Tol õhtul oli niiviisi
Ta tuli otse minu poole, näol südamlik naeratus
Ma oli üllatunud, aga naersin vastu
Isa
Siis ma taipasin ehmatusega, et ta ei vaata mind, vaid kedagi minust meeter tagapool.
Oleks tahtnud oma naeratuse näolt ära kraapida, happega minema uhtuda
Ilma näota laps
Aga oli juba hilja, oli juba naeratatud
Ei ma ei tea, kust mul tuli selline rumal mõte, et mul on õigus südamlikkusele või siis kasvõi viisakusele
Sest isegi, kui ta mulle ei naerata, siis kas ma poleks väärinud põgusat äratundmisvärhatust
Lihtsalt külmast viisakusestki
Kust mulle selline rumal mõte tuli, et mul on selleks õigus
Ei, seda mul pole ja kust see õigus olekski pidanud tulema?
Ainus õigus, pigem ikka kohustus, mis mul saab olla, olla ise südamlik ja viisakas
Muud võimalust pole
Oodata seda kelleltki teiselt - absurd
Selles pole midagi erilist. Seda võiski ju tegelikult arvata, et nii see on
Ainult, et mind pani imestama, kuidas kõik need, kes kogu aeg nähtamatult meie kõrval on, korraga justkui ärkasid ja muutusid ärevaks
Nii need, kes on head ja eriti need, kes halba soovivad
Ma'i näind ega kuulnud neid, sest ma ei ole ju mingi hull
Ometi ma teadsin, et nad seal on ja ootavad minu otsust, valmis üksteisele kõrri kargama
Kui inglitel ja deemonitel ja muudel seletamatutel see peaks olema
Nad ootasid mu otsust
Ma kas vihastan, solvun, langen meeleheitesse või siis olen rahulik ja leplik
Mõtleksin ainult head, rõõmustan, et keegi ometi ju sai selle südamlikkuse ja naeratuse osaliseks
Mida ma valisin?
Mida ma valesti tegema hakkan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar