Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte.
24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.
Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.
Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?
Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.
Aga JF on nüüd kolmene.
Kohe on käes südasuvi.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar