Jätsin imetamise 17. mail. Oleksin meeleldi kauem võinud imetada, aga F hakkas hammustama. Enam ei julgenud. Samas tundus, et päris imemisest loobumiseks pole laps valmis. Raske südamega võtsin kasutusele lutipudeli. Mingit rpa-ga jändamist küll ei tahtnud. Niisiis hakkasin andma talle vana head keefiri. See maitses F-le nii hästi, et ta peaaegu loobus tahkest toidust, mida ta seni suure isuga oli söönud. Ajuti nii suurena, et ajas hirmu peale. Noh, et kas pole liiga vara? Ju siis nii palju rinnapiima polnud, aga keefir voolas ojadena.
Proovisin küll sättida ja ajatada, et ikka tahke toit ka menüüs püsiks. Püsiski, vahel vähem, vahel rohkem, aga põhiline oli siiski keefir. Ma ei mõõtnud, palju seda ööpäevas kulub, aga palju. Arvatavasti liiter ja natuke peale.
Eriti paha on öine imemine. F on peaaegu 1-aastane. Tal ei peaks ju üldse enam öise söömise vajadust olema. Millal siis tema seedesüsteem puhata saab..
Igal juhul juba juuni keskel tegin otsuse, et pärast jaanipäeva on kõik. Öösel enam ei söö, annan ainult vett.
Alles täna öösel lõpuks jõudsin selleni.
Mitte midagi hullu ei juhtunudki. Ta niheles iga natukese aja tagant kella kahest neljani rahulolematult ja lükkas vee kõrvale, aga päris üles ei ärganudki. Magasime hommikul poole üheksani.
Väike üksildane võit, aga teeb rõõmu ikka. Eks paistab, mis uus öö toob.
Ps. Imetamisest oli kahju loobuda, kuigi alates oma esimese lapse sünnist, olen seda mõnes mõttes jälestanud, samas tundnud tugevat tungi seda teha. Jälestus sellepärast, et pean olema kellegagi nii jagatud, nii halastamatult ja paratamatult seotud.
Tung olla kellegagi nii lähedane, olla peaaegu üks ihu. Olla temaga halastamatult ja paratamatult seotud.
Ja siis veel see haledus lapsest. Tl ei ole ju kedagi peale minu Ükski teine ei saa temast hoolida rohkem kui mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar