Aru anded.

ANNA KARENINA. Lev Tolstoi.

2012-01-31T23:10:00.002+02:00

Lugesin hiljuti Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“.
Ei mäleta enam, mis mõtteid või tundeid see romaan keskkoolis esmakordselt loetuna tekitas. Kindlasti meeldis ja oli vormiliselt nauditav, aga mitte nõnda puudutav, kui nüüd 33-aastasena. Ilmselgelt pole see lasteraamat ja imelik, et ta keskkoolis kohustuslik on. Nii nagu paljude teiste kirjandusteoste valik gümnaasiumiprogrammi on kummaline. Võib-olla selleks, et tekitada mingi ähmane mälupilt mõttega, et inimesel küpses eas oleks soovi korral võtta aimus: äkki seal raamatus võis midagi minu jaoks olla?
Võib-olla.
„Anna Karenina“ kerkis minu jaoks esile ajal, mil taas:) on päevakorras igikestvad identiteediküsimused.
„Kuid samal silmapilgul kohkus ta sellest, mida ta teeb. „Kus ma olen? Mis ma teen? Miks?“ Ta tahtis tõusta, tagasi roomata; kuid midagi hiiglasuurt, halastamatut lõi talle pähe ja lohistas teda selgapidi. „Issand, anna mulle kõik andeks!“ ütles ta, tundes võitluse mõttetust.“
Paha oleks lõpetada säärases hüsteerilises teadmatuses. Eriti kui pole garantiid, et see ikka on lõplik lõpp. Aga lahendamata probleemid ju jäävad ...
Tolstoi teos veenab väärt pingutustele. Annab jõudu, kui lootus ja elurõõm kipub kaduma.
Niisiis. Selles romaanis on, lisaks tohutule hulgale värvikalt usutavatele tegelastele, kaks olulisemat: Anna ja Levin. Mõlemad on üle keskmise intelligentsed ja tundlikud. Mõlemad vaevavad end eksistentsialistlikke küsimustega. Aga elamist abistava vastusteni jõuab vaid Levin, kuigi nende teekond on sarnane.
Tolstoi vihjab, et Anna on haritud, on kursis maailmaasjadega, luges pidevalt, sealhulgas ka filosoofilisi teoseid. Ka Levin katsub vastuseid leida "materjalistidelt". Ometi ei leia kumbki tarkade meeste kirjasõnast igatsetud rahu. Siin lähevad nende arengud lahku, kuigi näiliselt teevad nad täiesti sarnase otsuse: järgida oma sisemist tunnet ja südamehäält, mis peaks olema jumalast juhitud. Nad väärtustavad emotsiooni ja sisemist tungi. Miks siis Anna peab surema, aga Levin elab keeruliste mõtetega elu tõenäoliselt kõrge eani? Üks põhjus võiks olla, et naiseks olemise jaoks oli ta liiga tark. Naine mürgitab end filosoofiaga – paraku ei pea tema psüühika vastu. Kõik läheb segi: mis moraal, mis tugev tunne, mis kaine mõistus? Valikuvabadus on raske soost hoolimata.
"Iga perekond on õnnelik ühte moodi, aga õnnetu omal moel." Selle romaani avalause üle peab mõtisklema. Hea lause, kuid ei tohiks takerduda vaid selle ilusasse kõlasse ja ilmselt saab lause sügavus mõistetavaks alles romaani lõpus. Lihtne on arutada ja öelda: kõik on suhteline. Kuidas siis õnn saaks ühtemoodi olla? Mõne jaoks võib õnn olla jumal teab mis hullus. Ja siin ongi! Tolstoi väärtustab kristlikku moraali. Kui selle järgi elada, on ka õnn ja see on sarnane. Õnnetuks olemise erinevus tuleb pattude paljususest ja valedest valikutest.
Levinile saab pikkamisi selgeks, et õnn käib paratamatult koos hea südametunnistusega ja see pole relatiivne. Liiga mõtlikke inimeste nuhtluseks on vajadus seletada ja põhjendada. Tegelikult pole vaja vaevata end mõtestamisega, vaid elada jumalale meelepärast elu ja see on ühtlasi ka põhjus, miks elada. Kuidas saaks, et sellest lihtsast tõest piisaks? Oh jah...
Inimesed pole intelligentsi või isikuomaduste poolest võrdsed, aga kõigil on võime leida hingerahu. Kuidas? Kuidas õppida tajuma tunde, mõistuse ja hinge tasakaalupunkti? Peamine eesmärk võikski olla selle leidmine ja hoidmine. Nii sisustaks terve elu ära. Küllap kõik inimesed ka vähemal või rohkemal määral üritavad hästi ja õigesti elada. Mina nende seas!
Aga hiljutine ja oluline muutus minus, on aga mõte või plaan otsida teadvustatult õiget seisu. Nii võiks oma olemasolu ära põhjendada ja mõttetuse tunne kahaneb jõudsalt. Mõistmine, et surm tuleb niikuinii ja ilmselgelt on päris suur vahe, kas olla elus või surnud. Ei tea ükski elaja surnuks olemisest, aga elus olemisest on nii palju küll teada, et on võimalik vaimselt üha vähem tuigerdades liikuda rahuloleva lõpu poole.

Sophie Marceau on muidugi imetundlik Anna Karenina, aga film jääb siiski raamatule kordades alla.

EBAKÕLA RUTIINIS.

2012-01-05T21:40:00.000+02:00

Olen oma eluga keskea alguspiirini või vanema nooruse ülema servani jõudnud ja kõik on nagu tavaliselt siis: palju kohustusi ning peaaegu üldse mitte isiklikku aega. Aga nüüd on rahuliku järjepidevusega ja täpse korrapäraga väljajoonistuva abielunaise eluratta loperdama löönud üks ebakõla.
Mul on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi arveid tasuda. Ometi ma rühman tööd teha ju sellepärast, et ikka rohkem maksta saaks. Kui ainult aega leiaks ja mäletaks... Aega oleks siis, kui ei töötaks, aga millise rahaga siis maksta?
Võib öelda, et teatud sorti kriis. Ilmselt.

HEA MEEL IKKA.

2012-01-04T20:49:00.003+02:00

Danzumehele aitäh kiituse eest. Kuigi ma ju nii vähe jõuan kirjutada....

ÜKS PÕHJUS, MIKS OLLA TÄNULIK MEDITSIINILE.

2011-12-17T22:58:00.001+02:00

Kui ühel naisinimesel tekib ühtäkki põsesarnale, aga mitte silma alla punetav laik, millega kaasneb kerge paistetus, siis arvake, mis lööb esimese mõttena pähe inimestel, kes teda näevad? No jah, muidugi: "jooksis kapinurga vastu"! Iseäranis veel, eks, kui tegemist on abieluinimesega.
Aga see selleks.
Tahtsin hoopis tänulikkust väljendada arstiabi kättesaadavuse eest. Sest kui jätta vöötohatis ohjeldamata, võib asi päris õudsaks minna.

Selliseks jõuab ta igal juhul ka tohterdades areneda.

GIZZELLE. Linnateater.

2011-11-27T19:24:00.010+02:00

ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.

„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.

„Mis on?!“ nõuatakse taas.

„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.

Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing.

„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.

Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.

Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.

Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?

Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.

Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.

Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle

Lavastaja: Aleksander Pepeljajev

Dramaturg: Diana Leesalu

Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin

Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased

Esietendus: 26.11.2011

Etendus kestab: 1 h 40 min

NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 

 Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.

 Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka. 

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.

2011-11-20T22:03:00.000+02:00

Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
Ebakindlus pole aktsepteeritav!
Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
Väldi umbmäärasust!
Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt.

17. ROMAAN. Dag Solstad.

2011-11-19T18:16:00.002+02:00

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..

Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.

Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

ERAKORDELT SELGED NOVEMBRIHOMMIKUD.

2011-11-10T21:41:00.000+02:00

Kui enam-vähem kõige nimel, mis meeldib ja on südamelähedane, tuleb palju ja veriselt igapäevaselt võidelda, siis, kas ei saa maailma tähtsamaks hoopiski lakkamatu võitlus. Ja kui nii, siis mis tähtsust on olnud elatud aastatel ning väärtuste kujunemisel, mil kõik see hingele armas välja kujunes, kui lõpuks võib kõik taandada järjekordsele idiootlikule sõnavahetusele. Mis kuradi mõte sellel kõigel oli või on.
See tähendab, et mulle justkui juba näis korraks - mh, mõneks aastaks, et kinni on püütud see miski. Mõte või asi. Aga küllap nägin valesti...
Ja neil varajastel selgetel novembrihommikutel on nii kahvatult kõle ja lõpetatud päikesepaiste, et ei teagi...

ONU ANTS LÄKS ÄRA.

2011-10-23T10:31:00.002+03:00

Nädal tagasi, laupäeval käisime Hubertiga Võrus. Ants oli ka seal. Puhukusel - nagu ta ise ütles. Veel toimus Karini juubeli tähistamine tagasihoidlikul moel.
Hubert vaatas onu Antsu. Pühapäeva hommikul, kui sügiseses halluses kollased õunapuulehed akna taga sahisesid, istus onu Ants kössi vajunult kollasel diivanil. Mõtted juba ei-tea-kus. Kumb kollasem oli?
"Ta on nii kollane! Miks ta nii kollane on?" sosistas Hubert mulle.
"Onu Antsu keha kulutas kuri haigus ära ja värvis kollaseks. Ütle on Antsule "head teed". Onu Ants läheb varsti ära. Kaugele."
"Kuhu, kuhu? Kas ta tagsi ei tule?"
Onu Ants läks täna hommikul ära ja ei tule enam kunagi tagasi.

THREE KINGDOMS. Sebastian Nübling / Simon Stephens.

2011-10-11T18:20:00.000+03:00

OTSI VALGET LINDU!

Konarliku valsirütmi saatel laulab valges ülikonnas androgüünne olevus laulu „La Paloma“. Viis kaob vahel ära, hääl kuivab kurku, aga lõpuni ta jõuab. Seni on vaatajal aega tutvuda kohaga, kuhu teda on pandud: kõle ja räpane sanitaarruum. Seintel on näha verd – ju on kedagi peaga vastu seina taotud? Ütle: kus ja kes ta on!

Peaga vastu seina jookseb ka „Three Kingdomsi“ kandvat rolli täitev Ignatius Stone, kui asub valge linnu otsingutele. Nii et verd ja sitta lendab. Ja ei jõua mitte kuhugi. Valget lindu lihtsalt pole olemas. Mitte kuskil. Võib kohata erinevaid kriminaalse taustaga tüüpe, kes muutuvad koomilisteks rahvusstereotüüpideks, aga seda, kes kogu süsteemi koos hoiab ja algatab, ei ole. Vähemalt ei suuda ükskõik, kui särav, osav ja andekas inimene teda käega katsutavaks lihaks ja vereks muuta.

Pealkirigi „Three Kingdoms“ vihjab kõrgemale võimule, mille kõrval maised riigid ei oma tähtsust ning lavastuse jõhker kaoselisus on selle abituse meeleheitlik peegeldus.

SAMUEL BECKETTILE. Võru Linnateater.

2011-10-11T09:34:00.001+03:00

MÄLESTUSED TULEB ÄRA TEENIDA.
„Mina mäletan neid laule, teile ütleb see muusika midagi, aga neile...“ ütleb Kanuti Gildi Saali juht nukralt pead vangutades, kui näeb mind ja mu kindlat kavatsust lastekarjaga etendust „Samuel Beckett'ile“ vaatama minna.
Tulin oma lastega, sest, teate, on hetki, kui mitu nõuet ja lubadust langeb kokku ning ootuspärase valiku tegemine pole otstarbekas. Ka sellest hetkest saab viivuke hiljem osake mälestustest. Igaühele oma. Mida kaugemale inimene sünnihetkest jõuab, seda suuremat pagasit ja dokumente tuleb endaga kaasas vedada. Minu lapsed saadetakse vormikohase varustuse puudumisel teisele korrusele oma aja lugude juurde: sülearvutist animafilmi „Autod 2“ vaatama.
Etendusele oodatakse neid, kel jõudu viisakad olla ja eelkõige neid, kelle isiklik ja sügav muusikamälu algab The Doorsi „Light My Firest“. Lõppu ei tea öelda, sest veel kestab noorus, mis siis, et iga minut keskikka jõudmas. Teoreetiliselt on ju alles pool linti ette mängitud.
Krapp kuulas oma salvestusi lõpus. 69-aastaselt. Käesolev etendus on Peeter Rästal ja Taavet Jansenil üks paljudest mälestustest, mis elu jooksul talletatakse. Mõnikord on aeg maha istumiseks ja kontrolli mõttes olnu üle kuulamiseks.
Ma olen 32-aastane ja meenutan aega, kui ma olin poole noorem. Laule ja lugusid sellest ajast. Need olid mulle väga head aasta, aga ometigi on võrratu, et kõik läheb mööda. Polekski nagu mina olnud see veider 16 aasta tagune tüüp – nii ammu oli kõik.

Aeg läheb ruttu. Üldiselt. Hetked temas võivad pikemad ja lühemad tunduda. Mõni ebameeldiv näib võimatult tüütu veniva lauluna. Aga üldiselt läheb elu kiiresti mööda. Minu lapsed on kuskil tundmatus kohas ja ma vaatan tihti rahutult kella. Ärevus on kukil ja pitsitab. Minutid mööduvad. Krapp piilus alateadlikult lähemale hiiliva Surma poole. Inimese elu diskor Ärevus ja Surm istub eemal taskulamp pea küljes, sõbralikult OFF särgile trükitud. Kolmekümnesena on veel üsna suur ja põhjendatud lootus, et ta sind veel kätte ei saa ja minema ei vii. Kuigi, kes neid vanu kassette teab – kerib vahele või midagi ja ongi väetikesel lips läbi.
Diskor katkestab uue loo valimiseks, salvestab: head, naiivsed, sünged, lõbusad ja kurvad mälestused. Austusavaldusega Beckettile märgivad Rästas ja Jansen käesoleva hetke maha, milles on veel nooruslikku jultumust panna elule käsi mõnusa ladususega õlale, krõbistada koos küpsiseid, kuulata mõni lugu, tunda, et kõik on veel võimalik ning kogu selle tantsu ja tralli juht saad sa nüüd ise olla: vahel kohtlaselt naeratades puusi nõksutades, mõnikord osava plastilisusega keerulisi samme võttes.
Eks umbes 30 aasta pärast paistab, kas elu oli lõbus perfomance, kus tasus julge olla, sest mis tuleb on niikuinii vääramatu või oleks olnud mõtet ängistuses ägada: mis see tundmatu on, mis veel ees seisab. Lõpuks jõuad kõik oma mälestused välja teenida. Ema teeb algust ja viib sind ühes su muusikavalijaga aegajalt ei-tea-kuhu-ja-miks. Aga tasapisi saad oma dj-ga sõbraks ja kujundad oma linti ise, kuni lõpuks kassett lõpuni mängib ning poolevahetajat enam ei ole.

Esitajad: Peeter Rästas, Taavet Jansen
Kunstnik: Anne Kabel
Toetajad: EV kultuuriministeerium, Võru Linn, Eesti Kultuurkapital, Rakvere Linn

MUPO TÕMBAS "PROUAKESELE" KOTI PÄHE.

2011-10-03T13:15:00.110+03:00

Kavatsesin Kaarlile trammis toksida sõnumi. See oleks alanud nii: "Sa oled nii..."
Praegu ma isegi ei mäleta, kuidas ma lõpetada kavatsesin, sest veel enne, kui ma seda teha oleks jõudnud, meenus: tuleb ju osta trammipilet! Tavaliselt on mul kuupilet ja üksikpiletitega jahmerdama ei pea. Sel sügisel ei tööta ma enam kodus, vaid käin päevast-päeva tööl, sõidame kõik koos autoga tööle ja lasteaeda. Nii et ma tegelikut ei vajagi kuupiletit. Igaks juhuks olen ostnud 10 kaupa mobiili tunnipileteid üksikute kordade jaoks.
Ju ma olin sel päeval isiklikel põhjustel kergelt erutatud, et pilet ostmata ununes ja ma sõnumi toksimisele keskendusin. Pähe kargas ühistranspordi tavitaja kohustus alles hetkel, mil MuPo trammi oli kinni pidanud. Ma jõudsin küll pileti tellida, kuid aktiveerimiseks kulub nähtavasti mõni hetk rohkem aega.
Mu käed olid hakanud meeletult värisema - ei oleks osanud arvatagi, et ma nii tugevasti väriseda suudan! Sorisin närviliselt kotis, üritades leida rahakotti id-kaardiga.Siiski tajusin ümbrust ja kuulsin võidukat kõlksatust, kui minu kõrval nõudlikult seisva mupolase süda või mis asjad neil südame ja hinge asemel sees on, rõõmust vastu raudset kesta põrkas. Tõeline pühapäev, mis tema halastamatutesse püüdjapaeltesse minusuguse kena priske linnu oli kinkinud! Pühapäev tõepoolest oligi. 2.oktoober 2011. aastal. Kell oli umbkaudu pool üksteist hommikul. Ja mul oli kiire - olin teel kriitika kirjutamise seminarile.
Mupolane pistis mu lõpuks leitud kaardi lugejasse ja alles nüüd sain näha ta õitsvat võidukust täies hiilguses puhkevat.
"Näete jah! Näete jah!" hõikas ta võidurõõmsalt oma kaardiskännijat lähedalistujate huvitute nägude poole sirutades. Keegi ei vaevunud õlgagi kehitama.
"Pole ju jõudnud veel aktiveeruda! Pange uuesti sisse!" soovitasin tuhmil häälel. Kõik, mis mu kumisev aju välja suutis mõelda. Ja halvasti mõtles...
"Teate, prouake! Praegu on näha, et piletit pole. Kas tahate, käime kõikide juurest läbi ja näitame, et piletit pole! Kas tahate seda jah?" Mupolane küünitas oma aparaati taas kaasreisijate poole. Mida nood siis tema arvates oleks pidanud ütlema...
Siis asus ta mind istmelt üles sikutama. Milleks? Ma ei osutunud ju vastupanu. Ma ei keeldunud tunnistamast, et sel hetkel tema aparaat pileti olemasolu ei tuvastanud ja ma ei keeldunud kaasa minemast. Kas ta lootis, et ma hakkan temaga kaklema või?
See selleks: on eksimus, on karistus. Seadus on seadus. No juhtub selliseid asju ka kõige ausamatega.
Probleem on aga selles, mis juhtus hiljem. Rohelises bussis.
Järgnesin mupolasele - tõesti, käisest sikutamine oli täiesti, täiesti ülearune.
Võtsin telefoni välja ja kavatsesin helistada. Mulle käratati: "Siin ei helistata! " Helistasin ikka. Kas neil siis on õigust sellist asja keelata?
"Me räägime teile selges eesti keeles: pange telefon ära või jääte sellest ilma." Nüüd olime juba nende bussi jõudnud.
"Pange telefon ära!" nõudis tungivalt ka esiistmel istuv mupolane. Minu kinninabija istus tihkelt minu vastu.
Ma lõpetasin, saamata kõnet alustadagi.

