Igaühele see raamat ei sobi.
Ma arvan, et ei sobi. Ma arvan, et mina ei ole raamatu sihtgrupp üldse.
Keegi küsis kirjastuse facebooki lehel: "Kas tegemist on õpikuga tulevastele vanglaasukatele (kliendid, valvurid)? Või milleks peaks tahtma tavaline inimene üldse sellist kirjandust lugeda?"
Ma ei tea, miks peaks tahtma ja kas raamatut tuleks võtta õpikuna. Natuke kõhedust tekitav on vanglaelu nii realistlik kirjeldamine. Üleliia toores ja naturalistlik. Pole mingit kunstilist mõtestatust ega kaitsvat kihti peal.
Aga küsijale fb-s vastasin nii: "Autor on kurja naljana nii öelnud küll, et raamat on mõnes mõttes õpik tulevasele kurjategijale ja vangile. See on ka hoiatav kirjutis noorele inimesele, kes kipub hukka minema. Nö tavainimese jaoks on see aga liigutav ja natuke uskumatuna tunduv pöördumise lugu - et nii sügavalt mülkast on võimalik siiski kasvada täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks."
Mõned pildid raamatust, mida, hoolimata kõigest, oli rõõm joonistada, sest joonistada mulle põhimõtteliselt meeldib.
Alles hiljem, kui raamat juba trükki oli läinud, mõtlesin, et tegelikult oleks siia raamatusse sobinud hoopis robustsema stiiliga pildid. Midagi sellist ehk? Aga mis tehtud, see tehtud. Hea, et valmis sai, veel parem, kui raamatut ostetaks ka ja ikka korralikult. Midagi väga omapärast selles igatahes on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar