БЕЛАРУСЬ.

Tühistatud eelarvamused.
Saime Jelenaga oma esimese koostööna valminud filmi valmis 2004. aasta oktoobriks. „Laud“ on ilus ja siiras ja selle sisse on pandud tuhat maailmaasja, mida noorel inimesel oli vaja ühe korra ning ühe lausega välja ütelda. Aga mitte seda filmi ei valinud Mogilevi kinoteater "Rodina" animatsioonialal ebaprofessionaalne seltskond välja oma festivalile, kuigi väidetavalt oleks pidanud just see film olema nende väljavalitu, kui nad tõesti olid meid oodanud kuus pikka aastat järjest. Minu teada oli "Kleit" seal esimene Eesti film. Ja kõigest 3 aastat tagasi. Või oli ikka "Laud" ka? Meenub, et 2005.aastal oleksin ju ääre pealt läinud Valgevenesse, aga siis raseduse tõttu lõin põnnama... Segane värk. Igal juhul on mitu head aastat suve lõpus meid Mogilevi nuiama hakatud.
Nüüd me siis lõpuks läksime... Küll nad olid meid oodanud! Küll nad olid katsunud teha kõik meie heaks, et me nende juures end hästi tunneksime!
Talitsetud, aga siiski väga hästi märgatav ja rõhutatud külalislahkus asus meid Valgevenes saatma, niipea kui olime saanud üle ebasõbraliku Leedu-Valgevene piiri. Piiri ületamine vastab peaaegu täpselt mu varem välja mõeldud kujutuspildile. Eelarvamused tegelikkusega klapivad hästi! Siiani. Kuigi ilmselgelt ennustamatu on piirivalveametniku küsimus: „Mis spordialaga te tegelete?“ Kell kuus hommikul, pärast ööpikkust bussisõitu mõjub küllalt ehmatavalt ja virgeks tegevalt. Päris kindlasti ootamatuna. Ju neil on mingi kinnistunud seos, et kui viisasse on külastuse põhjuseks märgitud festival, siis tähendab see tingimata spordiüritust.
Muuseas, viisa saamine läks uskumatult ladusalt. Mina arvasin kerkib tuhat problemi, aga peale korraldusliku jaburuse muid takistusi ei ilmnenud. Ja miks olekski pidanud? Poliitiliselt süütud nagu me oleme. 
Nii et viisin meie küllakutsed, fotod ja ankeedid kindlaks määratud ajal saatkonda. Seal on imepisike ruum kahe väikse luugiga, kus taga istub teenindav personal. Tuleb kannatlikult järjekorras seista, mis väga kaua ei veni, aga siiski nii palju, et kui ma viisalõivu maksmist tõestava kviitungiga teisest linna otsast tagasi jõuan, on saatkond juba suletud. Mulle pandi südamele, et kviitung tuleb tingimata samal päeval tagasi tuua! Ukse kõrval on märgistusteta postkast. Mis mul kaotada - pistan oma tšekid sinna sisse. Nädal aega hiljem selgub, et hästi tegin. Mulle antakse viisad kätte. Kusjuures mitte selleks määratud kellaajal. Nimelt polnud võimalik tol päeval õigel ajal minna, aga katsusin õnne ja täiesti õigustatult. Inimesed on väga lahked ja vastutulelikud ning üldsegi mitte nõukogulikule teeninduskultuurile omaselt üleolevad. Kenad Valgevene inimesed... keda endid nii väga kenasti ei kohelda ega väärtustata.
On nii, et reisime bussifirma Toksiga Tallinnast Vilniusesse. Kell üheksa õhtul hakkab sõitma. On soe, istmeid sai üles-alla  liikutada ja vetsus saab käia. Ebamugavaist, mis bussireis kahtlemata on, kõige vähem ebamugavaim. Vilniusesse jõuame 6:25, seal istume sama firma bussi, et 6:40 alustada sõitu Minskisse. Buss näeb samasugune peaaegu mugav välja, aga on tegelikult kütte ja wc kasutamise võimaluseta. Valgevenesse pole ettenähtud! Nagu mõni aasta tagasi sõitsid Koplisse tükk maad viletsamad ja räpasemad trammid, kui Tondile. Inimesel ja inimesel on vahe. Riiklikul tasandil määratud inimkvaliteedi vahe...
Jah. „Kas te ikka teate, keda te üle piiri lasete?“ peab piirivalvur vajalikuks telefoni teel konsulteerida kõrgemate ülemustega.
Aga Valgevenesse me saame ja Minskisse jõuame.

Identiteet.
Minskis on meil vastas lubatud Andrei, kes peab meid tund aega pealinnas ringi sõidutama ja siis festivalilinna Mogilevi viima. Ta sõidutabki, aga kuna mul Minskist ettekujutus puudub, siis ei tea ma kui palju me tegelikult näeme. Kindlasti ei jõua me südalinna. Küll aga näeme ära Valitsusehoone, mille ees Lenin ikka veel täieõiguslikult seisab. Andrei ütleb: „Seal on Lukašenka ja Lenin seisab ka seal.“ 
Valitsuse hoone ja Lenini monument selle ees.

 Oktoobri väljak...

...ja sama väljak 2006.aasta märtsis. Kalinovski väljak.

Ma ei saagi aru, kas see kõlab irooniliselt või ta tõesti näitab meile uhkusega Leninit kui Minski põhilist vaatamisväärsust. Pärastise vestluse põhjal, kaldun siiski viimase variandi poole.
Jah, meil olid dissidendid, aga need on ammu maalt välja saadetud või maha lastud.“
Jah, ma pean ennast valgevenelaseks, aga valgevene keelt ma ei salli ja ei räägi ka.“
Ametlikult on Valgevenes kasutusel kaks keelt: vene (kõnelejaid 72%) ja valgevene keel (12%). Ülejäänud peamised protsendid tulevad poola ja ukraina keelt rääkijate seast. Aga!
Aga samas on nii, et Valgevenes elab 81% valgevenelasi ja 11% venelasi. Mina olen alati arvanud, et rahva peamine identiteedi määraja on keel, aga kui enamus valgevenelasi ei räägi valgevene keelt, siis mis alusel nad ennast valgevenelasteks nimetavad? 
Ma reisisin koos Jelenaga, venelannaga, kelle vanemad on sisserännanud ja kes ise on sündinud Eestis ja pidanud keskkoolis andma kodakondsuse saamiseks eksami. See tundub talle siiani ebaõiglane, kuid kuna tal märkimisväärselt varakult oli plaan Eesti kõrgkoolis õppida ja sellelt riigilt kõik võimalikud hüved saada, siis sooritas ta kõik Eesti kodakondsuse saamiseks vajalikud eksamid. Ta räägib eesti keelt kaunis hästi, olles nii erandiks oma sugulaste seas, kes põhimõtteliselt ei pea vajalikuks keelt õppida. Nad peavad piisavaks, et elavad siin juba aastaid ja seega peaks olema ka kindel nende lojaalsus Eesti riigile. On siis või? Vaevalt küll. Samas ei taga muidugi ka keele oskus lojaalsust ja austust elukohajärgsele riigile.
See on Leena taust, kes väidab end väga hästi mõistvat seda, kuidas keele kasutamine või mitte kasutamine ei loe midagi. Mis siis loeb? Inimene muidugi. Muidugi, aga miks siis see nii kuradi enesestmõistetav peaks olema, et inimene peab ainult vene keelt rääkima ja alavääristama riigi keelt, kus ta elab
Ma tahan öelda seda, et... Seda, et tundub jõledama ülbusena liputada Georgi linte ja samal ajal ise kasutada selle riigi hüvesid, mida tahetakse hävitada.
Aga muidu ma loomulikult armastan venelasi. Nagu ka kõiki teisi rahvaid ja nende keeli ning eripärasid, seega tundub mulle väga kahetsusväärne ja täiesti arusaamatult paradoksaalne, miks nemad seal Valgevenes nimetavad endid valgevenelasteks, olles ometi ise täiesti venestunud ja ainus rahvuslik eripära on neil kunstlikult ülesupitatud ja õõnsalt demonstratiivne rahvuslikkus, mis on omane totalitaarsele režiimile.

 Võidu väljak.

Mõni aasta tagasi valminud raamatukogu. Uhkustamist väärt uus arhitektuur.

Umbes nii ma mõtlen, kui me Mogilevi poole sõidame ja maastik on nii avar ja lame ja milline vabadusetunne ja kui väga hästi klapib Valgevenele tema nimi, kui kõik need väljad on talvel lumega kaetud. Niimoodi olla väidetavalt kirjeldatud tänapäevase Valgevene alasid juba tükk aega tagasi. 13.sajandil, kui see osa veel Leedu Suurvürstiriigi alla ei kuulunud. See koht olla olnud hoopis erinev Must-Venest, mis juba oli Suurvürstiriigi koosseisus (tänapäeval Valgevene lääne osa). 

Tee ääred on kunsti täis. Pilt Aleksander Kaasiku blogist.

Andrei suitsupaus.




Talu. Vastukaaluks suured-uued ühepereelamud hooldavalt riigilt.
Ettehooldav riik. 
Riigikapitalism on ikka hoopis midagi muud, kui lihtsalt kapitalism. Ikka palju hullem tundub.
Teed on muidugi suurepärased ja hästi korras hoitud. Andrei sõiab pidevale joonele tee ääres. Selline tunne nagu põhi tuleks autol alt ära. Olla sellepärast nii, et tukkumajäävad autojhuhid avariid ei teeks. 
„Kas sa tead, kus maailma esimesed kiirteed olid?“ küsis Kaarel pärast. Reichi aegsel Saksamaal. Väga hea teede korrashoid on omane totalitaarsele ühiskonnale. Seega pole midagi imestada, et Valgevene teid ja tänavaid linnas kui maal väga heas korras peetakse. Siin pole ka midagi nuriseda. Kõigil tööd ka.
Näete siin ehitab Lukašenka meie noortele maju!“ Tõepoolest, teeääred on täis juba valmisolevaid või kohe valmivaid ühepereelamuid. Terved linnakud. Kõik tihedasti üksteise kõrval nagu slaavi külale omane. Neil on seal programm „Noored maale!“. Linnas tuleb olla lootusetult pikas korterisabas. Lootusetu = vähemalt viis aastat. Ilmselt võiks ka kohe korteri osta, aga ühegi lihtsa inimese palk, kes näiteks linnas teid hooldab, pole pangalaenu võtmiseks sobilik. Linnast väljas võib saada kohe maja kätte ja kindla töö kolhoosis. Pisike palk majaga või majata? Koht valimiseks.  
Lukašenka on investeerinud miljardeid dollareid agraallinnadesse, aga 90% pidavat tühjalt seisma. Need on lihtsalt majad, odavast materjalist disainitud ja küsitava kvaliteediga, kuhu keegi elama eriti tulla ei taha, kuna maal on arstiabi raskesti kättesaadav ja koolid kehvad.
Agraallinnak.
Linnas on lootust paremale arstiabile ja algharidusele. Aga siin on sotsialistlik plaanimajandus korraldanud noore pere vanemate korterist välja kolimise võimalikult raskeks ja kui see siiski mingil hetkel õnnestub, siis võib sellest korterist ka teatud tingimustel ilma jääda mis tahes hetkel. Korter on kasutada antud määramatuks ajaks ja see aeg ongi tõesti määramatult määramatu. Ebakindel olek. Minu pere korter pole ka muidugi minu oma ja vaid kasutada antud. Mul pole ka põhjust ülearu kindlana end tunda, aga siiski määratud ajaks. Selle kole pika määratud aja lõpuks on korter ikkagi meie oma. Minu kapitalistlik vabadus on valida, mis asutus mind ekspluateerib ja kas üldse. Valgevenes on aga kindel värk, et ekspluateeritakse ning kindel, et ekspluateerjaks on korrumpeerunud riik.
Riigi juhtimise otsused võetakse vastu kitsas ringis ja neid ei kritiseerita. Esiteks tähendab see, et  tekib tõhus kasvupinnas korruptsioonile ja teiseks riigi valitsus eesotsas Lukašenkaga irdub rahvast. Või siis just ei irdu, vaid vastupidi, ronivad inimestele pähe ja südameisse. Kui ühe ja ainuvõimaliku valikuna igast kanalist. Kui jänest piisavalt kaua peksta, võib ta suitsema saada. Hirm on. Liiga sõnakad inimesed ju lihtsalt kaovad kuhugi... ning lõpeks on inimese jaoks ju oluliseimad „seks, sünd ja surm“ valgevenelastele lubatud. Mida siis kritiseerida, millega mitte rahul olla? Ja nad ongi. Heaolu teatud tasemeni on garanteeritud ja rohkemgi veel „kui sul pea jagab“ nagu minu vanaisa armastas omal ajal korrata, kui tuli jutuks jõukus ja majanduslik kindlustatus. Irooniliselt või kurva tõdemusena. Mind vihastas see, sest ilmselgelt ta oma lähisugulasi ses osas väga nutikateks ei pidanud. Vaesed või keskmised nagu me olime ja oleme. Tegelikult võiks pea ju iga korra ajal hästi töötada ning kombineerimisoskused kõrgel tasemel arenenud olla. Mis tähtsust parasjagu käesoleval süsteemil on?!
Kas kapitalismis tegutsetakse ausamate võtetega kui korrumpeerunud sotsialistlikus riigis? Kas kapitalistlikus riigis on kõik reeglid ja tasunõuded paberile kirjapandud seadustega reguleeritud ja korrumpeerunud sotsialistlikus riigis on kirjutamata seadused ja maksud, mis võivad kergesti ning vastavalt vajadusele muutuda ja seda on raske jälgida.
Jõuan tõdemuseni, et kapitalism on parem ühiskonnavorm, sest reegleid rikkuda ja neist üle mängida on siiski lihtsam siis, kui nad kindlal kujul olemas on. 
Neid lippe Valgevenes ei näe.
 
Naised.
Me jõuame Mogilevi. Andrei peatab auto hotelli ees. Seal tervitab meid imeõbluke neiu. Kõvasti meigitud ja väga kõrgetel kontsadel, kes kiirustab meid hotelli sisse kirjutama. Nõuab meie passid enda kätte. Mis kaalutluste? Järgmisel päeval antakse tagasi.
Loodame, st oleme kindlad, et saame kaheinimese tuppa – saaks õhtul lobiseda või nii, aga paraku oli kõigile festivali külalistele ettenähtud ühe inimesetuba. Seda ei oldud nõus ümber vahetama: „Meil on siin ikkagi hotell!“
Nii jäigi. 

