reede, 29. juuni 2012

ÕIENDUS HULLUMAJA SUVEPÄEVADELT.

Mitte et ma väga arvaks nagu minu teatriarvustusi keegi eriti loeb või millekski peab. Rohkem ikka enda jaoks kirjutan. Ja mu jumal, milliseid vigu ma olen võimeline tegema. Milleks mulle üldse kirjutamine?! A kas grafomaan siis hoolib...
Süda ei anna rahu. Kirjutan oma veast, mille tegin, kui olin võtnud sõna Urmas Vadi "Hullumaja Suvepäevade" asjus.
Reegel, mille vastu eksisin: arvustuse kirjutaja peab arvestama, et enamalt jaolt loetakse tema sõnavääksud läbi diagonaalis ja infot ahmitakse pealmistest kihtidest. Seega peaks arvustus olema konkreetne ja ühemõtteline. Kui on soov niiöelda ka filosoofilist, segadust tekitavat, vahtu lisada, siis peab sinna kindlasti lisanduma konkreetne ja ühemõtteline, võib-olla isegi lihtsakoeline lause.
Ma unustasin või osanud lisada oma arvustusele need lihtsad sõnad, et nii Urmas Vadi kui ka Üllar Saaremäe, Vahingust rääkimata, on minu väga-väga suured lemmikud, et mitte öelda iidolid - see on tõesti liiga tugev sõna. Aga mõistate, mis ma mõtlen? Ma olen jõudnud staadiumi, kus ma suhtun neisse peaagu kriitikavabalt.  Aga kuidagi raske on lahmivalt kiita. Või on see nartsissism, et alati peab oma isiklik sügavmõte kaasas käima?
Ja Johannes on ju ikka tegelaskuju? Mitte näitleja!
Ah, see kõik on omal moel nii vahinglik.
Reaalset probleemi pole, aga samas on mõne jaoks elutragöödia. Minu jaoks, eks.
Nüüd on see öeldud. Ükskõik, kuidas see ka teile tundus.
Ilmselt hüsteeriline :)

Kommentaare ei ole: