Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.
Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.
Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp.
Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?
Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...
Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda.
Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.
Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.
Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt
toidukraam käeotsas
üles, üles, üles
mööda armuta astmeid
läbi rähmase lambiga trepikoja
luitunud seintega, vana
Siis kuulen ma poolele teele
uue maailma mürinat ülal
uue maailma jubeenergilist kirgamist
Ma aeglustan sammu
ma tõmban hinge
viivitan.
Aiman, kuulen ja tean:
meie elutoa vanal vaibal
ajast aetul
ja kurjasti kulunul,
on mu pojad laiali kallanud uue
maailma koostisosad
tohutuks kaoseks ja kuhilaks.
Ma seisan, käsi lingil.
Ma kuulatan, ärevus kurgus.
Siinsamas,
minu maailma sees,
kujuneb, käärib,
raksub ja undab,
sünnib ja saab
mu jõnglaste uus maailm.
Ei ole nii kindel,
kas võin avada ust
ilma et tulvaks välja
ilma et mataks mind ära
enese alla see uus
poistest, kruvidest, poltidest
mutritest, seibidest,
traadipasmastest
haamritest, võtmetest
autodest, pabermütsidest
peaehtesulgedest
meredest, laevadest
lennukeist, pöörastest pingetest
arutuist seoseist
tinisev, helendav, lendav...
Paljukest saan seal muuta
mida minema visata
mida käänata omatahtsi
Tasa avan ma ukse
astun salaja sisse,
toetan köögipingile toidu,
millest peab saama jõudu uus maailm,
mis seal kohub.
Muud ma ei saa
Muud ma ei saa, kui ehk veel
pista kääriva kuhila sisse
paar südamemõtet,
paar sädemesõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar