THE ORPHAN.

Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile
(Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavadpidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas  tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud,leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha.
keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.
”Orb” on verdtarretav õudusfilm, mille süzhees on oma roll ka… Eestil! Osades Vera Farmiga 
(”Kahe tule vahel”), Peter Sarsgaard (”Lennuplaan”), Isabelle Fuhrman (”Ghost Whisperer”),CCH Pounder (”Räpane Mackey”), Jimmy Bennett (”Star Trek”), Karel Roden (”Hellboy”) jt.Lavastas Jaume Collet-Serra (”Vahakujude muuseum”).

Kui ootame õudusfilmilt, et keegi esmapilgul eriliselt armas ja leebe episood episoodi järel "ootamatult" ikka üha enam eemaletõukavamaks muutuks, olles lõpuks nii ähvardavalt, õudsalt vägivaldne, et kargab nurga tagant kallale, siis on just see film, mida vaadata. Nii see tavaliselt kuratlike lastega filmides läheb. Täpselt õiges kohas tekivad hirmuvärinad ja süda hakkab kõvasti peksma, kui haavatavaid ohvrid rünnatakse. Üks või kaks head hinge kaovad igaveseks meie seast, aga kõige süütumad, kõige paremad pääsevad läbi suurte katsumuste õnnelikult. See on lihtsalt õudne! Lihtsalt õudne, kui etteaimatav ja läbinähtav võib üks film olla! Kuigi ilus ja kütkestav vaadata. Isabelle Fuhrman (Esther) eelkõige.
Muidugi ei aima ma, et andekas ja armas laps osutub hullumeelseks 32-aastaseks Baumanni sündroomiga (kas tema on ainus selle sündroomiga isik maailmas?) maniakiks, kes Eesti psühhiaatriakliinikust on suutnud põgeneda. Jüri Saarma on siis ülemaailmselt tuntud või kuidas selline Saarna instituut filmi tekkis? Ja miks just Eesti? Miks mitte näiteks Serbia?  Mujal hirmsas Ida-Euroopa riigis siis pole leida mõnda tuntud nime, mida pisut muudetuna suurema usutavuse huvides, kuid äratuntavalt, saaks filmis kasutada? Peaaegu teaduslik, peaaegu võimalik.

Hingelt värdjas, aga ihult kunstiliselt liialdatud ideaalse lapse kehaga 30-aastane naine. On siis selline kulumatuse sündroom usutav. Ja kui ongi, siis miks ainult hambad kuluvad, aga muu keha jääb puutamata?

Tegelikult ma ootan ju küll õudusfilmilt ootamatuid selja tagant hiilimisi ja jõhkralt surnuks pussitamisi. Midagi hirmsat, mida päris elus kogeda ning näha ei tahaks. Ootan, ootan. See on minu probleem, kui eelistan kõike seda hirmu peenemalt ja nüansirikkamalt. Eks ma võiksin ju valida siis õigeid filme, kus tavaelu keeratakse kummuli küll, aga nii, et ei saa arugi, et ühtäkki on kõik harjunud rütmist väljas täiesti argisel moel. Maitse asi. Või mingi dokumentaalfilm - õudse reaalsuse paljastaja. Igaühele oma! Või... võta, mis parasjagu on ja mõtle sellest nii nagu soovid. Mugandada nagu ka filmistsenaristid endale lubanud on. Kohanduda hirmsa viirusliku nakkusega.

Näide Ida-Euroopa igate pidi hooletusse jäetud 30-aastastest naistest.

Esther on nagu viirus, mis järsku ühele perekonnale kallale tuleb ja asub tasapisi hävitama. Kurjusest vaevatud ebardi eesmärk on hävitada peaagu õnnelik ja toimiv perekond. Võiks ju tapmata ringi nahistada, leida endale sobivalt rahuldav mees või ka mitu. Paraku pole võimalik - esiteks segab õnnetu lapsepõlv jubedas lastekodus, teiseks ei pruugi sellise puudega hästi ära elatuda. Töö kasulapsena on lihtsam, kuigi eneseteostus (Esther on andekas maalija ning pianist) ja naiseelu on muidugi raskendatud. Kogu talle stenaariumijärgselt määratud nutikuse juures Esther seda ei mõista. Vabandatav psühhopaadiks olemisega. Ta on puhta ogar. Mõttetult ogar. Normaalsele inimesele mõistetamatu eesmärgiga konstrueeritud asjandus. Nagu viiruski.  
Olen mõelnud, mis võiks olla viiruse lõppeesmärk. Ta ei ole ju elusolend, et tema eesmärk võiks olla sigimine.
Olen kuulnud, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid liigis on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Äkki ongi kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks.
Kes siis on need paljud? Kes iganes meie seast. Tavalised head inimesed tavlistest perekondadest. Inimesed, kes vaataks isegi fiktsiooni nimega "Orb" või midagi selle sarnast (neid tuleb ju iga natukese ajatagant) telekast või kinos. Nemad on nakatunud ja süsteemis sees, vajades üha enam ja enam sääraseid "ohutuid" filme, kuni lõpuks...
Mina ei tea ju programmi lõppeesmärki ja kas seda üldse ongi. Vandenõuteooria vaimust kantud fantaasia lihtsalt.