mil ta on niikuinii tsoonist väljas, on aega läbi eladada ka otsingud religioonis. Haige aju saadab nägemused kirikust ja masendunud õpetajast. Aga ka seal ei paista ainsatki valguskiirt. „Kas asi on minus või millegis minu välises?“ Hakkaks nagu miskit koitma... Kas headuse olemasolu endas peab kuidagi põhjendama? Kas headus on headus, kui seda jagatakse ainult tasu lootuses? Aga miks mitte tasu loota? Igal juhul on parem, kui inimesed on head ja saavad vastutasuks hiljem midagi, kui nad on kurjad, teades, et niikuinii vahet pole. Sellist isetut olendit ei olegi olemas, kes lihtsalt headuse pärast hea on. Võib-olla siis tõesti ainult bothisatva. Või Kristus. Aga selle poole tasub kindlasti püüelda.
Minu jaoks on Tõnu väsitav rapsimine arusaamatu. Miks ei võiks inimene leppida sellega, et on nii nagu on, kuna niikuinii on nagu on. Et oled tegelikult koer ja pead kellegile alluma? Mis siin ikka võidelda. Võitlustuhinas ja aimates kaotus vääramatust, muutub see teadmine talle nii ahistavaks, et ta hakkab kahtlustama vandenõud ja ehitab üles võimsa süsteemi ja küünilise nihilistlikku valitseja sinna sisse. Das goldene zeitalter. Suurejooneline sodiaagi lagunemine ja puha. Inimene on lihtsalt liha. Ega see ju ei üllata, et Nadežda on tähemärgilt neitsi? Etendus teatris on viimaseks eksamiks mehele, kes tahtis end proovile panna. Nüüd langetab ta lõpliku otsuse, kas lepib asjadega nii nagu nad on või võitleb edasi millegi absurdse ja arusaamatu nimel. Viimased inimesed annavad talle võimaluse jälle normaalne olla, aga ta kukub katsest läbi. „Mis mõte sel on“ võib tabada igat ühet olenemata east, ka korduvalt. Edasi elamiseks on oluline sellest välja tulla.
Enam ei toimu ärkamisi, mis niigi on jäänud üha põgusamaks, pühast hullusest. Skisofreenikuna jääb üks pool temast truuks koeraks, teine pool peab lootusetut võitlust edasi. Tulemus on ikka üks – keha sureb ja meil elava pealtvaatajana jääb ikka teadmata, kas tasus vaev ära, kui tead, et oled just see kes oled, aga kindlasti mitte täiuslik.
Filmi tehnilistest lahendustest ka.
Näitlejad.
Minu lemmik on Harry Kõrvits. Uskumatult hea naturalistlik roll firmadirektorina. Oma eemaletõukavuses meeldis mulle kohutavalt. Mitte, et mulle selline inimene päriselt meeldiks.

Hirmus vabamüürlasest ülemus. 

Õunpuu on väga õnnestunult näitlejad mängima saanud. Kuuldavasti olla tal oma tehnika selleks: üks episoodis osalejatest teab, mida teha. Partner reageerigu nii nagu oskab. Tundub nii õige võte. Äkki teevad paljud režissöörid nii. Päris näitlejad kui ka amatöörid mängivad ise ennast. Tuleb ainult üles filmida. Eksida ei saa, sest igat moodi on õige. Kellegil on stseenis mängujuhi roll ja kontrollitud improvisatsioon võib alata. Taavi Eelma puiselt ja ohmakaks mängitud Tõnu on õigustatud. Tuleb ju näidata segaduses ja rikkega tegelaskuju. Kui midagi ette heita castingus ja rolli täitmisel, siis hullumeelse tennisemängija vastutusrikkasse rolli oleks mina Raivo E. Tamme asemel soovitanud Allan Noormetsa....Nali, nali...
Võttekohad.
Totakad unenäolised jaburdused on kenasti kooskõlas Tõnu kasvava hämarolekuga. Samuti ka episoodide hüppeline vahetumine. Need muutuvad kiiresti ja ootamatult, kuid episoodi sees on aega küll, et nautida kunstiliselt meeldivate liialdusega võttekohti. Kirikuseina, idüllilist visuaalset pastoraali lehmadega, pärast metsikut orgiat apokalüptilises kabarees. Samuti ka jaburad pilkavad mõttevälgatuslikud stseenid: www.aiadiskursus.ee - konkreetsus ennekõike! Sulle pakutakse abi. Hoia oma sisemine peni aias! Kogu elu on üks suur etteheide. Kujundlikele sõnadele leitakse täpne pilt. Sõna otseses tähenduses täpne. Lõpuni välja. Korporatsioon Fraternitas Estica lauluraamatust lõpeb üks laul „Kalla kallis Isa käsi“, mida filmis lauldakse kahel korral nii:
Murdun päise päeva aal-
Surres maitsen eluvilja
Lunastaja risti all.
Lõppeks oli ikkagi koeraks olemine ja oma teise, ilusama mina avastamine, tema elutöö. Mida siis nüüd tuleb süüa. Sõna otseses mõttes.
Selline naljakas, naljakas film!
PS. Mitmelt poolt olen lugenud, et Õunpuud "süüdistatakse" liiga tihedas kollaažis. Et poleks tohtinud ja nii pole õige. Aga paljud head mõtted on juba ära mõeldud ega siis ise ei saa sellepärast neid uuesti mõtlemata jätta. Mis sest jalgrattast ikka leiutada, kui võib ümber disainida.

AVATAR. James Cameron. USA 2009

„Avatar” (USA 2009)

R: James Cameron

O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi

Üheteistkümne või kaheteistkümne aastaselt lugesin Anna Jürgeni raamatut "Sinine Lind irokeeside kasupoeg". Vist isegi mitu korda - nii väga meeldis see mulle. Liigutav, haarav ja lihtsalt ilus lugu sellest, kuidas valge poisike satub - tõenäoliselt Ameerika Kodusõja ajal - indiaanlaste juurde. Teda hoitakse, õpetatakse ja armastatakse kui oma last. Tekib vastastikune tugev kiindumus, mis osutub nii jõuliseks, et kui poisi vanemad ühel päeval ta lõpuks leiavad, hülgab poiss nad ja põgeneb oma uue ja päris perekonna juurde.

Sarnane on ka "Avatari" süzhee. Inimene hülgab oma rassi ja läbi mitmete katsumuste, saab oma uue ja tõelise pere täieõiguslikuks liikmeks. Koguni oma rahva juhiks, taevast tulnud ja Suure Emaduse poolt heaks kiidetud. Jake Sully teeb filmi jooksul läbi märkimisväärse ja täpselt ette arvatava arengu. Lollist ja pealiskaudsest merejalaväelasest saab tundlik, loodusega ühte sulanduv na'vi. Hiiglaslik sinine "indiaanlane". Muu hulgas võideldakse loomulikult märatsevate sõjaväelastega ja otse loomulikult võidavad pärismaalased, kuigi suurte kahjudega. Aga terveks jääb peamine, planeedi aju. See, mis valis jumaliku kokkusattumisena päästjaks võõra. Superkangelastel ikka juhtub nii. Eriti ameeriklastel. Täiuslik anarhistlik ühiskond saab uue väärtusliku liikme. Seal "nimetatakse heaks seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale." (P.Kropotkin).

Iga ühe aju saab ühiseks mõistuseks ning kõik, viimne kui üks planeedi asukas, astuvad välja ühise ürituse ja elu eest ning kaitsevad Utoopiat nimega Pandora. Kõrvalmärkusena. Inimesed on hiljutistes ulmefilmides enesekindlamaks muutunud. Isegi ülbemaks. Enne oli Maa, mida rünnati ja meie ilgete tulnukate ohvrid. Nüüd on inimesed ise agressori osas. Vahelduse mõttes või?

Vaheldust pole paraku loota kõrvalliinides. Ka see film ei saa läbi armastusloota, tülita, mis peaaegu rikub kõik. Olemas on ka armukade kolmas ja suur leppimine. Lihtsalt ei saa ilma ja see on nii kuradi igav ning nähtud, et hakka või rööbitama na'vide vabadusvõitlust eestlaste omaga. Kaarel tegi nii ja rääkis järgnevat. Lühidalt. Positiivse tooniga film. Lootust ikkagi on. Väikestel rahvastel.

Mina arvasin pessimistina: vaevalt küll.

Tema ei pannud mind tähele ja jätkas. Tasub võidelda isegi, kui tundub täiesti mõttetuna. Eesti anti kolmekümneüheksandal pauguta ära. Nii jäi ja on siiani olemas mulje: ju me ikka ise tahtsime NSVLiitu, kui niiviisi võitluseta alistusime. Peaks keegi uuesti Pandorat ründama, siis on organisatsioonil, a la NATO, kindel märk: Pandora soovib iseseisvust ja oma maavarade haldamist ehk maa sisse jätmist. Triviaalne armastuslugu rumala merejalaväelase ja kauni didaktilise na'vi printsessi vahel teda ei seganud. Samuti ei häirinud ka 3D.

Mind küll, kuigi üllatuslikult kohanesid silmad ruttu. Aga mingit ekstra imelisust tänu sellele ei kogenud. Mind oleks rahuldanud ka tavaline tehnika. Lopsaka seninägematu looduse oleks ikka ära näinud!

Aga võib-olla ma pole enam nii lapsemeelne, ammugi mitte 12-aastane, et vaimustuda igasugu välistest viguritest vaid otsin pigem tihedat, mõistatuslikku ja raskesti haaratavat lugu?

PS.Kaarlilt üks tähelepanek veel: kui Jakesully sai endale uue ja erakordselt võimsa linnu, siis mis sai tema esimesest tavalisest linnust? Nimetatud linnud võtavad omaks vaid ühe omaniku elu jooksul. Suurem lind on aga väiksemale looduslik vaenlane. Nii et koos justkui ei saaks neid pidada. Mina arvasin: "Eks ta võib ju korda mööda nendega lennata ja koos nad niikuinii ei ela ju!" Ei tea jah nende elukorraldusest ja anatoomiast.... 

KUULSUSNARR DETSEMBRIKUUMUS. Põgusalt.

Pühade ajal näidati Kuulsuse Narre ja Detsembrikuumust. Me Kaarliga vaatasime ka. Tõsi, kuna mina olen lapsena Kuulsuse Narre korduvalt näinud, siis on tekkinud teatud küllastumus. Jälgisin ainult algust. Pärast kahetsesin hirmsasti. Kaarel lausus midagi, mille pärast oleks tahtnud värskelt üle vaadata. Ta ütles:

"Ma ei tea, miks ma seda tahan nii kangesti vaadata. Võib-olla mingi alateadlik enese korrale kutsumine..."

"Olen lugenud Bornhöhe teksti. Raamatus on mulje nagu tehtaks lihtsakoelist nalja nalja tegemise pärast. Aga lavastusest on saanud tõeliselt budistlik sisekaemus. Naerdaks justkui kahe narrikese üle, aga tegelikult on ju kõik inimesed sellised."

Detsembrikuumust vaatasin otsast lõpuni. Muidugi on tore, et selline film Eesti ajaloost on valmistatud. Aga mind lihtsalt kohutavalt häirib, et kõik peab nii kuradi kaubanduslik olema. Armastusloota pole mõtet filmi tehagi või? Ja siis veel see pagaripere patriootlik tragöödia. Mõjub kuidagi õõnsalt. Aga meeldivalt autentne kujundus oli ilus vaadata. Samuti ka operaatori tubli töö. Üldmulje oli siiski odav - odav kuulsus... Ehkki film ise oli ju suhteliselt grandioosse eelarvega.

Loe ka seda ja seda.

ANIMATED DREAMS.

Mina jaotaks festivali Animated Dreamsi auhinnad järgnevalt:
grand prix ja Wooden Wolf parimale filmile

Mask / FARD
Prantsusmaa / France 2009, 12’55’’
REŽ/DIR: DAVID ALAPONT, LUIS BRICENO
Sts/Scr: David Alapont, Luis Briceno
Animat(s)io(o)n: David Alapont, Fabien Bédouel, Frédéric Rimbau
Prod: Jérémy Rochigneux, Luis Briceno
Tehnika/Technique: 2D/3D arvutianimatsioon, pliiats paberil, rotoskoop / 2D/3D computer animation, pencil on paper, rotoscope

Tundub, et lähitulevikus töötab maailm efektiivselt ja kontrollitult …
David Alapont (s 1976 Livry Garganis Prantsusmaal) lõpetas Ecole Nationale Supérieure des Arts Décoratifsi 2002. a filmiga „L’Aiguille” (Nõel). Sellest ajast saadik on ta töötanud animaatori, illustreerija ja stsenaristina filminduses, teles, reklaaminduses ja muusikavideote tegemisel.
Luis Briceno (s 1971 Tšiilis) tuli Prantsusmaale 1992. aastal, et õppida inseneriks, sellele järgnesid õpingud filmi ja animafilmide heli alal. Ta tegutses animafilmide akustilise disaineri, režissööri ja cumbia bändi Panamericana lauljana. Briceno on teinud palju lühifilme, mis kombineerivad arvutianimatsiooni, nukke, live actionit ja eksperimentaaltehnikaid.

Mõtlesin, kas see või Jancise "Krokodill" võiks võita. Lõpuks otsustasin "Maski" kasuks. Lood mõlemal puudutavad. Otsustavaks sai "Maski" eksperimentaalne ja ootamatu kujundus. Tutvustava pildi pealt ei saa arugi ja ei oska arvatagi. Lihtsalt mingi järjekordne. Aga tegelikult oli väga põnevalt ühendatud päris film 2D animatsiooniga. Sisuliselt töötab 2 mõõtmelise ja kolme mõõtmelise maailma konflikt imehästi, luues paranoilise Suure Venna jälgimisühiskonna meeleolu. Lihtne ja tabav lahendus. Meisterlik, et mitte öelda geniaalne sisu ja vormi sümbioos. Palju õnne.

Auhinna parimale loo eest saaks

Krokodill
Eesti 2009, 16’38’’
REŽ: KASPAR JANCIS
Tehnika: 2D
Lugu endisest ooperitähest, kes on saatuse tahtel sunnitud töötama kaubanduskeskuse lastenurgas poroloonkostüümis Krokodillina. Selline elu tundub endisele esitenorile rõõmutu, isegi tülgastav, ja ta elab oma frustratsiooni välja ebatsensuurse käitumisega. Kuni ühel päeval astub tema ellu saatuslik naine ja … krokodill.
Kaspar Jancis (s 1975 Tallinnas) on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia animatsiooni eriala Priit Pärna käe all. Ta on teinud lühianimafilmid „Romanss” ja „Weitzenbergi tänav” ning tema osalusel valmis täispikk animafilm „Frank ja Wendy”, mis kõik on linastunud ka Animated Dreamsil. Ta on tegelenud teatri ja muusikaga, olnud näitleja ning kirjutanud muusikat enda ja teiste filmidele.

Liigutav ja kurb lugu naisest, kes ei suuda lahti rebida end alkohoolikust mehest. Naine hoiab suhet üleval ja piinab end. Samas, kui tal oleks võimalik alustada uut elu uue mehega. Võib-olla sel korral õnnelikult. 

Auhinna parima disainiga filmi eest võiks saada meie asotsiaalne ja inimväärikust solvav

Oranus. 

 

Kõlab ülbelt või? 

Loo põhisõnum jõuab kohale, peenemad nüansid kaovad ära. Ei jõuagi neid märgata...

Remargi korras: huvitav on see, et ükski Nukufilmi töötaja meid esikal ei õnnitlenud. Ei tea, kas me solvasime neid kuidagi?

ANOBA nominatsioon parimale Eesti animafilmile läheks muidugi Jancisele. No tal on lihtsalt õnnestunum film, kui Oranus. Mis teha.

Kolm eriauhinda.  

Esiteks:

HOOGSUSE auhind.

Tibi / Laska

Poola 2008, 5’
REŽ: MICHAŁ SOCHA
Tehnika: 2D, 3D
„Tibi” on humoorikas eluline lugu meeste- ja naistevahelistest suhetest. Armumist ja selle tagajärgi kujutatakse irooniliselt: kutiga kohtumine, tantsimine, lõbutsemine, seksuaalakt.
Michał Socha (s 1981) on graafik ja animakunstnik ning režissöör. Ta on lõpetanud Varssavi kunstiakadeemia graafikaosakonna ning on keskendunud animatsioonile ja eriefektidele reklaamides ja telesaadetes.

Mõnusalt liikuv ja voogav film. Palju ootamatuid leide.

Teiseks:

MEELEOLU LOOJA auhind.
Lucía / LUCÍA
Tšiili 2007, 3’55’’
REŽ: CRISTÓBAL LEÓN, NILES ATALLAH, JOAQUIN COCIÑA
Tehnika: animeeritud esemed, söejoonis
Lucía meenutab suve, mil ta armus Luisi. Mööbel magamistoas on räsitud ja hävitatud, samal ajal ilmub ja kaob tumehall söejoonis Lucía seintel.
Cristóbal León (1980), Joaquin Cociña (1980) ja Niles Atallah (1978) ühendasid oma jõud „Lucía“ tegemiseks. León töötab audiovisuaalse meedia alal, tegeledes peamiselt animatsiooniga videokunstis, lühifilmides ja muusikavideotes. Cociña on kunstnik, kes teeb suuri söejoonistusi, ning tegutseb ka kirjanikuna, videote tegijana ning lavakujundajana. Atallah on filmitegija ja fotograaf. Ta on lavastanud dokumentaalfilme, muusikavideoid ja videoid teatri jaoks. Praegu produtseerib ta oma esimest täispikka filmi.
 

Lapse maailm, mis mõnikord võib olla sünge ja salapärane.
Eelmisel aastal sai Animated Dreamsi parima disaini auhinna võtetelt natuke sarnane MUTO.

Kolmandaks:
Meditatsiooni auhind.

Ma karjusin elu peale. Või selle pärast. / JE CRIAIS CONTRE LA VIE. OU POUR ELLE
Prantsusmaa 2009, 9’10’’
REŽ: VERGINE KEATON
Tehnika: 2D/3D
Metsas pöörduvad isahirved karja koerte vastu, kes neid taga ajavad. Sellest kummalisest tagaajamisest voogavad maapinnalt välja uued maastikud.
Vergine Keaton (s 1981) õppis Lyonis filmi ning eksperimenteeris animatsiooniga. Vabakutselise illustreerijana töötas ta ajakirjanduses ja teatris. Paralleelselt on ta jätkanud piltide liikumapanemist, „et näha, mis juhtub”. 2008. aastal liitus ta produktsioonistuudioga 25 Films ning alustas oma esimese lühianimafilmi lavastamist.
 

Mõnus meditatiivne müttamine. Võiks lõpmatuseni jõllitada, kuigi filmis midagi ei juhtugi.
Ära märkimist väärib minu kriteeriumite järgi veel
Planeet A / PLANET A
Prantsusmaa 2008, 7’
REŽ: MOMOKO SETO
Tehnika: segatehnika
Maailm on muutunud ääretuks kuivanud planeediks. Puuvilla ülemäärane kasvatamine on peamine kõrbestumise põhjus. Soolakõrb katab aakreid kuivanud maad, kuhu ilmuvad veidrad soolapuud. See fenomen jäljendab veel suuremat ökoloogilist katastroofi, Araali mere kõrbestumist, ja alati on kõiges süüdi inimene …
Momoko Seto (s 1980 Tokios Jaapanis) õppis Tokio Prantsuse Koolis, siis läks Prantsusmaale Marseille’ Kunstikooli, mille lõpetas magistrikraadiga aastal 2006. Ta töötab Pariisis filmitegijana Asia Networki heaks.
Mõte on hea, kujundus ka.

Selgroog / THE SPINE
Kanada 2009, 10’
REŽ: CHRIS LANDRETH
Tehnika: 3D

Dan ja Mary Rutherford on abielus olnud 26 aastat ja neil ei lähe hästi. Danil pole selgroogu ja ümmarguse kujuga Mary väsitab teda. Kui Mary mehe maha jätab, hakkab Dan veidralt ja kaunilt kasvama.

Chris Landreth (s 1961) on USAst pärit animaator, kes töötab Kanadas. Ta jättis aastatepikkuse insenerikarjääri animatsiooni kasuks. Tema lühifilm „Lõpp” esitati 1996. aastal Oscari-kandidaadiks parima animeeritud lühifilmi kategoorias. Pärast seda kohtus ta Ryan Larkiniga, 1960ndate ja 1970ndate aastate tunnustatud animaatoriga, kes oli hiljuti sattunud allakäiguspiraali liigse joomise, kokaiinitarbimise ja kodutuks jäämise tõttu. See päädis 2004. aastal filmiga „Ryan”, mis võitis samal aastal Oscari. „Lõpp”, „Bingo” ja „Ryan” on kõik linastunud ka Animated Dreamsil.
Mõte on hea, kujndus ka enam vähem. 

Veel üks, millele võiks anda VASAKPOOLSUSE auhinna.


Drux flux / DRUX FLUX
Kanada 2008, 4’46’’
REŽ: THEODORE USHEV
Tehnika: segatehnika

Tragöödia. Üksikisik purustatakse masinavärgis, litsutakse lamedaks totalitaarse ideoloogiaga, kus inimene teenib tööstust ja kriitiline mõte pühitakse minema. Vene helilooja Aleksandr Mossolovi pingeline, ähvardav industriaalmuusika, progress ja selle hammasrattad, tuli ja hirmutekitav geomeetria kaotavad inimlikkuse.

Theodore Ushev (s 1968 Bulgaarias) õppis graafikat ning kujundas plakateid, töötas kunstnikuna ajakirjades ja õpetas. Pärast Montreali kolimist 1999. a hakkas ta tegelema uute meediadisaini võimaluste uurimisega ning see viis ta otseteed animatsioonini. Varem on Animated Dreamsil linastunud tema filmid „Ottawa 04 tunnusfilm: TV dinners” ja „Mees, kes ootas”.   

Õhtuks siis selgub, mida žürii otsustab.

KRISTLUSEST.

Salajane päikesepaiste 
Milyang, Lõuna-Korea 2007

R: Lee Chang-dong
O: Jeon Do-yeon, Song Kang-ho

Draama
ETV-s 17.11.2009


Shin-ae kolib pärast oma mehe surma koos pojaga elama mehe sünnilinna, lootuses alustada oma elu algusest. Millegipärast suurustab naabrite ees, et tahab maad osta ja maja ehitada. Jättes nii endast mulje kui piisavalt jõukast inimesest, kellelt on mõtet laps röövida ja lunaraha nõuda. Üks kuri ja ahne mees siis nii teebki. Saamata aga loodetud "vaevatasu" röövimise eest, tapab poisikese. Kohutav tragöödia... See ema loodab jõudu edasi elamiseks leida kristlusest. Ja esialgu näibki lunastaja Kristus aitavat. Teatav rahunemine, leppimine, et Jumal teeb kõike mingil inimesele adumatul eesmärgil. Huvitav, kas poja mõrv oli vajalik selleks, et üks hing Jeesusele võita. Kõrge hind. Pole midagi öelda. Igal juhul näikse ema siiski rahu leidnud olevat. Koguni nii suurelt, et on valmis külastama mõrtsukat vanglas ja talle andestama. Aga siis... Koht filmis, mis mu meelest annab väga hästi edasi kristluse nõrkuse ja ebaadekvaatsuse ja mille pärast mina kord võtsin tagasi oma usutunnistuse. Nimelt. Mõrtsukas ütleb umbes nii: "Jumal on mulle andeks andnud." Minu meelest ei ole lihtsalt aus, et võid olla terve pika elu ilge kurjategija ja roimar ning paar minutit enne surma kahetsedes saada kõik andeks ja igavese õndsuse. Muidugi võib see mingi jumalik tarkus olla, millest mina väeti aru ei saa, aga mingi oma vastutus võiks ikkagi olla. Lihtsustades, kui oled paha inimene olnud, siis järgmises elus on sul paha olla. Võlg on võlg. Karma on karma. Mitte nii, et jumalast saab 33 aastaks inimene ja pärast seda võivad kõik kurjategijad 2000 või 4000 või ükskõik paljude aastate jooksul oma ilged teod tema kanda anda. See lihtsalt ei tundu õige. Liiga lihtne on kristlane olla. Kui ma veel kunagi kristlaseks peaks saama siis kalvinistiks. Võib-olla.

Aga nüüd Sõprusesse esikale.

KRIIS. EBAÕNNESTUMISED. ÕIGUSTUSED.

"Oranus" 17 min, 2009
Girlin Bassovskaja
"Ballettmeister"
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)

Viimasel ajal on teatav loominguline kriis. Tegelikult pole päris nii täpne öelda, sest loominguliselt viljakuseks jõudu kõigele vaatamata on. Aga lõplik tulemus jääb kuidagi nadiks. Sõnadest, värvist, jõust  jääb puudu. Mingi täielik udutamine. Sõnum või asi ei jõua kohale.
Täna intervjueeriti meid OP-i tarbeks. Kaheksateiskümnendal on Sõpruses esikas. Pidime rääkime, et mis ja kuidas. Ei tea, kui heatahtlikult see kokku lõigatakse. Äkki, kui meilt on ainult üks robustne lause ei ole meie fopaa nii ilmne...
Täna käisime ka helistuudios veel viimaseid asju "alla panemas". Nägin filmi üle kuu aja otsast lõpuni. Mitte päris kultuurišokk, aga pettumus küll. Arvasin, et mulje on terviklikum. Voolavam. Praegu tundus, et musttuhat erinevat kildu. Muudkui tuleb ja tuleb neid. Appi! Tõeline laviin ja pääsu niikuinii pole. 17 minutit puhta sitaga ülevalamist. Petlikku ilu ja põnevuse pakendis. Aga kui õhtu otsa kanaleid plõksida, siis äkki ongi tulemuseks killud peas ja identiteet pöördes. Iseasi, kui paljud meiega nõustuvad. Kas ikka on nii hull. Kas sisuliselt on tegemist ekskremendiga. Tegelikult pole see muidugi meie asi. Õrn-kurva armastusloo karjuvalt vänge sousti sees üles leidmine on omaette kunst.
Ja siis veel "Ballettmeister"... Etendus on ringreisil ja arvustusi lugedes, näib et üleliia hästi sel ei lähe. Hea meelega vaataks ka nüüd uuesti. Kuidas kõik on. Üle poole aasta hiljem. Meie animatsioonirea kohta arvan endiselt, et see on hea ja huvitav, aga mitte piisavalt ekspluateeritud. Näitlejad ei suhtestu või peaaegu üldse mitte pildireaga ja kui ekraan suures saalis ei-tea-kus ripub, siis on see ka täiesti tarbetu. Samas ei tohiks ju siis ka eriti segada? Tegemist võiks olla nö tavalise etendusega, mille lisaväärtuseks on üllatavalt hoogsad tantsunumbrid.
On nii nagu on. Oleks aega rohkem proovideks olnud, oleks teisiti. Oleks animaklipid enne valmis, oleks näitlejatel võimalik nendega prooviperioodi ajal harjuda ja lavastajal etenduses sisulisemalt kasutada. Aga kui oled midagi ostnud, siis tuleks ju ostud kuhugi paigutada...
Andres Noormetsa lähenemine, vähemalt selle lavastuse puhul, oli niivõrd impulsiivne ja avatud, et oleks võimalik tahta rangelt mõõdetuid suhteid. Nii jääbki filmiosa kusagile eemale ja kõrgemale tasandile. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Noh, ega nad ju tõesti ei seganud, eks?
Torge: inspiratsioonil põhinev teater vajab teistsuguse ettevalmistusega näitlejaid. 
Aga Andres Noormetsa ma armastan.

Kunagi loodetavasti saab teoks “Ballettmeistri” animafilm. Lisaks suurele ja üllale päris filmile, mida paljud pikisilmi ootavad.

TÕBRASTE PARAAD. Quentin Tarantino.

„Inglourious Basterds”, USA-SaksamaaPrantsusmaa 2009, 153 min
Režissöör ja stsenarist Quentin Tarantino
Osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt.

“Inglorious Basterds” kubiseb tõbrastest: mõni on naljakas, mõni on otsekohene, võluv, rumal, õnnetu. Kõik nad satuvad esmapilgul seosetutesse juhtumistesse, millest Tarantino paneb kokku tervikliku filmi nagu ikka. Mis seal rääkida. Kõnelemisväärt on aga, et film on eelkõige väga õnnestunud psühholoogiline draama. Nii et, kui teid ei ole tüüdanud juudi temaatika, mis seekord, tõsi küll, on hoopis teistmoodi esitatud: juudid ei ole ainult ohvrid ja kannatajad. Nüüd on nad koos oma kohutava ja kättemaksuhimulise Golemiga. Julmad verestseenid on garanteeritud. Aga see on ju Tarantino, eks.
Kui tahate ainult verd ja surma näha, siis pole mõtet tingimata just seda filmi vaadata. Kuid kui tahate näha meisterlikke näitlejatöid, siis minge, minge kindlasti, sest neid on hulgim. Isegi, kui oleks ainult Christoph Waltz ja teised kõik teeks viletsa või keskmise ülesastumise, tasuks minna. Waltz on uskumatult peen tõbras ja manipulaator. Loodetavasti mitte mees ise, vaid tema tegelaskuju Hans Landa. Aga kui keegi kedagi nii hästi mängib, siis kas see pole ka natuke tema ise, kui vaid sobivad olud tekiks. Samas tundub uskumatu, et nii libedaid, veenvaid, tarku, sarmikaid, osavaid manipulaatoreid päris elus leidub. Ja kui neid on ja kindlasti on, sest maailmas elab uskumatult palju inimesi, nii et mõni ikka vist, siis ju ei oota temaga kohtumist. Eriti kui sa tead, et tegelikut on ta üks koletu inimene. Ta võib ohtlik olla, ta võib oma nutikusega iga hetk kelle tahes lõksu meelitada. Temaga oleks õudne koos olla, iseäranis, kui tal on võimu ja mida ta kõhklematult ka kasutab. Aga turvaliselt pimedas saalis istudes, ma lausa igatsesin Hans Landat taas ekraanil näha ja ma olen kuulnud, et teisedki (Waltz sai ju Cannes'i festivalil parima näitleja auhinna). Miks? Kas ainult selleks, et näha ta hiilgavat rolliesitlust või oli roll nii tabavalt kirjutatud, et äratas minus selle, kes võiks ise õigeid nööre ja kange tõmmates ja šarmantselt naeratades saada mida tahab? Kõigil on ju oma asi ajada ja nii me kõik seda ajamegi, vähem või rohkem veetlevamalt, suurema või vähema mõjuvõimuga, otsekohesemalt või rohkem keerutades. Kõigi sõda kõigi vastu....
Selles sõjas on koht ka lõpuni ja üdini murdmatuteks jäävatel kangelastel. Missioon tuleb täita ükskõik mis oludes. Selliseid leidus hulgaliselt Nõukogude Liidus ja kindlasti on neil koht USA teatud sorti mängufilmides. Kui Hans Landa oli rafineeritud tõbras, siis Brad Pitti kehastatud leitnant Aldo Raine aga ameeriklasest tõbras ja seda kuni lõpuni. Loomulikult koomiline ka, aga eks jäigalt muutumatud mõju ikka kasvõi natukenegi naljakana uutes ja nendega mitte kokku minevates oludes. Pitt sobis hästi just seda sorti trafaretseks ameeriklaseks – lihtsakoeline, üheplaaniline, missioonile pühendunud. Imelik ainult, et Hans Landa kogu oma nutikuse juures seda läbi näinud ja lasi end leitnant Aldo Rainel igavesti natsiks teha. Haakrist otsaette lõigatud ei ole ju erilist lootust olla või saada kellekski muuks. See omakorda seab tema inimhingede mängule mõningad piirid. Hans Landa peab muutuma Aldo Raine'i sarnaseks. Väline kustutamatu märk sunnib teda edaspidi olema siiram ja otsekohesem. Ikka parem kui Juudikütina sõjakohtu alla minna. Tegelikult, kui järele mõelda oligi Hans Landal ainuke võimalus ellu jääda, anda, usaldada end oma vastandi ja vaenlase Raine kätesse. Põlevas kinoteatris hukkumiseks oli ta liiga tark. Hoida ära häving kinos – milleks? Mõne kuu pärast oleks niikuinii häving ja kaos Hitlerile ja kõigile tema kaaskondlastele. Seega ainuvõimalik lõpp, lihtsalt nii ootamatu ja esmapilgul mõistetamatu.
