Mul on endaga nii palju tegemist, et maailmaasjades katsun säilitada teatud ignorantsuse ja päevakajalistest sündmustest ei kirjuta. Üldiselt.
Aga praegu ei saa ma aru: mis tähtsust sel on, kas Ojasoo "vassis" või mitte? Kõik on ju lõpuks üks MÄNG! Spiel? Mäng on keset publikut nii et vaatajad on sama palju tegelased kui näitlejadki. "Me kaotame ära lava ja saali ning asendame nad üheainsa ilma igasuguste vaheseinte ja barjäärideta ruumiga!" (A.Artaud). Tegemist on lõpmatult suure avatud ruumiga, mis on vaja rääkima panna. Tegevuse hajusus selles ruumis mõjutab näitlejaid sama moodi kui vaatajaid. Reaalne elu on nüüd instrument.
Aga mis etendusega, kas keegi võiks mulle tumedale öelda, üldse tegemist oli, kus Lang tahtmatult või tahtlikult üheks vahendiks sai? Kuidas ta sinna sattus ja miks see sündmus nii tähtsaks muutus?
PS. Ilusat teatripäeva!!!
laupäev, 27. märts 2010
reede, 26. märts 2010
PIDUSTUSED.
17. märts. Hommik.
Hubert teadis väga hästi juba mitu kuud ette, et ühel päeval saab ta nelja aasataseks. 17. märtsil see siis juhtubki. Tänu Estrile oleme kõik varavalges jalul, mis mõnes mõttes on sel korral hea - poisike saab rahus kingitused lahti pakkida. Tingimuseks on mitte mängima asuda. Lasteaed ootab. Aga enne veel tõstame ta tekiga neli korda õhku. Ester kinnitab, et nüüd on tema kord. Ei, ta ei mõista veel kaugeltki rituaale! Tähelepanu juhib kõrvale paberi krabin, kui Hubert avab kiiruga kõik kolm pakki, mis ma eelmisel õhtul olin lauale sättinud. Kõige rohkem meeldib talle tädi Pireti saadetud suurte ratastega plastmassist autojurakas. Lego klotsid ka enam vähem, kuigi erilist üllatust ja rõõmu ta näost ei paista. Täiesti tähelepanuta jääb minu kingitud pusle fotokollaazhiga temast endast ühel Londoni 19. sajandi tänaval. Lego on ka minu ideel ja teostusel kingituseks saanud eelmisel päeval Kaarli nimel, kes tavatseb lükata toimetused viimasesse hetke või veelgi kaugemale. Tegelikult tahtis ta juurde kinkida raudteed ja vaguneid, aga sel päeval Paldiski maantee Jukus millegipärast neid polnud ja linna teise otsa Ülemiste kaubakeskusesse mul aega minna pole. Mul oli plaan Hubertile kinkida veel kampsun ja pidulikud sametpüksid, aga valmis ma neid ei jõua. Kampsun läks üha keerukamaks ja aeganõudvamaks, mida rohkem ma seda edasi tegin ja pükse ei alustanudki... Huvitav, millal küll? Praegu olen juba alustanud Estri haapsalu salli tehnikas sukkpükste kudumist ja mõttes on üks kleit talle. Et siis 23.aprilliks või paar päeva hiljem, kui tema pidustused on. Ehk jõuan... Ehk, ehk... selle lühikese kuu juooksul on vaja lõplikult vormistada ka magistritöö.
Aga Hubertist edasi.
Hubert puhub küünlad ära ja on peaaegu valmis minema. Natuke kaheksa läbi lahkuvad nad Kaarliga, võttes kaasa kringli lasteaeda. Meie Estriga jääme koju. Käime jalutamas, ostan Hubertile kollase gerbera ja unustan selle sinna samasse poodi. Postkontoris tuleb lill meelde ja lähme kauplusesse tagasi. Kodus läheb Ester kohe magama.
17.märts. Õhtu.
Päeval välja võetud ja marinaadi pandud lambaliha ei jõua piisavalt pehmeks ikkagi minna, aga annab plovile hea maitse. Lapsed söövad rahuldavalt. Pärast sööki hakkab Hubert kohe uue autoga mängima. Uue asja võlu. Siis legodega. Nüüd saab juba palju rohkem ehitada. Tõeliselt haarav. Ehitame tükk aega. Kõrvale sööme küpsist. Tort "kirju koer" on küll ka, aga pole tänu küpsistele aktuaalne.
Küünlad tõstavad selle väärtust. Hubert üritab neid ära puhuda. Uskumatu, aga ta tõesti ei oska siiani korralikult puhuda. Samas, kui Estril tulid nuuskamine ja muud väljahingamisharjutused täiesti loomulikult ja väga varakult välja. Rahulik ja sõbralik õhtu. Kaarli kord on Hubertile lugeda. 23:24 jõuab Huberti tõeline sünnipäev.
20.märts.
Täna tuleb esimene sats külalisi - minu sugulased. Ma võiksin / me võiksime kutsuda kõik sugulased korraga ja ühe peo korraldada. Samuti võiks kutsuda ka terve karja lapsi kokku, kui ainult me poleks nii asotsiaalsed, häbelikud, pingutatud. Niisiis pole me Hubertile kutsunud sünnipäevale ühtki last! Minu poolsete hulgas pole parajas eas lapsukesi, Kaarli suguvõsa tuttavad sobivas eas lapsed on ilma mööda laiali. Hubert ise kedagi tungivalt lasteaiast ei nõua, siis pole ka sealt kedagi tulemas. Juba mainitud asotsiaalsuse pärast, ei ärgita me teda ka - me lihtsalt ei suhtle teiste vanematega! Üks tüdruk, kes võiks lasteaiast tulla ja kelle ema me juba Tartu päevilt tunneme on ära sõitnud. Mul ju oleks paar sõpra-tuttavat lastega, keda võiks kutsuda... ometi pole siiani selleni jõudnud. Traditsiooni pole laste kaudu suhelda. Ja kellegil pole vajadust olnud seda ka algatada. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Täna ootame ranges eraldatuses minu sugulasi külla. Just nagu liigi lahus hoidmise rõhutamiseks, peab Kaarel täna minema tööle, hiljem haiget isa vaatama ja siis maalima. Nii et sisuliselt on see sünnipäev minu eraasi. Aga lapsed ootavad ja on silmnähtavalt erutatud. Kõige esimesena saabub vanaema Karin, kes kingib kassaaparaadi, mida Ester Huberti meelehärmiks järjekindlalt "allo-alloks" nimetab. Minu soovitusel kingitud, aga tundub, et pole siiski päris eakohane - lihtsalt piiksutamiseks liiga hea, arvutamiseks on veel vara. Eriti Estril. Hubert ilmutab teatud valmisolekut lihtsamate tehete sooritamisel.
Karin jõuab umbes kell üksteist. Kaarel on just poest tagasi jõudnud ja panem kohe jälle minema. Karin on mulle suureks abiks koristamisel, laste kantseldamisel ja hiljem piduroa valmistamisel. Põhisöök: pelmeenid. Otsast lõpuni ise tehtud. Hommikul vara ajasin lambaliha hakklihamasinast läbi. Hiljem tainast kokku segades, leian end mõttelt, et tegelikult mulle meeldib toiduga plötserdada. Tundub kuidagi lihalik. On vist õige sõna selle kohta. Käega katsutav. See, kuidas lamba kõhulihastelt rasva koorin, mis veinimarinaadis on muutunud rabedaks, kuidas kile-taoline kest jääb hakklihamasinasse kinni, kuidas sodistatud ihu lätsub masinas. See kõik on kuidagi nii siin ja praegu ning mul on raske uskuda, et on olemas veel ka hing, mis võiks pikemas perspektiivis kõigile toimetustele sügavama mõtte anda. Ausalt öeldes on see mul esimene kontakt elus-olnud-ihuga sellel tasandil. Ma olen küll prepareerinud kopse ja õmmelnud eluskudedest "rõivad" Girlin Bassovskaja filmi jaoks, aga siis oli sellel kõrgest kunstist väärtusratud mõte sees. Ja see oli lihtsalt üks meedium. Aga lihtsalt ja ühemõtteliselt elanud-liha valmistamine, jõhkral ja brutaalsel moel seejuures, teise elu jätkamiseks, on midagi uut minu jaoks. Või taas leitud uus, aga nüüd ma enam ei põgene nagu kaksteist aastat tagasi, kui ma neljaks aastaks lihasöömise täielikult lõpetasin. Põhjuseks talumatu mõte, et kotlett on kunagi elusalt ringi röhkinud.
Vaene poisike, ma tahtsin ju sinu sünnipäevast kirjutada, aga jõuan ikka iseenda juurde välja....
Hubert, kui Sa ka kunagi peaksid seda lugema, siis tead, et need Sinu neljanda sünnipäeva pelmeenid olid lisaks väga tugevale maitsele ja aroomile, maitsestatud ka väga tugevate emotsioonide ja metafüüsiliste arutlustega. Tundub, et külalised jäid rahule. Mina küll jäin. Olid hõrgud ja tundlikud küll. Aitäh Karinile vaevanõudva taignarullimise eest.
Külla saabuvad Anne, Heiki ja Martin. Kaarel leiab ka aega läbi astuda. Samuti onu Ants pärast suuri siseheitlusi. Kingituseks saab Hubert Aino Perviku "Ühes väikeses veidras linnas", hüpikkonna ja portsu shokolaadist kukkesid. Viimsed olid mõeldud saabuvateks lihavõteteks ja Estriga kahe peale.
On selline mittemidagiütlev õhkkond. Samas on tore neid ikkagi näha. Tunnen teatud lähedust kõigest hoolimata. Ei tea, mis ma siis lootnud või arvanud olin? Et on vajalik midagi intiimset pärast vanaisa surma ja et pole vaja ebamugavust? tekitada sugulaste kokku segamisel. Kas ma olen liiga kontrolliv ja ettehooldav? Päris kaua elanud inimesed saaksid ju ise hakkama küll "uues olukorras". Ja mis "uues" üldsegi? Mitusada aastat me juba abielus olemegi? Argielu müstika.
Kõik lahkuvad pool kaheksa. Laste erutus ja Karin mitte. Aga saame hakkama suuremate kahjustusteta ja isegi tore on. Jah.
Lapsed saan hästi magama. Ester on erutatud ja nõuab lisasilitusi ja süleshoidmist, aga lõpuks uinub temagi.
Mina loen kokaraamatut ja otsustan ikkagi minna lihtsamat teed ja mitte teha seda päris-päris õigest lehtaignast napoleoni torti. Oleks pidanud terve öö läbi rullima ja külmutama tainast. Oleks võinud muidugi varem retseptiga tutvuda ja nädal aega tagasi ette valmistama hakata... Sel korral ei tule küll midagi napoleoni sarnast välja. Isegi keedukreem jääb kuidagi lahjaks ja maitsetult kördiseks. Jõuline maitse on küll jõhvika-maasika moosil, aga mul on toormaterjali liiga vähe ja see vähenegi imbub aeglaselt ning järjekindlalt plaatidesse, milles pole kübetki lehttaignale omast õhulisust. Siuke mõttetu käkerdis, mille ainuke väärtus on, et isetehtud ja kaks tahvlit 70% shokolaadi võõpa peal, millel oleks pidanud olema tshilli maitse, aga pole üldse. Võin siiski ütelda, et üle-ülejärgmiseks päevaks on kook päris mõnusaks ja vürtsikaks vettinud. Aga praegu ma seda veel ei tea ja olen nördinud, et kõik rullimine ja küpsetamine ikkagi pool ööd aega võtab.
Ülejäänud öö möödub õnnelikult ehk vahejuhtumiteta.
21.märts.
Lapsed ärkavad jälle masendavalt vara. Millal see ükskord lõpeb? Õnneks võtab Karin tule endale ja mina saan magada või pigem ikka tukkuda üheksani. Täna tulevad uued külalised. Sulatan shokolaadi tordile. See et ma teda ka ohtra tshilliga maitsestan ei mõju talle üldse. Ikka on ainult shokolaad ja ei mingit mõnusat kõrvetust ja õhetust. Panen eilse kapsasalati malmpotis ahju hauduma, lootuses kanget maitset leevendada. Ma ei saagi aru, mis sel salatil hakkas? Üks kord varem olen seda teinud: riivinud kapsast, sellerit, sibulat, küüslauku; kogu kraami kokku seganud; maitsestanud soola, õli, mahla ja pipraga. Sai mõnus, kergelt mõrkjas toorsalat. See kord aga on talumatult vänge. Natuke leevandas jogurtimajonees. Äkki hautamine teeb imesid?
Pesen veel mõned eilsest jäänud nõud ja ongi nagu kõik. Karin vaatab Tähelaeva. Mina ka. Ebasümpaatne näitleja muutub mulle veel ebasümpaatsemaks.
Kell 12 on Hubertil teater. Ta jõuab mitu korda ümber mõelda, kas minna või ei. Lõpuks jääb, et ta ikka ei taha minna. Kaarel teeb kavala nükke ja kinnitab, et pärast etendust saab pulgakommi. Hubert tahab kohe minema hakata.
Pool kaksteist väljume. Karin, mina ja Hubert. Karin saadab meid teatrini, plaanib veel linnas ringi jalutada ja siis bussi peale minna.
Teatrist jõuame koju pool kaks. Ester on maganud juba pea kaks tundi. Hubert on ka nõus voodisse minema. Veelgi enam: ta jääb isegi magama. Vaba aeg!!!!
Ma ei helista M-le, kuigi olin seda peaaegu et lubanud!?
Pool neli segan kokku suitsujuustu-apelsiini salati, puhastan kartulid, segan kokku singi-juustu täidise, panen seenepiruka stardivalmis. Kell on neli. Lapsed ärkavad.
Ootame. Riietame lapsed pidulikult. Külalised aga ei tule ega tule ja lapsed jõuavad oma riided räpastada. Mina jõuan uued riided neile otsida ja isegi triikida.
Kell kuus külalised lõpuks ikkagi tulevad. Kõigepealt Epp ja Kalmer. Epul on mulle ja Hubertile lilled. Hubert saab väga põneva sodimisraamatu ja raha, et ma talle uued lasteaiasandaalid ostaksin. Kohe saabuvad ka Ann, Mihkel ja Ere Lee. Et siis üks laps ikkagi on, kuigi Hubertist poole vanem. Nad kingivad puu- ja juurviljadest skulptuuri (traktor), joonistustarbeid ja väikse auto. Imelik traktor meeldib Hubertile väga. Uurib ja küsib, mis on mis.
Ere Lee sööb küll lastelauas, aga Ester ja Hubert loomulikult mingid õiged mängukaaslased talle pole. Ta ehitab toanurka "poe". Ärgitan Hubertit ostma minema. Lähebki. Minu abiga saab ostetud ka. Aga päris mäng see pole. Pingutatud maik on juures. Hubert hakkab omaette legodega mängima.
Seltskonna lemmikuks kujuneb Ester. Ta naudib tähelepanu ja suhtlemist. Kalmer saabub Pireti juurest kassi toitmast. Piretil on pallikujuline kass. Kalmer, selle asemel, et talle sööki juurde panna, korjas kogu toidu kokku. Kass jääb dieedile nii kaua, kui Piret ära on. Piret olla jätnud Kalmerile mitme leheküljelise instruktsiooni kassiga mängimiseks. Kalmer siis mängiski, kuni kass jäi jalad püsti selili lamama. Olevat ikka elus olnud, kui ta ära tuli.
Poole üheksaks on meie lapsed ülierutatud ja -väsinud. Üheksa paiku külalised lahkuvad. Kaarel paneb lapsed magama.
Joome koduveini. Kaarel loeb Jaan Krossi "Kallid kaasteelised". Mina tõlgin.
Selline vaoshoitus ja hillitsetus.
4-aastane Hubert tshillitordiga.
.
Hubert teadis väga hästi juba mitu kuud ette, et ühel päeval saab ta nelja aasataseks. 17. märtsil see siis juhtubki. Tänu Estrile oleme kõik varavalges jalul, mis mõnes mõttes on sel korral hea - poisike saab rahus kingitused lahti pakkida. Tingimuseks on mitte mängima asuda. Lasteaed ootab. Aga enne veel tõstame ta tekiga neli korda õhku. Ester kinnitab, et nüüd on tema kord. Ei, ta ei mõista veel kaugeltki rituaale! Tähelepanu juhib kõrvale paberi krabin, kui Hubert avab kiiruga kõik kolm pakki, mis ma eelmisel õhtul olin lauale sättinud. Kõige rohkem meeldib talle tädi Pireti saadetud suurte ratastega plastmassist autojurakas. Lego klotsid ka enam vähem, kuigi erilist üllatust ja rõõmu ta näost ei paista. Täiesti tähelepanuta jääb minu kingitud pusle fotokollaazhiga temast endast ühel Londoni 19. sajandi tänaval. Lego on ka minu ideel ja teostusel kingituseks saanud eelmisel päeval Kaarli nimel, kes tavatseb lükata toimetused viimasesse hetke või veelgi kaugemale. Tegelikult tahtis ta juurde kinkida raudteed ja vaguneid, aga sel päeval Paldiski maantee Jukus millegipärast neid polnud ja linna teise otsa Ülemiste kaubakeskusesse mul aega minna pole. Mul oli plaan Hubertile kinkida veel kampsun ja pidulikud sametpüksid, aga valmis ma neid ei jõua. Kampsun läks üha keerukamaks ja aeganõudvamaks, mida rohkem ma seda edasi tegin ja pükse ei alustanudki... Huvitav, millal küll? Praegu olen juba alustanud Estri haapsalu salli tehnikas sukkpükste kudumist ja mõttes on üks kleit talle. Et siis 23.aprilliks või paar päeva hiljem, kui tema pidustused on. Ehk jõuan... Ehk, ehk... selle lühikese kuu juooksul on vaja lõplikult vormistada ka magistritöö.
Aga Hubertist edasi.
Hubert puhub küünlad ära ja on peaaegu valmis minema. Natuke kaheksa läbi lahkuvad nad Kaarliga, võttes kaasa kringli lasteaeda. Meie Estriga jääme koju. Käime jalutamas, ostan Hubertile kollase gerbera ja unustan selle sinna samasse poodi. Postkontoris tuleb lill meelde ja lähme kauplusesse tagasi. Kodus läheb Ester kohe magama.
17.märts. Õhtu.
Päeval välja võetud ja marinaadi pandud lambaliha ei jõua piisavalt pehmeks ikkagi minna, aga annab plovile hea maitse. Lapsed söövad rahuldavalt. Pärast sööki hakkab Hubert kohe uue autoga mängima. Uue asja võlu. Siis legodega. Nüüd saab juba palju rohkem ehitada. Tõeliselt haarav. Ehitame tükk aega. Kõrvale sööme küpsist. Tort "kirju koer" on küll ka, aga pole tänu küpsistele aktuaalne.
Küünlad tõstavad selle väärtust. Hubert üritab neid ära puhuda. Uskumatu, aga ta tõesti ei oska siiani korralikult puhuda. Samas, kui Estril tulid nuuskamine ja muud väljahingamisharjutused täiesti loomulikult ja väga varakult välja. Rahulik ja sõbralik õhtu. Kaarli kord on Hubertile lugeda. 23:24 jõuab Huberti tõeline sünnipäev.
20.märts.
Täna tuleb esimene sats külalisi - minu sugulased. Ma võiksin / me võiksime kutsuda kõik sugulased korraga ja ühe peo korraldada. Samuti võiks kutsuda ka terve karja lapsi kokku, kui ainult me poleks nii asotsiaalsed, häbelikud, pingutatud. Niisiis pole me Hubertile kutsunud sünnipäevale ühtki last! Minu poolsete hulgas pole parajas eas lapsukesi, Kaarli suguvõsa tuttavad sobivas eas lapsed on ilma mööda laiali. Hubert ise kedagi tungivalt lasteaiast ei nõua, siis pole ka sealt kedagi tulemas. Juba mainitud asotsiaalsuse pärast, ei ärgita me teda ka - me lihtsalt ei suhtle teiste vanematega! Üks tüdruk, kes võiks lasteaiast tulla ja kelle ema me juba Tartu päevilt tunneme on ära sõitnud. Mul ju oleks paar sõpra-tuttavat lastega, keda võiks kutsuda... ometi pole siiani selleni jõudnud. Traditsiooni pole laste kaudu suhelda. Ja kellegil pole vajadust olnud seda ka algatada. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Täna ootame ranges eraldatuses minu sugulasi külla. Just nagu liigi lahus hoidmise rõhutamiseks, peab Kaarel täna minema tööle, hiljem haiget isa vaatama ja siis maalima. Nii et sisuliselt on see sünnipäev minu eraasi. Aga lapsed ootavad ja on silmnähtavalt erutatud. Kõige esimesena saabub vanaema Karin, kes kingib kassaaparaadi, mida Ester Huberti meelehärmiks järjekindlalt "allo-alloks" nimetab. Minu soovitusel kingitud, aga tundub, et pole siiski päris eakohane - lihtsalt piiksutamiseks liiga hea, arvutamiseks on veel vara. Eriti Estril. Hubert ilmutab teatud valmisolekut lihtsamate tehete sooritamisel.
Karin jõuab umbes kell üksteist. Kaarel on just poest tagasi jõudnud ja panem kohe jälle minema. Karin on mulle suureks abiks koristamisel, laste kantseldamisel ja hiljem piduroa valmistamisel. Põhisöök: pelmeenid. Otsast lõpuni ise tehtud. Hommikul vara ajasin lambaliha hakklihamasinast läbi. Hiljem tainast kokku segades, leian end mõttelt, et tegelikult mulle meeldib toiduga plötserdada. Tundub kuidagi lihalik. On vist õige sõna selle kohta. Käega katsutav. See, kuidas lamba kõhulihastelt rasva koorin, mis veinimarinaadis on muutunud rabedaks, kuidas kile-taoline kest jääb hakklihamasinasse kinni, kuidas sodistatud ihu lätsub masinas. See kõik on kuidagi nii siin ja praegu ning mul on raske uskuda, et on olemas veel ka hing, mis võiks pikemas perspektiivis kõigile toimetustele sügavama mõtte anda. Ausalt öeldes on see mul esimene kontakt elus-olnud-ihuga sellel tasandil. Ma olen küll prepareerinud kopse ja õmmelnud eluskudedest "rõivad" Girlin Bassovskaja filmi jaoks, aga siis oli sellel kõrgest kunstist väärtusratud mõte sees. Ja see oli lihtsalt üks meedium. Aga lihtsalt ja ühemõtteliselt elanud-liha valmistamine, jõhkral ja brutaalsel moel seejuures, teise elu jätkamiseks, on midagi uut minu jaoks. Või taas leitud uus, aga nüüd ma enam ei põgene nagu kaksteist aastat tagasi, kui ma neljaks aastaks lihasöömise täielikult lõpetasin. Põhjuseks talumatu mõte, et kotlett on kunagi elusalt ringi röhkinud.
Vaene poisike, ma tahtsin ju sinu sünnipäevast kirjutada, aga jõuan ikka iseenda juurde välja....
Hubert, kui Sa ka kunagi peaksid seda lugema, siis tead, et need Sinu neljanda sünnipäeva pelmeenid olid lisaks väga tugevale maitsele ja aroomile, maitsestatud ka väga tugevate emotsioonide ja metafüüsiliste arutlustega. Tundub, et külalised jäid rahule. Mina küll jäin. Olid hõrgud ja tundlikud küll. Aitäh Karinile vaevanõudva taignarullimise eest.
Külla saabuvad Anne, Heiki ja Martin. Kaarel leiab ka aega läbi astuda. Samuti onu Ants pärast suuri siseheitlusi. Kingituseks saab Hubert Aino Perviku "Ühes väikeses veidras linnas", hüpikkonna ja portsu shokolaadist kukkesid. Viimsed olid mõeldud saabuvateks lihavõteteks ja Estriga kahe peale.
On selline mittemidagiütlev õhkkond. Samas on tore neid ikkagi näha. Tunnen teatud lähedust kõigest hoolimata. Ei tea, mis ma siis lootnud või arvanud olin? Et on vajalik midagi intiimset pärast vanaisa surma ja et pole vaja ebamugavust? tekitada sugulaste kokku segamisel. Kas ma olen liiga kontrolliv ja ettehooldav? Päris kaua elanud inimesed saaksid ju ise hakkama küll "uues olukorras". Ja mis "uues" üldsegi? Mitusada aastat me juba abielus olemegi? Argielu müstika.
Kõik lahkuvad pool kaheksa. Laste erutus ja Karin mitte. Aga saame hakkama suuremate kahjustusteta ja isegi tore on. Jah.
Lapsed saan hästi magama. Ester on erutatud ja nõuab lisasilitusi ja süleshoidmist, aga lõpuks uinub temagi.
Mina loen kokaraamatut ja otsustan ikkagi minna lihtsamat teed ja mitte teha seda päris-päris õigest lehtaignast napoleoni torti. Oleks pidanud terve öö läbi rullima ja külmutama tainast. Oleks võinud muidugi varem retseptiga tutvuda ja nädal aega tagasi ette valmistama hakata... Sel korral ei tule küll midagi napoleoni sarnast välja. Isegi keedukreem jääb kuidagi lahjaks ja maitsetult kördiseks. Jõuline maitse on küll jõhvika-maasika moosil, aga mul on toormaterjali liiga vähe ja see vähenegi imbub aeglaselt ning järjekindlalt plaatidesse, milles pole kübetki lehttaignale omast õhulisust. Siuke mõttetu käkerdis, mille ainuke väärtus on, et isetehtud ja kaks tahvlit 70% shokolaadi võõpa peal, millel oleks pidanud olema tshilli maitse, aga pole üldse. Võin siiski ütelda, et üle-ülejärgmiseks päevaks on kook päris mõnusaks ja vürtsikaks vettinud. Aga praegu ma seda veel ei tea ja olen nördinud, et kõik rullimine ja küpsetamine ikkagi pool ööd aega võtab.
Ülejäänud öö möödub õnnelikult ehk vahejuhtumiteta.
21.märts.
Lapsed ärkavad jälle masendavalt vara. Millal see ükskord lõpeb? Õnneks võtab Karin tule endale ja mina saan magada või pigem ikka tukkuda üheksani. Täna tulevad uued külalised. Sulatan shokolaadi tordile. See et ma teda ka ohtra tshilliga maitsestan ei mõju talle üldse. Ikka on ainult shokolaad ja ei mingit mõnusat kõrvetust ja õhetust. Panen eilse kapsasalati malmpotis ahju hauduma, lootuses kanget maitset leevendada. Ma ei saagi aru, mis sel salatil hakkas? Üks kord varem olen seda teinud: riivinud kapsast, sellerit, sibulat, küüslauku; kogu kraami kokku seganud; maitsestanud soola, õli, mahla ja pipraga. Sai mõnus, kergelt mõrkjas toorsalat. See kord aga on talumatult vänge. Natuke leevandas jogurtimajonees. Äkki hautamine teeb imesid?
Pesen veel mõned eilsest jäänud nõud ja ongi nagu kõik. Karin vaatab Tähelaeva. Mina ka. Ebasümpaatne näitleja muutub mulle veel ebasümpaatsemaks.
Kell 12 on Hubertil teater. Ta jõuab mitu korda ümber mõelda, kas minna või ei. Lõpuks jääb, et ta ikka ei taha minna. Kaarel teeb kavala nükke ja kinnitab, et pärast etendust saab pulgakommi. Hubert tahab kohe minema hakata.
Pool kaksteist väljume. Karin, mina ja Hubert. Karin saadab meid teatrini, plaanib veel linnas ringi jalutada ja siis bussi peale minna.
Teatrist jõuame koju pool kaks. Ester on maganud juba pea kaks tundi. Hubert on ka nõus voodisse minema. Veelgi enam: ta jääb isegi magama. Vaba aeg!!!!
Ma ei helista M-le, kuigi olin seda peaaegu et lubanud!?
Pool neli segan kokku suitsujuustu-apelsiini salati, puhastan kartulid, segan kokku singi-juustu täidise, panen seenepiruka stardivalmis. Kell on neli. Lapsed ärkavad.
Ootame. Riietame lapsed pidulikult. Külalised aga ei tule ega tule ja lapsed jõuavad oma riided räpastada. Mina jõuan uued riided neile otsida ja isegi triikida.
Kell kuus külalised lõpuks ikkagi tulevad. Kõigepealt Epp ja Kalmer. Epul on mulle ja Hubertile lilled. Hubert saab väga põneva sodimisraamatu ja raha, et ma talle uued lasteaiasandaalid ostaksin. Kohe saabuvad ka Ann, Mihkel ja Ere Lee. Et siis üks laps ikkagi on, kuigi Hubertist poole vanem. Nad kingivad puu- ja juurviljadest skulptuuri (traktor), joonistustarbeid ja väikse auto. Imelik traktor meeldib Hubertile väga. Uurib ja küsib, mis on mis.
Ere Lee sööb küll lastelauas, aga Ester ja Hubert loomulikult mingid õiged mängukaaslased talle pole. Ta ehitab toanurka "poe". Ärgitan Hubertit ostma minema. Lähebki. Minu abiga saab ostetud ka. Aga päris mäng see pole. Pingutatud maik on juures. Hubert hakkab omaette legodega mängima.
Seltskonna lemmikuks kujuneb Ester. Ta naudib tähelepanu ja suhtlemist. Kalmer saabub Pireti juurest kassi toitmast. Piretil on pallikujuline kass. Kalmer, selle asemel, et talle sööki juurde panna, korjas kogu toidu kokku. Kass jääb dieedile nii kaua, kui Piret ära on. Piret olla jätnud Kalmerile mitme leheküljelise instruktsiooni kassiga mängimiseks. Kalmer siis mängiski, kuni kass jäi jalad püsti selili lamama. Olevat ikka elus olnud, kui ta ära tuli.
Poole üheksaks on meie lapsed ülierutatud ja -väsinud. Üheksa paiku külalised lahkuvad. Kaarel paneb lapsed magama.
Joome koduveini. Kaarel loeb Jaan Krossi "Kallid kaasteelised". Mina tõlgin.
Selline vaoshoitus ja hillitsetus.
.
kolmapäev, 17. märts 2010
pühapäev, 14. märts 2010
ÜKS PILT. NELIKÜMMEND PÄEVA TÄIS.
Mu käed oleks kohe Estrini jõudnud. Olin tema juurdee kummardamas. Kui kaua võtab aega kummardus? Järgmisel hetkel oleks ta mu süles olnud. Aga just siis läks toa uks lahti ja vanaisa vaatas sisse. Ma ajasin end sirgeks ja vaatasin vastu. Ester ka. Seisime hetke tardunult. Mul olid villased sokid jalas. Siis ütles vanaisa naeratades: "Kaks tüdrukut." Ja pani ukse kinni. See juhtus jaanuari esimesel nädalal Võrus. Armas pilt.
Tänaseks on möödunud nelikümmend päeva.Mis nüüd saab?
Tänaseks on möödunud nelikümmend päeva.Mis nüüd saab?
reede, 12. märts 2010
TÜHIRAND. Veiko Õunpuu.
Tühirand imdb-s.
Võtsin plaani Õunpuu varasemad filmid ka ära vaadata. Ühel või teisel põhjusel pole varem õnnestunud. "Tühirand" esimesena, kuna see jõudis varem pärale. "Sügisball" on järjekorras.
Tühirand - oleku kirjeldus.
Nii pahana kui see ka tundub, pole ma ka Undi "Tühiranda" lugenud... Aga mul on plaanis. Lähimal ajal.
Vähemalt ei sega liigne pieteet, mis võiks tekkida Mati Undi teose suhtes. Sest tegemist on ju tegelikult triviaalse looga, milliseid võib igal õhtul telekast vaadata. Ainult et umbes 100 korda pikemaks venitatult. Ikka ja jälle.
Eks kõik vajavad armulugusid ja -intriige: mõned pudedaks nämmutatuid, mõned jõhkralt paljastavaid, mõned kunstiliselt nüansirohkeid. Iga suhe on teadagi unikaalne ja paljuski kirjeldamatu. Kõige täpsem ja dokumentaalsem oleks ehk kirjutatult suhte olemust edasi anda, kui eesmärgiks oleks ülim punktuaalsus. Kui oleks. Enamasti on sihiks ju ikka mingi fragmendi kujutamine, mis jätaks kunstitarbijale piisava vabaduse fantaasia ja originaalemotsiooni jaoks. Äratundmist kui palju! Käib tuttav mäng. Ikka ja jälle.
Kes kellega käib ja kes keda võidab. Armastus on eelkõige vahend võidu saavutamiseks. Mitte tundmiseks. Teisest inimesest pole vaja end kaasa haarata lasta. Piisab, kui armastad kirglikult iseennast. Siis võib mängida kõigi ja kõigega. Kas mängust on võimalik põgeneda? Kas päästva lahtise akna taga on rahu?
Aga muidu hästi mängitatud. Väärt tegelased mängivad. Mati (Rain Tolk) ümber on kogunenud grupp vuntsilisi kaasmängijaid, kes mõjuvad osatusena tema isikule. Eelkõige muidugi puiselt koomiline ja ennasttäis Eduard (Taavi Eelmaa) - põhiline vastasmängija. Lisaks vuntsiline täpselt reegleid teadev Naaber, vuntsilised autohuvilised vennikesed külapoe juures, vuntsidega piloot ja lõpuks enne põgenemist fookusest väljas kaadrinurgas kükitav vurrukandja. Nad kõik oma koomilise olekuga ja "juhusliku" sattumisega filmi rõhutavad Mati igikestvat mängu, mis viib ta lõpuks tühiranna seisundisse.
Kes kellega käib ja kes keda võidab. Armastus on eelkõige vahend võidu saavutamiseks. Mitte tundmiseks. Teisest inimesest pole vaja end kaasa haarata lasta. Piisab, kui armastad kirglikult iseennast. Siis võib mängida kõigi ja kõigega. Kas mängust on võimalik põgeneda? Kas päästva lahtise akna taga on rahu?
Aga muidu hästi mängitatud. Väärt tegelased mängivad. Mati (Rain Tolk) ümber on kogunenud grupp vuntsilisi kaasmängijaid, kes mõjuvad osatusena tema isikule. Eelkõige muidugi puiselt koomiline ja ennasttäis Eduard (Taavi Eelmaa) - põhiline vastasmängija. Lisaks vuntsiline täpselt reegleid teadev Naaber, vuntsilised autohuvilised vennikesed külapoe juures, vuntsidega piloot ja lõpuks enne põgenemist fookusest väljas kaadrinurgas kükitav vurrukandja. Nad kõik oma koomilise olekuga ja "juhusliku" sattumisega filmi rõhutavad Mati igikestvat mängu, mis viib ta lõpuks tühiranna seisundisse.
Ilus ja täpselt mõõdetud.
Üks vuntsilistest osatajatest istub kaadrinurgas.
Unenägu, mida näidati ööl pärast filmi vaatamist.
Esiteks oli hämaralt hele tuba kahe laia voodiga. Naine ühes ja Eduard teises. Naine-mina nägi magavat Eduardi madalalt perspektiivilt teisest voodist. See oli naise seaduslik mees. Naine-mina tundis, et keegi on tema juures voodis. Keegi mees, kes unenäos oli tuttav, aga ilmsi tuvastamatu. Igal juhul oli ta kindla soovi ja tahtmisega naine-minu voodis. Naine-minale see meeldis - teda imetleti. Jälle. Keegi oli tema voodis. Jälle kord. Ometi ei juhtunud midagi lihalikku. Ei olnud vajagi.
Teiseks. Naine-mina ja Eduard voltisid või surusid tundmatu mehe väikeseks ja pistid ta tugitooli käetoe sisse. Just õigel ajal. Hetk enne, kui vanaisa toa uksest sisse vaatas. Naine-mina ja Eduard ei tundunud vanaisale kahtlastena. Vanaisa uuris lihtsalt kuidas meil läheb.
Kolmandaks. Kirstu välja kaevamine. Kaevati välja, sest näis, et midagi oli mulla all juhtunud. Midagi oli valesti. Oligi. Kirstus oli kaks inimest - vanaema ja vanaisa olid ühes kirstus. Aga sellega oli kõik korras. Kedagi kolmandat ebaseaduslikku nende juures polnud. Ometi oli kirst laiemaks veninud, aga kaas oli jäänud endisesse mõõtu. See oligi probleem. Nüüd olin kindlalt mina, kes seisis haua juures. Tahtsin väga näha, mis oli saanud 35 päeva tagasi lahkunud vanaisa kehast ja 3135 päeva tagasi surnud vanaema omast. Hauakaevaja ei lubanud mul vaadata. Kohendas kiiresti lina nende peal ja pani õiges mõõdus kaane kirstule peale.
esmaspäev, 8. märts 2010
JÄRJEKORDNE LASTEAIALAPS.
Öö oli minul keeruline. Häid ununägusid polnud. Küll aga oli tihe äkamine ja rahutus. Ärevaks tegi mind mõte, et Ester jääb esimest korda üksinda lasteaeda. Tervel kaheks tunniks!
Ta läks rühma kasvataja käe kõrval. Lasi minu käest lahti ja vist isegi vastas lehvitusele. Siis vajus uks prõmdi kinni ja minu tütar jäi selle taha. Seisin veel natuke, aga kisa ei tulnud.
Läksin. Mitte ujuma nagu algul mõtlesin, sest seal ma ei saa ju telefonile vastata, kui kasvataja peaks helistama mu lohutamatult röökiva tüdruku pärst.
Mitte mingit kõnet. Sain rahus arveid maksta, otsida torrenteid, endale teatavaks teha Oscari võitjad. Teiste seas võitis ka Christoph Waltz.
Natuke enne 11 tõin Nukufilmist kelgu ära.
Üks rühm läks just parasjagu õue.
Huberti rühm jääb teise maja tiiba. Nii ma ei näinud, kas nemad olid ka õues.
Kasvataja ütles, et Ester oli olnud väga tubli. Mitte üldsegi nutnud. Vaadanud omapäi asju ja käinud rühmas ringi.
Riidesse saime hästi.
Trepil hakkas mingi jama. Kas ta tahtis rühma tagasi minna või iseseisvalt trepist alla tulla?
Kelgutasime pikalt. Jääpurikad peade kohal ähvardavalt rippumas.
Siis tahtis Ester ise "tirida". Trammiteel või sõiduteel, aga mitte mingil juhul kõnniteel.
Jonni algus. Peenemalt: võimalus stressi pingevabalt välja elada.
Kisa. Kisa. Kisa.
Kuidagi me koju saime. Õueriideid seljast mitte. Nii ta mulle sülle magama jäigi.
Riietasin väsinud lapsukese lahti.
Magas neli tundi järjest. Pissimata!
Õhtu möödus tavapäraselt. Perekondlikult.
Uinus pool kümme. Erakordselt kiiresti.
Ta läks rühma kasvataja käe kõrval. Lasi minu käest lahti ja vist isegi vastas lehvitusele. Siis vajus uks prõmdi kinni ja minu tütar jäi selle taha. Seisin veel natuke, aga kisa ei tulnud.
Läksin. Mitte ujuma nagu algul mõtlesin, sest seal ma ei saa ju telefonile vastata, kui kasvataja peaks helistama mu lohutamatult röökiva tüdruku pärst.
Mitte mingit kõnet. Sain rahus arveid maksta, otsida torrenteid, endale teatavaks teha Oscari võitjad. Teiste seas võitis ka Christoph Waltz.
Natuke enne 11 tõin Nukufilmist kelgu ära.
Üks rühm läks just parasjagu õue.
Huberti rühm jääb teise maja tiiba. Nii ma ei näinud, kas nemad olid ka õues.
Kasvataja ütles, et Ester oli olnud väga tubli. Mitte üldsegi nutnud. Vaadanud omapäi asju ja käinud rühmas ringi.
Riidesse saime hästi.
Trepil hakkas mingi jama. Kas ta tahtis rühma tagasi minna või iseseisvalt trepist alla tulla?
Kelgutasime pikalt. Jääpurikad peade kohal ähvardavalt rippumas.
Siis tahtis Ester ise "tirida". Trammiteel või sõiduteel, aga mitte mingil juhul kõnniteel.
Jonni algus. Peenemalt: võimalus stressi pingevabalt välja elada.
Kisa. Kisa. Kisa.
Kuidagi me koju saime. Õueriideid seljast mitte. Nii ta mulle sülle magama jäigi.
Riietasin väsinud lapsukese lahti.
Magas neli tundi järjest. Pissimata!
Õhtu möödus tavapäraselt. Perekondlikult.
Uinus pool kümme. Erakordselt kiiresti.
pühapäev, 7. märts 2010
TERAVALT TÄPNE.
Ester istub potil. Uudishimulik käeke satub jalgade vahele tähtsasse kohta.
"Ester katki!" tõdeb tüdruk.
Loodetavasti pole see prohvetlik kuulutus feministi tulevikust...
"Ester katki!" tõdeb tüdruk.
Loodetavasti pole see prohvetlik kuulutus feministi tulevikust...
neljapäev, 4. märts 2010
DR HOUSE'I HALB MÕJU PÄRIS ARSTIDELE.
Arvan, et kergesti mõjutatavad doktorid ei tohiks kindlasti vaadata dr House'i. Müütilist geniaalsust õppida ei saa, küll aga on kergesti külge hakkav ülbus, hoolimatus, misantroopia.
Neetud, ma ei saa siiamaani üle ja mul on kange tahtmine nimi välja käratada, aga ometi on ju pisi-pisike võimalus, et eksin....
PARANDUS 5.märts: Jah, ma võin eksida isegi kui protsentuaalselt see peaaegu pole võimalik.
Neetud, ma ei saa siiamaani üle ja mul on kange tahtmine nimi välja käratada, aga ometi on ju pisi-pisike võimalus, et eksin....
PARANDUS 5.märts: Jah, ma võin eksida isegi kui protsentuaalselt see peaaegu pole võimalik.
kolmapäev, 3. märts 2010
HANEL OLI AUTO. Lavastaja Helle Laas.
Autor Helle Laas
Lavastaja Helle Laas
Kunstnik Riina Vanhanen
Mängivad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert
Estri esimene teatriskäik, mis jättis võimsa mulje hoopiski Hubertile, kes ise teatris ei käinud ja pidi leppima minu jutu ja Nukuteatri kodulehelt leitud piltidega. Estri vanusena on ta küll hane autot vaatamas käinud, aga loomulikult ei mäleta ta praegu sellest midagi. Minul on teine ring, aga ka mina ei mäletanud midagi, kuigi aimasin, mis ja kuidas. Võib-olla ma ei olegi seda etendust varem näinud? Küll aga kindlasti mitmeid teisi Helle Laasi lavastusi, mis kõik on sarnaselt üles ehitatud ja põhinevad ülilihtsatel lugudel, mida saadavad korduvad häälitsused ja fraasid. Vanematel on niikuinii huvitavam jälgida lapse reaktsioone, kui laval häälitsevaid olendeid ja lastel pole midagi selle vastu, kui asjad ikka uuesti ning jälle üle räägitakse.
Ma lasin Estril rahulikult jälgida ja tikkunud liialt seletama ning kaasa häälitsema. Ester vaatas huviga. Vahepeal tundus talle põnevam sülle ja sülest maha harjutusi sooritada. Vahel kordas ka lavalt pillatud sõnu järgi. Siiski jääb ta kaugelt maha tõsiselt aktiivsetest lastest, kes sügavalt kaasa elasid ja rääkisid. Selline introvertne tunnetus ja läbielamine, mis mind, arvestades tausta, sugugi imestama ei pane. Mitte et me kõik siin tühmakad ja tuimad oleksime...
Ka kodus ei näita Ester, et etendus talle eriti muljet oleks avaldanud. Aga Hubertile tuleb ikka ja jälle üle seletada, tuhandetele kontrollküsimustele vastata. Millega Hani sõitis? Millega Rott? Miks Rott Hane auto tükid endale võttis? Miks Hani siis mootorrolleri sai? Mis tal siis oli? Mis asi on tõukeratas? Miks Roti prügikastil on teatri pilt (Nukuteatri logo) peal? Miks Taksi Peremeest jalutas? Miks Hanel kiiver oli? Miks ta pärast trammiga pidi sõitma? Miks Rott sai prügikastist auto teha?
Muuseas Hane aoto moondumised on nutikalt lahendatud. Samuti ka tänavatel ringi kihutamine - majad lainetavad, hõljuvad ja pöörlevad. Tore ja põnev. Armsalt lihtsad ja leidlikud nukud nende vahel. Mmmmh, tahaks ise ka ikkagi veel Nukuteatris kätt proovida....
Olen tänulik, et meil on Helle Laas ja näitlejad Are Uder ning Riho Tammert. Mõtelda, kui mitmeid kordi nad on pidanud samu ja sarnaseid etendusi, millel täiskasvanule suurt midagi pakkuda ei tohiks, mängima. Aga tüdimust ei paista. Ainult siiras tahe lapsi lõbustada.
BODIES REVEALED.
Jõudsime ikka viimasel hetkel näitusel ära käia. Koos meiega veel lugematult palju inimesi. Huvi oli endiselt suur, kuigi näitus oli selleks ajaks juba mitu kuud avatud olnud. Ja mis see kõik sisse toob... Tasus kindlasti ära.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.
Elanud ja tundnud.
Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.
Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?
Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.
Maksavähk.
Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks... Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.
Elanud ja tundnud.
Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.
Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?
Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.
Maksavähk.
Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks... Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.
teisipäev, 2. märts 2010
TÄHTMÕISTATUSLIK TÄNANE ÖÖPÄEV.
a. Ärkan vara, aga mitte vabatahtlikult ja tõden, et olen äpardunud, kuna mul pole jaksu aktiivselt ning pühendunult ERi ja HT soove kiiremas korras täitma hakata.
b. Avan arvuti, ühtlasi ka raadio ja mailboxi ja mõtlen: loll, loll, loll, loll, loll, loll, loll PJ.
c. Helistan PRle. Selgub, et pole põhjust.
d. Tuleb EP ja ma muutun paugupealt paremaks inimeseks.
e. Helistan UJle - võib!
f. Räägin KNga. Miski pole kunagi enam endine. Ka kevad ja suvi ei muuda seda.
g. Näen UJ, MK-d, MK-d.
h. Helistan MPle - võib! Olen õudselt rahulolev.
i. Ujun tunni ajaga 35x50 meetrit. Uus rekord.
j. EP on ikka veel ja ma olen endiselt rahul.
k. AS on küllalt vastuttulelik, aga siiski abitu. Midagi ta vist ikka teeb, sest PE hakkab tööle. Loodan parimat.
l. KL tuleb ja EP lahkub.
m. Panen küünla LDle ja OOle, kellel on täna viies surma-aastapäev.
n. KL pole silmnähtavalt ja kõrvkuuldavalt rahul PE tööga. Ka minul hakkab kannatus otsa saama.
o. Hakkan õmblema. ER ja HT katsuvad huviga pealt. Õnneks jäävad kõikide näpud terveks.
p. ER ja HT on väsinud, aga mängitavad kuni üheksani.
q. PE jätkab tööd.
r. PE jätkab tööd.
s. PE jätkab tööd. Ma lähen magama.
t. PE jätkab tööd.
u. PE jätkab tööd. ER hädaldab unes.
v. PE jätkab tööd. ER tahab pissile.
õ. PE jätkab tööd. HT ärkab uuele päevale. KL natuke hiljem.
ä. PE on kella üheksaks hommikul töö lõpetanud. Koos veateatega 95% pealt. Ma ei viitsi vihastada.
b. Avan arvuti, ühtlasi ka raadio ja mailboxi ja mõtlen: loll, loll, loll, loll, loll, loll, loll PJ.
c. Helistan PRle. Selgub, et pole põhjust.
d. Tuleb EP ja ma muutun paugupealt paremaks inimeseks.
e. Helistan UJle - võib!
f. Räägin KNga. Miski pole kunagi enam endine. Ka kevad ja suvi ei muuda seda.
g. Näen UJ, MK-d, MK-d.
h. Helistan MPle - võib! Olen õudselt rahulolev.
i. Ujun tunni ajaga 35x50 meetrit. Uus rekord.
j. EP on ikka veel ja ma olen endiselt rahul.
k. AS on küllalt vastuttulelik, aga siiski abitu. Midagi ta vist ikka teeb, sest PE hakkab tööle. Loodan parimat.
l. KL tuleb ja EP lahkub.
m. Panen küünla LDle ja OOle, kellel on täna viies surma-aastapäev.
n. KL pole silmnähtavalt ja kõrvkuuldavalt rahul PE tööga. Ka minul hakkab kannatus otsa saama.
o. Hakkan õmblema. ER ja HT katsuvad huviga pealt. Õnneks jäävad kõikide näpud terveks.
p. ER ja HT on väsinud, aga mängitavad kuni üheksani.
q. PE jätkab tööd.
r. PE jätkab tööd.
s. PE jätkab tööd. Ma lähen magama.
t. PE jätkab tööd.
u. PE jätkab tööd. ER hädaldab unes.
v. PE jätkab tööd. ER tahab pissile.
õ. PE jätkab tööd. HT ärkab uuele päevale. KL natuke hiljem.
ä. PE on kella üheksaks hommikul töö lõpetanud. Koos veateatega 95% pealt. Ma ei viitsi vihastada.
laupäev, 27. veebruar 2010
RASKE ÖELDA "EI"?
Eks igaüht ole vahel rünnatud mõne sooviga, mille täitmiseks peab vähem või rohkem end kokku võtma. Ma saan aru, kui pole jõudu või tahtmist võõrast vajadust täita. See on normaalne ja ma kindlasti ei mõista kedagi hukka, ehkki korraks võib ju kergelt häiritust tunda. Viha ja tigedus, mis mind jalust niidab, on nende vastu, kes ei vaevu keelduma. Vastupidi, nad isegi võivad anda lootust ja kinnitada: "Jah kindlasti! Jah kohe!" Ja siis, ei midagi. Kui uuesti pärida, on sama jutt või täielik vaikus. Ma ei mõista, miks on nii raske kindlasõnaliselt keelduda, vabastades nõnda lootja lootusetutest lootustest. Aega on ju vähe. Kurat, igaüks võib hommepäev surra, võib-olla oleks jõutud eile vajalik asi teisi teid pidi kätte saada ning see läbi kriipsuvõrra ehk rahulolevamana lahkuda. Aga nüüd kulub aega tühja.
Ma tõesti arvan, et konkreetne "ei" on iga kell humanseem libedast ja mõttetust "võib-ollast", mis mulle kõlab jahina.
Kogu eelnev sõnavõtt on ehk tingitud minu riivata saanud eneseuhkusest? Võib-olla ma pole harjunud end "tühjaks kohaks" pidama? Kuigi võiks. Oleks hea budistlik harjutus olla TÜHJUS.
Ma tõesti arvan, et konkreetne "ei" on iga kell humanseem libedast ja mõttetust "võib-ollast", mis mulle kõlab jahina.
Kogu eelnev sõnavõtt on ehk tingitud minu riivata saanud eneseuhkusest? Võib-olla ma pole harjunud end "tühjaks kohaks" pidama? Kuigi võiks. Oleks hea budistlik harjutus olla TÜHJUS.
teisipäev, 23. veebruar 2010
PÜHA TÕNU KIUSAMINE
Püha Tõnu Kiusamine imbd`s
Eesti 2009
R: Veiko Õunpuu
O: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt
MUNE LAKKUV KOER.
Kirjeldusi hullumeelsusest või taju muutumisest olen viimasel ajal tihti kohanud. Kirjanduses või filmis. Ja ehk võiks ka teatris, kui ma rohkem sinna juhtuks. Kas ma satun ebanormaalsuste otsa, kuna mul endal on teatav valmidus selleks? Või on tõesti nii palju hullust, et tahes tahtmata komistad? Kas elu 21.sajandil heaoluühiskonnas on liiga sirgjooneline, liiga sihipärane, samas õigupoolest aru andmata, mis kogu säärase pürgimise lõplik eesmärk on.
Vastukaaluks tekib siis kamp kunstnikke, kes taskaalu säilitamise nimel annavad oma panuse kontrollitud kaose tekkimiseks. Kui elaks kuskil lõunamaal, kus iga hetk ähvardaks katastroof, poleks muidugi aega hulluks minemisega tegeleda. Aga nüüd... Liiga hea ja lihtne olla ning isegi ülemõistuse paks lumi ei suuda rikkuda rahu. Tegelikult, ega viitsigi keeruliste ja pingutust nõudvate mõtetega väga tegeleda. Mõni kergelt napakas kunstnik mässigu end keerulistesse märgisüsteemidesse ja katsugu leida teed inimese põhiolemuse ja mõtte lahendamiseni. Sellest on tõesti palju aastasadade vältel jahutud. Ometi on tegemist aktuaalse teemaga – uusi inimesi ju sünnib järjest peale...
Juurdetulnu võib olla piisavalt hull ja hästi kindlustatud, et vaevuda tõlgendama ja kaasa mõtlema. Mitte viimast kui üht märki muidugi, mis loojalt kukub. Jõuab siis neid kõiki... Endalgi tuhat muret. Aga niisama vahelduse mõttes. Ohutult. Hakata teise painajalike mõtetega tegelema, katsuda ehk isegi aidata, mõtestada ja lahti arutada ning enne, kui märkad, oled ise sama räga ohver. Mõistetud arusaamatu süsteemiga võitlema! Igaüks jäägu ikka oma risti juurde... Nii nagu oleks pidanud tegema ka härra Tõnu Ploomipuu.
Filmil on groteskne sissejuhatus: jabur matuserongkäik jätkab häirimatult oma teed, kui seal samas lähedal teeb žiguli raske avarii. Ühtlasi on ka see võtmeks maailmas, kus elab Tõnu. Seda järgides, võiks ta rahus kogu oma ülejäänud elu elada ja ükskord leplikult surra. Aga tema viskab võtme maha... Lubab endal tunda kaastunnet. Lubab rullnokal oma uhkesse autosse istuda. Temast saab "hea inimene". Mis siis, et pool sunniviisiliselt. Tegu on tehtud ja saatuslikuks see talle saab. Ta alustab teist elu isatalust. Justkui oleks isa surm Tõnule uuestisünniks. Peielaud oli kaetud ta isale, aga ka endisele Tõnule. „Minu kallis isatalu, meelest ei läe iialgi.“
Need amatöörnäitlejad on suurepäraselt üles filmitud. Usutav olustik. Peaaegu dokumentalistlik.
Tundub lausa imeliselt leidlik isatalust laulev vanamees ja surmasuust pääsenud jorsi paigutamine ühte episoodi. Ühte panoraamkaadrisse.
Uuestisünd ei avaldu kohe. See hakkab end tasahaaval ilmutama. Tõnu avastab autot juhtides inetu pleki valgelt nahalt. Ta katsub plekki maha hõõruda, pilk läheb teelt kõrvale ja ta ajab alla koera. Poleks jorssi autosse lubanud, poleks plekki, poleks koera. Plekk kestalt, märk hinge. Nüüdsest on ta koer. Koer, koer, koer! Mune lakkuv koer. Alandlik koer oli ta muidugi juba enne, ainult varem ei pannud ta tähele. Praegu, vaevutajutaval hetkel, saab temast teadvustatud koer. Kuidas sellest hirmsast teadmisest vabaneda? Kuidas ja kuhu see häbiplekk matta?
Ja siit algab Tõnu teekond headuse poole. Nagu vanapagan, kes hakkas inimeseks, et kontrollida õndsaks saamise võimalusi. Ainult, et Tõnu pole Saatan kellest midagi sõltuks. Tema on lihtsalt vaene kannataja. Kes satub ebameeldivatesse juhustesse, mis loo arenedes, omavad sisulist tähtsust. Mis see muud on kui fataalne kokkusattumus, kui Tõnu leiab maha lõigatud käed metsa alt, kuhu ta kavatseb alla aetud koera jätta. Sellest ametivõimudele teatamisel satub ta tagaotsitava tüdruku otsa. Tüdruku mängu tulemine toob filmi üldmõistetava liini – armastuse. Aga armastus on allegooriline ja ma olen veendunud, et imekena musta peaga tüdruk (Ravshana Kurkova) on Tõnu isiksuse naiselik vastand. Kokku saaks neist täiusliku androgüünse olendi, kes pürgib kõige kiuste absoluutse hea täiuse suunas.
Tolstoi ja Dostojevski mängivad malet. Dostojevski näppab viguri, kui Tolstoi selja pöörab. Mida see tähendab? Et Dostojevski komplitseeritud loomus, kus mõistus ja süda igavest lahingut peavad on kaotusseisus? Samal ajal, kui Tolstoi rahuliku südamega võib viia „oma mehe“ raskele enesetäiustumise tee otsale. Igal juhul on tegemist järjekordselt õnnestunud kunstiliselt liialdatud naljaka stseeniga, kus paaris on hiigelsuur ja pisitilluke mees. Selliseid kunstiliselt liialdatud, ebarealistlikke, aga samas usutavaid võtteplatse tuleb ikka ja jälle. Kasvõi ülekuulamisruum, mille kohta peab kindlasti ütlema: kafkalik.
Ma isegi arvan, et stsenaariumi kirjutamisel kasutas Õunpuu Kafka „Protsessi“. Võib-olla ka mitte. Kust mina tean, eks? Võimalus tal selleks oli. Mõned asjad nagu langeks kokku: arusaamatu süüdistus, mis kerkib Tõnu vastu, kui ta tuleb teatama mahalõigatud kätest. Edasi enda kaitsmine ei-tea-mille eest. Mingi tundmatu vägivalla eest. Vaenlast ei paista - see istub ta enda sees. Tühine olend muutub järjest isoleeritumaks ja pühendub täielikult uurimustööle isiklikus hullumajas. Kafkalik fatalism, sest ka Tõnu elus toimuvad sündmused on täpselt korraldatud, nii et mingit pääsemisvõimalust pole. Ettekaotatud mõttetu võitlus. Mille nimel? Teadvustatud eksistentsi? Katki on läinud masin koondnimega Tõnu Ploomipuu ühes suures vankumatus süsteemis.
Tõenäoliselt pole teda mõtet parandada. Lihtsam on uus aparaat hankida. Neid on tohutult palju. Tõnu heidetakse kõrvale. Mitte nii otseselt kui tsehhi täis töölisi, kes vallandatakse otsitud põhjusel, näitamaks Tõnule tema katkist ja kõlbmatut olekut „tühiste“ olendite arvelt. Ta on küll peni teiste omasuguste seas, aga kui ta end ei paranda, võib ta hoolitsetud koerakese kohalt lennata rentslisse. Jälle saatuslik kokkujuhtumine. Mees, kes on Tõnu naise armuke, kaotab peoõhtul kannatuse ja kohtleb Tõnu ülemust lugupidamatult. Järgnevad sanktsioonid ja ootamatu või pigem ikka ette aimatav kohtumine Nadeždaga, kelle isa "puht juhuslikult" on vallandatud tööliste seas. Tõnu kohtub silmast silma oma uue ja just leitud „mina“ ning südametunnistusega.
Ta kahtleb, kas hea olemine tasub ära ja mis üldse on headus. Tema ebakindlus kutsub esile pilkeid teadvustunute poolt ja hirmunud eemaletõmbumist. Pole soovitatav tüüdata teisi oma arutlustega. Koeraks olemine võib hakkata välja paistma neile, kes ei soovi sellest midagi teada. Ei saa rahus elada. „See loom minu majja ei jää.“ Kaitsetu ingel Tõnu on võõras igal pool.
Suures hädas pöörduks igaüks rohkemal või vähemal määral religiooni poole. Läänlase esmane valik on loomulikult kristlus. Või budism. Või hinduism. Nüüd, mil ta on niikuinii tsoonist väljas, on aega läbi eladada ka otsingud religioonis. Haige aju saadab nägemused kirikust ja masendunud õpetajast. Aga ka seal ei paista ainsatki valguskiirt. „Kas asi on minus või millegis minu välises?“ Hakkaks nagu miskit koitma... Kas headuse olemasolu endas peab kuidagi põhjendama? Kas headus on headus, kui seda jagatakse ainult tasu lootuses? Aga miks mitte tasu loota? Igal juhul on parem, kui inimesed on head ja saavad vastutasuks hiljem midagi, kui nad on kurjad, teades, et niikuinii vahet pole. Sellist isetut olendit ei olegi olemas, kes lihtsalt headuse pärast hea on. Võib-olla siis tõesti ainult bothisatva. Või Kristus. Aga selle poole tasub kindlasti püüelda.
Minu jaoks on Tõnu väsitav rapsimine arusaamatu. Miks ei võiks inimene leppida sellega, et on nii nagu on, kuna niikuinii on nagu on. Et oled tegelikult koer ja pead kellegile alluma? Mis siin ikka võidelda. Võitlustuhinas ja aimates kaotus vääramatust, muutub see teadmine talle nii ahistavaks, et ta hakkab kahtlustama vandenõud ja ehitab üles võimsa süsteemi ja küünilise nihilistlikku valitseja sinna sisse. Das goldene zeitalter. Suurejooneline sodiaagi lagunemine ja puha. Inimene on lihtsalt liha. Ega see ju ei üllata, et Nadežda on tähemärgilt neitsi? Etendus teatris on viimaseks eksamiks mehele, kes tahtis end proovile panna. Nüüd langetab ta lõpliku otsuse, kas lepib asjadega nii nagu nad on või võitleb edasi millegi absurdse ja arusaamatu nimel. Viimased inimesed annavad talle võimaluse jälle normaalne olla, aga ta kukub katsest läbi. „Mis mõte sel on“ võib tabada igat ühet olenemata east, ka korduvalt. Edasi elamiseks on oluline sellest välja tulla.
Enam ei toimu ärkamisi, mis niigi on jäänud üha põgusamaks, pühast hullusest. Skisofreenikuna jääb üks pool temast truuks koeraks, teine pool peab lootusetut võitlust edasi. Tulemus on ikka üks – keha sureb ja meil elava pealtvaatajana jääb ikka teadmata, kas tasus vaev ära, kui tead, et oled just see kes oled, aga kindlasti mitte täiuslik.
Filmi tehnilistest lahendustest ka.
Näitlejad.
Minu lemmik on Harry Kõrvits. Uskumatult hea naturalistlik roll firmadirektorina. Oma eemaletõukavuses meeldis mulle kohutavalt. Mitte, et mulle selline inimene päriselt meeldiks.
Hirmus vabamüürlasest ülemus.
Õunpuu on väga õnnestunult näitlejad mängima saanud. Kuuldavasti olla tal oma tehnika selleks: üks episoodis osalejatest teab, mida teha. Partner reageerigu nii nagu oskab. Tundub nii õige võte. Äkki teevad paljud režissöörid nii. Päris näitlejad kui ka amatöörid mängivad ise ennast. Tuleb ainult üles filmida. Eksida ei saa, sest igat moodi on õige. Kellegil on stseenis mängujuhi roll ja kontrollitud improvisatsioon võib alata. Taavi Eelma puiselt ja ohmakaks mängitud Tõnu on õigustatud. Tuleb ju näidata segaduses ja rikkega tegelaskuju. Kui midagi ette heita castingus ja rolli täitmisel, siis hullumeelse tennisemängija vastutusrikkasse rolli oleks mina Raivo E. Tamme asemel soovitanud Allan Noormetsa....Nali, nali...
Võttekohad.
Totakad unenäolised jaburdused on kenasti kooskõlas Tõnu kasvava hämarolekuga. Samuti ka episoodide hüppeline vahetumine. Need muutuvad kiiresti ja ootamatult, kuid episoodi sees on aega küll, et nautida kunstiliselt meeldivate liialdusega võttekohti. Kirikuseina, idüllilist visuaalset pastoraali lehmadega, pärast metsikut orgiat apokalüptilises kabarees. Samuti ka jaburad pilkavad mõttevälgatuslikud stseenid: www.aiadiskursus.ee - konkreetsus ennekõike! Sulle pakutakse abi. Hoia oma sisemine peni aias! Kogu elu on üks suur etteheide. Kujundlikele sõnadele leitakse täpne pilt. Sõna otseses tähenduses täpne. Lõpuni välja. Korporatsioon Fraternitas Estica lauluraamatust lõpeb üks laul „Kalla kallis Isa käsi“, mida filmis lauldakse kahel korral nii:
Murdun päise päeva aal-
Surres maitsen eluvilja
Lunastaja risti all.
Lõppeks oli ikkagi koeraks olemine ja oma teise, ilusama mina avastamine, tema elutöö. Mida siis nüüd tuleb süüa. Sõna otseses mõttes.
Selline naljakas, naljakas film!
PS. Mitmelt poolt olen lugenud, et Õunpuud "süüdistatakse" liiga tihedas kollaažis. Et poleks tohtinud ja nii pole õige. Aga paljud head mõtted on juba ära mõeldud ega siis ise ei saa sellepärast neid uuesti mõtlemata jätta. Mis sest jalgrattast ikka leiutada, kui võib ümber disainida.
Eesti 2009
R: Veiko Õunpuu
O: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt
MUNE LAKKUV KOER.
Kirjeldusi hullumeelsusest või taju muutumisest olen viimasel ajal tihti kohanud. Kirjanduses või filmis. Ja ehk võiks ka teatris, kui ma rohkem sinna juhtuks. Kas ma satun ebanormaalsuste otsa, kuna mul endal on teatav valmidus selleks? Või on tõesti nii palju hullust, et tahes tahtmata komistad? Kas elu 21.sajandil heaoluühiskonnas on liiga sirgjooneline, liiga sihipärane, samas õigupoolest aru andmata, mis kogu säärase pürgimise lõplik eesmärk on.
Vastukaaluks tekib siis kamp kunstnikke, kes taskaalu säilitamise nimel annavad oma panuse kontrollitud kaose tekkimiseks. Kui elaks kuskil lõunamaal, kus iga hetk ähvardaks katastroof, poleks muidugi aega hulluks minemisega tegeleda. Aga nüüd... Liiga hea ja lihtne olla ning isegi ülemõistuse paks lumi ei suuda rikkuda rahu. Tegelikult, ega viitsigi keeruliste ja pingutust nõudvate mõtetega väga tegeleda. Mõni kergelt napakas kunstnik mässigu end keerulistesse märgisüsteemidesse ja katsugu leida teed inimese põhiolemuse ja mõtte lahendamiseni. Sellest on tõesti palju aastasadade vältel jahutud. Ometi on tegemist aktuaalse teemaga – uusi inimesi ju sünnib järjest peale...
Juurdetulnu võib olla piisavalt hull ja hästi kindlustatud, et vaevuda tõlgendama ja kaasa mõtlema. Mitte viimast kui üht märki muidugi, mis loojalt kukub. Jõuab siis neid kõiki... Endalgi tuhat muret. Aga niisama vahelduse mõttes. Ohutult. Hakata teise painajalike mõtetega tegelema, katsuda ehk isegi aidata, mõtestada ja lahti arutada ning enne, kui märkad, oled ise sama räga ohver. Mõistetud arusaamatu süsteemiga võitlema! Igaüks jäägu ikka oma risti juurde... Nii nagu oleks pidanud tegema ka härra Tõnu Ploomipuu.
Filmil on groteskne sissejuhatus: jabur matuserongkäik jätkab häirimatult oma teed, kui seal samas lähedal teeb žiguli raske avarii. Ühtlasi on ka see võtmeks maailmas, kus elab Tõnu. Seda järgides, võiks ta rahus kogu oma ülejäänud elu elada ja ükskord leplikult surra. Aga tema viskab võtme maha... Lubab endal tunda kaastunnet. Lubab rullnokal oma uhkesse autosse istuda. Temast saab "hea inimene". Mis siis, et pool sunniviisiliselt. Tegu on tehtud ja saatuslikuks see talle saab. Ta alustab teist elu isatalust. Justkui oleks isa surm Tõnule uuestisünniks. Peielaud oli kaetud ta isale, aga ka endisele Tõnule. „Minu kallis isatalu, meelest ei läe iialgi.“
Need amatöörnäitlejad on suurepäraselt üles filmitud. Usutav olustik. Peaaegu dokumentalistlik.
Tundub lausa imeliselt leidlik isatalust laulev vanamees ja surmasuust pääsenud jorsi paigutamine ühte episoodi. Ühte panoraamkaadrisse.
Uuestisünd ei avaldu kohe. See hakkab end tasahaaval ilmutama. Tõnu avastab autot juhtides inetu pleki valgelt nahalt. Ta katsub plekki maha hõõruda, pilk läheb teelt kõrvale ja ta ajab alla koera. Poleks jorssi autosse lubanud, poleks plekki, poleks koera. Plekk kestalt, märk hinge. Nüüdsest on ta koer. Koer, koer, koer! Mune lakkuv koer. Alandlik koer oli ta muidugi juba enne, ainult varem ei pannud ta tähele. Praegu, vaevutajutaval hetkel, saab temast teadvustatud koer. Kuidas sellest hirmsast teadmisest vabaneda? Kuidas ja kuhu see häbiplekk matta?
Ja siit algab Tõnu teekond headuse poole. Nagu vanapagan, kes hakkas inimeseks, et kontrollida õndsaks saamise võimalusi. Ainult, et Tõnu pole Saatan kellest midagi sõltuks. Tema on lihtsalt vaene kannataja. Kes satub ebameeldivatesse juhustesse, mis loo arenedes, omavad sisulist tähtsust. Mis see muud on kui fataalne kokkusattumus, kui Tõnu leiab maha lõigatud käed metsa alt, kuhu ta kavatseb alla aetud koera jätta. Sellest ametivõimudele teatamisel satub ta tagaotsitava tüdruku otsa. Tüdruku mängu tulemine toob filmi üldmõistetava liini – armastuse. Aga armastus on allegooriline ja ma olen veendunud, et imekena musta peaga tüdruk (Ravshana Kurkova) on Tõnu isiksuse naiselik vastand. Kokku saaks neist täiusliku androgüünse olendi, kes pürgib kõige kiuste absoluutse hea täiuse suunas.
Hiiglaslik Tolstoi ja imepisike Dostojevski mängivad malet.
Tolstoi ja Dostojevski mängivad malet. Dostojevski näppab viguri, kui Tolstoi selja pöörab. Mida see tähendab? Et Dostojevski komplitseeritud loomus, kus mõistus ja süda igavest lahingut peavad on kaotusseisus? Samal ajal, kui Tolstoi rahuliku südamega võib viia „oma mehe“ raskele enesetäiustumise tee otsale. Igal juhul on tegemist järjekordselt õnnestunud kunstiliselt liialdatud naljaka stseeniga, kus paaris on hiigelsuur ja pisitilluke mees. Selliseid kunstiliselt liialdatud, ebarealistlikke, aga samas usutavaid võtteplatse tuleb ikka ja jälle. Kasvõi ülekuulamisruum, mille kohta peab kindlasti ütlema: kafkalik.
Ma isegi arvan, et stsenaariumi kirjutamisel kasutas Õunpuu Kafka „Protsessi“. Võib-olla ka mitte. Kust mina tean, eks? Võimalus tal selleks oli. Mõned asjad nagu langeks kokku: arusaamatu süüdistus, mis kerkib Tõnu vastu, kui ta tuleb teatama mahalõigatud kätest. Edasi enda kaitsmine ei-tea-mille eest. Mingi tundmatu vägivalla eest. Vaenlast ei paista - see istub ta enda sees. Tühine olend muutub järjest isoleeritumaks ja pühendub täielikult uurimustööle isiklikus hullumajas. Kafkalik fatalism, sest ka Tõnu elus toimuvad sündmused on täpselt korraldatud, nii et mingit pääsemisvõimalust pole. Ettekaotatud mõttetu võitlus. Mille nimel? Teadvustatud eksistentsi? Katki on läinud masin koondnimega Tõnu Ploomipuu ühes suures vankumatus süsteemis.
Tõenäoliselt pole teda mõtet parandada. Lihtsam on uus aparaat hankida. Neid on tohutult palju. Tõnu heidetakse kõrvale. Mitte nii otseselt kui tsehhi täis töölisi, kes vallandatakse otsitud põhjusel, näitamaks Tõnule tema katkist ja kõlbmatut olekut „tühiste“ olendite arvelt. Ta on küll peni teiste omasuguste seas, aga kui ta end ei paranda, võib ta hoolitsetud koerakese kohalt lennata rentslisse. Jälle saatuslik kokkujuhtumine. Mees, kes on Tõnu naise armuke, kaotab peoõhtul kannatuse ja kohtleb Tõnu ülemust lugupidamatult. Järgnevad sanktsioonid ja ootamatu või pigem ikka ette aimatav kohtumine Nadeždaga, kelle isa "puht juhuslikult" on vallandatud tööliste seas. Tõnu kohtub silmast silma oma uue ja just leitud „mina“ ning südametunnistusega.
Ta kahtleb, kas hea olemine tasub ära ja mis üldse on headus. Tema ebakindlus kutsub esile pilkeid teadvustunute poolt ja hirmunud eemaletõmbumist. Pole soovitatav tüüdata teisi oma arutlustega. Koeraks olemine võib hakkata välja paistma neile, kes ei soovi sellest midagi teada. Ei saa rahus elada. „See loom minu majja ei jää.“ Kaitsetu ingel Tõnu on võõras igal pool.
Suures hädas pöörduks igaüks rohkemal või vähemal määral religiooni poole. Läänlase esmane valik on loomulikult kristlus. Või budism. Või hinduism. Nüüd, mil ta on niikuinii tsoonist väljas, on aega läbi eladada ka otsingud religioonis. Haige aju saadab nägemused kirikust ja masendunud õpetajast. Aga ka seal ei paista ainsatki valguskiirt. „Kas asi on minus või millegis minu välises?“ Hakkaks nagu miskit koitma... Kas headuse olemasolu endas peab kuidagi põhjendama? Kas headus on headus, kui seda jagatakse ainult tasu lootuses? Aga miks mitte tasu loota? Igal juhul on parem, kui inimesed on head ja saavad vastutasuks hiljem midagi, kui nad on kurjad, teades, et niikuinii vahet pole. Sellist isetut olendit ei olegi olemas, kes lihtsalt headuse pärast hea on. Võib-olla siis tõesti ainult bothisatva. Või Kristus. Aga selle poole tasub kindlasti püüelda.
Minu jaoks on Tõnu väsitav rapsimine arusaamatu. Miks ei võiks inimene leppida sellega, et on nii nagu on, kuna niikuinii on nagu on. Et oled tegelikult koer ja pead kellegile alluma? Mis siin ikka võidelda. Võitlustuhinas ja aimates kaotus vääramatust, muutub see teadmine talle nii ahistavaks, et ta hakkab kahtlustama vandenõud ja ehitab üles võimsa süsteemi ja küünilise nihilistlikku valitseja sinna sisse. Das goldene zeitalter. Suurejooneline sodiaagi lagunemine ja puha. Inimene on lihtsalt liha. Ega see ju ei üllata, et Nadežda on tähemärgilt neitsi? Etendus teatris on viimaseks eksamiks mehele, kes tahtis end proovile panna. Nüüd langetab ta lõpliku otsuse, kas lepib asjadega nii nagu nad on või võitleb edasi millegi absurdse ja arusaamatu nimel. Viimased inimesed annavad talle võimaluse jälle normaalne olla, aga ta kukub katsest läbi. „Mis mõte sel on“ võib tabada igat ühet olenemata east, ka korduvalt. Edasi elamiseks on oluline sellest välja tulla.
Enam ei toimu ärkamisi, mis niigi on jäänud üha põgusamaks, pühast hullusest. Skisofreenikuna jääb üks pool temast truuks koeraks, teine pool peab lootusetut võitlust edasi. Tulemus on ikka üks – keha sureb ja meil elava pealtvaatajana jääb ikka teadmata, kas tasus vaev ära, kui tead, et oled just see kes oled, aga kindlasti mitte täiuslik.
Filmi tehnilistest lahendustest ka.
Näitlejad.
Minu lemmik on Harry Kõrvits. Uskumatult hea naturalistlik roll firmadirektorina. Oma eemaletõukavuses meeldis mulle kohutavalt. Mitte, et mulle selline inimene päriselt meeldiks.
Hirmus vabamüürlasest ülemus.
Õunpuu on väga õnnestunult näitlejad mängima saanud. Kuuldavasti olla tal oma tehnika selleks: üks episoodis osalejatest teab, mida teha. Partner reageerigu nii nagu oskab. Tundub nii õige võte. Äkki teevad paljud režissöörid nii. Päris näitlejad kui ka amatöörid mängivad ise ennast. Tuleb ainult üles filmida. Eksida ei saa, sest igat moodi on õige. Kellegil on stseenis mängujuhi roll ja kontrollitud improvisatsioon võib alata. Taavi Eelma puiselt ja ohmakaks mängitud Tõnu on õigustatud. Tuleb ju näidata segaduses ja rikkega tegelaskuju. Kui midagi ette heita castingus ja rolli täitmisel, siis hullumeelse tennisemängija vastutusrikkasse rolli oleks mina Raivo E. Tamme asemel soovitanud Allan Noormetsa....Nali, nali...
Võttekohad.
Totakad unenäolised jaburdused on kenasti kooskõlas Tõnu kasvava hämarolekuga. Samuti ka episoodide hüppeline vahetumine. Need muutuvad kiiresti ja ootamatult, kuid episoodi sees on aega küll, et nautida kunstiliselt meeldivate liialdusega võttekohti. Kirikuseina, idüllilist visuaalset pastoraali lehmadega, pärast metsikut orgiat apokalüptilises kabarees. Samuti ka jaburad pilkavad mõttevälgatuslikud stseenid: www.aiadiskursus.ee - konkreetsus ennekõike! Sulle pakutakse abi. Hoia oma sisemine peni aias! Kogu elu on üks suur etteheide. Kujundlikele sõnadele leitakse täpne pilt. Sõna otseses tähenduses täpne. Lõpuni välja. Korporatsioon Fraternitas Estica lauluraamatust lõpeb üks laul „Kalla kallis Isa käsi“, mida filmis lauldakse kahel korral nii:
Murdun päise päeva aal-
Surres maitsen eluvilja
Lunastaja risti all.
Lõppeks oli ikkagi koeraks olemine ja oma teise, ilusama mina avastamine, tema elutöö. Mida siis nüüd tuleb süüa. Sõna otseses mõttes.
Selline naljakas, naljakas film!
PS. Mitmelt poolt olen lugenud, et Õunpuud "süüdistatakse" liiga tihedas kollaažis. Et poleks tohtinud ja nii pole õige. Aga paljud head mõtted on juba ära mõeldud ega siis ise ei saa sellepärast neid uuesti mõtlemata jätta. Mis sest jalgrattast ikka leiutada, kui võib ümber disainida.
esmaspäev, 22. veebruar 2010
JÕLE TALV JA ANIMISM.
Õudselt vihkan SEDA talve.
Mul on tunne, et talv vihkab mind sama tugevasti vastu ka. Loodetavasti ei lähe me käsipidi kokku. Teadagi, kes kaotaks....
Mul on tunne, et talv vihkab mind sama tugevasti vastu ka. Loodetavasti ei lähe me käsipidi kokku. Teadagi, kes kaotaks....
pühapäev, 21. veebruar 2010
IKKAGI MUUTUB MIDAGI. KUIGI MÄRKAMATULT.
Juhtusin täna lugema oma esseed Kafka ainetel. Kirjutatud umbes 10 aastat tagasi. Tundub, et ma kõigest hoolimata ikkagi arenen: mu praegused mõtisklused ja arutlused enam nii primittivsed pole.
Järelikult, ikkagi on mõtet elada.
Järelikult, ikkagi on mõtet elada.
pühapäev, 14. veebruar 2010
ÖÖBIKU SURM. Anna Haava.
The Tuberkuloitedi esituses aastast 1994.
Ööbiku surm
Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud! —
Laulja rind on varsti külm.
Oh, küll oli õnnis laulda,
õie-aega kuuluta',
leinas, õnnes laulu sisse
ise ära sulada.
Aga torm ei sallind laulu, —
tegi haiget minule;
haiget teha on ju kerge
vaesel' laululinnule.
Jumalaga! Pikkamisi
vaiksemaks jääb minu rind...
Jumalaga! Koidupuna
suud mull' andes saadab mind.
Ööbiku surm
Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud! —
Laulja rind on varsti külm.
Oh, küll oli õnnis laulda,
õie-aega kuuluta',
leinas, õnnes laulu sisse
ise ära sulada.
Aga torm ei sallind laulu, —
tegi haiget minule;
haiget teha on ju kerge
vaesel' laululinnule.
Jumalaga! Pikkamisi
vaiksemaks jääb minu rind...
Jumalaga! Koidupuna
suud mull' andes saadab mind.
esmaspäev, 8. veebruar 2010
VERERÕHK 0 / 0.
Mehel, kes viimased 19 aastat on oma vererõhu muu huvitava seas igapäevaselt üles tähendanud, on alates 3.veebruarist näitajad 0 / 0.
7.veebruaril pandi tema kulunud keha Lõuna-Eesti punase muldliiva alla.
7.veebruaril pandi tema kulunud keha Lõuna-Eesti punase muldliiva alla.
reede, 5. veebruar 2010
KUIDAS ON VÕIMALIK,...
...et kõik ümberringi on ikka veel täiesti tavaline, kui minu maailm hakkab kokku kukkuma?
esmaspäev, 1. veebruar 2010
NÄLJASTREIK LÄBI!!!!
Meie kass Manna on südamerahus peaaegu seitse aastat elus püsimiseks tarvitanud odavaid Kitekat tooteid. Vahel on saanud ka igasugu inimesele mõeldud produkte. Mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel ja tungivatel soovitustel tuginedes, pidasime vajalikuks hakata kassile andma erikallist kassitoitu. Manna selle otsusega rahul ei olnud ja alustas streiki. Ta keeldus söömast isegi sinki, kui see oli hinnaliste küpsiste kõrval. Käis ainult kraanikaussi kogunenud vett limpsimas, sest ka tema joogivesi on põlastusväärse ninaesise kõrval.
Pea kaks nädalat kestis streik, kuni ühel ööl ma kuulsin: ta murdus. Kass krõbistas oma küpsiseid. Muidugi ma olin rahul, et inimese meelekindlus käis kassi omast üle. Kuigi kõhklus oli: kas tohib kedagi sundida tervislikult toituma, kui ta ise sellele nii vastu on? Laske alkohoolikul juua ja narkomaanil rahulikult ennast surnuks süstida! Või kasvõi laske haiglasel vanal inimesel rahulikult viskit juua ja telekat vahtida.
Olgu kuidas on, kass nüüd igal juhul sõi. Sõi hommikul ka minu nähes. Ei katsunud luisata, et keegi sõi vastikud küpsised ära ja antagu aga talle midagi mõistlikku. Päev algas nagu iga teine. Ester alustas oma tavapärast ringkäiku korteris. See tähendab, et ta käib kõik ruumid läbi ning võtab uued ja huvitavad asjad menetlusse ja korraldada. Vannituppa jäi ta kahtlaselt kauaks. Läksin vaatama ja leidsin oma armsa tütrekese õudses aktsioonis. Kass, kes streigi tõttu oli peatanud oma sisemiste organite protsessid, oli pärast taas sööma hakkamist liivakasti tekitanud hulga tavalisi kassijulkasid, mida minu kallike suures korraarmastuses oma väikse käekesega potti toimetas. Katsume Estrit viimasel ajal suure poti peal käima harjutada. Ju sealt talle see geniaalne mõte ja puhas loogika pähe tuli. Kuigi mind ja üht teatud teist naisterahvast võiks nimetada Kakala Krahvinnaks, on meie suhe sellesse substantsi ikkagi eelkõige esteetiline ning filosoofiline. Ja raske on nii otsest füüsilist kontakti daamidena taluda. (Mulle jääb alatiseks meelde Montaigne'i esseest üks lause: "Nii kuningad kui filosoofid roojavad, ja daamid samuti." Ju siis oli 16. sajandil levinud veendumus, et üllamaid ja kenamat sorti inimesi sellised jälkused ei vaeva.) Ma olin endast väljas ja korraks soovisin, et kass oleks oma streigi loomuliku lõpuni viinud. Aga seda tõesti korraks! Edaspidi saab meie vannituba ja kassijunnid luku ja riivi taga!
Pea kaks nädalat kestis streik, kuni ühel ööl ma kuulsin: ta murdus. Kass krõbistas oma küpsiseid. Muidugi ma olin rahul, et inimese meelekindlus käis kassi omast üle. Kuigi kõhklus oli: kas tohib kedagi sundida tervislikult toituma, kui ta ise sellele nii vastu on? Laske alkohoolikul juua ja narkomaanil rahulikult ennast surnuks süstida! Või kasvõi laske haiglasel vanal inimesel rahulikult viskit juua ja telekat vahtida.
Olgu kuidas on, kass nüüd igal juhul sõi. Sõi hommikul ka minu nähes. Ei katsunud luisata, et keegi sõi vastikud küpsised ära ja antagu aga talle midagi mõistlikku. Päev algas nagu iga teine. Ester alustas oma tavapärast ringkäiku korteris. See tähendab, et ta käib kõik ruumid läbi ning võtab uued ja huvitavad asjad menetlusse ja korraldada. Vannituppa jäi ta kahtlaselt kauaks. Läksin vaatama ja leidsin oma armsa tütrekese õudses aktsioonis. Kass, kes streigi tõttu oli peatanud oma sisemiste organite protsessid, oli pärast taas sööma hakkamist liivakasti tekitanud hulga tavalisi kassijulkasid, mida minu kallike suures korraarmastuses oma väikse käekesega potti toimetas. Katsume Estrit viimasel ajal suure poti peal käima harjutada. Ju sealt talle see geniaalne mõte ja puhas loogika pähe tuli. Kuigi mind ja üht teatud teist naisterahvast võiks nimetada Kakala Krahvinnaks, on meie suhe sellesse substantsi ikkagi eelkõige esteetiline ning filosoofiline. Ja raske on nii otsest füüsilist kontakti daamidena taluda. (Mulle jääb alatiseks meelde Montaigne'i esseest üks lause: "Nii kuningad kui filosoofid roojavad, ja daamid samuti." Ju siis oli 16. sajandil levinud veendumus, et üllamaid ja kenamat sorti inimesi sellised jälkused ei vaeva.) Ma olin endast väljas ja korraks soovisin, et kass oleks oma streigi loomuliku lõpuni viinud. Aga seda tõesti korraks! Edaspidi saab meie vannituba ja kassijunnid luku ja riivi taga!
laupäev, 30. jaanuar 2010
VAIKUS JA KARJED. Andres Noormets. Kuuldemäng.
Täna õhtul oli Vikerraadios Andres Noormetsa kuuldemängu esmaesitlus. Noormets ise kijutas, ise lavastas, ise esitas. Mina teiste hulgas kuulasin. Taustaks igapäeva rutiini lärm. Ma tahaks ka lollakalt tarduda ja kõigest kõrist karjuda. Hakkaks kergem küll. Pärast seda oleks kõrvad lukus ja vaikus majas. Mõneks ajaks. Siis võib-olla ei omaks iga väiksemgi detail ülisuurt tähendust ja irvita näkku, nii et kohe peab midagi ette võtma. Lihtsalt keelduks eksisteerimast ja tajumast. Ma tean, et näiteks pesupesemise lõppresultaat on AINULT ja KÕIGEST puhas pesu või bussiga saab sinna TÄPSELT, kuhu selle marsruut on ette nähtud. Ja see teadmine on mõnikord otsus hulluda. Mõnikord. Kui on juba liiga palju neid mõttekaid mõttetuid tegevusi kuhjunud. Siis karjuks, et mõistuse käsutav-nõudlik hääl vait jääks ja kõik ajuvabalt tarduks. Vaikiks.
reede, 29. jaanuar 2010
KASUTU.
Mis kasu on humanitaarerialadest! Puha parasiidid! Oh, miks ma ei läinud küll meditsiini õppima! Oleks ju kah näputöö. Teatud mõttes.
Kui ma sel kevadel ehk MA kätte saan, siis lähen Räpina Aianduskooli või Tallinna Meditsiiniülikooli õppima.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks facebook on coolim kui orkut?
Kui ma sel kevadel ehk MA kätte saan, siis lähen Räpina Aianduskooli või Tallinna Meditsiiniülikooli õppima.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks facebook on coolim kui orkut?
neljapäev, 28. jaanuar 2010
AVATAR. James Cameron. USA 2009
„Avatar” (USA 2009)
R: James Cameron
O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi
Üheteistkümne või kaheteistkümne aastaselt lugesin Anna Jürgeni raamatut "Sinine Lind irokeeside kasupoeg". Vist isegi mitu korda - nii väga meeldis see mulle. Liigutav, haarav ja lihtsalt ilus lugu sellest, kuidas valge poisike satub - tõenäoliselt Ameerika Kodusõja ajal - indiaanlaste juurde. Teda hoitakse, õpetatakse ja armastatakse kui oma last. Tekib vastastikune tugev kiindumus, mis osutub nii jõuliseks, et kui poisi vanemad ühel päeval ta lõpuks leiavad, hülgab poiss nad ja põgeneb oma uue ja päris perekonna juurde.
Sarnane on ka "Avatari" süzhee. Inimene hülgab oma rassi ja läbi mitmete katsumuste, saab oma uue ja tõelise pere täieõiguslikuks liikmeks. Koguni oma rahva juhiks, taevast tulnud ja Suure Emaduse poolt heaks kiidetud. Jake Sully teeb filmi jooksul läbi märkimisväärse ja täpselt ette arvatava arengu. Lollist ja pealiskaudsest merejalaväelasest saab tundlik, loodusega ühte sulanduv na'vi. Hiiglaslik sinine "indiaanlane". Muu hulgas võideldakse loomulikult märatsevate sõjaväelastega ja otse loomulikult võidavad pärismaalased, kuigi suurte kahjudega. Aga terveks jääb peamine, planeedi aju. See, mis valis jumaliku kokkusattumisena päästjaks võõra. Superkangelastel ikka juhtub nii. Eriti ameeriklastel. Täiuslik anarhistlik ühiskond saab uue väärtusliku liikme. Seal "nimetatakse heaks seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale." (P.Kropotkin).
Iga ühe aju saab ühiseks mõistuseks ning kõik, viimne kui üks planeedi asukas, astuvad välja ühise ürituse ja elu eest ning kaitsevad Utoopiat nimega Pandora. Kõrvalmärkusena. Inimesed on hiljutistes ulmefilmides enesekindlamaks muutunud. Isegi ülbemaks. Enne oli Maa, mida rünnati ja meie ilgete tulnukate ohvrid. Nüüd on inimesed ise agressori osas. Vahelduse mõttes või?
Vaheldust pole paraku loota kõrvalliinides. Ka see film ei saa läbi armastusloota, tülita, mis peaaegu rikub kõik. Olemas on ka armukade kolmas ja suur leppimine. Lihtsalt ei saa ilma ja see on nii kuradi igav ning nähtud, et hakka või rööbitama na'vide vabadusvõitlust eestlaste omaga. Kaarel tegi nii ja rääkis järgnevat. Lühidalt. Positiivse tooniga film. Lootust ikkagi on. Väikestel rahvastel.
Mina arvasin pessimistina: vaevalt küll.
Tema ei pannud mind tähele ja jätkas. Tasub võidelda isegi, kui tundub täiesti mõttetuna. Eesti anti kolmekümneüheksandal pauguta ära. Nii jäi ja on siiani olemas mulje: ju me ikka ise tahtsime NSVLiitu, kui niiviisi võitluseta alistusime. Peaks keegi uuesti Pandorat ründama, siis on organisatsioonil, a la NATO, kindel märk: Pandora soovib iseseisvust ja oma maavarade haldamist ehk maa sisse jätmist. Triviaalne armastuslugu rumala merejalaväelase ja kauni didaktilise na'vi printsessi vahel teda ei seganud. Samuti ei häirinud ka 3D.
Mind küll, kuigi üllatuslikult kohanesid silmad ruttu. Aga mingit ekstra imelisust tänu sellele ei kogenud. Mind oleks rahuldanud ka tavaline tehnika. Lopsaka seninägematu looduse oleks ikka ära näinud!
Aga võib-olla ma pole enam nii lapsemeelne, ammugi mitte 12-aastane, et vaimustuda igasugu välistest viguritest vaid otsin pigem tihedat, mõistatuslikku ja raskesti haaratavat lugu?
PS.Kaarlilt üks tähelepanek veel: kui Jakesully sai endale uue ja erakordselt võimsa linnu, siis mis sai tema esimesest tavalisest linnust? Nimetatud linnud võtavad omaks vaid ühe omaniku elu jooksul. Suurem lind on aga väiksemale looduslik vaenlane. Nii et koos justkui ei saaks neid pidada. Mina arvasin: "Eks ta võib ju korda mööda nendega lennata ja koos nad niikuinii ei ela ju!" Ei tea jah nende elukorraldusest ja anatoomiast....
pühapäev, 24. jaanuar 2010
MEENUTUS.
Peaaegu esimene asi, mis ma koju tulles ette võtsin oli pesu pesu, pliidi kasimise, valamukapi ukse ettemonteerimise, katkise prügikasti ära viskamise, hunniku meile kasutute riiete second handi toimetamise ja sealt samast käsitsi välja õmmeldud linikute soetamise. Enne koju jõudmist põikasime Estriga Tartust läbi. Tüdruk talub bussisõitu päris hästi, kui on piisavalt palju juustuvõileibu kaasas. Samuti ka rongiga on võimalik temaga suurepäraselt reisida. Juustukad on muidugi head ajaviitevahendid. Sõita on küll hea, aga kottidega kõndida halb. Viisin küll asjade hulga miinimumini, aga lõpptulemuseks oli ikkagi seljakott riiete ja elementaartarvetega, õlakott arvutiga ja fotoka kott. Kui Ester oleks ise kõndija, oleks päris hea tulemus, aga ta ju ei kõnni... Ta tõstab käed püsti ja nõuab sülle võtmist kõige oma raske talvise varustusega. Aga saime hakkama. Karini, Merka, takso ja lõpuks rongijaama vastu tulnud Kaarli abiga. Esimese suure hooga tehtud remont- ja korrastustööd tehtud ning jällenägemisrõõm möödunud, on saabunud hall argipäev. Mis sest ikka jahuda. Võru oli teretulnud vaheldus.
Miks siis oli hea ja huvitav Võrus olla?
Esiteks ja kõige tähtsam (muu on lihtsalt huvitav). Võrust olen alustanud. Seal on algsed põhjused, miks ja kuidas olen selline nagu olen. Hea on neid aktiivselt meeles pidada, et kehvematest võimalikest tulevikuperspektiividest hoiduda.
Võrus ja Võrust tulles, näen mõnel ööl unes matemaatikaeksamit ja kehalise kasvatuse tunde ning seda painajat, et keskkool on lõpetamat, kuigi ses samas unes olen juba ülikooli lõpetanud. Need on põnevad unenäod, sest inimesed ja suhted vahetuvad, aga üks painaja jääb: ma ei jõua sel aastal matemaatikast kõike läbi võtta, seega ei saa ka kooli lõpetada. Ja see, kuidas ma ei lähe kehalisse. Lihtsalt ei lähe ja kõik. Kool jääb lõpetamata. Matemaatikaga nagu päris elus probleeme polnud, samuti ka kehalise tunniga, kuigi üks aasta keskkooli ajal tõepoolest seal ei käinud ja kõik. Ja kõik see kajastus ka muidugi tunnistusel.Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii paljudele meeldib suusatamine. Kas nemad siis ei pidanudki koolistaadionil lompides ja lumeplögas kell kaheksa hommikul suuski kriipima?
Võrus võib kohata mõnd eriti sümpaatset ja siiani tänutundega meenutatavat õpetajat. Taibata, et ka õpetajad on eelkõige inimesed. Sel korral kohtasin Vesta Pillet. Õpetaja, kes pärast algkooli ahistav-lämmatavat õhkkonda, oli kui uus hingamine neljandas klassis. Kolmandas oli mul rekordiliselt 8 kolme tunnistusel, samas kui uue õpetajaga neljandas on enamus viied. Nii jääbki.Võimalik, et "armas" esimene õpetaja Leida Klink on surnud ja olgu talle muld küll kerge, aga ma arvan teadvat, miks ma kolm esimest aastat koolis nii loll olin. Minu madala intelligentsusega pole siin mingit tegu, vaid, kui nii võiks öelda, pseudoviktoriaanliku või lapsega tüdrukute vaenamisega. Tühja kah. Kõik kaob.
Kaob ka noorus ja õppimisvõime ja üks hetk on käes aeg, kui ei mõista mõnda nii lihtsat asja tulevikus, kui praegu on mulle telekapult. Mõtle vanadusele. Mõtle, et kui mõistus ja kehaline võimekus kaovad, et siis oleksvähemalt õige vaimsus asemel.
Eakas tunnistaja möödunud ajast. Ester tunnistati 88 sentimeetri pikkuseks.
Kasse pole. Ma ei pea otseselt nende pärast muretsema. Kassid on Karini juures ja lakuvad haavu. Käime neid küll iga päev vaatamas, aga see pole 24 tundi ööpäevas nendega koos olla.
Ma ei pea söögile mõtlema. Et mida süüa teha. Seal on kapp alati pungil täis. Vanaisal on muidugi oma menüü ja veendumused.
Puuküte on mõnus. Mõnus on ärgata öö jooksul jahtunud õhus. Lasta päiksel päeval tuba soojendada, õhtul tuli ahju panna ja uinuda mõnusalt soojas toas.
Võrus on juuksur odavam. Tallinnas maksis külgede paljaks ajamine 300 krooni. Võrus tundus, et oleks vaja veel kiilamaks. Läks 75 krooni.
75 krooni.
Ongi kõik. Rohkem ei tule praegu meelde.
Ma näen aknast ema kell pool kümme õhtul jääkülmas õhtus minemas oma korteri, oma kodu poole. Minu ema jäljed lumes 1994. aastal kirjutatud luuletus. Nii me lähme. Homme. Lutipudelita. Missioon täidetud.
Nii ta läheb.
reede, 22. jaanuar 2010
ENAM LEVINUD KEELUD LASTELE.
Öösel ärkasin teadmata põhjustel üles. Kõik oli vait ja vagane. Olin juba peaaegu uinumas, kui Hubert köhatas unes.
"Ei tohi! Ei karju!" käratas Ester. Vist kah läbi une, sest pärast magas ta rahulikult edasi.
"Ei tohi! Ei karju!" käratas Ester. Vist kah läbi une, sest pärast magas ta rahulikult edasi.
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
ESTER JA KASUKAS.
Elu esimestel talvedel on mu ihu katnud õrn jänesenahkne kasukas. Neid on olnud mitmeid. Üks eksemplar, muuseas peaaegu uus, on säilinud ja ootab oma aega, mida võib-olla ei tulegi, Võrus kapis. Nalja või millegi muu pärast võtsime ta kapist välja. On küll pehme ja sügavmusta värvi. Umbes 5-aastasele lapsele. Kuna kasukas kellegile ette jäänud ja me keegi erilised koristajad ja korranõudlikud inimesed ei ole, ununes see mitmeks päevaks toolile kaugemas nurgas.
Ühel päeval naaseb Ester oma järjekordselt avastusretkelt ning võtab mul näpust kinni.
"Tule, tule!" Tüdruk juhib mind kasuka juurde, teeb sellele ettevaatlikult pai ning küsib: "Auh-auh?"
Meil on üks suur ja sõbralik must koertuttav Tallinnas.
PS. Ühest Võru sekondhänist sain Estrile naturaalvalge seemisnahkse, roosade tikitud lilledega kasuka. Maksis 40 krooni.
Ühel päeval naaseb Ester oma järjekordselt avastusretkelt ning võtab mul näpust kinni.
"Tule, tule!" Tüdruk juhib mind kasuka juurde, teeb sellele ettevaatlikult pai ning küsib: "Auh-auh?"
Meil on üks suur ja sõbralik must koertuttav Tallinnas.
PS. Ühest Võru sekondhänist sain Estrile naturaalvalge seemisnahkse, roosade tikitud lilledega kasuka. Maksis 40 krooni.
reede, 8. jaanuar 2010
SEITSMES JAANUAR.
Neljapäeva jõuame kell 03.46. Õigemini mina ainult. Ärkan ei-tea-miks. Ester magab rahulikult. Võib-olla ta hõikas mind läbi une korraks? Ukse vahelt on näha kiiresti liikuvat valgust - vanaisa on teel vetsu ja näitab taskulambiga koridori. Ma ei tea, miks ta laelampi põlema ei pane?
Kell kaheksa ärkab Ester. Halb üllatus. Eelmine õhtu olin pikemalt üleval. Lootsin, et Ester magab kauem, kuna ka tema uinus alles kell üksteist. Tegelikult algab minu neljapäev siis juba südaööst ja kestab tunnikese sealt edasi. Ilmselt jään magama Tammsaare mõttega: "inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuskil tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub."
Kell kaheksa on niisiis äratus. Ester on kohutavalt paratamatult ärkvel ja miski ei suuda teda enam uinutada. Mõtlen nohust ja sellest, et ma ei viitsi enam nuusata. Mõtlen ka kevadest. Musttuhandendat korda juba sel talvel. Ometi katsun nautida hetke ja mitte "üle elada" nö raskeid aegu. Selleks on liiga vähe aega, et kogu aeg millegi all kannatada. Hea on, et Estrile pole nohu külge hakanud. Veel. Kõik teised on põdemas või juba põdenud.
Lösutan veel voodis. Ester katsub, kuidas oskab end lõbustada ja minuga suhelda. Kella üheksaks saame lõpuks alumisele korrusele, kus möirgab "Südameasi". Täna ei pea vanaisa meid ukse vahelt piilumas käima ja muretsema: kas kõik on ikka korras, et me nii kaua magame.
Sööme jogurtit ja keefiri hommikusöögiks.
Jõuan ise puud tuua. Ärkasime ju vara ja vanaisa vaatab oma filmi. Mul on hea kavatsus ka pärast lund rookima minna. Puhtalt lõbu pärast, sest otsest vajadust mina ei näe. Aga aknast paistab usin vanaisa. Leopold Siegfried on inimene, kel pole aega puhata. Pealegi näib ta uskuvat, et paljugi läheb hukka, kui tema ei korralda. See on ka ilmselt põhjus, miks ta nii kaua vastu on pidanud, mis on muidugi imetore, et ta meil ikka veel on.
Lund jätkub ka meile Estriga. Pärast, kui vanaisa on lumerookimise põhitõed meile avaldanud, mässame lumes ligi tund aeg. Kuni Ester enam ei viitsi ja nõudlikult ukse taga katjub: "Tuppa, tuppa!"
Toas küsisbvanaisa, kas ma midagi süüa lõunaks plaanin teha. Just siis, kui mul on kavatsus mitte midagi teha. Vanaisa väidab, et ta on viimasel ajal puhta "näljapajukil" olnud. Kapis polevat mitte midagi, mis ei vasta tõele, sest siinne külmkapp on vorste, juuste, salateid, torti ja eelmiste päevade toite täis (mida ma heaks ei kiida, eelistades mitte hilisemat kui eilset rooga). Pluss veel külmutatud pool lammast, mis neile maalt jõuludeks toodi. Ühest seljatüki käntsakast tegin eile mingisuguse pajaroa. Seda nüüd soojendangi. Ester suvatseb ka süüa. Nüüd, kus ta oma põhikaloraazhi piimaga ei täida,on tal isu pisut kasvanud.
Kell saab pool kaks ja mul õnnestub Ester "padjale" saada. Ausalt öeldes, tunnen ennast ka nii viletsalt, et lähen koos temaga magama. Töötamisest ei tule seega jälle midagi välja. Terve nädal on olnud praktiliselt nulliring. Võib-olla on põhjus ka selles, et üks monitor on puudu. Ja kergelt haige olen ka.
Magama, magama! Jääme juba peaaegu unne, kui alumiselt korruselt hakkab telekas röökima - vanaisa vaatab kuuldeaparaadita suusatamist. Aparaadil olla jälle patareid tühjad. Kuna minu voodiks on lihtsalt madrats, mis juhtumisi asetseb täpselt teleka kohal, siis nõuab mult magama jäämine suurt tahtejõudu. Estri voodi on maast lahti ja seda telekabassivõnked ei ulatu raputama. Ta jääb peaaegu kohe magama. Korraks tajun õndsat vaikust. Talispordipaus. Jumalik. Aknast näen, et vanaisa lükkab lund -tema juba ei lähe reklaamipausi ajal võileiba tegema või viskit juurde kallama!
Kümme minutit hiljeb raputab heli jälle põrandat. Tukun siiski poole viieni. Jätan Estri magama ja lähen alla. Karin on saabunud ja vaatab ka suusatamist. Pisut hiljem hakkab kohe õhtusöögi pärast muretsema. Nad siin Võrus vaatavad liiga palju telekat ja mõtlevad söömisele.
Ester hakkab hüüdma. Sööme kõik. Mina tagasihoidlikult, sest olin mõni tund varem tõdenud järjekordselt: ma olen liiga paks. Vist peaaegu iga naise ajas püsiv soov: viis kilo alla võtta...
Pärast õhtusööki paneb Ester uue lillelise "pope" selga ja lähme kolmekesi Karini juurde kasse vaatama. Muidu oleme käinud Estriga hommikuti seal. Täna siis nii.
Kella kaheksaks oleme Võrumõisas tagasi. Vanaisa vaatab "Täheväravat". Ester viib talle klotse ja mandariine. Ma ei saa täpselt aru, kas talle meeldib see või on tegemist ikkagi kohustusega. Ei, talle ikka meeldib. Mul on ka ju keeruline nii. Pole ma ju enam ammu printsess ja saan tegelikult juba kõigega hakkama. Alates ahju kütmisest ja lõpetades söögiteoga. Muuseas, mida tegid 90-astased inimesed näiteks sada aastat tagasi, kui polnud päästvaid telesaateid? Mida ma ise teen kasvõi 60-aastaselt, kui ma juba praegu lõpetan päeva totakalt nüri "Grey Anatoomiaga"? Mul on piinlik tunnistada, et vaatan sarju. Muidugi, teen samal ajal kanäputööd, nii et lihtsalt silm punnis telekat ei vahi, ila ja pisarad tilkumas.
Enne Grey'd ja enne veel kui Estri voodisse viin, helistan Merkale ja uurin, kas saan tema juures Tartus vahepeatuse teha, kui järgmisel päeval rongiga Tallinna sõidame. Kuulan ka tema vallalise seiklusi, mis sel korral on kaunis rõõmustavad.
Ester läheb voodisse pool kümme ja uinub 22.30. Täpselt reklaamipauside ajal hõikab mind. Öö möödub rahutult - tuba sai vist liiga palavaks köetud. Väljas on ju ainult -8. Soe ilm, jaah? Vahelduse mõttes.
Täpse dokumentatsiooni huvides: vaatan ka dr House'i algust ja panen tähele, et nii stsenarist ja rezhissöör on mõlemad naised. Mitte, et see midagi tähendaks...
Uurin hiljem järgi stsenariste ja rezhissööre on hulgim. Nii mehi kui naisi. Seega ei tähenda see tõesti midagi.
Tammsaarelt veel:
"Abielu pistab surmale nina alla lapsed, ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu."
"Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu."
Ja alles nüüd ma avastan Tammsaare! Palju õnne mulle!
Leopold Siegfried oma vendade Harry Leonhardi ja Ülo Manifaldega ja Ester. Üks vanadest meestest on 80-aastane. Arva ära: kes? Lisaks neile tunnen veel kaht üle 90-aastast vana meest, aga üheksakümnest naist ma pole näinud... Juuli 2009 Võrus.
teisipäev, 5. jaanuar 2010
KUULSUSNARR DETSEMBRIKUUMUS. Põgusalt.
Pühade ajal näidati Kuulsuse Narre ja Detsembrikuumust. Me Kaarliga vaatasime ka. Tõsi, kuna mina olen lapsena Kuulsuse Narre korduvalt näinud, siis on tekkinud teatud küllastumus. Jälgisin ainult algust. Pärast kahetsesin hirmsasti. Kaarel lausus midagi, mille pärast oleks tahtnud värskelt üle vaadata. Ta ütles:
"Ma ei tea, miks ma seda tahan nii kangesti vaadata. Võib-olla mingi alateadlik enese korrale kutsumine..."
"Olen lugenud Bornhöhe teksti. Raamatus on mulje nagu tehtaks lihtsakoelist nalja nalja tegemise pärast. Aga lavastusest on saanud tõeliselt budistlik sisekaemus. Naerdaks justkui kahe narrikese üle, aga tegelikult on ju kõik inimesed sellised."
Detsembrikuumust vaatasin otsast lõpuni. Muidugi on tore, et selline film Eesti ajaloost on valmistatud. Aga mind lihtsalt kohutavalt häirib, et kõik peab nii kuradi kaubanduslik olema. Armastusloota pole mõtet filmi tehagi või? Ja siis veel see pagaripere patriootlik tragöödia. Mõjub kuidagi õõnsalt. Aga meeldivalt autentne kujundus oli ilus vaadata. Samuti ka operaatori tubli töö. Üldmulje oli siiski odav - odav kuulsus... Ehkki film ise oli ju suhteliselt grandioosse eelarvega.
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
EITUSEPRINTSESS
Ester jäi umbes kell 15.40 kolmandat korda ametlikul võõrutusel pudelita magama.
Öö möödus üllatavalt hästi. Uinus suhteliselt kiiresti ja kuigi ta mõned korrad siiski ärkas teatamaks: "Ei taha," siis ei saa sellist teguviisi erakorraliseks pidada. Praegu on ju tal kurikuulus "eituseperiood" ja keset undki tuleb kõigile meelde tuletada: "EI TAHA!"
Pudelit ta öösel ei nõudnud. Lihtsalt seletas mõistvalt: "Kat'i, kat'i." Andsin tassist vett juua. Jäi rahule. Pool kuus hommikul - siis kui trammid alustavad - on meil kujunenud kontrollpunktiks. Siis olen serveerinud talle 200ml keefiri. Ooteks või nii. Ta on selle sisse imenud ja rahulikult edasi maganud. Võrus tramme pole, polnud ka hommikuoodet. Ester säilitas rahuliku meele. Nõudis ainult potile, et siis kohe pahaselt teatada, et ta ei taha. Järgmisena avaldas soovi minu kõrvale tulla. Aga tõusis kohe püsti tõdedes, et see pole ikka see, mida ta tahab. Jälle oma voodisse. Jälle: "Ei taha!" Uus ring potile ja minu kõrvale, oma voodisse. Kuni ta umbes kahe tunni pärast uinus. Magasime üheteistkümneni. Poisikest ju ei ole, kes kell kaheksa üles peksaks. Aga ikkagi ma igatsen teda juba pööraselt, ehkki ta hommikuti magada ei lase...
Estrile kingin kaks luuletust. Mis siis, et
Asko Künnapi kirjutatud. Imeilusad.
Nimed, sõnad, nõiamärgid
Kivil istus väike konn,
mõtles mis ta nimi on...
...Vanemad on lollakad,
pole nime pannud nad.
Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke.
Ta magab ja ma näen
tema laugude liikumisest,
kuidas serveris unede taga
kustuvad haprad failid
eelmistest sildumistest siin.
Ja laetakse üles uusi:
piltmõistatusi ja mänge,
lõhnade, värvide, sõnade
ülekaalumise tarkvara
ja esimesi unenäokaarte.
Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke,
avab silmad ja vaatab mind
oma üleni umbuskliku,
nii tumeda nugisepilguga,
kuskilt väga kaugelt.
Justkui kohtaks ta mind
üle piklike pikkade aastate
jälle esimest korda.
Siis, kui mu tütar
Kui mu tütar end sättis
su täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis,
siis sina, kauneim kui eales varem,
sättisid end valmis
tema tõlgiks ja vahendajaks.
Ja see fataalne planeet,
see, kust keegi veel seni
pole pääsenud eluga -
planeet mida meil on au
jagada koiliblikate, rändrottide,
moslemite ja prohvipoksijatega,
tõmbus ootusest üleni pingule,
tuues trombe, üleujutusi.
Siis tulid mu unedesse
vanavanaemad ja vaarvanemad,
nende esi-sala-esivanemad -
silmad selgemad, lähemal
kui kõigil noil liisunud fotodel,
alasäritatud mälestustes.
Mu tagasihoidlik unenäoauto,
mis töötab hääletult, lõhnata,
toitub tähevalgusest
ja õitsvast kummelist,
viis meid põldmarjuks
poogitud pilliroost läbi
kõige suurema järve äärde.
Siis läbi plastiliinist maastike
kirjaoskajate linna Metsikus Lõunas,
sadamasse täis roostes sõjalaevu,
üle putketüükais soise heinamaa
ja köisredeleist musta metsa
mesilastest vallutatud vahtra alla.
Me jäime õige natuke hiljaks.
Kõik olid juba kohal, nad kõik!
Vaarvanaema Mana keset pilti,
pika laua kaugemas otsas,
ammulahustunud hõimlased
paremal, pahemal käel,
pilgud tõsised, teistmoodi soojad.
Siis, kui mu tütar sättis end
sinu täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis.
laupäev, 2. jaanuar 2010
HUBERTI LOOGIKA.
Ükskord enne jõule käisime Ülemistes ostlemas. Üks jõuluvana tegi seal Hubertiga juttu ja kinkis talle neli ümmargust šokolaadimedalit. Hubert ei kohane uutes oludes mängleva kiirusega ja satub tihti segadusse, kui midagi ootamatut juhtub. Ju seetõttu oli ta nõus kohe medalid minu kätte usaldama.
Ühe sõime kohe autos ära. Aga ülejäänud kolm ununesid mul kotti. Paariks nädalaks. Kuni ma ühel õhtul need avastasin ja ühe ümmarguse sussi sisse panin. Päkapiku nimel ikka.
Hommikul avastas poisike medali ja nentis:
"Samasugune nagu jõuluvana andis!"
Jube hea mälu ikka. Loodetavasiti on see sama hea ka kahekümne või rohkema aasta pärast. Sarnaseid medaleid on ta ennegi saanud, aga neile polnud pressitud kirja "Ülemiste" ja mingeid kahtlusi ning küsimusi ei tekkinud. Seletasin: ju oli selle sama Ülemiste jõuluvana päkapikk, kui tõi samasuguse medali. Hubert jäi rahule, aga hakkas kohe huvituma ülejäänud maiustuste saatusest. Ühe sõime autos - see on vaieldamatu fakt, aga need kolm, mis järgi jäid? Kus need on? Näidaku ma kohe neid talle.
Eks ma siis luiskasin, et sõin ise ühe kunagi varem meeltesegaduses ära. Tema päkapiku usk on siiski veel nii kõigutamatu, et õnneks ei tulnud mõttessegi, et emme võiks päkapiku asemel sussi sisse šokolaadi panna.
Ma vaeva ennast eriti koristamisega, teades kui tänamatu ja vähekestev see töö on. Mõnikord siiski. Ühel hommikukl imesin parasjagu tolmu, kui Hubert mind hõikas. Tal olla mulle midagi näidata.
"Vaata! Ma rebisin paberit, siis sa saad siit ka imeda!"
Tema on veel selles õndsas eas, kui koristamine või vähemalt tolmuimemine on üks meelelahutuse võimalik vorm.
Ühe sõime kohe autos ära. Aga ülejäänud kolm ununesid mul kotti. Paariks nädalaks. Kuni ma ühel õhtul need avastasin ja ühe ümmarguse sussi sisse panin. Päkapiku nimel ikka.
Hommikul avastas poisike medali ja nentis:
"Samasugune nagu jõuluvana andis!"
Jube hea mälu ikka. Loodetavasiti on see sama hea ka kahekümne või rohkema aasta pärast. Sarnaseid medaleid on ta ennegi saanud, aga neile polnud pressitud kirja "Ülemiste" ja mingeid kahtlusi ning küsimusi ei tekkinud. Seletasin: ju oli selle sama Ülemiste jõuluvana päkapikk, kui tõi samasuguse medali. Hubert jäi rahule, aga hakkas kohe huvituma ülejäänud maiustuste saatusest. Ühe sõime autos - see on vaieldamatu fakt, aga need kolm, mis järgi jäid? Kus need on? Näidaku ma kohe neid talle.
Eks ma siis luiskasin, et sõin ise ühe kunagi varem meeltesegaduses ära. Tema päkapiku usk on siiski veel nii kõigutamatu, et õnneks ei tulnud mõttessegi, et emme võiks päkapiku asemel sussi sisse šokolaadi panna.
Ma vaeva ennast eriti koristamisega, teades kui tänamatu ja vähekestev see töö on. Mõnikord siiski. Ühel hommikukl imesin parasjagu tolmu, kui Hubert mind hõikas. Tal olla mulle midagi näidata.
"Vaata! Ma rebisin paberit, siis sa saad siit ka imeda!"
Tema on veel selles õndsas eas, kui koristamine või vähemalt tolmuimemine on üks meelelahutuse võimalik vorm.
pühapäev, 20. detsember 2009
TERE! Jaan Tätte näidend Nukuteatris.
TERE!
Autor Jaan Tätte
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Britt Urbla Keller
Muusikaline juhendaja Kaire Vilgats
Mängivad
Bibbi - Agnes Aaliste
Pääru - Tarmo Prangel (külalisena)
Jõuluvana - Allan Kress ise?
Üks armsalt jabur abielupaar Pääru ja Bibbi Tonksti (vist oli?) aitavad luua jõulumeeleolu ebatavalisel moel. Kummalisel Jaan Tätte kombel. Kui Tätte maailm teile meeldib, siis naudite ka Nukuteatri jõuluetendust "Tere!"
Üks armsalt jabur abielupaar Pääru ja Bibbi Tonksti (vist oli?) aitavad luua jõulumeeleolu ebatavalisel moel. Kummalisel Jaan Tätte kombel. Kui Tätte maailm teile meeldib, siis naudite ka Nukuteatri jõuluetendust "Tere!"
Ikka nii lihtne, et hüppad aga sisse ja siis alles selgub tõeline sügavus. Lihtsad asjad ongi need kõige keerulisemad... kui neile üleliia tähelepanu pöörata. Las olla parem lihtne pehme nääklus meheks ja naiseks olemise erinevuste teemal. Aga las olla ka suur armastus ja teineteise mõistmine. Ning lastele võib küll abielu mõnudest ja valudest rääkida. Nad on ju mei nii targad...
Nalja sai ka - Tätte ju. Oma osa said anda ka lapsed. Neid kaasati etendusse küsimuste ja avaliku kohalolekugu. See tähendab, et lugu ei mängitud mingitele anonüümsele publikule, vaid vaatajad oli just nagu kogemata sattunud külla abielupaar Tonkstile. Raadiogi võis seda kinnitada. Mis siis koos teha? Kuidas külalisi lõbustada? Muidugi! Räägime ilmast. Ja mis selgub? Kui on külm ja on detsember, tähendab: jõulud on kohe käes! Jõuluaja väiksed toimetused. Lapsed hüüdsid, kuidas on ja nii tehti. Lapsesuu ei valeta. Ega ju stsenaariumist eriti mööda panna saa. Kõik ju teavad, mis jõuluajal tehakse. Seega midagi ootamtut ei juhtunud ja ega keegi oodanudki. Piisas sellest naljakast faktist, et abielupaar pani Jõuluvana laste soovide seemnest kasvama ning väetas teda saalist üles võetud jõululauluga. Kõik laulsid "Aisakella", mida üks väike põnn alustas. No on tublisid ja hakkajaid lapsi. Kasvaski Jõuluvana nagu jõuluvana ikka. Jagas kõigile kingitusi. Roosa Ingmani karu. (Sponsor ilmselt. Karusid oli suvisest kampaaniast palju üle jäänud?)
Kingi jagamine muutis lõpu natuke piinlikuks, sest suures saamahimus ununes lastel ja neid saatvatel täiskasvanutel näitlejate tänamine traditsioonilise aplausiga. Tõsi, mingi napp plaksulaine korraks tõusis, aga vaibus üldises tunglemises kohe. Mina ei jõudnud küll plaksutada. Olin liialt haaratud Huberti jälgimisest, kes seisis eksinult keset lava ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Samal ajal kui aktiivsed ja energilised lapsed Jõuluvana ümber sagisid.
Ma väga loodan, et kõik etendusesed nii ei lõppenud. Aga võib-olla lõppesid ka, sest näiteks Bibbi osatäitja hakkas harjunult otse laval grimmi eemaldama ja soengut korrastama. Mis seals ikka. Keegi ju niikuinii ei hooli.
Ütlen siis praegu enda rahustuseks: "Aitäh näitlejatele, kunstnikule, lavastajale ja muudele lugematutele tehnilistel töötajatele teatris."
PS 1. Hubert oli nõus teatrisse tulem suurema veenmiseta.
PS 2. Oktoobri lõpul kohtasin trollis Vadim Fomitševi, kes ütles end tulevat Nukuteatrist. Kutsus vaatama jõululavastust "Tere!". Tema olla kunstnik. Üllatavalt selgus pileteid ostes, et kunstnikuks on märgitud hoopis Britt Urbla Keller. Huvitav, mida see tähendab ja kas võiks leida mõningaid paralleelle Nukuteatri 2003. aasta jõululavastuse kunstnike juhtumiga?
Tellimine:
Postitused (Atom)