Гостиница «Могилев»
















































































































































Neil seal on ikkagi hotell!
Nüüd kiirustatakse takka asju ära viima ning silmapilkselt alla tagasi tulema, sest mikrobuss, mis peab meid lõunale sõidutama juba ootab. Festivali külalised seal sees. Meil läheb rohkem aega, kui eeldatakse. Hambapesu ei ole sisse arvestatud ja hommikune tualett puhta tegemata, mis muidugi on tühiasi, aga kindlama enesetunde pärast siiski soovitatav. Kui me lõpuks alumisele korrusele jõuame, on ühele kõrgekontsalisele neiule lisandunud veel teinegi. Kah väga tugevasti meigitud. Mõlemad on pahaste nägudega ja ainult mühatavad, kui meid märkavad. Üks väga kuri onu ütleb midagi väga krõbedat. Minu vene keele oskus selleni ei küündi. Igavene päss selline! Bussis selgub, et ta pole ainus vana ja tigedusest turtsuv päss, vaid et neid on seal veel tervelt kaks. Saan aru, et nad räägivad midagi naisterahva ebatäpsusest.  
Lootusetu seltskond, annan mõttes vastulöögi. Mis mõtet meie žüriis olekul on, kui nood kolm kah seal on. Selge ju, et nemad otsutavad kui meist poole vanemad ja kogenenumad kinoinimesed. 
Kaks lätlannat, kaks venekeelset vanemat naist ja veel üks üle kuuekümnene meesterahvas (kah päss siis järelikult?) võtavad asja rahulikumalt ja naeratavad tervitades. Siis selgub, et ikkagi ei saa veel sõita - üks on puudu. Meie peale turtsuti põhjusetult. Lollid naised, nende peale võib kärkida igaks juhuks niikuinii. 
Üleslöödud näitsikud muutuvad üha kannatamatumaks – ju neil olid täpsed juhised ja graafik antud, mis ajal miski peab toimuma. Lõpuks Vene kodakondsusega georgialane tuleb. Mees, järelikult hilines asja pärast. Milleks pahanda. 
Neidudel läheb kergemaks ja nad ohkavad vabanenult. 
PS. Naiste-meeste vaheline konflikt toimus minu peas. Mul on kalduvus arvata, et mind hinnatakse eelkõige soo järgi ja kusjuures nii toimivad eelkõige vanemad mehed. Nii et rahu. Tegelikult meid ei ahistatud ja sooliselt ebavõrdselt ei koheldud või ehk siiski?
Söökla nr 214 juures peatunud mikrobussist need hirmus kurjad ja lollid vanemad mehed naistel iseseisvalt väljuda ei luba. Kõik naisinimesed aidatakse kahelt poolt  kaenla alt toetatades välja. Uksed avataks ja palitud aidatakse seljast. Vanaaegne galantsus - huvitav ja väga harjumatu kohtlemine. 
Sööklas serveeritakse neljakäiguline lõunasöök erinevatest sööklaroogadest. Olen kasvanud hea Lõuna-Eesti traditsioonilise rammusa toiduga üles, kus – pidudel iseäranis – aga ka argipäeviti on laud lookas liha ja veel pisut rohkema liha all. Ka muu toitev ja kosutav oli alati kättesaadav. Tõenäoliselt on treenitus ses osas kõvasti langenud. Tänapäeva Eestis ju propageeritakse isegi riiklikul tasandil tervislikku toitumist ja hoiatatakse rasvasega liialdamise eest. Olen seda uskuma jäänud ja aastaid praktiseerinud tervislikku toitumist. Võib-olla sellepärast need õlist läbiimbunud kotletid, šnitslid ja kalapalad, kuhu maitseks on pandud mõned head lusikatäied võid (nii nad pidid tegema), nõnda harjumatud ja ülejõukäivad tunduvadki.
Kuidas need neiud siin siis nii kõhnad ja nääpsukesed on? Noormehed muidugi ka – meid toitlustav söökla oli mingi kutsekooli oma ja mõned õppurid on tulnud lõunale. Minu selektiivne nägemismeel, millel võimaldati küll enamasti ümbrust jälgida erinevate sõiduriistade aknast, ei silmanud, küll ühtki ülekaalulist noorukit. Küll aga keskealisi ja vanemaid naisi, kes üle soovitatava keskmise kaalusid. Võib-olla käib see neil staatusega kaasas. Teatud positsioonile jõudnud inimene võib lubada endale kõhu kasvatamist.

Grupp kindla positsiooniga ärritunud naisi võtab meid vastu, kui me ettenähtust tublisti hiljem sööklast tulema saame ja kinoteater "Rodina" ette jõuame, et avada pidulikult 13. Animaveka festival. Meid suunatakse saali. Kõik ootavad ja juba 20 minutit!
 
"Kollaste lehtede langemise aegu..."
Umbes 500 kohaline saal tuubitakse sel ajal igal aastal täis erinevas eas lapsi. Sõbralikud klassikollektiivid. Ülejäänud 500 last esitavad unustamatu estraadikava. Festival kuulutatakse avatuks. Saal on ehitud õhupallide ja hiigelplakatiega Shrekist, Kung Fu Pandast, Nu Pogadi kangelastest, Genast ja Potsatajast.
Mida meie küll seal teeme? Muidugi me sobitume varem või hiljem igasugu inimeste sekka ja omame teatut võimet kohaneda ootamatute asjadega, aga kui mõelda meie õudusfilmile „Oranus“ ja nendele süütutele lapsukestele, kes peaksid seda filmi vaatama, kui me žüriis poleks, siis me tegelikult ei tohiks seal olla. Et siis tuleb tänada entusiastlikke kultuuritöötajate animatsioonialast võhiklikkust? Või seda tugevat ja laialdaselt levinud eelarvamust – multikad! Laste pärusmaa! Nagu Hiina Olümpiamängude avamine.
Oleme sattunud tõeliselt suurejoonelisele lastepeole, kus kellegil ei lasta nurgas konutada ja lihtsalt vaadelda. Kõik peavad käed sülest kokku korjama ja palavalt aplodeerima nii etteaste õhutamiseks kui ka tormilisteks kiiduvaldusteks. Soovitavalt muusika rütmis ja püsti seistes.

Muinasjutulised multika kangelased.
Disney' filmid ja Valgevene "rahvatants".
Musttuhat vaimustunud särasilmset lapsukest.


 


Pärast etendust seisame koos umbes 20 tüdrukuga vetsujärjekorras. Ja kui kord kätte jõuab, leiame eest täissirtsutatud – tuhat tirtsu on ju enne üle käinud – põranda ja augu selle sees. Ah, tegeikult on ju see puha harjumuse küsimus. Mis ühispeldiku hügieenist ikka tahta, Jelena. Ma keeldun olemast šokeeritud.
Aga meid juba oodatakse.

Bankett.
Enne, kui meid pidulikule banketile juhitakse, tutvume festivali peakorraldaja Jelena Sergejevnaga, kes kirjeldab meile tohutuid pingutusi, mis olid eelnenud pidulikule avapeole. „Kõik teie heaks, kullakesed!“ Et kinoteatri koridorid ja saal õhupallide ja paberlintidega ehitud saaks kulunud terve öö. „Teie nimel. Et te end meie juures hästi tunneksite.“ Lõpuks avastab Valgevene Jelena, et kallitel ja kauaoodatud külalistel ei sobi ometi fuajees seista ja palub meil endale järgneda. Meid juhitakse Valgevene Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi vapiga ehitud koosolekusaali. Siin võetavat vastu kõik tähtsad otsused.
Bankett algab.

Ja kohe algab päriselt.
Laual on kandikud kõikvõimalike täidetud suupistetega. Soolased ja magusad. Rütmiliselt paigutatud Fanta, Sprite'i, Bon Aqua ja veinipudelid. Ja loomulikult viin. Iga taldriku peal on fooliumisse keeratud pakike. 
Seltskond uudistab ruumi, üksteist ja rikkalikult kaetud lauda, aga keegi millegipärast ei istu. Satun kuidagi nii laua juurde seisma, et georgialane tõukab mulle osavalt tooli jalgadesse ja ma potsatan tihkelt laua vastu surutuna istuma – temperamentne lõunamaa inimene. Nüüd lõpuks söandavad kõik istuda ja muutuvad ka temperamentsemateks. Mitte mina. Tuimavõitu introvert, pealegi siinses kontekstis umbkeelne, nagu ma olen. Ka alkoholi – ekstravertsuse eliksiiri, ei julge väga tarvitada. Pole ju saanud öö otsa magada. Mine tea, mis teeb. 
Teistel seda probleemi nähtavasti pole, sest topsid tühjendatakse ja täidetakse pöörase kiirusega ning iga kord käib sinna juurde toost. Kõik ütlevad neid, välja arvatud meie Jelenaga ja lätlannad. Siis variseb ka Läti põhjamaine kest ja nad alustavad oma toostide sarja rahvusliku lauluga „Puhu tuul ja tõuka paati". 
See on tuttav viis ka Jaroslavi animatsioonistuudio Перспектива esindajale Vladimir Istšukile (Владимир Васильевич Ищук), kes kohe lätlannade juurde tõttab ja nendega koos laulma hakkab. Mees, kellele silmnähtavalt meeldib esineda. Et efektiivselt ära kasutada iga tekkivat momenti, on tal kaasas karaokeplaat. Sõbralike kiiduavalduste saatel esitab ta meile mitu korda järjest melanhoolse laulu Jaroslavist. 
Vanem lätlanna, kelle nime ma ei suuda kuskilt välja kaevata (stuuiost "Animacijas Brigade"), katsub minuga juttu teha ja ütleb, et tunneb Arvo Nuuti. Palub tervitada.
Kuna minu vene keele kõneoskus on ainult natuke üleval pool nulli, siis olen pigem vaatleja rollis. Katsun küll kõigest aru saada ja tähelepanelikult jälgida, aga arvestatavat vestluskaaslast minust pole. Aga Jelena on jutukaaslase leidnud: Valgevene näitleja Aleksandr Kashperovi (Александр Кашперов). 
Jelena ja Aleksandr Kashperov.
Jälle toostid. Siis tuuakse välja ekpresso masin, 12 tohutu suurt karpi pitsat ja suur lilleline sefiiritort. Sööge, jooge, kallid külalised! Hea kõhutäis muudab inimesed heaks. Sergei Grigorjevitš (Сычев Сергей Григорьевич), Belarusfilmi, multiplikatsioonfilmide produtsent, vabandab, et ta enne meie vastu nii tõre oli. Ta olevatki selline äkiline, aga muidu loomult lahke. Ja laulab hästi. Näos ei liigu üksi lihas peale huulte, aga pisarad nõrguvad mööda palgeid alla. Hingestatult ja valgevene keeles sellest, kuidas kuul on sõduri pruut. Liigutav. "Karmi koore all on peidus õrn hing," nii ta ütleb. Laulmises trumpab ta üle ainult Jelena Sergejevna, kellel on imeilus ja -sobiv hääl kurbade rahvuslike laulude laulmiseks. See rahvuslikus näib ehtne, mitte selline õpetatud naeratuste ja täpselt koolitatud liigutuste saatel esitatud laste ja noorte laulupidu. 

Jelena Sergejevna lõikab torti lahti. Pildistab Darja Amelkovitsh Valgevene kultuuriajakirja "Kultura" korrespondent. Jälgib zhürii esimees Aleksandr Karpov.
Naine roosas - tean temast nii palju, et neil päevil suri tal noor sugulane. Arvatavalt Tshernobõli katastroofist saadud mürgitusest. Ikka veel on seal kandis riskantne. Edasi Jaroslavi inimesed ja kinoteater "Rodina" üks direktrissidest.
Kinoteatri tähtsad ja natuke vähemtähtsad direktrissid istuvad koos meiega, aga meid teenindavad mehed. Autahvli järgi võib ütelda, et ka ikka juhtivad töötajad, aga „lastepidu“ on siiski naiste korraldada ja kureerida.
Mehed, keda meile ei tutvustata hakkavad ekspressomasinaga kohvi tegema. Žüriiesimees Aleksandr Karpov „Valgevene videokeskusest“(Александр Карпов) annab korralduse kõigil žüriiliikmetel teise tuppa koguneda. Kohvitopsikud võib kaasa võtta. Nüüd siis, kui kõik on nii lõõgastunud? Räägib, kuidas ta kavatseb homset arutelu juhtida ja korraldada. 

Meil õnnestub paista lollimana, kui me tegelikult oleme. Jutt on kiires vene keeles ja jääb mulle paljuski segaseks, aga kuna vastu ootusi eeldatakse, et ka mina peaksin vestluses aktiivselt osalema, peab Jelena tõlkima. Ta tõlgib üsna vabalt ja liiga üldistavalt või ehk just detaili tungivalt ning väga subjektiivsel viisil. Umbes midagi sellist: kas ma olen sellise solidaarse ja avatud süsteemiga nõus, kus kõikide arvamust küsitakse kümnepallisüsteemi ümberpanduna tingimusel, et üks Valgevene film peab võitma. No mida! Igaüks ju keelduks midagi sellist aktsepteerimast: vaba otsus muidu küll, aga mingi protsendi ulatuses oleks juba üks võitjatest valitud. Umbes nii ma ka palun Jelenal tõlkida. Ta teebki seda süütu näoga. Sellepeale vastavad ülejäänud žüriiliikmed nördinud hüüatustega: kuidas ma küll üldse sellise asja peale tulen ja mis ma nüüd, mis ma õige mõtlen. Keegi polevat öelnud, et Valgevene film peab võitma... Ma ju ei mõelnudki, ma ju ei arvanudki neist seda. Aga see on see meie segadusi loov sümbioosne mõtlemine. Üks saab info, tõlgendab seda omal veidral moel, esitab teisele. Teine võtab seda enamasti kui absoluutset tõde, reageerib sellele omal moel. Enamasti ka imelikult. Esimene teeb meie kahekordselt moondunud otsuse teatavaks. Antud juhul lisas Jelena, mulle tõlkides, omalt poolt arvamuse, et kuna valgevenelasi on otsustajate hulgas pooled, ju siis nad kõik hääletavad oma riigi poolt. Meie nägemus. Piinlik kül. Duettina tegutsemisega kaasneb meeldiv vastuse jagamine, aga on ka vastuse kahekordne kandmine.
Kui on ära klaaritud, et Valgevene film ei pea tingimata võitma ja rahunetud, võib jälle pidusaali minna. Teel kohtan georgialast Papuna Pipiya'd. Räägib inglise keelt, omab vene kodakondsust ja elab Moskvas. Ütleb, et on direktor. Ma ei saa aru, kas see tähendab režissööri (director i.k.) või ikkagi produntsenti (директор v.k.)? Igal juhul on ta Georgia patrioot, kuid kes ei soovi puhkuse ajal tõsistel teemadel vestelda. Mainib, et on Eesti riigile Georgia nimel tänulik.
Vesteldakse, juuakse, lauldakse, kuni õnneks hakkavad kõik kella üheteistkümne paiku end minekule sättima. Üks tee ju minna - hotell „;Mogilevi“ 12. korrusele.
Lõpuks ometi magama.Vahelduse mõttes.

Võistlusprogramm.
Esimene seanss algab kell 9 hommikul ja viimane kell 4 õhtul. Niisiis ligi kaheksa tundi järjest filmi vaatamist. Žürii sätitakse esimesse ritta istuma. Iga uue seanssi alguseks vahetatakse seljatagused lapsed välja. Nad tuuakse kohale klasside kaupa ja kõik nad krõbistavad kõrvulukustavalt paberitega. Popkorn muidugi ka – „meil on kõik nii nagu teil“.
Kuues rida on õpetatud välja uutamiseks. „Uuuuh!“ kõlab iga filmi lõpus kiitvalt.
Programmis on endiste Nõukogude Liidumaade või siis endiste sotsialistlikke riikide filmid: Venemaa, Ungari, Usbekistan, Kasahstan, Georgia, Valgevene, Leedu, Läti (kõik vähemalt 3 filmiga esindatud). Ukraina, Bulgaaria, Aserbaidžaan, Armeenia ja Eesti võtavad osa ühe filmiga.
Riiklik teadanne.

Võitjad:
1. Valentin Olshvang «Со вечора дождик» sai grand prix ja festivali ainsa kullatüki. Ei mäleta mitu grammi tänavu oli, aga ainult see üks ja ainuke võidufilm sai. Erinevalt eelnenud 13 aastale, kus iga väiksemgi auhinnatud film sai kullatüki. Eelarve olla neilgi kokku tõmmatud, hoolimatu kogu sotsialismist. 


Film sai peaauhinna õigustatult: lugu oli ilus, kujundus oli ilus, heli oli ilus. Täiesti ühemõtteline ilu. Väga ilus armastuslugu müstilise olendi ja inimese vahel. Inimeste tavaline piiratud külaühiskond, millele vastandub võõras, aga väga lummav maailm. Inimese täpselt määratluse soov võidab alati, jäädes nii sinna, kus ongi tema õige koht. Madalasse ja porisesse loiku, kust aegajalt võib vilksatada imelisi lugusid. Sellelt režissöörilt leidsin youtube'ist ühe 2003. aasta filmi "Про раков" , mille teema on tegelikult sama.

2. Ungari film „Ergo“, režissör Géza M. Tóth. http://www.kedd.net/studio/
Väga põnev maailm ja süsteem. Lihtsalt teostatud arvutianimatsioon, aga sinna taha on võimalik mõelda sügav lugu. Ja muusika ning heli toetab pilti täiuslikult. „Muusika meie sees.“ Mogilevis sai see film eksperimentaalfilmi auhinna. Minu poolest oleks võinud ka grand prix võita, aga sel juhul poleks olnud ühtki filmi, mis oleks eksperimentaalfilmi auhinna saanud. Nii otsustatigi, et tegemist on uuendusliku filmiga võrreldes teistega.

3. Parima lastefilmi auhind anti üksmeelselt stuudio „Шар“ filmile „Laste sõber“ („Друг детства“ Юлия Поставская). Armas film sellest, kuidas suhted aja möödudes muutuvad. Lapsed kasvavad suureks ja endine maailm jääb kaugeks, kuni ükskord oma laste kaudu jõutakse jälle vanasse kohta tagasi.

4. „Meistri auhind“ Valgevenesse Irina Kodjukovale. Magus romantika ja kena kujundus. Stiilinäide.

4. Parima kujunduse auhind Valgevene režissöör Mihhail Tumelja filmile „Pabermustrid“ (Михaил Тумеля «Бумажные узоры») eest. Meeleolukas rahvuslike motiividega film.

Kuus diplomit:

1. „Рип, что ты сшила“. Päris tore Leedu film. Autor Juraite Gezaite. Festivalil anti diplom sotsiaalsete probleemide tõstatamise eest animatsioonis. Sotsiaalseks probleemiks kodune vägivald naiste vastu. Maitsekalt tehtud. Naine õmbleb päevad läbi ja teeb muid kodu- ja põllutöid. Maja ja ilm ümberringi on sünge. Mees peksab ja läheb oma armukadeduses isegi sellini, et hakkab hernehirmutist kahtlustama. 

2. Läti filmile stuudiolt „AB“ anti parima nukufilmi diplomi. Dace Riduze „Sigade puhkus“.


No oli õpetlik, aga jube tüütu lugu sellest, kuidas linnasead tulevad maale ja hakkavad looduskaunist kohta oma hoolimatusega rikkuma. Metsaloomad võtavad kätte jaa otsustavad õpetunni anda. Õnnestunult muidugi. Minu maitse seda filmi ära poleks märkinud.

3. Imeilusa muusika eest sai diplomi Valgevene film „Unelaul“ («Колыбельная») ja ainult selle eest. Tõesti oli liigutav. Ilusa häälega lauldud. Režissöör Tatiana Kublitskaja (Татьянa Кублицкая).

4. Lapsed hääletasid ootuspäraselt lemmikfilmiks praeguse aja Vene seriaalimultikatest „Maša ja Karu“. Disneylik, aga Vene traditsioonides. http://video.i.ua/user/1455142/18320/159376/
Kuna see oli nii ettearvatav võit, otsustati laste häältega teise koha saavutanud film ka ära märkida. Eestile ka midagi. Priit Tenderi „Miriami katkine pilt“.

5. Autori hea graafilise käekirja eest diplomi armeenlasele Mikael Vatinjani filmile „Bojo“ («Божо»). Oli ilus vaadata küll. Meeleolukas üksindus. „Moodne“ - vähem on rohkem põhimõttel.


6. Ja veel üks diplom, mida nimetati klassikalise loo animatsioonfilmiks muutmise eest. Tšehhovi ainetel „Prokurori poeg päästab kuninga!“ Meisterlik literatuurne joonisfilm – venelased ju oskavad. Autor Oksana Holodova.

Diplomeid jagati kergekäeliselt. Ju siis kristallpliiatseid jätkub. Iga žüriiliige saab volilt vähemalt ühe diplomi oma lemmikule anda.
Kristallist pliiatsid ja kullatükk.
Kui otsused tehtud jätkub eelmisel päeval alustatud bankett – toitu oli külluslikult veel järgi ja samuti ka alkoholi. Päevad on Valgevenes pikad.

. . .
Ja siis tabas mind järsku tõdemus, et mu labiilne närvisüsteem on saanud hoobi ja raskesti saavutatav tasakaal ning rutiin on nüüd tükiks ajaks rikutud.
Lasin endale kallata veini. Ja siis veel ühe klaasitäie ja ühe veel, nii et poole tunniga olen endale sisse kallanud pudeli valget Valgevene veini. Ja isegi nemad, kes nad on harjunud kõva jooma ja uljalt pitse kummutavate naistega, vaatavad mind üllatunult. Küsivad, kas ma püsti ikka seisan. Ma seisan suurepäraselt. Tilkagi alkoholi mu verre pole jõudnud, vaid läks otseteed tühjalt ja kriiskavalt klirisevate närvide täiteks. Et need jälle tuhmilt ja summutatult kõlaks ega häiriks heaks kiidetud rütmi.
Sellel, et ma ühtäkki nii tundma hakkasin ja aimasin ette mitut unetut ööd, on muidugi kindel põhjus. Loodetavasti tagajärjeta. See pole veel teada. Äkki on naiivne uskuda, et põhjus on, aga tagajärg jääb olemata. Võib-olla, kui ma nimetaksin kõiki asju nende õigete nimedega, võiks paljud mind mõista ja nõusolevalt kaasa noogutada: nii võib olla küll. Aga ma ei mõtlegi midagi selgitada, jättes nii võimaluse mind hulluks või vähemalt pisut ogaraks pidada.
Kuidas ma küll sellise hapra ja nõrganärvilisena Aafrikasse, Aasiasse ja Ameerikasse lähen?

Festivali pidulik lõpetamine kell 10 hommikul. 

Ma uinungi alles koidikul, kui äratuseni jääb paar tundi. Aga ärkan värske ja puhanuna, mis tõestab, et on võimalik tarvitada märkimisväärseid alkohoilkoguseid, sisuliselt eirates alkoholi sihtotstarvet. Raiskamine küll! 
Pärast rikkalikku hommikusööki sõidutatakse meid kinoteatri juurde. Kiirustatakse saali. Rahvas juba kibeleb võitjaid teada saama. Antakse ka väike etendus, mis pole aga võrreldav avaüritusega.
Veel siredad neiud Jelena Sergejevnaga.

Belarusfilmi animatsiooni osakonna peadirektor.
Aplaus ei taha lõppeda.
Bankett jätkub. Meil õnnestub Jelenaga tunnike ära käia. Linna vaadata. Muidu ju ainult siseruumides istunud. Käime mõnes poes. Kiidetakse Valgevene kulumatud trikotaazhi. Jelena ema oli südamele pannud, et tingimata lastele alukaid ostaksime. Seda me ka teeme.
Ja siis on suudlused ja kallistused. Pisarates jumalagajätt. Andrei sõidutab meid tagasi Minski.

Minsk. 
Lõpuks õnnestub mul tähele panna bensiinihinda. 95 maksab umbes 2600 Valgevene rubla. Meie rahas circa 9 krooni liiter. 
Minskis Mogilevi metroopeatuse juures ootavad meid Jelena täditütar ja -poeg. Jelena pole neid ligi 20 aastat näinud. Nüüd on hea võimalus, kui ta kord siia sattus. Nad pakuvad meile peavarju üheks ööks ja rikkalikku õhtusööki sinna juurde. 
Ma tahaks magada. Aga viisakus eelkõige. Väga loodan, et ei solvanud neid kehva söögiisuga. Pean tublisti vastu ja juba kell 12 saamegi magama. Uni tuleb aga alles kahe või kolme paiku.
Hommikul sõidutatakse meid turule ja supermarketisse. Nii üks kui teine ei erine meie omadest. Ostame ühtteist söögikraami: vorsti, vinnutatud liha ja barankasid.
Turistifoto 1.

Turistifoto 2.

Turistifoto 3.

Turistifoto 4.
Saan lühikese üksildase jalutuskäigu. Kestab küll ainult 15 minutit. Aga mõnus on.
Ja siis lennujaama.
Kell 17:00 maandume pisikese Saabi pardal Tallinnas. Siin on samasugune kuldne sügis nagu 800 kilomeetrit eemal seal.