MOTIVEERIV TURUNDUSKIRI

Mulle kuidagi meeldib see kiri. Võib-olla ma tahaks seda mõnikord veel lugeda. Sellepärast panen endale siia rippuma. Autor Sigrid Säga.

Hei!

 

Mis on "vaevaline edu" ja kuidas seda ära tunda? See on olukord, kus vaatamata pingutustele ja õigetele sammudele ei tule tulemused oodatud kiirusel või viisil. 

Võib-olla teed kõike õpetuste järgi õigesti, aga tulemusi ikka ei tule. See on selge märk, et midagi on valesti. Motivatsioon on nagunii asi, mis vahel kaob, aga kui tulemusi ei tule, kaob see veel kiiremini. See võib tekitada väsimust ja käega löömise tunnet.

 

Selge eesmärk

Edu võib olla raske saavutada, kui eesmärk on ebaselge. Sageli ei teata täpselt, miks midagi tehakse või mille poole tegelikult püüeldakse. Ületöötamine ja liigne keskendumine tööle võivad samuti edu takistada. On oluline leida oma "miks" ja tegutseda selle alusel.

 

Finantsfookuse kahjulik mõju

Üks peamisi põhjuseid, miks edu ei tule, on fookuse kadumine. Raha on küll tähtis, aga see ei tohi olla number üks. Kui raha saab esimeseks, kaob fookus sellelt, miks sa üldse midagi teed. See tuleb tihti nähtavale müügiesitlustes: kui inimesed on finantsiliselt keerulises olukorras ja vajavad müüki, muutuvad nad ebakindlaks või pealetükkivaks.

 

Meetodite väljakujundamisele pühendumise puudumine

Teine põhjus, miks edu venib on see, et ei pühenduta piisavalt kaua oma meetodite välja kujundamisele. Edu saavutamine nõuab pikaajalist pühendumist. Paljud inimesed hüppavad erinevate turundusmeetodite vahel, otsides midagi, mis kohe ja kiiresti töötaks. Asjad töötavad siis, kui pühendud ühele meetodile ja arendad seda pidevalt. See tähendab, et pead aru saama, mis erinevates meetodites töötab ja mis mitte. 

 

Järjepidevus on saavutuste aluseks

Kolmandaks põhjuseks on järjepidevuse puudumine. Järjepidevus on edu saavutamise alustala. Sageli loobutakse liiga vara, enne kui meetodid jõuavad tööle hakata. Kõik turundusmeetodid võivad toimida, kuid paljudel puudub kannatlikkus, et neid tõeliselt toimima panna.

Järjepidevus nõuab distsipliini ja pühendumust, eriti rasketel hetkedel. Oluline on luua kindel töökeskkond ja hoida fookust. Kui asjad muutuvad raskeks, aitab ainult järjepidevus ja distsipliin raskustest üle saada.

 

Kiiremad strateegiad ei ole alati lihtsamad

Kiired turundusmeetodid, nagu väljakutsed, võivad tunduda ahvatlevad, kuid need ei ole alati lihtsamad. Need nõuavad palju rohkem pingutust ja mugavustsoonist väljumist. Intensiivsed strateegiad võivad aidata kiiremini edu saavutada, kuid need vajavad ka suuremat toetust ja abi.

 

Ületöötamise tunnused ja nendega toimetulek

Ületöötamine aeglustab samuti sinu edu. Füüsiline ja vaimne väsimus annavad märku vajadusest pauside järele. Oluline on neid märke tähele panna ja teha väike paus, valides tegevusi, mis täidavad emotsionaalset poolt. Väldi sotsiaalmeedias kerimist, sest see väsitab meeli veelgi rohkem. Aktiivne puhkus ja treening aitavad taastada tasakaalu ning parandada üldist produktiivsust ja heaolu.

 

Alustades on aeglane algus tavaline

Sotsiaalmeedia turundus on valdkond, mis võib võtta isegi aasta aega, enne kui tulemusi näha on. Algul on oluline saavutada põhimass jälgijaid, mis nõuab järjepidevust ja pidevat juurdeõppimist. Kogemused näitavad, et sotsiaalmeedia turundus hakkab tõhusalt toimima alles siis, kui on saavutatud piisav jälgijate mass. Ilma jälgijaskonnata võib ka kümme erinevat postitust jääda märkamatuks.

Kui soovid sotsiaalmeedia turundus strateegiatest ja jälgijaskonna kasvatamisest rohkem teada, siis meie podcasti osas Katrin Vilimaa-Otsinguga rääkisime nendest teemadest põhjalikult.

 

Kokkuvõte

Edu saavutamine ei ole lihtne protsess. See vajab järjepidevust, selgeid eesmärke ja valmisolekut väljuda mugavustsoonist. Peamine on on leida oma "miks" ja hoida fookust õigel eesmärgil ning mitte lasta rahal saada peamiseks motivaatoriks. Oluline on jätkata järjepidevalt, isegi kui esialgsed tulemused viibivad. Turundusstrateegiad, mis tunduvad alguses keerulised ja aeglased, võivad pikaajaliselt anda parimaid tulemusi.

VÕRU 3. 2024

16.06. Varahommikust alates hakkan Võrru minekuks asju sättima. See kord, mõtlen, et olen hoolikas, kaalun kõik läbi, võtan kõik vajaliku kaasa, aga samas pakin mõistlikult vähe asju. Minu jaoks väga keeruline. Alati jääb puudu või on liiga palju.

Kõige muu hulgas ka joonistamis-, maalimis- ja kudumistarvikud. Võib-olla ma jõuan natukenegi mõnes asjas edasi. Saan nii sobival ajal valmis, et võiks isegi enne pidulikku lõunasööki E lõpetamise auks, missalt läbi hüpata. Justkui tahaks minna, aga samas ka mitte eriti. Tahaks anonüümset missat. Ei taha kedagi näha, kellegagi kohtuda.

Ja mis ma ikka lähen, kui ei saa süveneda ja olla. Kaarel käib peale ja lõpuks siis lähemegi kõik koos. Võib-olla tuleb kuskilt otsast kasuks. Missa möödubki rahutult. FF põhjustab väikese skandaali, kui üritab siseneda pihitooli, mis on parasjagu hõivatud. Eelkõige on sellest nördinud H. Et ma ei tee midagi. Ma ei jaksa tormata. Pealegi on just missa kõrghetk, kus kõik hardas vaikuses loodavad, et leib on nüüd Kristuse ihuks ja vein vereks saanud. Hakata just nüüd maailma kõige kangekaelsemat väikelast ümber veenma on lootusetult lärmakas ettevõtmine. Minu hinnangul. Ma arvan, on valutum ja kiirem on lasta tal korraks pihitooli kardinat paotada. Ta ise ehmatab rohkem, kui inimene, kes pihib, ja tormab meie juurde tagasi. Muidugi ma ei suuda kõike seda H-le selgeks teha ja ega ma proovigi.

E ootab meid täpselt kell 13 hiinaka ees, mille ta ise on valinud. Pidavat olema linna parim. Küll tema juba teab. Kust tal need kogemused?

Ta on lõbus ja jutukas. Justnagu meil polekski eile õhtul mingit skandaali toimunud…

See on suur kergendus. Muidugi ei arva, et ta mõtles järele ja leidis, et pingutas eelmine õhtu üle. Pigem leppis paratamatute asjaoludega. Talle ei tehta kalleid üllatusi. Ma ei oska ja ei julge ka.

Tütre lõpupidu

Kaarel kaob järsku koos väikeste poistega ära. Ma oletan, et mänguplatsile. Mina jään ma ema ja suurte lastega haruldases sõbralikkuses vestlema. H ütleb, et jah, ta on mõelnud preestriks saamisele, sest E küsib seda temalt. Paraku enne veel, kui H jõuab vastata, olen mina jõudnud oma arvamuse välja plärtsatada, et vist mitte, temas pole ju sobivat materjali…

Pärast kahetsen, räägin vähe ja siis ka lollusi…

Õnneks ei ole H selline, kes laseks ennast teiste arvamusel niisugusel kujul häirida. Ja muidugi olen ma ülirõõmus, kuigi see mõtlemine ei tähenda praegu ju veel midagi. Kulub veel palju aega ja palju kasvamist.

Räägime, mis me räägime, lõpuks jään mina üksinda maksma. Teised lähvad õue.

Kui ma jõuan, siis Kaarlit poistega pole. Karinile tundus, et oli neid näinud tükk maad eemal mänguplatsist, kuskil kaugel justkui teise tänavasse pööravat.

Ju siis hakkas trammipeatuse poole minema. Telefonile ta ka ei vastanud. Vahel ta teeb nii.

Jõudsime koju, ukse ees oli väikese linnupojukese laip. Veel täitsa pehme.

Linnuke

Aga Kaarlit lastega kodus pole ja mul tõmbub seest korraga külmaks. Pähe tulvas mõtete laviin, üks hullem kui teine. Meenus üks kõle jaanuariõhtu, kui me Kaarlit asjatult jäimegi ootama...

Mõtlesin, 15 minutit annan aega, siis helistan 112-te. H ja Karin ärgitasid autoga restorani juurde tagasi sõitma. Ei teagi, miks. Kui midagi olnuks juhtunud, siis ilmselt oleks juba kõik asjaosalised teab kuhu ära viidud. 

Aga sõidame ikka, ärevus on paigal istumiseks niikuinii liiga suur. Õnneks kohe varsti H helistab ja asi laheneb õnnelikult.

Kell seitse oleme Võrus.

E helistab, sest kõik hiinakast kaasa võetud toit on ära söödud. Kuulan, mis mul muud teha. Pakun lepituseks, et telligu siis endale midagi asemele.

Pärast helistab ja vabandab, et karjus. Kas ta siis oleks helistanud, kui ma poleks raha pakkunud? Ükskõik, liialt palju pole vaja selle üle juurelda. On nagu on.

17.06. Karin hommikul tööl, meie poistega Tamula ääres. Pärast lõunaund Otepäãl ja Pühajärve ääres. Ähvardab küll sadama hakata ja lõpuks sajabki, aga mingi ettekujutus on nüüd sellest kohast olema. Ma ei mäleta, et ma kunagi Pühajärve ääres oleks käinud. See on imelik, nii lähedal Võrule ju. Igal juhul peaks tagasi tulema ja natuke suvitama või spaatama.

Pühajärve kallas, mitte see päris õige beach, vaid 2 kilomeetrit eemal spaa poolt vaadatuna. Mul ei õnnestugi õiget teeotsa kätte saada, et valge liivaga randa jõuda. Tuleme tagasi, proovime uuesti.

Otepää linnaväljak.

18.06. Jälle järve ääres, õhtul lasteaia mänguplatsil. Mitte midagi nö kasulikku ei suuda teha. E lendab koolilõpu reisile Londonisse. Kuna Kaarel pole nõus teda taksoga lennujaama sõidutama, küll aga jalgsi saatma, siis läheb hoopis parima sõbranna isa autoga. 

19.06. Kirumpääl ja järve ääres. Kirumpää on Võrus keskkoolis käinud inimestele nostalgilise väärtusega koht. Ma ei tea, kas enam, sest kooligi ju pole enam alles, aa vanasti kuulus lõpupeo traditsioonide hulka öine matk Kirumpääle ja seal lõkke süütamine.

Karin hakkab haigeks jääma.

Minu asjad järjest ebaõnnestuvad. Kulkast tuli eitus, kuigi tõlkija on raamatu tõlkimiseks sealt toetust saanud. Kuidas selle raamatu kirjastamine peaks toimuma, kui autoriõiguste ja trükikulud 4-värvilisele on toetusteta ebamõistlikult võimatud. Ei tea. Tuju on kehv, tekib tahtmine seda põhjendada mu enda viimase aja läbikukkumiste jadaga. Mis mult ikka muud tahta… Kui veel üks käpardlik üritus ritta lükata.

Saan teada ka, et Polütehnikumi mind ei ennistada, tuleb ikka uuesti kõik katsed teha… mis kindlasti sel korral ebaõnnestuvad. 6 aasta taguseid mäletan küll naeruväärselt lihtsatena, aga nüüd on nüüd.

Õhtul lahendan poole ööni põhikooli matemaatika eksami ülesandeid. Kõik on enam-vähem, saan lahendatud. Ainult funktsioon ja koordinaatteljestik pole paugu pealt meeles, aga ju annaks seda tuletada.

Proovin ennast veenda, et suvi kestab veel tükk aega ja see talv ei tule mulle nii üksik ja mahajäetud tundega. Palju on teisiti ja palju asju on siiski väga hästi. Kuidas iganes Kaarlil hakkab minema või, mis ta endaga ette võtab. pealegi ei saa ju min rahu sõltuda kellestki teisest. See võti on minu käes, kuigi ma ei oska ilmselt seda kasutada ja abi ei oska ka küsida. polegi justkui kelleltki küsida ka.

Pealegi pole talveperiood tegelikult nii õudselt pikk. September on veel suvi ja märtsis hakkab juba ilusamaks minema.

Ma ei jää iseenda julgustavaid üldse uskuma...

Hilisõhtul saabub H.

20.06. Leopoldi 105. sünniaastapäev. H ütleb, et ei mäleta temast midagi. Laste jaoks on ta legend, minu jaoks üks olulisemaid inimesi.

Ma ei saa aru, kui haige Karin täpselt on. Paistab, et tal on sama jama, mis mind veel siiani pisut vaevab. Hääl on koledasti ära, aga muidu pole väga hull. Loodan, et ehk siis tal ka pole ja teen ettepaneku Sangastesse sõita. Ma ei mäleta, et oleksin sealkäinud, kuigi tõenäoliselt olen. Kindlasti oli meil algklassides mõni ekskursioon sinna. See oleks tavaline.

Lõunauneks jõuame koju, Karin läheb tööle. 

Sangaste lossi hispaania saal. See on mauri stiilis, huvitavate lae- ja kõrvalniššidega. Nišid on sarnased Hispaanias Alhambras asuva lõvide õuega. 

Imekombel säilinud kahhelahjud, millele maalitud koomilised stseenid erinevatest elukutsetes. Kahe ruumi vahel ukse kohal on kiigekonksud.

Umbes 300-aasta vanune Peetri tamm. Palju vanem kui loss, aga vist enam-vähem sama vana kui Sangaste mõis.

Õhtul surnuaias ja siis väike tähistamine Ränduri pubis.

Kolm poissi Pindi surnuaial

21.06. Hommikul turu juures mulda ostmas, kohtun oma kalli klassijuhatajaga. Küll ma olen mõelnud, et tahaks temaga kohtuda. Kõigi nende aastate jooksul pole see õnnestunud, nüüd siis ometi.

Põikame korraks Vagula äärde. Palju klaasikilde. Selles mõttes pole miski muutunud. 40 aastat tagasi võis ka vabalt pudelipõhja otsas jala katki astuda. Ma astusingi, Leopoldiga seal ujumas käisime. Arm on siiani alles.

Õhtul tivolisse. See on nädala jooksul kolmas kord ja kõige hullem. Samas toob natuke elu sisse. Olen tõesti ûliõnnelik, et me elu ja tervisega hirmsalt Shreki rongilt pääseme. Käsi on krampis FFi kinni hoidmisest, et ta vagonetist välja ei pudenes, kui rong ennast peaaegu külili keerab. Turvarihmasid pole ja küljed on avatud. Pabistan, kas H ikka taipab JFi kõvasti kinni hoida. Ma ei tea mitmenda ringi pealt, kaotan lootuse, et me sealt pääseme. See jääb meie isiklikuks põrguringiks. Kuidagi füüsiliselt tunnen, et annan alla.

Õ-U-D-N-E. 

Pärast selgub, et ka H on JFi kramplikult kinni hoidnud ja samuti kartnud.

Kogu kannatuse tasub ära meeletu õnnetunne, kui see kõik ükskord siiski lõpeb.

Selle peale teeme jäätisekokteili ja pole nagu väga vigagi.

Luik, mis pole nii jube, kui rong, aga siiski üsna ärritav, kui peab närvitseb pisikeste poiste pärast. Autodroom, mida esimesel päeval proovisime, on kõige parem. Vähemasti ei saa alla kukkuda ja laps on vööga kinni.

22.06. Hommikul turul. Maasikad ja lilled. Karin annab JF-le varajase sünnipäevakingi. Sööme jäätisetorti ja siis sõidamegi.

Tallinn ei meeldi mulle, kodu ei meeldi mulle, Kaarel ei meeldi mulle. Nii hale on meie perekonnast.

Aga ju see läheb üle.

00:23 peaks jõudma E lennuk. Olen lennujaamas kohal 00:20. E jõuab välja 01:30. Enne seda olen natuke rääkinud teiste emadega, saanud aru, et paljud tunnevad üksteist väga hästi ja suhtlevad perekonniti. Kui nende lapse välja tulevad, hüppavad nad rõõmust oma vanematele kaela ja vanemad vastavad samaga.

Minu tütar mühatab mulle: "Mis passid siin?" Ma ei julge teda puudutada. See poleks minu moodi ja ma üritaksin jäljendada neid inimesi, kes mulle küll väga meeldivad, aga kelle moodi avatult ja kergelt suhelda ei oska. On nagu on. Vähemasti ma näen, et nad oma sõbrannaga ei ole tõrjutud ja üksinda, kõik kallistavad hüvastijätuks kõiki. See on rõõmustav. Magama saan pool kolm ja väikesed poisid ärkavad kell 7:10.

OLUSTIKUKIRJELDUS 16. JUUNI 2024

Kaarel kirjutab mulle, kui me oleme Võrus.

Istun oma toas, mingi meeletu kolin käib köögi pool. Lähen vaatan - Mango istub süütu olekuga korstna ääres. See oli mingi kella 17.30 paiku. Järjekordne hirmus kolin ja paukumine. Lähen vaatan - Mango istun korstna ääres ja haigutab. Üürikese aja pärast: kohutav kolin, ma ei saa millestki enam aru. Mango istub nüüd laua peal, ajan ta ära, kas tõesti lilled erutavad teda nii? Olen oma toas ja kuulen järsku  meeletut kolinat - kargan püsti ja ei midagi, Mango on hoopis magama pööranud. Siis vahetult enne seda, kui Ester koju tagasi tuleb, on tema toa uks lahti. Nüüd ma saan aru, mis oli juhtunud: Ester oli Oliivi oma tuppa jätnud, see aga kuulis, kuidas ma Mangole süüa panin ja üritas tunni aja jooksul Estri toa ust lahti saada, lõppeks see tal ka õnnestus, pärast Ester ütles, et tema toas olla paras läbu olnud, mitte et seal muidu ka ei oleks, aga kass tegi ka omad seatembud siiski ära, võibolla kargas lingile ülevalt, voodilt. Üldiselt Oliiv teab, kuidas link töötab, vast Estri toa link töötab veidi raskemalt, kui selle pesumasina konku oma, mida ta lahti oskab karata.

VÄIKE PARUN MÜNCHHAUSEN

Ütlesin F-le, et ärgu mingu sügavale vette, et kui kukub, siis võib-olla ei saa enam püsti. Ehmatab ja vesi tuleb suhu.

Tema vastas: "Pole midagi, ma hoian kõrvadest kinni."

16-AASTANE

Fotoaparaat sai 16 aastat vanaks. Selle puhul viisime ta õue jalutama.

Üks teine, 16-aastaseks saanud isik lubas pildistada oma jalgu ja eelkõige sääriseid, mis ma talle kudusin. Olgu siis jäädvustatud ja dokumenteeritud. Ütles, et vahepeal on niisama, palumatagi kandnud.

Lõng Drops Fabel, sockwool (Color 400, Dyelot 41157)

Sukavardad 3 mm

60 silmaga alustasin, 56 sentimeetrit hiljem lõpetasin 50 silmaga. Eks see mustrisse kahandamine natuke kahtlane ole. Proovisin mitut moodi, lõpuks tundus kõige parem lihtsalt üks mustrikord ära kahandada.

Tuulutasin korraks ka haapsalu salle, järjekorranumbritega 4 ja 5. Pole neid ju pildistanud ja kahjuks midagi nende kudumisest ei mäleta. Ainult seda, et mõnus oli. Tahaks veel kududa. 9 aastat hiljem viimasest, viiendast sallist, ongi kuues kohe valmis saamas.

Number 5, vist aastast 2015. Enam ei mäleta.

Lillekesed ka enne, kui suur lumi 23.04 nad enda alla mattis...

24.04.2024 hommikul.

Selle aastane sünnipäevakaart etteantud pildiga.

VALGE LIPP

Paavsti pühapäevane "valge lipu" avaldus lõi nii valusalt, et võttis hinge kinni. See teeb väga haiget, et tahaks isegi nutta. Ja ma nutsin ka õhtul Missal. Ma ei tea, mis see nii õudselt mõjus, võib-olla et Missa ja et vene keeles...

Paavsti avaldus tekitas minus jälestust ja lootusetust. Paavsti kaudne käsk alistuda, lasta ennast ja oma peresid vägistada, piinata, tappa ja küüditada, käib mulle selgelt üle jõu ja võib-olla ei saa minust kunagi nii tubli kristlane, et ma seda suudaks.

Ma ju ei tea konteksti, võib-olla tõesti on paavsti sõnu sobivalt kremlimeelselt manipuleeritud ja esitatud, nii et need mõjuvad räigemalt, kui tegelikult on, aga ei ole mingit põhjust naiivselt loota, et üleüldiselt Ida-Euroopa saatus maailma väga huvitab. Isegi, kui nüüd on tulnud ka Kiriku poolset pehmendamist ja puha. Selgitatakse, et me kõik oleme paavstist täiest valesti aru saanud... 

Ja see on ülihea, et selgitavad ja korrigeerivad. Ma olen väga õnnelik selle üle. Muidugi ma tahan uskuda parimat.

Aga ühelt fb lehelt lugesin, et märkimisväärselt suur hulk inimesi peavad paavsti juttu täiesti normaalseks ja arukaks. Ainult, et kui USA, mõned Euroopa riigid ja Kiievi rezhiim ei takistaks rahu saabumist...

Nad on oma riigi vastu, liberaalsuse ehk demokraatia vastu ja õigustavad otseselt või kaudselt, teadlikult või alateadlikult Venemaad. 

Kuidas see on juhtunud?

Ja kas me tõesti olemegi juba kaotanud...

Ma ei ole ka enam eriti meie praeguse peaministri fänn, aga tal on ikkagi väga palju suurepäraseid omadusi. Üks on kindlasti see, et ta vist oskab üsna veenvalt välismaal seletada, mis asi Venemaa õigupoolest on. Sellepärast ongi kahju, et ta otsustas jääda Eestisse tegema iganädalasi küsitava väärtusega nalju, vastama lõputult suhkrumaksu küsimustele. Oleks parem hakanud spitzenkandidatiks, oleks saanud osaleda väitlustes, rääkinud eksistentsiaalselt olulistest asjadest. Nüüd see üksteise peale klähvimine aina jätkub...

Mis teha.

Ja tulles tagasi küsimuse juurde "Kuidas see juhtunud on?", siis mulle tundub, et ma natuke tunnetan, kuidas see juhtunud on. Oma nahk ütleb. 

Mina eelkõige tunnen, et mu elu üks tähtsamaid eesmärke, võimaldada oma lastele parim haridus, mida iganes nad vajavad oma mõtestatud eksistentsiks, on ohus. 

Raha lihtsalt kaob näppude vahelt ära ja investeerimiseks ja säästmiseks ei jää enam midagi. Lisaks terendavad uued maksud, sh sigimismaks automaksu kujul (väikebussi pidamine läheb automaksu mõttes umbes 7 korda kallimaks võrreldes 5-kohalise autoga), mis veelgi rohkem elu kokku hakkavad kägistama... 

Mul endal puudub makromajanduse tunnetus ja ma usun, mida mulle räägitakse. Ja rääkimist kuulan ERR-i kanalitest ehk siis kõige peavoolumast allikas, mis üldse olla saab. Seal enamasti on jäänud kõlama arvamus, et majanduse mõttes saaks asju paremini ajada. Raske on mõista ka juttude ja lubaduste muutlikkust.

Ah, ma ei ole kindel, et selles ebakindluses ja tajumist ohtu olemasolule saab just tingimata meie seda praegust valitsust süüdistada, aga see oleks kindlasti üks väga lihtne viis süüdlase leidmiseks. 

Lõppude lõpuks ma ikkagi arvan, et kõik laabub ja mis vaja teha on, saab tehtud. Me ju kohaneme ja kui ei kohane, siis sureme ära ja seegi pole halb variant.

Eks saame näha. 

Rahu hinges on ju ka üks viis valge lipu kõrgel hoidmiseks. Seda lippu ma lehvitan meeleldi.

HOOAJA ALGUS

Alustasime hooaega.

Külvasin kasvuhoonesse redist, tilli ja salatit. Ma ei ole seda teinud mitte kunagi nii vara, aga muld oli pealt poolt pehme ja oli isegi üks väike roosa vihmauss.

Sügisel jäid asjad kõik ripa-rapakile seoses K veidraks muutunud olekuga, mis ei lubanud tal olla abiks asjade talvekorda panekul. Me muidugi ei kaotanud lootust, kuni lõpuks oli hilja...

Täna selgus, et batuut elas vist talve üle, kuigi on trampliini pidi maa külge jäätunud. Elumaja ja lastemaja on terved, kasvuhoone ka. Varjualuse katte on tuul küll ribadeks kiskunud, aga söögilaud, mis õnnetult välja jäi oma saatust ootama, on terve.

Mitu puud on metsas murdunud, saabki kergemini kaminapuid.

Üldiselt on kõik hästi ja isegi ilus. 

Olgugi, et kõik on siin natuke räämas ja viletsas seisukorras. Alates võssa kasvanud õunapuudest ja lõpetades laguneva majaga. 

Pole õiget korraldajat ja Epp ei taha hästi lubada ka...

Siiski on, mille eest olla väga tänulik.

SÜDAMETUNNISTUSE SISEVAATLUS

Ei tea, kust tal see mõte, aga eile õhtul, juba poolunes, ütles JF ootamatult:

"FF-il on kisamine, minul on valetamine, emmel kuritegu, issil karjumine, H-l kiusamine, E-l see haigus."

Mõnikord on tunne, et lapsed teavad nii palju, ilma et neile midagi selgitanud oleks...

TÕELINE SEIKLUS

Eile õhtul ütles vaene väike, koletust nohust vaevatud JF: "Tänane päev just oligi tõeline seiklus! Hommikul ehitasime riiulit. Värvisime, siis jalutasime natuke. Siis magasime, siis on sushi."  

"SEE LAPS", pigem muu jutt kui etenduse analüüs

Täitsa kogemata ja planeerimatult sattusime JFga 29. jaanuaril Theatrumi "See laps" etendusele. 

Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, et Ait võiks kunagi sel ajal lahti olla, kui mina sinna lähen. Oli vaja kätte saada paberid, mis sinna mulle jäetud oli. Mõtlesin, et etenduse ajal ehk ometi on avatud ja kui me juba seal, siis äkki õnnestub täiskasvanutele mõeldud etendusele saada. Pealegi, kui viimasel ajal on tahtmine õhtuti kodunt ära saada. Mida pikemalt, seda parem. Meil õnnestus saada eelviimane pilet ja JF sai tasuta sülepileti. Piletimüüja ei teinudki suuri silmi, keegi ei vaadanudki meid imelikult ja hukkamõistvalt, et ma nii väikse lapsega etendusele ronin.

Etendus kestis poolteist tundi. See on just äärepealt see aeg, mida mu 4 ja poole aastane poeg suudab vaikselt olla. Kartsin küll, et ta ei suuda ennast tagasi hoida ja hakkab küsima ja küsima ja ei jää enne rahule, kui vastatud on. Mõnikord võib see nõudmine üsna lärmakaks minna. Kartsin seda, aga ometi mõtlesin, et loen sõnad peale ja riskeerin. 

Läks õnneks ja lõpuks oli suurimaks segajaks proua, kes keset imevaikset ja õrna etendust kotist kommi hakkas otsima. See võttis tal väga kaua aega ja ma jõudsin väga pikalt mõelda, et raudselt kõik arvavad, et mina otsin oma lapsele kommi... Et mis ma teda üldse kaasa võtan, niikuinii ta ei saa millestki aru.

Ma arvan, et ta sai küll aru. Kindlasti mitte sellest, mis eeldab täiskasvanu elukogemust, aga alatoonist ikka. Pärast, kui koju läksime, küsis ta: "Miks kõik ütlesid, et ma ei taha sind ja mine minu juurest ära?" (Ma ei tea, kas see peegeldab kuidagi meie elu.)

Mulle ei jäänud muljet, et kõigis 10 lookeses oli see põhiteema, aga valus tunne jäi küll sisse. Et on ilus lootus, kuidas kõik võiks olla hea ja ilus, aga lõpuks on ikkagi hirm ja üksindus.  

TUBLID AMETNIKUD....

1. Küsimus lapse kasvukonto kohta

Tere!

Mõni aasta tagasi lapsele kasvukonto. 

Maksed sinna tegin mina oma kontolt oma nime alt. 

Nüüd on soov kasvukontole kogunenud fondiosakud müüa. Hakkasingi seda tegema, kuid nägin hoiatust, mis ütles, et mul on vaja nende tehingute jaoks kohtu luba. Välja arvatud juhul, kui raha jääb lapse kontole. See jääb, kuid ma tahaksin lapse nimel anda laenu ettevõttele. 

Kas oskate öelda, kas võin seda ilma kohtu loata teha? 

Laps saab peagi 18 ja ta ise on öelnud, et kardab, kui tal kasvukontol tekib õigus ise tehinguid teha, siis ta võib teha rumalusi ja kogu raha ära raisata.

Lugupidamisega

Vastus:

Tere päevsat, M

Tänan Teid pöördumise eest. 

Kuna laps on veel siiski seaduse mõistes veel alaealine ja tema vara käsutamise eest vastutab seaduslik esindaja ehk Teie, siis Perekonnaseaduse §188 sätestab toimingud, mille tegemisel on vajalik kohtu nõusolek.  

(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta:

3) sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;

Selleks, et Teie tegevus oleks seadusega kooskõlas soovitan Teil pöörduda kohtu või mõne advokaadibüroo poole, kes Teid antud olukorra osas nõustada saab. 

Kaunist nädala algust soovides 

H K P, kliendihaldur

2. Korteri olukorra muutumine

Tere!

Sain teada mõned asjaolud oma korterite kohta. Arvan, et see võib muuta poliisi tingimusi.

1) Meie korteris on kamin, mis ei ole seadustatud. See ehitati ammu enne meie korteri ostu. Juba üle-eelmise korteri omaniku poolt. Sel sügisel konsulteerisime päästeameti ja vastava kvalifikatsiooniga korstnapühkijaga, kes ütlesid, et kamin on kütmisel ohtlik. Palun arvestage meie poliisi puhul, et meie korteris on kamin, mida ei tohi kasutada ja mida me ei kasutagi. Järgmisel suvel on plaanis kamin lammutada ja ehitada nõuetele vastav ahi. Vanasti oligi sellel kohal normaalne ahi. Siis saab poliisi jälle ümber vaadata.

2) Meil on poliis kahele korterile. Me ostsimegi kaks korterit korraga. Sain teada, et korterite vahelise vaheseina maha võtmine ei ole ka seadustatud. Palun seda ka poliisi puhul arvestada, kuni ma linnavalitsuses dokumendid korda ajan.

Lugupisamisega

MK

Tere

Täname, et olete meid teavitanud kindlustatud korterite ......, ....., täiendavatest riskiasjaoludest.

Võtame Teie antud info teadmiseks ja ühtlasi juhime tähelepanu, et alati tuleb järgida kõiki seadustest tulenevaid nõudeid, mis kehtivad ehitistele (hooned, korterid), sh tuleohutus- ja ehituslikud nõuded.

Kuna küttekolde kasutamine on keelatud, siis palumegi seda järgida ning samuti seadustada ümberehitustööd.

Kindlustusandja eeldab, et klient täidab seadusest tulenevaid nõudeid ehitisele. Küll aga mõjutab hüvitamise otsust asjaolu, kui seadusest tulenevate nõuete rikkumisel ning kahju põhjuse vahel on põhjuslik seos.

Kui neid seoseid ei ole, siis hüvitatakse kahju vastavalt tingimustes toodule ja lepingus kokkulepitule tavapäraselt.

Heade soovidega,

IB

Ma ei saa aru, mida ma teada sain... Ma ei ütlegi midagi, sest olen rahulikult nõus tunnistama, et ma ei saa aru, mida mulle räägitakse. Seda on ennegi juhtunud. Probleem on selles, et ma ei tea, mida ma edasi peaks tegema. 

Mis siis juhtub, kui ma oma lapse kontolt väärtpaberid ära müün? Ja mis meist siis saab, kui meie maja põlema läheb? Kas kindlustus kehtib või ei...

SIGIMISMAKSU ÜKS OSA

Meil on 4 last ja seega ei saa hakkama 5-kohalise autoga. 

Meil on 2,5 tonnine auto aastast 2022. 8 kohta, et saaks vahel vanaemad ka kampa võtta. Turvatoolid võtavad niikuinii peaaegu 1,25 kohta.

Mina tunnetan meile prognoositud 700 eurost automaksu aastas kui sigimismaksu üht osa. Oli siis vaja nii palju sigida, et normaalsesse autosse ära ei mahu?!

Automaks on muidugi asjakohane, aga peab see siis nii ebavõrdne olema? 

Kahe lapseline pere saab hakkama 5-kohalise autoga ja nende automaks on 4-7 korda odavam, kui meie oma hakkab olema. 

Tahaks ka maksta näiteks ainult 120 eurot aastas... 

URMAS ON SURNUD

Urmas suri 14.10. Mina sain sellest teada 16. oktoobril.

Helistati ja taheti meie poolset järelehüüet.

Alguses keeldusin teadet tema surmast vastu võtmast. 

Me pole mitu aastat suhelnud, olen näinud teda ainult fb kaudu. Nägin, et ta oli hirmuäratavalt kõhnunud, üldse mitte selline nagu ta minu parimates mälestustes oli. Usun, et sel ajal, kui meie intensiivse suhtlemise aeg oli (2000-2015), siis ta oli oma elu parimas vormis. Üliäge inimene, alati sõbralik, abivalmis... Sealjuures geniaalne animafilmi operaator.

Nii kahju. 

Terve nädal olin mõtetes tema surnukehaga, kus iganes seda hoiti, hingega, mis loodetavasti on seal, kus kõik on üks, aga veelgi rohkem tulid ikka ja jälle silme ette mälestuspildid temast. Öö läbi kestnud pöörased bridžimängud, kus alati muidugi veel inimesi ja ohtralt viskit. Palju, palju viskit. Eks see mõnes mõttes enesehävituslik ja pöörane aeg oli ja mina väga kaua seda tempot hoida ei jõudnudki. Tema aga vist küll, väga noorest east kuni lõpuni välja.

Ja eelkõige koos tehtud filmid. 

Olen tundnud ootamatut ehmatus, kui kuidagi teravalt jõuab pärale, et nüüd ongi temaga kõik. Enam mitte kunagi...

Selgelt liiga vara. Oleks võimud veel palju asju teha, paljusid inimesi inspireerida ja rõõmustada. Isegi meiega oleks võinud veel ju ühe filmi teha. Juhul, kui me kunagi tahaks veel midagi teha.

Kes teab - võib-olla, kui kuidagi teisiti üldse ei saa, siis teemegi ühe filmi veel. See vajadus on ju mõtte kodeerimise küsimus. Ja meile anti ärasaatmisel mõista, et oleme stuudiosse oodatud, kui mõtteid ja tahtmist on. Südame tegi soojaks!

Aga järelhüüe sai selline: 

Meie kallis operaator Urmas on läinud. Ja see minek kehtib igavesti. Mitte kunagi enam ei naera me sinu teravmeelsete naljade üle ja sa ei soovita enam meil "peaga mõelda". 

Aitäh, et olid meiega, kui oli meie suureks kasvamise aeg. 

See on hindamatu mälestus.

Igavene mälestus."

VÕETUD LAPS

 

SURMAJUTT

Mõnel õhtul viimase aasta jooksul on Joosepil tulnud tahtmine rääkida surmajuttu. Püüab seda teemat katsuda ja uurida erinevat moodi. Kord on fookus sellel, kuidas ja millal tema sureb? Mõnikord, millal mina ja issi? Täna õhtul oli teemaks, mis saab inimestest, kes on maha maetud?

Teemad korduvad ja ta püüab ise selgitada ja ümber jutustada, mida mina talle omast tarkusest ja usus olen rääkinud. Minu eesmärk on olnud teda rahustada ja julgustada, sest ma tajun, et ta on mures ja kardab. Ma siis räägin, et suremine on väga hea asi, kui see juhtub õigel ajal. Siis sa tahadki keha maha jätta ja minna kuskile mujale, kus meie teda issiga juba ees ootame.

Eks see eakohane muretsemine tal ole. Kuigi ma ei mäleta, et vanemate laste puhul see nii pikalt oleks kestnud. Nemad said oma vastused ja rohkem see teema neid ei huvitanud.

Ma ei tea, kas praegu on selline õhustik, mis teda mõjutab. Sõda ja meie enda õekese-tütrekese suur mure.

Ei tea.

Või käime me liiga palju surnuaias?

Joosepi tehtud foto 10. septembril 2023 Pärnu surnuaias

 

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest. 

ÜLESTÄHENDUSI JFi KOHTA

Tegin seebist kindad. (Pesi käsi ja rikkalik vaht jäi kätte külge.) 

Käisime autoga puuviljas. (Poolteist aastat hiljem ma ei mäleta, mida ta sellega mõtles. Üles kirjutasin 5.01.2022, aga täpsustama hakkasin alles 21.07.2023. 

Kahju, palju hetki läheb kaotsi, mida ei suuda hoida. Tunnen  end aeg-ajalt häirituna, et ma ei talleta ühiseid hetki oma lastega piisavalt. Kui ma elaks veel 20 aastat, mulle võib-olla meeldiks lugeda. Võib-olla tahaks lapsed kunagi teada, millisena neid nägin, kui nad väiksed olid. 

Aga on nagu on, annan endast parima.)

Kas sa tahad tädi olla? (Küsis Joosep minult, kui ta oli kahepoole aastane. Aeg on edasi läinud ja mulle tundub, et Joosep ise tahaks ka tädiks saada. Ta on seda mulle ka öelnud. Ta on ka kurvastanud, et tema kõhtu ei tule kunagi pojakest. Ta peab leidma kellegi, kes seda suudab. Mingisuguse võõra tädi... Ta on kurvastanud ka sellepärast, et siis peab ta meie juurest ära minema koos selle tädiga ja palunud korduvalt, et me ikka tuleks temaga kaasa. 

Olen suutnud teda rahustada. Asjaga pole sugugi kiire ja kui ta ei taha, siis ei pea minema. Ta on justkui uskuma jäänud, aga siis jällegi kerib mure end üles.

Üks variant tema tulevasest naisest avaldus nii. Ühel õrnuse hetkel, kui ta oli mind taevani kiitnud ja nunnutanud, ütles ta ootamatult: "Ma tahan endale kahte emmet." 

Ma olin rabatud ja ka häiritud. Kas minust siis ei piisa?! Tasapisi asja arutades ja uurides, selgus, et teine emme on naine, kellega ta kunagi pojakese saab. Ah, kui palju kergem mul sai.

Pojakest tahaks ta juba praegu. Hädapärast kõlbab ka Frank nunnutamiseks.)

Seda kooki peab pesema. Tuhksuhkruga kaetud koogi kohta.

HAMMUSTAB

Ükski mu lastest pole keegi hammustanud. 

Ehkki eas, mil veel sõnu pole ja emotsioon on suur, olevat tavaline, et lapsed kasutavad hammustamist ühe enese väljendusvahendina. 

Vanemad kolm said siis järelikult kuidagi teisiti end väljendatud või nad siis polnud nii tugeva emotsionaalse palanguga nagu Frank.

Hammustus 11. juuni hommikul

NATÜÜRMORT TUNNISTUSEGA

 Kaheksas klass sai läbi. Kõik viied. See tuleb isast. Minul pole kunagi tunnistusel kõik viied olnud.

Kängurul 77. koht.

Lill anti ka aktusel, koju jõudis vaid roots. Ei tea, mis temaga juhtus. Ester ütles, et lihtsalt ise viskas kroonlehed koduteel maha.

Kui viskas, siis viskas.

Igavene mälestus on talletatud.

VÕIDUPÜHA TERVITUS T1 LÄHISTELT

23. juuni hommikul kell 10 avastasime, et meie hoovi on tulnud asjale üks proua.

Algul püüdsin oma nõrgal häälel hüüda retooriliselt: "Mis te teete seal?! Ärge tehke!"

Muidugi ta tegi edasi ja ei lõpetanud. 

Pärast kraapis peale, aga ära ei läinud. Otsis kilekotist mingi joogipudeli, rüüpas. Pärast keeras teise kilekoti lahti, millest paistis väga korralik kaarditasku. Roheline kaart kõige peal.

Kõige selle juures heitis ta minu poole alandlik-süüdlaslikke pilke. Minu poole, kes ma teda telefonikaameraga halastamatult varitsesin. Ma ei lasknud endale ligi haletsust. See võiks ju tekkida, kui näed kedagi, kes on sunnitud olema alkohoolik ja minetama eneseväärikuse, olgugi et tal sellest paistis mälestus olevat.

Hiljem postitasin meie kogukonna gruppi tema toimingutest pildi koos vastavasisulise kommentaariga. Viimasel ajal on palju postitusi ülejoonud joodikute teemal. Minu oma sobis teiste sekka hästi. Naljatati ja lõõbiti vaese naise üle.

Järgmine päev võtsin oma postituse maha. Ei tundunud õige olevat

PREILI TÜTRELE

Preili tütar, täna mõtlesin, et sulle kuluks ära üks ema surm.

Kas sulle meeldikski ilma minuta rohkem või on see ainult ealine iseärasus?

Mis oleks, kui ma sind hülgaksin?

Kustutaksin su nime oma telefonist, näiteks. Et ma ei teaks, kes on selle numbri taga, kui sa mulle helistaksid, et midagi saada. 

Kättemaksuks.

Selline naeruväärne lapsikus käis mul peast läbi. 

Eks sa ole siis omaette, vaba ja sõltumatu.

Ja mina oleksin selle tütrega, kes pole veel kümnesekski saanud ja ei saagi kunagi. Ja selle iseendaga, kes on igavesti 15-aastane ja võib lubada endale igasuguseid lapsikusi. Võib-olla need kaks 15-aastast ei mahu ühte ruumi ära? Mis ma siis endaga peaks tegema?

Preili tütar, kas tead, kui halvasti ma sinust oskan mõelda ja kas tead, kui palju pean ma pingutama, et mitte viimset kui üht mõttelärakat välja purtsatada. Sest mis on öeldud, see on öeldud. Seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb üle vaid häbi ja kahetsus.

Kõige parem, mida teha, on vaikida. Ega see raske vaikus ka suurem asi ole, aga see on siiski parem, kui kurjad sõnad, mida ma tegelikult isegi tõena ei võtta. Need on ju vaid selleks, et haiget teha. Järelikult pole neid vaja, järelikult on õige, et ma ise nende kätte lämbuksin. 

Ja ma lämbungi.

Aga see, mis sul mulle öelda on, muudab mind kurvaks ja tigedaks.

See ei meeldi mulle üldse, sest see mõistab meid igavese meeleheite ringi.

Kuidas me pääseme?

Tingimusteta armastus ju ikka jääb.

KÕIGE ERILISEM - NIMEKIRI

Sündinud keisrilõikega.

Paavst on teda õnnistanud, kui ta veel kõhus oli.

Kaks sünnitunnistust.

Praegu tundub, et kõige lihtsam, aga see väide vajab veel järele kaalumist.

Tema säästukonto - rahatulevikuks, on väga omapärase nimega. samas kui tema vendade ja õe nimed moodustuvad lihtsalt eesnime esitähtedest.

Tema esimesed lõikehambad olid lagunenud juba igemest välja kasvades.

Tal on Urmas, kellast ta hakkas järsku rääkima. Aeg-ajalt justkui suhtleks temaga. Aeg-ajalt ta justkui kardaks teda. Ütleb, et ei saa vannitoas üksi olla, sest seal on Urmas.

Joosepi esimene sõna oli "lill". Kui ta veel omal ajal ei kõndinud ja temaga sai rahulikult ringi käsutada, nõudis ta alati kätte lille. Seda hoidis ta tublilt ja usutavalt, kuni jalutuskäigu lõpuni, mis kestis vahel mitu tundi, sest ta tegi ühe päevauinaku vankris. Milleks oli mõni paiseleht või varajane võilill või mõni muu lihtne kevadine õieke. Oli aprillikuu ja koroonaja esimesed päevad aastal 2020.

Ta ütleb imelikke asju, mis mõne aja pärast tõesti täide lähevad. Mõnikord on need väga koledad ja ma loodan, et sel korral ta ehk niisama räägib. Pean silmas, kui ta räägib jutte, et meie maja läheb katki, põleb. Las need olla lihtsalt mõttetu lapsik peegeldus, kuskilt ekraanidelt saadud.

Kui ta ütleb ei-tea-kust-võetuna, et homme lähme muuseumisse või et nurga tagant tuleb tädi, kes annab kommi, siis olgu, aga need koledad asjad on liiga koledad.

Täiendan, kui midagi veel meenub.

UUE MAAILMA LÄVEL

Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.

Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.

Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp. 

Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?

Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...

Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda. 

Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.

Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.

Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt

toidukraam käeotsas

üles, üles, üles 

mööda armuta astmeid 

läbi rähmase lambiga trepikoja

luitunud seintega, vana

Siis kuulen ma poolele teele

uue maailma mürinat ülal

uue maailma jubeenergilist kirgamist

Ma aeglustan sammu

ma tõmban hinge

viivitan.

Aiman, kuulen ja tean:

meie elutoa vanal vaibal

ajast aetul

ja kurjasti kulunul,

on mu pojad laiali kallanud uue

maailma koostisosad

tohutuks kaoseks ja kuhilaks.

Ma seisan, käsi lingil.

Ma kuulatan, ärevus kurgus.

Siinsamas,

minu maailma sees,

kujuneb, käärib,

raksub ja undab,

sünnib ja saab

mu jõnglaste uus maailm.

Ei ole nii kindel,

kas võin avada ust

ilma et tulvaks välja

ilma et mataks mind ära

enese alla see uus

poistest, kruvidest, poltidest

mutritest, seibidest,

traadipasmastest

haamritest, võtmetest

autodest, pabermütsidest

peaehtesulgedest

meredest, laevadest

lennukeist, pöörastest pingetest

arutuist seoseist

tinisev, helendav, lendav...

Paljukest saan seal muuta

mida minema visata

mida käänata omatahtsi

Tasa avan ma ukse

astun salaja sisse,

toetan köögipingile toidu,

millest peab saama jõudu uus maailm,

mis seal kohub.

Muud ma ei saa 

Muud ma ei saa, kui ehk veel

pista kääriva kuhila sisse

paar südamemõtet,

paar sädemesõna.