JUUKSED

Joosep küsis järsku keset ööd, läbi une: "Emme, mida juuksed teevad?"

Ta mõtles seda, et mida minu juuksed teevad, kui tema ennast öösel ennast minu vastu surub ja minu juuksed talle näkku vajuvad.

Need minu pikad juuksed, mis pole ühegi karva võrra olemuslikult minu omad. Ma kannatan nende käes ja päeval peidan buffi alla, et nad mind ei segaks. Ma ei tunne end hästi nendega.

Teine teema JFga seoses.

Olgu ära öeldud, et juba umbes kuu aega ütleb Joosep enda kohta "mina". Väga sageli ikka veel "Joosep tahab seda..", "Joosep joob mahla." jne Aga eneseteadvus areneb.

Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.

Keegi tõlkis eesti keelde paavsti palve, mille on kirjutanud Napoli peapiiskop.

Oo Jeesus, Jumala poeg, halasta meile patustele.
Oo Jeesus, kes Sa sündisid pommide all Kiievis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes Sa surid oma ema kätel Harkivi varjendis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, Sind, keda saadeti 20-selt rindele, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes sa ikka veel näed relvastatud käsi oma risti varjus, halasta meie peale!
Andesta meile, Issand,
kui me pole aru saanud naeltest, mis me Sinu kätest läbi lõime, kui me joome nende surnute verd, kes on relvade poolt puruks kistud.
Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.
Andesta meile, Issand, kui me jätkame oma venna tapmist, kui me jätkame nagu Kain korjates põllult kive, et tappa Abel. Andesta meile, kui me näeme vaeva, et õigustada kurjust, kui me oma valuga põhjendame oma tegude kurjust.
Andesta meile see sõda, Issand.
Oo Jeesus Kristus, Jumala poeg, me anume Sind: peata Kaini käed!
Valgusta meie südant,
ära lase teoks saada meie tahet,
ära jäta meid meie tegusid tegema.
Peata meid, Issand, peata meid.

Väga ilus ja väga valus. Eriti palve algus. 

Vennatapu jutt mulle ei meeldi. Häirib see, et neid mõrtsukaid saab, ja kristlasena isegi peab, nimetama vennaks. Olgugi, et Kainiks. Ma saan aru, et olen liialt emotsionaalne, aga mulle tundub, et Kain on liiga hea, et Putini vägesid temaga võrdsustada. Mulle tundub, et Putini puhul on tegemist ikka puhta kuradiga. Kuigi selge see, et Kain ka ju toimetas koos saadanaga ja tegi maksimaalselt kurja, mis ta sel hetkel teha sai.

Ukraina ja venelaste vennasrahva jutt pole üldse jutt ega asi. Praegu märatseb venelane küll Ukrainas, aga tegelikult ta sõdib kõigiga, kes temast on Lääne pool. Me pole küll ju kuidagi vennasrahvad.

Kujundina palves on muidugi Kaini võrdlemine Putini ja tema vägedega ilus. Pealegi pole vene soldanitel ja nende peredel ja ülejäänud rahval muud süüd, kui et nad Putini võimule on lasknud. 

Kuigi ka see süü on väga, väga suur. 

Näha ukrainlaste veriseid kannatusi online-is ja samal ajal kuulata Putini ja tema kamba reaalsust peapeale pööravat jura, siis valdav tunne on häbi. Lihtsalt nii häbi on. Ma ei saa aru, kust see tunne tuleb. Mina isiklikult ja otseselt ju ei ole midagi valesti teinud. Korraks tuli pähe naljakas mõte, et häbi tuleb sellest, et ma pole piisavalt palvetanud. See oleks ainuke, mida ma rohkem oleks saanud teha.

AUGUGA 50-SENDINE MÜNT

Tol päeval, mil Venemaa selle koleda sõjaga algust tegi, juhtus meie kodus ka midagi hirmsat. Me mõlemad K-ga kartsime, et jääme JF-st ilma.

JF läks päevaund tegema ja võttis voodisse kaasa 50-sendise mündi. Loll on muidugi see, et ta sai seda teha. Mis seal rääkida. Kaarel andis talle hommikul, sest H-l oli millegi jaoks raha vaja ja JF tahtis siis ka. Mina märkasin küll, et tal on voodis münt kaasas, aga ei hakanud ära võtma, sest see oleks kindlasti väikse tüli põhjustanud.

Kes oleks võinud selle peale tulla, et ta selle suhu pistab ja kurku tõmbab...

Ta oli juba tükk aega päris vagusi olnud ja lootsime, et ongi magama jäänud. Korraga kuulsin teda nutmas. Hoopis teistmoodi, kui tavaliselt. Paistis nagu oleks tal suur hirm või paanika. Muidu torma kohe kohale, kui ta voodis lõunaune ajal nutab või pigem joriseb. See on kahjuks isegi natuke rituaalseks kujunenud. Ma ei tea, mis jama tal magamisega on, aga see ei puutu praegu asjasse. Praegu on teemaks see, et kuulsin, kuidas JF paanikas nutta röögib ja paar hetke hiljem sain aru, et ju ta on mündi kurku tõmmanud.

Rabasin poisikese voodist välja ja üritasin seda võtet teha (Heimlichi võte - pärast leidsin nimetuse), mida kasutatakse, kui inimene on midagi kurku tõmmanud ja hakkab lämbuma. Ta vaeseke ainult oksendas. Mingil määral rahunesin ja natuke tuli ka mõistus tagasi, mis ütles, et kui ta hingab ja seisab isegi püsti, siis pole asi hetkel eluohtlik. Hakkasin arvama, et küllap tuleb münt omal ajal teisest otsast välja. Las ta olla pealegi. 

Võtsin JFi sülle ja istusime diivanile rahunema. Oli tunda, et tal on siiski paha olla. Korraga hakkas ta jälle nuttes karjuma ja peaaegu samal hetkel oksendama. Münt lendas vaikse kõlksuga suust välja põrandale.

K ütles, et puurib mündile augu sisse ja annab JF-le. Et ehk ta tahab seda kaela panna. Selle jutu peale tõmbusin vihast jäigaks. Napilt me pääsesime ja nüüd uuesti. Oleks münt hingetorru sattunud, siis oleksime poisikest tunni, paari pärast vaatama minnes avastanud midagi kohutavat. Päris lämbumine olevat ju hääletu. Ma ei tea... Võib-olla ta ikka oleks rabelenud ja ma oleksin kuulnud ja oleks saanud päästa. Õnneks me ei tea seda ja ma ei tahagi seda kunagi teada saada! Sellest ka nördimus K vastu, et ta uuesti tahab sellise riskiolukorra tekitada ja maandamiseks on pael mündi küljes, millest saaks mündi kurgust välja sikutada.

Oh, õnneks ta täpsustas, et annab mündi alles siis JF-le, kui too juba suur on ja räägib, mis kõik oleks võinud juhtuda.

Tore. 

Issanda abiga.

KODUD. Eesti Noorsooteater

Autor ja lavastaja: Helle Laas
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert

Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.

Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas. 

Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks. 

Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud. 

Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures. 

80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.

Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid  enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.

Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.

Nüüd on kõik. 

Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...

Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.

LÄHEB IKKA EDASI....

USA luureandmed ja prognoos on masendavad. Paistab, et venelastel õnnestubki kõik maatasa teha. Tappa nii palju, kui saab (õudne mõelda, mis toimub praegu venelaste käes olevatel aladel), hävitada kõik, mis suure vaeva ja armastusega on ehitatud. Ja mitte midagi ei saa teha. Hirm Kolmanda maailmasõja ees on neil nii suur. Ei tea, kas on õigustatud lootus, et väiksema ("ainult" Ukraina!?) hävinguga on võimalik ära hoida maailmasuurune häving. Mul isiklikult ei ole praegu sellist jõudu seda loota. Pigem kipub mõtteisse, et mõne aja pärast "unustatakse" sanktsioonid, elu läheb edasi. Edasi läheb ka Putin oma rüveda kurjusega.

Meie lapsed ei kasva suureks, me ei ela vanaks...

Putin ei ründa mitte ainult Ukrainat, vaid kõiki meid, kes me kaasa elame. Muidugi kaasaelajate kannatus pole vähimalgi määral võrreldav, mis toimub praegu ukrainlastega. Mind on tabanud peaaegu täielik halvatus. Kõik tundub selle õuduse kõrval tühine. Ma saan aru, et praegu on minu isiklikuks võitluseks normaalsuse säilitamine, igapäevase elu elamine ja lakkamatu palvetamine. 

Hädavajalik on õppida võimalikult kiiresti rõõmu tundma veel antud õnnelikust hetkest.

EI TEAGI, MIDA ÖELDA, AGA ÖELDA TAHAKS...

Kui vaid oleks võimalik, siis ma kägistaks Putini oma kätega. Või laseks maha või pooks või mida iganes. Mis mul viga rääkida - mul ju sellist võimalust ei tule. Aga ma loodan südamest, et kellelgi Kremlis tuleb. Mulle tundus, et ka Harri Tiido ütles, et ehk keegi Kremlist lööb Putinile noa selga. 

Jõudsin enda ja Jumalaga kokkuleppele, et võin selle eluka eest palvetada küll, et ta sureks võimalikult kiiresti, et ta kannataks, siis võib-olla ta pääseb Taevasse.

Jõhker öelda, aga selle aitab väga palju kaasa, kui võimalikult palju tinakirste Venemaa suunas hakkab liikuma. Milline kuri kristlane ja milline küsitav moraaliteoloogia?!

Ei ole muud teha, kui võidelda ja vaene Ukraina on ohvritall, keda kõigi meie eest praegu veristatakse.

Peaksime palvetama ka, et ukrainlastel jätkuks laskemoona ja seda saaks neile kuidagi viia, mis on väga keeruline. 

See kõik ei muuda olematuks seda kurja, mida ta teinud on ja mida ta veel teeb...

Nii väga tahaks näha, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Mida nad mõtlema hakkavad ja mis tee valivad. Ja kui ma seda kõike ei saa ja minuga koos veel musttuhat normaalset ja tavalist perekonda, siis persse, persse küll.

Et ühel värdjal võib ka olla nii palju õigust, et kõik ilus ära rikkuda.

LISATOIT

Esimest korda proovis 20. detsembri paiku. Olin juba varemgi õuna talle mekkida andnud. Paistis, et talle meeldis või vähemasti oli huvitav.

Paar päeva enne 6-kuiseks saamist liha. Aeg-ajalt tekkis hirm, miks ta nii palju sööb ja et kas me ei lähe liiga kiiresti edasi. See kadus, kui me saime covidi endale külge. F-i isu vähenes märgatavalt. Nüüd on siiski jälle pisut paremaks läinud. Tal on tekkinud komm suu kõvasti kinni pigistada, täitsa kriipsuks ja ei võta midagi. Nüüd on jälle hirm, et miks ta nii vähe sööb.

See ongi keeruline. Olgu siis ta pealegi neljas laps ja kogemust peaks olema juba palju. Kõige rohkem, minu arvates, aitab see, kui asjaoludele mitteliiga palju tähtsust omistada ja võtta kõike kuidagi puhta lehena. 

Lihtsalt nii on, nagu on.

OH, ET TA KA JUBA HÄLLIS EI SURNUD...

Kõige rohkem ma imestan, et miks tavalised inimesed ei räägi Venemaast? Miks nad ei postita põlglikke sõnumeid Venemaa aadressil? Miks on nii palju imelikke uudiseid, kui ometi on selline ilgus praegu just toimumas? Miks ei mõelda, kuidas saaks selle asjanduse, mida nimetatakse Venemaaks, maailmast üldse ära kaotada? 1000 aastat on juba olnud, aitab küll...

Mul endal on suur kiusatus palvetada, et Putin ja kes iganes veel tema peamised nupumehed on, võimalikult kiiresti sureks? Niisuguse asja nimel ei tohi kindlasti palvetada, sest see pole üldse kristlik ja tuleb mulle endale kahjuks, aga ma väga tahaks seda paluda. Armas Jumal, lase neil vene pässidel ootamatult ja kiiresti surra... Ta ei lase. Sele asemel saab hukka teadmata hulk inimesi, kes tahaks tavalist ja rahulikku elu elada. Nii need asjad käivad. Muud lohutust pole ka, kui ainult see, et igavikuga võrreldes pole erilist vahet, kui kaua maa peal elada sad. Niikuinii on vähe. Niikuinii on see... tahtsin öelda, et see on tähtsusetu, aga tegelikult ei ole. Subjektiivses mõttes ei ole. Sellest lühikesest hetkest (olgu see paar minutit või 100 aastat) sõltub inimese igavik.

Miks see Putin omdti hällis ei kärvanud... või mis sellestki kasu oleks olnud. Eks selliseid idioote jätkub alati ja igal ajal. Nii kahju, et mingisuguse värdja pärast tuleb nii palju kannatusi.

Ja kas need kõik venelased ruigavad rõõmust? Need Venemaa omad ja välismaal elavad? Meie naabrimehe auto peegli külge on 9. mail alati seotud Georgi lint. Iga kord, kui ma teda näen ja me tervitame, mõtlen: "Kas sa oled mu vaenlane? Kas sa muutud mulle ja mu perele ohtlikuks?"

Tegelikult nüüd on juba ilmunud postitusi ja kommentaare ka (alustasin seda kirjatükki juba mõni nädal tagasi). Ukrainale saab toetust avaldada profiilipildile ukraina lippu lisades. Võib-olla mõne aasta pärast meid lastakse selle eest maha. Või siis on juba maailmasõda ja enamus inimesi niikuinii sureb.

Ei tea. Olgu pealegi. Praegu on veel kõik hästi. Püsime hetkes. Kui halb tuleb, siis niikuinii. Ei tohi lasta tal praegust hetke ära võtta, kui ta kõik tulevased hetked meilt röövib.

KÜLALISED JA PIME HETK

Täna käisid meil külalised: üks väike poiss ja tema ema.

Poistel - neid oli kokku neli, oli lõbu laialt. H oma nägu ei näidanud, istus oma toas arvutis ja ootas, millal juuksurisse minna. J ja A mängisid kenasti koos. Ilus oli vaadata. F jälgis neid oma tekilt ja suhtles ka poisi emaga.

Poole ühe paiku hakkasid ära minema, et õigele rongile jõuda ja et mina saaks oma pisipoisid päevaunne sättida. Just nagu alati.

F oli pööraselt väsinud, aga magama kuidagi ei jäänud. Tal on meie lastest kõige tundlikum närvisüsteem. Enamasti pärast külalisi või kuskil võõras kohas käimist saab ta närvivapustuse ja elab seda välja lohutamatult karjudes. Eks ma iga kord loodan, et sel korral on ta küpsem või uusi muljeid ei saa liiga palju ja karjumist ei tule. Mõnikord ei tulegi ja elu on tavaline.

Täna oli karjumine. Ja kuidagi iseäranis lohutamatu. Ma ei tea, kas F kisast või oli ka J üleliia erutatud külas käinud poisist, et ta koguni kaks korda järjest tuli voodist välja märgade pükstega. Küll ma siis olin pahane, sest muidugi ma arvasin, et ta tegi seda meelega, et tähelepanu saada. Muidugi tegi meelega ja muidugi oli tal vaja mind. Mina aga tegelesin "välja lülitamisega", et mitte hoolida sellest, et ma ei suuda oma kõige väiksemat poissi maha rahustada. Ja siis tuleb J oma märgade pükstega...

Nagu saaksid nemad midagi sinna parata, et nad erutuvad asjadest ja sündmustest, mis neile väga meeldivad.

Nagu saaksin midagi parata, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ja et see tuleb nii järsku, et isegi ei saa aru. See ootamatus on hirmuäratav. Olen tükk aega jumalast rahulik, peaaegu et täiesti tuim ja pole ühtki märki, et võiks plahvatus tulla. Ja järgmine hetk ma taipan, et ma olen oma viha lastele liiga palju näidanud ja nad on seda kartnud. Kui ma seda näen, siis ma kardan ise ka, sest mis siis kui ma teen enese teadmata midagi meeletut ainult selle ühe "pimeda" hetke jooksul. Koledaid asju on inimeste sees. Millegipärast ma ei arva, et ma oleks väga erandlik oma kurjusesööstuga. Mulle on öeldud, et oluline on, mida sa teed järgmisel hetkel, sest ei ole tõenäoline, et "pime hetk" jääks üldse tulemata. Seda juhtub elu lõpuni.

Mida siis teha järgmisel hetkel?

Vastus on: paluda andeks. Kõigilt asjasse puutuvatelt, ka Jumalalt.

Ps. Vanaisal on täna juba 12. surma-aastapäev.

UNENÄOLISELT

 J (vanus 2 ja pool) rääkis oma unenäost.

Kiirabi tuleb. E sõidab kiirabiga. Emme on kodus, issi on kodus, J on kodus, F on kodus, H on kodus.

Küsisin, kas E ka ikka on pärast kodus. Minu õnneks vastas, et "jah".

Ma ise olen mitu ööd unes näinud, kuidas mind üksi, ja üks kord ka koos perega, maha lastakse. Tol korral me lebame pruunikal pinnasel oma pruunikashalli auto kõrval pikkuse järjekorras rivis maas. Isegi surnuna tekib mul tunne, et tahaks F-i ja J-i kaissu võtta ja mind kohutavalt häirib, et me nii kaugel üksteisest oleme. Teatava lohutuse toob see, et matmise ajal pannakse meid kõiki üksteise otsa.

Rääkisin unenägudest K-le. Ütles, et niisuguste unenägude peale ei saa muud öelda, kui et sõjast me ei pääse. Vastasin: "Niisugused unenäod tulevad, sest me räägime sõjast nii palju." Ma kardan, et on mingi arusaamatu sõjaootus õhus. Keegi muidugi ei taha sõda mõistusega, aga samal ajal mingisugune alateadlik sõjatrummide ähvardavat põrinat on õhus tajuda. Oh issand, kuidas ma ei tahaks sõda. Kuidas ma ei tahaks näha palju inetut surma. Nii enda lähedaste kui ka võõraste inimeste oma...

Just siis, kui me K-ga seda juttu rääkisime, hakkas keegi Vikerraadios rääkima rohepöördest.

"Appi!" ütles K.

"Mis mõttes appi? Kas see ei ole siis oluline asi, mida rääkida?"

Tema siis seletas mulle, et oluline on rahu ja vägivallatu elu. Mina olen kuulnud, et mõned arvavad, et kliima suured muutused just hakkavadki põhjustama sõdu.

K väitis, et pigem läheb nii: näiteks USA-d - riik, mis panustab rohepöördesse meeletult ja seda relvastumise arvelt - võib rünnata kõige halvemal moel raskerelvadega näiteks Hiina, mis vilistab keskkonnale ja on kogu raha kulutanud relvastuse täiustamisele. Kui aga nn head riigid ka nii palju rohepöördest ei jahvataks ja panustaks relvadesse ja see omakorda tähendaks kliima saatuslikku halvenemist, siis meil oleks ainult migratsiooniprobleem, mis oleks tühiasi võrreldes päris sõjaga, milles hukkuksid miljonid nn heade riikide inimesed. 

Ma ei tea...

Mul on neli last. Oleme K-ga andnud oma panuse, et oleks inimesi, keda tappa...

LUTT

 J sai lutist lõplikult lahti 10.detsembril.

Veel suvel tundus see täiesti lootusetu üritus, millele isegi ei julgenud mõelda, aga tegelikult läks kõik uskumatult lihtsalt. 

Olin lugenud teiste kogemusi ja väga sümpaatne tundus legend linnust, kes luti ära viib. Nii jäigi, et alates 20. augustist viib lind pärast igat magamist luti ära. Vähemasti, et poleks päevasel ajal kogu aeg see suus. Läks väga ladusalt. Ta jäi väga rahule looga, et linnupojad vajavad lutti, siis kui tema on ärkvel, ja kui ta magama hakkab minema, tuuakse lutt akna taha. 

Nii ta siis lutitas mitu kuud kuni 12. detsembrini. Sel öö tuli J nagu ikka minu voodisse koos lutiga. Mingi hetk kaotas luti ära ja hakkas seda valjuhäälselt nõudma. Minu suureks rõõmuks rahunes ta väga kiiresti, kui seletasin, et linnul endal tuli järsku keset ööd lutti vaja. Järgmise päeva lõunauni läks sama legendiga. Ootamatult jäi ta rahule ka õhtul. Kas ta s siis juba oli ammu valmis, et lutist lahti saada ja meie ise kartsime nii väga, et pistab kisama ja me ei suuda teda rahusta? Ju vist.

Enam-vähem siis 2,5-aastaselt.

LEPLIK ILU

 Üsna ilus ju.

Olgu pealegi, et Lasnamäe. Olgu pealegi, et talv.

ALUSTAMISEST

Kui ma lastega olen, mängin nendega või niisama jälgin, kuidas nad omaette toimetavad, siis tahes-tahtmata kipuvad pähe mõtted, mida mul kõik vaja oleks teha. Kõige paremini saan hakkama köögi koristamisega, sest seda saab üsna hästi nende kõrvalt teha ja sealne korratus käib mulle kõige rohkem närvidele. 

Raskeks läheb asjadega, mis nõuavad süvenemist. Selleks on vaja aega. Ja siis ma tihtilugu mõtlengi samal ajal, kui J ennastunustavalt kiirabiautoga mööda tuba ringi ajab ja F vaimustunult oma suurt venda titetekilt jälgib, et kohe kui nad magama lähvad või niisama tekib hingetõmbe paus, ma teen seda ja seda ja seda... 

Aga tõsiasi on, et mingi uue, vaimset pingutust nõudva tegevuse alustamine on võimatult raske. Ja ma ei alustagi... Kulutan vaba hetke, et mõelda, kui raske on alustada ja et ma ei tahagi tegelikult.

Nii ma toksingi juba teist nädalat järjest oma tehinguid excelisse. Kaks aastat olen USA börsil spekuleerimisega katsetanud, tundus kasulik oma tehingud kuidagi üles märkida lisaks sellele vaatele, mida maakler pakub. Et oleks kohe lihtsalt leitav ülevaade mul olemas, millega olen kaubelnud. Väike kommentaar ka juurde, juhul kui mul peaks midagi öelda olema. Samas on sellise tabeli tekitamine kohutavalt nüri ja aeganõudev. Millegipärast see meeldib mulle. Ei pea vähemasti pingutama ja on õigustus kõigi pingutavate asjade edasi lükkamiseks...

Hea küll. 

Täna veel üks tunnike. 

Homme tegutsen kirja pandud kava järgi. Võib-olla läheb õnneks.

Alustuseks üle 7 aasta ja uue aasta alguse puhul

Alustuseks lugesin siit ja sealt mõnda oma vana postitust. Mõni neist pani imestama, et kas tõesti oli nii ja mis mõttes? Kas tõesti mina olen nii mõelnud... Mõni kirjutis jällegi kinnitas: olemus ei muutu. Mõni tõi liigutusest pisara silma. Eriti need, mis olid laste kohta kirjutatud. Nüüd on nad juba suured... Kui hea, et ma olen kirjutanud ja jäädvustanud. Mõtlen ikka, kui olen vana ja täitsa üksi, siis on hea lugeda ja pilte vaadata: millised me kord olime ja mida mõtlesime. Juhul kui selline tulevik peaks mulle määratud olem, siis valmistun juba praegu. Või ma ei tea, mille jaoks ikka muidu päevikut pidada. Ikka et mäletada.

Nende 7 või pigem 9 aastaga (tõsiselt võetavad postitused jäävad nii kaugele) olen muutunud märgatavalt pehmemaks. Mõnda mõtet praegu üle lugedes, hakkab hirmus, kui inetu ja samas ma ei mõista, milleks selline avameelsus. Kelle jaoks? 

Aga praegune pehmus meeldib mulle. Tahaksin olla leebe, aga kardan, et see välja küll ei paista. Üks on kindel, et lastesse on suhtumine muutunud. Enam nad "ei söö mind elusalt" ega "röövi mu noorust", kuigi nüüd neid on kokku juba 4 ja seda oleks neil lihtne teha, kui ma laseks. Kõige lihtsam mitte lasta, on mitte vastu sõdida käesolevale hetkele. See aeg, mis parasjagu on, on kõige parem, olgugi see objektiivselt vaadatuna hirmus. See on parim sellepärast, et ta on ja mul on võimalus selles olla ja teha midagi head selles Issanda abiga.

Ja-jah, Issanda olemasolu minu jaoks on üks suur uus asi ja erinevus võrreldes varasemaga. Me pole küll täies koosseisus katoliiklaseks saanud, aga suures osas. Kahetseda pole midagi. See on palju muutnud ja uusi võimalusi avanud minu jaoks. See on ka üks põhjuseid, miks ma blogimise omal ajal lõpetasin. Kirjutamine on hea vahend, et end paremini mõista. Blogimine on hea teraapiavorm. Paar aastat oli üks tõsiseltvõetav "kirjasõber". Tänu temale muutus palju asju, kuigi mitte pauguga, vaid pigem elu võttis teise suuna. Taipasin avada uusi uksi.

Sublimeerisin oma kirjutamistungi talle. Üks hetk sai kõik ära kirjutatud, aga vajadus end väljendada on siiski alles. Sellepärast jätkan blogimist. Ma ei kirjuta ühelegi inimesele, kuid kui keegi loeb, siis olgu. Muidu aga on mu kirjad adresseeritud Jumalale. 

Leidsin ootamatult Õnnepalu "Palgast", et ka tema kirjutab Jumalale. Kellele siis veel. Muud sarnasust selles osas pole ka. Mul on ikka kange tahtmine oma Jumalat kirjeldada ja nimetada. Tema vist kardab, et see võib viia fundamentalismini ja vagatsemiseni. Nagu ta ütleb "mõned Eesti katoliiklased" (lk 209). Ma arvan teadvat, kellest ta räägib ja loodan, et ma pole üks nende seast. Mitte selline, kes teab, kuidas on õige uskuda ja oma usku näidata. Ei, seda ma ei tea üldse. Sellepärast tundub mulle väga ilus see "sügav lapsesüdame usk", mis ei saa mitte kunagi eksida. Olgu pealegi seda katmas need kurjad kihid, mis õigust taga ajavad. 

Mulle meeldib see peensusteni lihvitud liturgia ja Kiriku õpetus ja eriti ei huvita on see vagatsemine või mitte. Jumal teab. Kellelegi seda toppima ei lähe, aga samas ei kavatse ma ka varjata, kuidas ise oma usku oma tavalises elus elan. Eksin niikuinii. "Kas on võimalik, et Jumala juurde viib mõni teine tee kui eksitee?" (Palk, 210)

Ma vist tsiteerin meelevaldselt ja kontekstist rebitult seda raamatut. Tegelikult on seal peaasjalikult muust juttu kui Jumalast. Lihtsalt on väga hingelähedane, mis ta seal usust kirjutab. Kõik muu ka, nii et tegelikult on see raamat eelmise aasta suurim lugemiselamus. 

Kohe "Kättemaksu" järel.

Aga uue aasta sooviks on: rohkem mõelda!

See tähendab siis, et pingutada, et ma püsiks suurtel lastel fookuses, sest see võib-olla aitab neil paremini kurssi hoida, kui emme ikka järge peab.

Väikeste poistega on praegu lihtne - oleme jäägitult teineteise omad niigi. Mul on väga suur aukartus nende väikeste inimeste ees. Mõtelda! - mulle / meile on nad usaldatud, et me aitaksime neil saada nendeks inimesteks, kelleks neil on kõige rohkem eeldusi saada. Et nende potentsiaal saaks maksimumi lähedal realiseeritud. Nii ma küll lastest ei mõelnud 15 aastat tagasi... 

Tahaks tõsisemalt pühenduda kirjastusele. 

Vaadata, kas minu investeerimisplaan on jätkusuutlik. See võib-olla ei tule veel välja, aga vähemalt hoida strateegiast kinni. Eks saab näha.

Tahaks maalida ja vaadata, kas mul on veel võimalik natuke areneda.

Umbes nii võiks selle aasta plaan olla. Väga üldine küll, aga eks saab alati täpsustada.

PAAR ÕPIPOISI TÖÖD

Eelmise postituse jätkuks.

Ega muud olegi, et kui veel sumbes 100 portreed teha, siis tasapisi ehk hakkab tulema.

Siin on üks minu tehtud ja teine mu ämma töö. Ta on nüüd viimasel paaril aastal maalima. Andsin talle foto ja ta tegi ühe õhtuga oma variandi valmis. Suurte kannatuste ja läbielamisteta. Erinevalt minust.

Tõesti kahju, et ta omal ajal kunstiõpingutest loobus.

MAALIMISEST

Avastasin, et on huvitav jälgida, mida ma maalimisest mõtlen.

Hoolimata sellest, et olen 3 aastat veetnud Tartu Ülikooli maaliosakonnas 90-ndate teises pooles ja pärast veel mitu aastat Tallinnas Kunstiakadeemias, tundub mulle, et olen siiski diletant. Midagi on puudu. 

Üks asi on see seletamatu miski, mis teeb inimesest kunstnikku, mida mul paistab, et pole, ja mida pole ka paljudel teistel, kes on igasuguseid koole ja asju lõpetanud. Olgu sellega, kuidas on. See on kindlasti väga vaieldav ja lõpuni ei saa selgust. Mulle täitsa meeldib see artikkel, mis natuke kunstnikuks olemise üle mõtiskleb.

Ise jätkan praegu tehnilistest oskustest rääkimisest.

Ma ei suuda ära imestada, kuidas mind lasti rahulikult kunstnikuks õppida, ilma et iialgi oleks nõutud akadeemilist maalimisoskust? Nii palju, kui mäletan, anatoomiline täpsus ja vorm jäi kuidagi teisejärguliseks. Oluline oli julgus värvidega möllata. Eks siis seda sai ka omajagu tehtud ja uhkegi oma julguse üle oldud. Ma ei tea küll, miks. Ei ole ühtki pilti, mida ma nüüd enda omaks tahaks tunnistada. Kui siis mõni üksik, aga ega neiski ole näha meistri kätt ega kunstniku "miskit". Seda "miskit" ma ei otsigi. Usun, et see võib tulla, kui eesmärgiks pole inimestele meeldimine, vaid teed, sest teisiti lihtsalt ei saa enam edasi elada. Kui ülevaks minna ja suuri sõnu pruukida, siis võiks öelda, et kui teed Jumala jaoks ja ainuüksi tema jaoks. See on omaette teema, millega tegeleda. 

Praegu hakkasin otsima käsitöö oskust ja käe meisterlikkust. Varasemal ajal mul polnud üldse seda taotlust, aga nüüd on. Ja nüüd ongi selge, et jään sellega hätta ka. Olen pusinud H portree kallal mitmeid tunde ja ei tule kuidagi. Ei tule kuidagi välja, et värv ja vorm läheks kokku ja hakkaksid teineteist toetama ja tekiks harmooniline elus tervik.

Näitkeks nagu see siin:

Need on need õigel ajal tegemata jäänud õpipoisi tööd, mis nüüd kätte maksavad ja oma osa nõuavad.

Ilmselt võiksin jätta nüüd selle maali rahule ja minna uue juurde. Käsitöö oskus kätt liigutamata ei tule.

Natuke veel tegelen temaga, siis pildistan üles ja viskan nurka. Las ta olla. 

Ja teen ka ühe kataloogi, kuhu koguda maailma parimad portreed, mida imetleda.

PESUMASIN

Ühel varahommikul hakkas J minu kõrval ootamatult hüpeldes vingerdama. Kogu voodi rappus ja väriseses. Esialgu tundus, et see on epilepsiahoog. 

"Mis viga on? Mis juhtus?"

"Pesumasin töötab."

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

KAUNISTUSED

 

MÄLU

Me lähme päris tihti Torupilli selveri juures asuvast kollasest majast mööda, sest astume päris tihti Vesivärava kohvikust läbi kondiitri- ja pagaritoodete pärast. Ükskord suvel põgenesime koos J-ga kollase maja räästa alla äikese eest varju.

Täna, 18. detsembril läksin koos oma pisikestega jälle sellest majast mööda. me oleme seda üsna tihti suve lõpul ja sügisel teinud, pärast seda äikesepäeva.

Aga alles täna ütles J ootamatult: "Seal juba käisime. Vihma sajab." 

Ta mäletab nii palju... 

Mõned soovitavad osa mänguasju ära panna ja siis mingi hetk uuesti need uute pähe lagedale tuua. J-ga see ei toimi. Tal võib suvalisel hetkel mõni auto meelde tulla, mida ta hakkab ka kohe otsima. Mõnikord on juhtunud, et see ongi olnud ärapandute hulgas.

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!

KUIDAS TEADA, MIDA PÄRISELT VAJA ON

Tütrekese silmad on aastaga pooleteise miinuse võrra viletsamaks jäänud. Nüüd on -5 ja vasak -4,25. Ise ta ohkas kergendatult: "Õnneks mitte nii halb kui emmel." Minul oli 13-14-aastaselt mõlemad silmad -8 ringis. Ega ma täpselt ei mäleta ka. Oli palju ja prilliklaasid olid nagu pudelipõhjad ja ilma prillideta oli maailm nagu värvilaikudest udu. Nüüd mul on juba 15 aastat tagasi opereeritud silmad ja näen siiani suurepäraselt. Vahel tundub, et võib-olla hakkan varsti tahtma plussklaase. Ei tea - eks paistab. Eks paistab ka, millal E saab operatsiooni teha või läätsi kandma hakata. Praegu veel mõnda aega mitte. Mõnda aega oleme veel prillipoe kliendid.

Eile valis E uued raamid ühest poest välja ja sai lisaks ostuarvele kaasa talongi, mis ütleb, et kui kuu aja jooksul osta samast poest veel ühed klaasid, saab raamid tasuta. Selline osav, tekitatud vajadus ja tarbija mentaliteedi kasvatamine. Iga hinna eest on vaja müüa. Ja ongi vaja, ilma irooniata, sest muidu sureb ära.

Müüa asju, mille järgi on tekitatud vajadus. Hakkasin selle peale mõtlema ja see tegi kurvaks, et mina ka pean osalema selles rattas. Kui ma nüüd väikest viisi tegelen kirjastamisega, eks ole ka siis valitud raamatuid, mis pole kuigi südamelähedased ja on meie lehel rivis kasumi teenimislootuses. Ja mitte sellepärast, et nendeta lihtsalt edasi enam elada ei saanud. 

Kuidas saaks nii, et tung ellu jääda ei varjutaks päris-päris sisu. Või noh, eks see ellujäämisvajadus ole sama päris, kui kõik muu. Keeruline.

ÖÖD

Viimase 4 kuu jooksul on iga hommik olnud nagu finišisse jõudmine olnud. Lõpuks on läbi. Lõpuks on hommik ja auhinnaks on uus päev, mis jõuab üllatavalt kiiresti õhtusse ja magamamineku aega välja. 

Eriti midagi teha ei jõudnudki.

Öösiti ehk isegi rohkem. Idee-ja muretasandil kindlasti. Mida siis ikka muud teha oleks kui mõelda ajal, mil järjekordne unekatkestus on ja uut suikumist peab ootama.

On raske ja tüütu - ma nagu mäletaks, et olen midagi sellist juba 13 või 14 aastat tagasi läbi elanud. On sama tüütu, jah. Päästab ainult see, et ise olen vist mitu korda arukamaks ja rahulikumaks muutunud. Aastaid tagasi kurtsin ja halasin rahutute ööde pärast, nüüd aga on - ma ei oska paremat sõna leida - ükskõik.

Minu viimaste aastate jooksul tehtud lemmikavastus - püha ükskõiksus.

Kunagi ma kirjutan sellest, et see mul meelest ära ei läheks vajalikul hetkel öösiti või mõnel üksluisel päeval, kui see, mida ma plaanisin ei oma enam mingit erilist tähtsust. On ainult suured ja väikesed lapsed ja nende lõppematud vajadused.

Igaöine külaline padjaga

MÕNED JOONISTUSED

Igaühele see raamat ei sobi. 

Ma arvan, et ei sobi. Ma arvan, et mina ei ole raamatu sihtgrupp üldse. 

Keegi küsis kirjastuse facebooki lehel: "Kas tegemist on õpikuga tulevastele vanglaasukatele (kliendid, valvurid)? Või milleks peaks tahtma tavaline inimene üldse sellist kirjandust lugeda?"

Ma ei tea, miks peaks tahtma ja kas raamatut tuleks võtta õpikuna. Natuke kõhedust tekitav on vanglaelu nii realistlik kirjeldamine.  Üleliia toores ja naturalistlik. Pole mingit kunstilist mõtestatust ega kaitsvat kihti peal.

Aga küsijale fb-s vastasin nii: "Autor on kurja naljana nii öelnud küll, et raamat on mõnes mõttes õpik tulevasele kurjategijale ja vangile. See on ka hoiatav kirjutis noorele inimesele, kes kipub hukka minema. Nö tavainimese jaoks on see aga liigutav ja natuke uskumatuna tunduv pöördumise lugu - et nii sügavalt mülkast on võimalik siiski kasvada täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks."

Mõned pildid raamatust, mida, hoolimata kõigest, oli rõõm joonistada, sest joonistada mulle põhimõtteliselt meeldib. 

Alles hiljem, kui raamat juba trükki oli läinud, mõtlesin, et tegelikult oleks siia raamatusse sobinud hoopis robustsema stiiliga pildid. Midagi sellist ehk? Aga mis tehtud, see tehtud. Hea, et valmis sai, veel parem, kui raamatut ostetaks ka ja ikka korralikult. Midagi väga omapärast selles igatahes on.

15-AASTANE

Pesumasin läks lõplikult katki neljapäeval. Päev otsa pesi üht masinatäit, kuni lõpuks alla andsin ja märjad asjad välja võtsin. Masin jäigi vett täis. Ta oli juba ammu ähvardanud tegutsemise lõpetada, aga kuidagi saime ikka hakkama. Olin otsustanud lasta tal olla oma roostetuste ja suure elektri tarbimisega nii kaua, kuni enam kuidagi ei saa. Nüüd ei saanudki enam. 15 aastat oli teenitud, nüüd pidi aitama.

Neljapäeva õhtu vabad tunnid kulutasin uue masina otsimisele. Masin ei tohtinud olla liiga kallis, pidi olema tuntud kaubamärk, et oleks lihtne vajadusel parandaja leida, pidi olema A-energiaklass ja ma ei tahtnud ka, et mahutavus üle 7 kilo oleks. Kulus tunde enne, kui sobiva leidsin ühest elektroonika poest. Selliseid masinaid on neil parasjagu 2. Üks Viljandis, teine Narvas, nii et mingit põhjust polnud loota, et sel nädalalõpul juba saab pesu pesta. Tarneajaks öeldi 1-4 päeva.

Täna tuli 15-aastane H kurtmisega, et kõik riided on mustad. Seletasin nii ja naa, kuid lõpuks jõudis asi ikka tülini välja. Tema süüdistas mind, miks masin pole kohe kohal, kuidas ma pole olnud piisavalt ettenägelik ja masinal just sel hetkel katki lasin minna ja mina vihastasin, et ta nii rumal ja nii empaatiavõimetu on. Ma ei saa ju ometi kahe titega poest poeni sõita ja otsida sobivat masinat, mille kohe saaks kätte. Või noh, saaks, aga oleks väga vaevaline. Milleks siis internet on. Masina ostmine oleks muidu ju lihtne, aga mitte siis, kui ei taha osta üle 1000 eurost asjandust ja isegi mitte 700 või 600 eurost, kuid samas peaks olema A-klass. Eks tehku ise proovi ja siis jauraku. 

Ega see vihastamine hea ole. Aga sel hetkel hakkas kuidagi kahju endast, et mind ei väärtustata või midagi sellist. Mina ohverdan oma vähesed vabad hetked olmeprobleemide lahendamisele, hoian seejuures hulga raha kokku nii ostmishetkel, kui ka loodetavasti tulevikus elektriarvete näol, aga tema - palun väga - leiab, et ikka on halvasti. 

Aga 15-aastaselt muidugi ei maksagi eeldada, et ta väga taipaks lihtlabasest peremajandusest. Selleks võib kuluda isegi kaks korda viisteist aastat ja kaks pesumasinat ja ega siiski kindel saa olla.

8 kuud tagasi

Kaheksa kuud tagasi käisin viimati õhtul pimedaga õues. Jaani kirikus oli tol korral Arne Hiobi raamatute esitlus ja Hiobi juubeli tähistamine. Gallusel oli au need kirjastada, siis sellepärast olin ka seal neid müümas. Pärast pandi kõik jälle kinni ja suveõhtud on valged. Augustis sündis Frank - asjaolu, mis minu õhtused käigud ja üldse käigud niikuinii võimatuks tegi. Nii nüüd juhtuski, et alles täna, 19. novembril läksin koos Frankiga pimedas õue. Juhtumisi jälle Jaani kirikusse, kus sel korral oli Fanny de Siversi V köite esitlus. See minek ei meeldinud mulle üldse. Kõik oli nii võõras ja närviline. Tramm rahvast täis. Pole enam harjunud sellise meluga ja olla oli ebamugav. Ma ei üldse õhtuid kodust väljas igatsenud.

Aga pärast kodus tundus, et tegelikult polnud vigagi. Üritus oli kena ja üldse. Võiks teine kordki kuhugi õhtul minna. Nagu kunagi vanasti.

Kas ma võiks uuesti blogima hakata?

Ma ei tea, kas ma võiks. Kiusatus on küll ja olen mõnda aega selle mõttega mänginud, aga kas ma jaksaks?

Küsimus endale...

Alustada võiks päise muutmisest. Olen õppinud palju paremini joonistama, see tähendab teistmoodi.

Või las ta olla esialgu pealegi. Iseenda jaoks olen ikka olnud küps ja tark umbes 60-aastane õpetlane, kes oma mõistuse poolest on kana mis kana. Ja anarhist ikka veel, kuigi selle tähendus on ajas kardinaalselt muutunud.

TALTSUTATUD JULMUS.

Olime maal. Mõnus ja palav. Lapsed sulistasid suurtes tünnides ja mina tegin näputööd - need kuumad ilmad, jätkugu neid kuitahes vähe, nõuavad uusi kergeid suvekleite. Ühte sellist ma parasjagu Estrile ka tegin. Juba eelmisel päeval olin märganud üht ämblikku, kes ka millegipärast kangesti asjaline kleidi juures oli. Ei tea, mis talle seal nii meeldis, sest ehkki ma teda mitmel korral eemale üritasin saputada, köitis ta end kangekaelselt roosade lilledega kanga külge.
"Las ta siis olla," mõtlesin ja kutsusin lapsed pisikest musta heleda ristiga ämblikku vaatama. Tõstsin kleidikese üles ja kallutasin. Ämblik lasi end niidiga rippu. Aga ma ei jõudnud veel ämblikku kiitmagi hakata, kui Ester välkkiirelt ja üllatavalt täpse löögiga ämbliku lömastas. See sama tüdruk, kes pistab hirmunult karjuma, kui kärbes tema poole lendab või sipelgas tema kõrval jalutab, tegutses turvalistes oludes nii mõtlemata kindlusega fataalselt.
Ei, noh muidugi on see ilmselt sellest, et me ise ju praegusel ajal vehmerdame sadade kaupa sääski surnuks. Väikse tüdruku jaoks üks sääsk kõik.

MINU KALLIS KAHEKSANE POEG.

Ja ma naeran ja naeran ja naeran, et teda on olnud tõesti kaheksa aastat ja natuke rohkem. Ja vahel ma peaaegu ei usu, et see võiks võimalik olla.

JÕULUSÕIM.