2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.





Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.
Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.
On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.
Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul
mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.
Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.
Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.
FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.

Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.

Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.

Pikk ilu...
Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.
Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.
Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.

Külalislahke kiisu.
Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.

Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....
Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.
![]() |
| Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud. Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi, et palvetab hea asja eest. |
![]() |
| Kunagi oli katoliku kirik siin. Ei tea, mis ingel see on. |
Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.
8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.
Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.
Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…
9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.
![]() |
| Venemaa paistab... |
![]() |
| Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on. |
11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.
![]() |
| Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid. |
![]() |
| Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida rauaajastu elu Tamula ääres. |
13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku.
![]() |
| 100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta. |
![]() |
| Roosa periood FF-i elus. Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le. |
































