VÕRU 4. 2024

1.07. E ütleb, et Sõbranna ei lähegi temaga laagrisse. Otsustas Sewaldi kasuks. Eks seegi ju ole laager. Ei paista, et ta oleks sellest häiritud või ta näita seda välja. Mul tekkis kohe väike ärevus- ja häireseisund. Hiljem selgub, et õigustatult.
2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.

Juba? 5.07.2024

6.-7.07. Hommikupooliku veedame lasteaia mänguplatsil. Tuleb JF-i vanune poiss, kelle ema end kaks aastat tagasi veebruaris tappis. Mõlemad vanemad olid/on alkohoolikud. Poisil on tugev kõnedefekt, vist ka arengupeetus. Tema hoidjatädi juhtus mulle sellest traagilisest loost rääkima eelmisel kevadel. Nad on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja mõtlen, et kuidas see ikka nii saab olla… Minu enda mustad hetked saavad kiiremini mööda.

Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.

Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.

On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.

Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul

mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.

Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.

Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.

FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.



Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.


Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.


Pikk ilu...

Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.

Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.

Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.


Külalislahke kiisu.

Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.


Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....

Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.

Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud.
Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi,
et palvetab hea asja eest.

Kunagi oli katoliku kirik siin.
Ei tea, mis ingel see on.

Edasi sõidame kaameliparki

Ähvardab sadama hakata ja lõpuks sajabki. Me saame enne ringi peale teha. Park ei ole kuigi suur. Meie lapsi loomad eriti huvita, küll aga batuut ja elektriautod.

Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.

Rõuges teeme karupeatuse. Minnes nad olid magama jäänud juba 10 minutit enne seda kuulsat maamärki.

 

Öörahu on 20.15. Mulle sobib. Aga rahu see ei tähenda. Mind hakkab sõnumite ja telefonikõnedega pommitama H, kes tahab frittida kartuleid ja küpsetada steiki. Ei tea, mis kahjustusi see põhjustab lisaks põrandaid katvale kassioksele, mida keegi ei jõudvat nii kiiresti koristada, kui kassid seda toota.

8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.

Pärast kõnet on enesetunne kohutavalt kehv, täielikult muttatambitud.

Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.

Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…

9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.

Venemaa paistab...

Kanajala koolimaja. Vanaisa esimene kool.

Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin
oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on.

10.07. Tavaline ilus päev mänguplatsi ja järvedega, Lasva ja Tamula. Õhtul saadab Kaarel sõnumi, et väljendada pahameelt, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, kui ta helistas. Mida sellisele jurale vastata…Ma ei vastagi. Mõtlen, et ma ei hakka enam ennast kunagi õigustama. See ei vii kuhugi ja toodab ainult tüli ja etteheitjat ei veenna niikuinii. Selge on ju, et mul on õigus oma olemusele nii nagu kõigil teistel. Mida siin õigustada ja sõnu kulutada.

11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.

Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid.

Ma mäletan, kuidas seda filmiti. Meil lubati natuke piiluda. Oli uhke tunne küll, kuigi meil, laagrilastel polnud selle filmiga mingit pistmist.

12.07. Vihma sajab. Lähme koduloo muuseumi ja Evi Tihemetsa näitusele.

Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida
rauaajastu elu Tamula ääres.

Inimkond. Inimesed on läbipaistva teibiga lehele kleebitud.

Pärast on ilm küll pilves, aga on väga soe. Kuigi meil pole ujumisriideid käime Tamulas ujumas. Nii hea on. Justkui ei tahakski enam välja tulla.

13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku. 

Aga no mida? Alkoholi kuritarvitajaga on kahjulik koos elada muidugi, aga kõik need asjaajamised. No ei, ma ei suuda. Kannatus on igal juhul. Sellest pole pääsu.

Vaatame, eks paistab. Mul on ikka veel naiivne usk me oleme, kuidagi erilised ja meie puhul on kõik hoopis teisiti, kui tavaliselt tõenäoline on.

100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta.

Roosa periood FF-i elus.
Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le.

MOTIVEERIV TURUNDUSKIRI

Mulle kuidagi meeldib see kiri. Võib-olla ma tahaks seda mõnikord veel lugeda. Sellepärast panen endale siia rippuma. Autor Sigrid Säga.

Hei!

 

Mis on "vaevaline edu" ja kuidas seda ära tunda? See on olukord, kus vaatamata pingutustele ja õigetele sammudele ei tule tulemused oodatud kiirusel või viisil. 

Võib-olla teed kõike õpetuste järgi õigesti, aga tulemusi ikka ei tule. See on selge märk, et midagi on valesti. Motivatsioon on nagunii asi, mis vahel kaob, aga kui tulemusi ei tule, kaob see veel kiiremini. See võib tekitada väsimust ja käega löömise tunnet.

 

Selge eesmärk

Edu võib olla raske saavutada, kui eesmärk on ebaselge. Sageli ei teata täpselt, miks midagi tehakse või mille poole tegelikult püüeldakse. Ületöötamine ja liigne keskendumine tööle võivad samuti edu takistada. On oluline leida oma "miks" ja tegutseda selle alusel.

 

Finantsfookuse kahjulik mõju

Üks peamisi põhjuseid, miks edu ei tule, on fookuse kadumine. Raha on küll tähtis, aga see ei tohi olla number üks. Kui raha saab esimeseks, kaob fookus sellelt, miks sa üldse midagi teed. See tuleb tihti nähtavale müügiesitlustes: kui inimesed on finantsiliselt keerulises olukorras ja vajavad müüki, muutuvad nad ebakindlaks või pealetükkivaks.

 

Meetodite väljakujundamisele pühendumise puudumine

Teine põhjus, miks edu venib on see, et ei pühenduta piisavalt kaua oma meetodite välja kujundamisele. Edu saavutamine nõuab pikaajalist pühendumist. Paljud inimesed hüppavad erinevate turundusmeetodite vahel, otsides midagi, mis kohe ja kiiresti töötaks. Asjad töötavad siis, kui pühendud ühele meetodile ja arendad seda pidevalt. See tähendab, et pead aru saama, mis erinevates meetodites töötab ja mis mitte. 

 

Järjepidevus on saavutuste aluseks

Kolmandaks põhjuseks on järjepidevuse puudumine. Järjepidevus on edu saavutamise alustala. Sageli loobutakse liiga vara, enne kui meetodid jõuavad tööle hakata. Kõik turundusmeetodid võivad toimida, kuid paljudel puudub kannatlikkus, et neid tõeliselt toimima panna.

Järjepidevus nõuab distsipliini ja pühendumust, eriti rasketel hetkedel. Oluline on luua kindel töökeskkond ja hoida fookust. Kui asjad muutuvad raskeks, aitab ainult järjepidevus ja distsipliin raskustest üle saada.

 

Kiiremad strateegiad ei ole alati lihtsamad

Kiired turundusmeetodid, nagu väljakutsed, võivad tunduda ahvatlevad, kuid need ei ole alati lihtsamad. Need nõuavad palju rohkem pingutust ja mugavustsoonist väljumist. Intensiivsed strateegiad võivad aidata kiiremini edu saavutada, kuid need vajavad ka suuremat toetust ja abi.

 

Ületöötamise tunnused ja nendega toimetulek

Ületöötamine aeglustab samuti sinu edu. Füüsiline ja vaimne väsimus annavad märku vajadusest pauside järele. Oluline on neid märke tähele panna ja teha väike paus, valides tegevusi, mis täidavad emotsionaalset poolt. Väldi sotsiaalmeedias kerimist, sest see väsitab meeli veelgi rohkem. Aktiivne puhkus ja treening aitavad taastada tasakaalu ning parandada üldist produktiivsust ja heaolu.

 

Alustades on aeglane algus tavaline

Sotsiaalmeedia turundus on valdkond, mis võib võtta isegi aasta aega, enne kui tulemusi näha on. Algul on oluline saavutada põhimass jälgijaid, mis nõuab järjepidevust ja pidevat juurdeõppimist. Kogemused näitavad, et sotsiaalmeedia turundus hakkab tõhusalt toimima alles siis, kui on saavutatud piisav jälgijate mass. Ilma jälgijaskonnata võib ka kümme erinevat postitust jääda märkamatuks.

Kui soovid sotsiaalmeedia turundus strateegiatest ja jälgijaskonna kasvatamisest rohkem teada, siis meie podcasti osas Katrin Vilimaa-Otsinguga rääkisime nendest teemadest põhjalikult.

 

Kokkuvõte

Edu saavutamine ei ole lihtne protsess. See vajab järjepidevust, selgeid eesmärke ja valmisolekut väljuda mugavustsoonist. Peamine on on leida oma "miks" ja hoida fookust õigel eesmärgil ning mitte lasta rahal saada peamiseks motivaatoriks. Oluline on jätkata järjepidevalt, isegi kui esialgsed tulemused viibivad. Turundusstrateegiad, mis tunduvad alguses keerulised ja aeglased, võivad pikaajaliselt anda parimaid tulemusi.

VÕRU 3. 2024

16.06. Varahommikust alates hakkan Võrru minekuks asju sättima. See kord, mõtlen, et olen hoolikas, kaalun kõik läbi, võtan kõik vajaliku kaasa, aga samas pakin mõistlikult vähe asju. Minu jaoks väga keeruline. Alati jääb puudu või on liiga palju.

Kõige muu hulgas ka joonistamis-, maalimis- ja kudumistarvikud. Võib-olla ma jõuan natukenegi mõnes asjas edasi. Saan nii sobival ajal valmis, et võiks isegi enne pidulikku lõunasööki E lõpetamise auks, missalt läbi hüpata. Justkui tahaks minna, aga samas ka mitte eriti. Tahaks anonüümset missat. Ei taha kedagi näha, kellegagi kohtuda.

Ja mis ma ikka lähen, kui ei saa süveneda ja olla. Kaarel käib peale ja lõpuks siis lähemegi kõik koos. Võib-olla tuleb kuskilt otsast kasuks. Missa möödubki rahutult. FF põhjustab väikese skandaali, kui üritab siseneda pihitooli, mis on parasjagu hõivatud. Eelkõige on sellest nördinud H. Et ma ei tee midagi. Ma ei jaksa tormata. Pealegi on just missa kõrghetk, kus kõik hardas vaikuses loodavad, et leib on nüüd Kristuse ihuks ja vein vereks saanud. Hakata just nüüd maailma kõige kangekaelsemat väikelast ümber veenma on lootusetult lärmakas ettevõtmine. Minu hinnangul. Ma arvan, on valutum ja kiirem on lasta tal korraks pihitooli kardinat paotada. Ta ise ehmatab rohkem, kui inimene, kes pihib, ja tormab meie juurde tagasi. Muidugi ma ei suuda kõike seda H-le selgeks teha ja ega ma proovigi.

E ootab meid täpselt kell 13 hiinaka ees, mille ta ise on valinud. Pidavat olema linna parim. Küll tema juba teab. Kust tal need kogemused?

Ta on lõbus ja jutukas. Justnagu meil polekski eile õhtul mingit skandaali toimunud…

See on suur kergendus. Muidugi ei arva, et ta mõtles järele ja leidis, et pingutas eelmine õhtu üle. Pigem leppis paratamatute asjaoludega. Talle ei tehta kalleid üllatusi. Ma ei oska ja ei julge ka.