Kindlasti peaks rääkima veel kahest sakslasest: nutikast major Dieter Hellstromist (August Diehl) ja veidi infantiilsest, kuid julmast Fredrick Zollerist (Daniel Brühl). Viimane meenutas Michael Haneke filmist “Funny Games” Peterit (Frank Giering). Mõlema puhul tundub, et tegemist on “pehmekesega”, sellega, kes on sattunud “halbade” mõju alla ja võiks murduda ning olla inimlik. Peter ju oli see, kellelt söandati armu paluda. Ja ka Fredericki puhul võib tekkida lootus, et ehk on ta lihtsalt juhuse tahtel kangelane, ligi kahesaja sõduri tapja. Võib-olla on ta võimeline sõduris nägema ka inimest. Eriti, kui Joseph Goebbelsi heroiseeritud film temast kogu alasti tõe näkku paiskab. Aga see on minusuguse rahuaja inimese lootus. Sõdurina sõjas ei saa lubada nõrkust ja inimlikkust. Jumal teab, kuidas tõlgendatakse... Desertöörlus või midagi.
Kuigi üks hetk tundub, et ka see natsist sakslane võib teha suure muutuse. Filmi esilinastusel hakkaks Fredrickul justkui paha, kui ta oma tapatööd suurelt ekraanilt jälgib. Võib-olla ta mõistab, et ka sõdurid, isegi vaenlased on inimesed. Võib-olla ta kahetseb. Sõdurina ta tegi muidugi, mis tuli teha, aga inimesena võiks ju 200 hinge võtmine olla ju ränk kogemus. Võiks ju loota, et kui ta ise ei saa endale nõrkust ja “ei” ütlemist lubada, siis ei keela ta seda vähemalt teistele. Aga ei! Tegemist on lihtsalt režissööri ja monteerja meisterliku manipulatsiooniga. Midagi ta ei kahetse, kui siis ainult seda, et ei suutnud piisavalt hästi filmis esineda. Võim on talle pähe löönud. Naine, kellele tema suvatseb tähelepanu pöörata, peab talle alistuma! Jah, aga see naine, õige nimega Shosanna Dreyfus (Mélanie Laurent), pole sõdur ja ei allu aukraadile. Kui umbkaudu tsiteerida Hans Landat, siis juut on väliselt orav, aga sisuliselt rott. Ainus, mis armsat oravakest rotist eristab on kena saba. Aga valdavalt ei meeldi ju rotid inimestele, küll aga oravad. Niisiis Landa järgi orava nahaga rott. Nurkaaetud rott. Seda saab Fredrick Zoller tunda, mida tähendab rünnata meeleheitliku loomakest. Seda saab teada ka saalitäis natse ja nende sabarakke.
Major Dieter Hellstrom, see teine sakslane, kes õigupoolest mingi tõbras polnudki, kuigi valel poolel olemine vist on nii ehk naa vääritu tõpruse üks vorme. Tema tegelaskuju on eelkõige oluline süžee arengu poolest. Oma nutikuselt sarnaneb ta Hans Landaga. Võiks isegi öelda, et filmi kulg on üles ehitatud kahe sakslase taiplikusele ja mängulisele tahtele. Eriliselt andekas uurija Hans Landa taipab, et juudi perekond varjab end talumehe põranda all. Perekond tapetakse, kuid Landa laseb juuditar Shosanna Dreyfus'l (Mélanie Laurent) minna. Hiljem korralab see sama tüdruk juhuse tahtel oma kinoteatris põrgu, kus hukkub kogu Kolmanda Reichi koorekiht. Major Hellstrom juhtub olema õigel ajal õiges kohas ja tema taiplikuse tõttu satub Vääritutele Tõbrastele usaldatud Goebbelsi plaan ohtu, samuti ka tõprad ise, kuid annab samas võimaluse Hans Landal põgeneda ja film vägagi ootamatult lõpetada. Seda saksa mõistuse täpsust küll... Puhas klišee ju, aga väga omapäraselt esitatud.
Filmis esindatud rahvused on groteskselt harjunult äratuntavate omadustega, välja arvatud juudid, kes tegelikult on ameeriklased ja muudavad nii välja kujunenud kuvandit endest. Pole siis imestada, et prantslastele on jäänud emotsionaalsus, teadagi. Mis muidugi ei anna neile immuunsust alatuse vastu. Alatult reeta võib ka kibedalt kahetsedes ja käte värinal, vaevumärgatava tuksatusega näos ja teadmata, kas ära andmine päästab oma kallid lähedased. On ainult lootus. Oh, kes ei tunneks kaasa Denis Menochet' kehastatud Perrier LaPadite'ile? Paratamtus, mis teeb inimesest tõpra. Menochet'il filmis väike osa, ometi suudab ta minimalistlikult ja vaevu tajutavate nüanssidega selle meeldejäävaks mängida.
Nii et meist kõigist võivad saada tõprad sobilike juhuste kokkusattumisel ja siis tuleb otsustada või otsustab seda meie loomus: kas varjata või tegetsuda otse.