Tütre lõpupidu

Kaarel kaob järsku koos väikeste poistega ära. Ma oletan, et mänguplatsile. Mina jään ma ema ja suurte lastega haruldases sõbralikkuses vestlema. H ütleb, et jah, ta on mõelnud preestriks saamisele, sest E küsib seda temalt. Paraku enne veel, kui H jõuab vastata, olen mina jõudnud oma arvamuse välja plärtsatada, et vist mitte, temas pole ju sobivat materjali…

Pärast kahetsen, räägin vähe ja siis ka lollusi…

Õnneks ei ole H selline, kes laseks ennast teiste arvamusel niisugusel kujul häirida. Ja muidugi olen ma ülirõõmus, kuigi see mõtlemine ei tähenda praegu ju veel midagi. Kulub veel palju aega ja palju kasvamist.

Räägime, mis me räägime, lõpuks jään mina üksinda maksma. Teised lähvad õue.

Kui ma jõuan, siis Kaarlit poistega pole. Karinile tundus, et oli neid näinud tükk maad eemal mänguplatsist, kuskil kaugel justkui teise tänavasse pööravat.

Ju siis hakkas trammipeatuse poole minema. Telefonile ta ka ei vastanud. Vahel ta teeb nii.

Jõudsime koju, ukse ees oli väikese linnupojukese laip. Veel täitsa pehme.

Linnuke

Aga Kaarlit lastega kodus pole ja mul tõmbub seest korraga külmaks. Pähe tulvas mõtete laviin, üks hullem kui teine. Meenus üks kõle jaanuariõhtu, kui me Kaarlit asjatult jäimegi ootama...

Mõtlesin, 15 minutit annan aega, siis helistan 112-te. H ja Karin ärgitasid autoga restorani juurde tagasi sõitma. Ei teagi, miks. Kui midagi olnuks juhtunud, siis ilmselt oleks juba kõik asjaosalised teab kuhu ära viidud. 

Aga sõidame ikka, ärevus on paigal istumiseks niikuinii liiga suur. Õnneks kohe varsti H helistab ja asi laheneb õnnelikult.

Kell seitse oleme Võrus.

E helistab, sest kõik hiinakast kaasa võetud toit on ära söödud. Kuulan, mis mul muud teha. Pakun lepituseks, et telligu siis endale midagi asemele.

Pärast helistab ja vabandab, et karjus. Kas ta siis oleks helistanud, kui ma poleks raha pakkunud? Ükskõik, liialt palju pole vaja selle üle juurelda. On nagu on.

17.06. Karin hommikul tööl, meie poistega Tamula ääres. Pärast lõunaund Otepäãl ja Pühajärve ääres. Ähvardab küll sadama hakata ja lõpuks sajabki, aga mingi ettekujutus on nüüd sellest kohast olema. Ma ei mäleta, et ma kunagi Pühajärve ääres oleks käinud. See on imelik, nii lähedal Võrule ju. Igal juhul peaks tagasi tulema ja natuke suvitama või spaatama.

Pühajärve kallas, mitte see päris õige beach, vaid 2 kilomeetrit eemal spaa poolt vaadatuna. Mul ei õnnestugi õiget teeotsa kätte saada, et valge liivaga randa jõuda. Tuleme tagasi, proovime uuesti.

Otepää linnaväljak.

18.06. Jälle järve ääres, õhtul lasteaia mänguplatsil. Mitte midagi nö kasulikku ei suuda teha. E lendab koolilõpu reisile Londonisse. Kuna Kaarel pole nõus teda taksoga lennujaama sõidutama, küll aga jalgsi saatma, siis läheb hoopis parima sõbranna isa autoga. 

19.06. Kirumpääl ja järve ääres. Kirumpää on Võrus keskkoolis käinud inimestele nostalgilise väärtusega koht. Ma ei tea, kas enam, sest kooligi ju pole enam alles, aa vanasti kuulus lõpupeo traditsioonide hulka öine matk Kirumpääle ja seal lõkke süütamine.

Karin hakkab haigeks jääma.

Minu asjad järjest ebaõnnestuvad. Kulkast tuli eitus, kuigi tõlkija on raamatu tõlkimiseks sealt toetust saanud. Kuidas selle raamatu kirjastamine peaks toimuma, kui autoriõiguste ja trükikulud 4-värvilisele on toetusteta ebamõistlikult võimatud. Ei tea. Tuju on kehv, tekib tahtmine seda põhjendada mu enda viimase aja läbikukkumiste jadaga. Mis mult ikka muud tahta… Kui veel üks käpardlik üritus ritta lükata.

Saan teada ka, et Polütehnikumi mind ei ennistada, tuleb ikka uuesti kõik katsed teha… mis kindlasti sel korral ebaõnnestuvad. 6 aasta taguseid mäletan küll naeruväärselt lihtsatena, aga nüüd on nüüd.

Õhtul lahendan poole ööni põhikooli matemaatika eksami ülesandeid. Kõik on enam-vähem, saan lahendatud. Ainult funktsioon ja koordinaatteljestik pole paugu pealt meeles, aga ju annaks seda tuletada.

Proovin ennast veenda, et suvi kestab veel tükk aega ja see talv ei tule mulle nii üksik ja mahajäetud tundega. Palju on teisiti ja palju asju on siiski väga hästi. Kuidas iganes Kaarlil hakkab minema või, mis ta endaga ette võtab. pealegi ei saa ju min rahu sõltuda kellestki teisest. See võti on minu käes, kuigi ma ei oska ilmselt seda kasutada ja abi ei oska ka küsida. polegi justkui kelleltki küsida ka.

Pealegi pole talveperiood tegelikult nii õudselt pikk. September on veel suvi ja märtsis hakkab juba ilusamaks minema.

Ma ei jää iseenda julgustavaid üldse uskuma...

Hilisõhtul saabub H.

20.06. Leopoldi 105. sünniaastapäev. H ütleb, et ei mäleta temast midagi. Laste jaoks on ta legend, minu jaoks üks olulisemaid inimesi.

Ma ei saa aru, kui haige Karin täpselt on. Paistab, et tal on sama jama, mis mind veel siiani pisut vaevab. Hääl on koledasti ära, aga muidu pole väga hull. Loodan, et ehk siis tal ka pole ja teen ettepaneku Sangastesse sõita. Ma ei mäleta, et oleksin sealkäinud, kuigi tõenäoliselt olen. Kindlasti oli meil algklassides mõni ekskursioon sinna. See oleks tavaline.

Lõunauneks jõuame koju, Karin läheb tööle. 

Sangaste lossi hispaania saal. See on mauri stiilis, huvitavate lae- ja kõrvalniššidega. Nišid on sarnased Hispaanias Alhambras asuva lõvide õuega. 

Imekombel säilinud kahhelahjud, millele maalitud koomilised stseenid erinevatest elukutsetes. Kahe ruumi vahel ukse kohal on kiigekonksud.

Umbes 300-aasta vanune Peetri tamm. Palju vanem kui loss, aga vist enam-vähem sama vana kui Sangaste mõis.

Õhtul surnuaias ja siis väike tähistamine Ränduri pubis.

Kolm poissi Pindi surnuaial

21.06. Hommikul turu juures mulda ostmas, kohtun oma kalli klassijuhatajaga. Küll ma olen mõelnud, et tahaks temaga kohtuda. Kõigi nende aastate jooksul pole see õnnestunud, nüüd siis ometi.

Põikame korraks Vagula äärde. Palju klaasikilde. Selles mõttes pole miski muutunud. 40 aastat tagasi võis ka vabalt pudelipõhja otsas jala katki astuda. Ma astusingi, Leopoldiga seal ujumas käisime. Arm on siiani alles.

Õhtul tivolisse. See on nädala jooksul kolmas kord ja kõige hullem. Samas toob natuke elu sisse. Olen tõesti ûliõnnelik, et me elu ja tervisega hirmsalt Shreki rongilt pääseme. Käsi on krampis FFi kinni hoidmisest, et ta vagonetist välja ei pudenes, kui rong ennast peaaegu külili keerab. Turvarihmasid pole ja küljed on avatud. Pabistan, kas H ikka taipab JFi kõvasti kinni hoida. Ma ei tea mitmenda ringi pealt, kaotan lootuse, et me sealt pääseme. See jääb meie isiklikuks põrguringiks. Kuidagi füüsiliselt tunnen, et annan alla.

Õ-U-D-N-E. 

Pärast selgub, et ka H on JFi kramplikult kinni hoidnud ja samuti kartnud.

Kogu kannatuse tasub ära meeletu õnnetunne, kui see kõik ükskord siiski lõpeb.

Selle peale teeme jäätisekokteili ja pole nagu väga vigagi.

Luik, mis pole nii jube, kui rong, aga siiski üsna ärritav, kui peab närvitseb pisikeste poiste pärast. Autodroom, mida esimesel päeval proovisime, on kõige parem. Vähemasti ei saa alla kukkuda ja laps on vööga kinni.

22.06. Hommikul turul. Maasikad ja lilled. Karin annab JF-le varajase sünnipäevakingi. Sööme jäätisetorti ja siis sõidamegi.

Tallinn ei meeldi mulle, kodu ei meeldi mulle, Kaarel ei meeldi mulle. Nii hale on meie perekonnast.

Aga ju see läheb üle.

00:23 peaks jõudma E lennuk. Olen lennujaamas kohal 00:20. E jõuab välja 01:30. Enne seda olen natuke rääkinud teiste emadega, saanud aru, et paljud tunnevad üksteist väga hästi ja suhtlevad perekonniti. Kui nende lapse välja tulevad, hüppavad nad rõõmust oma vanematele kaela ja vanemad vastavad samaga.

Minu tütar mühatab mulle: "Mis passid siin?" Ma ei julge teda puudutada. See poleks minu moodi ja ma üritaksin jäljendada neid inimesi, kes mulle küll väga meeldivad, aga kelle moodi avatult ja kergelt suhelda ei oska. On nagu on. Vähemasti ma näen, et nad oma sõbrannaga ei ole tõrjutud ja üksinda, kõik kallistavad hüvastijätuks kõiki. See on rõõmustav. Magama saan pool kolm ja väikesed poisid ärkavad kell 7:10.

OLUSTIKUKIRJELDUS 16. JUUNI 2024

Kaarel kirjutab mulle, kui me oleme Võrus.

Istun oma toas, mingi meeletu kolin käib köögi pool. Lähen vaatan - Mango istub süütu olekuga korstna ääres. See oli mingi kella 17.30 paiku. Järjekordne hirmus kolin ja paukumine. Lähen vaatan - Mango istun korstna ääres ja haigutab. Üürikese aja pärast: kohutav kolin, ma ei saa millestki enam aru. Mango istub nüüd laua peal, ajan ta ära, kas tõesti lilled erutavad teda nii? Olen oma toas ja kuulen järsku  meeletut kolinat - kargan püsti ja ei midagi, Mango on hoopis magama pööranud. Siis vahetult enne seda, kui Ester koju tagasi tuleb, on tema toa uks lahti. Nüüd ma saan aru, mis oli juhtunud: Ester oli Oliivi oma tuppa jätnud, see aga kuulis, kuidas ma Mangole süüa panin ja üritas tunni aja jooksul Estri toa ust lahti saada, lõppeks see tal ka õnnestus, pärast Ester ütles, et tema toas olla paras läbu olnud, mitte et seal muidu ka ei oleks, aga kass tegi ka omad seatembud siiski ära, võibolla kargas lingile ülevalt, voodilt. Üldiselt Oliiv teab, kuidas link töötab, vast Estri toa link töötab veidi raskemalt, kui selle pesumasina konku oma, mida ta lahti oskab karata.

VÄIKE PARUN MÜNCHHAUSEN

Ütlesin F-le, et ärgu mingu sügavale vette, et kui kukub, siis võib-olla ei saa enam püsti. Ehmatab ja vesi tuleb suhu.

Tema vastas: "Pole midagi, ma hoian kõrvadest kinni."