Tean, et kodanikul on õigus valida, kas kiirmenetlus või üldmenetlus. Esimesel juhul antakse allkiri ja tunnistatakse end koheselt süüdi. Teisele puhul võiks teoreetiliselt olla võimalus asjaolusid pikemalt selgitada. Ilmselgelt pole mõttet reaalselt verekoertena "jäneseid" püüdvatale isikutele midagi selgitada. Nende jaoks on kõik sõitjad potensiaalsed kurjategijad.
Nii kavatsesin kindlasti saada üldmenetluse. Kavatsesin tõestada, et tegemist on unustamisega: mul pole viie aasta jooksul ühtki "vahele jäämist". Tõepoolest 2006.aasta novembris oli üks juhus. Ma ei teagi, miks - võib-olla sellepärast, siis olin noorem, meeldis ohutult riskida? Aga praegu on mul ette näidata aastast aastasse regulaarselt ostetud kuupiletid. Uskusin, et oleks võinud tõestada, et mul polnud kavas Tallinna ühistransporti sel pühapäeval kuidagi petta.
Aga mis juhtus siis!
"Prouake, meie selliseid asju ei aruta. Tuleb kiirmenetlus, ei ole muud juttugi. Kontoris niikuinii sellega tegeleda ei tahaa. Me teeme alati kiirmenetluse."
Tahtsin nõu saamiseks helistada Kaarlile, kes seadustes ja korra asjus on minust märksa kompententsem.
Nüüd sekkus taas mupolane esiistmele: "Tütarlaps, teile juba öeldi, et telefoniga siin ei räägita."

"Miks, miks ma ei või üldmenetlust saada?" kähistasin kurku kuivava häälega. Värisesin üle keha, pea kuumas ja kohises. Oleks tahtnud oksenda. Ma olen küllalt nõrganärviline, mis puutub inimsuhteid. Eriti selliseid ebavõrdseid ja selgelt ründavaid. Millegipärast see tugev närv, mis mind alt ei vea lõhklöödud koljude, laibavedelike, vilkalt vingerdavate vaklade, liha lõikumise ja lihtsalt rahumeelselt lebavate surnutega, ei laiene normaalsetele inimsuhetele. Tegelikult, ei saa ka loomulikult seda, mis seal bussis toimus normaalseks nimetada.
"Tehke mulle üldmenetlus," katsusin meelekindlust säilitada.
"Teie meid ei käsuta! Nõustute kiirmenetlusega või istute siin kella kaheni. Siis annan uue võimaluse."
Kell lähenes jõudsalt üheteistkümnele. Mul oli erakordselt paha olla. Tahtsin ära. Ära!
Nõustusin kiirmenetlusega. Kohe muutus mupolane leebeks ja isegi emalikuks.
"No näete! See on hoopis teine jutt. Puhtsüdamlik kahetsus, väga hea. Tubli olete! Vormistame trahvi, maksate ära. Siis võite edasi kaevata, kui soovite. See on teie asi."
Tuigerdasin bussist välja.
"Mis siin enam kaevata, kui protokollil on minu allkiri." Peaaegu oleksin armetult põlvili kukkunud kollastele trahviviitungi tükkidele, mille keegi solvunud kodanik oli otse rohelise bussi ette puruks rebinud. Suutsin siiski tasakaalu säilitada ja vaid mõni pisar loksus üle ääre.
"Et teil buss katki läheks!" pomisesin tasa - kogu minu hädine vastulöök.
"Sulle tõmmati lihtsalt kott pähe!" ütles Kaarel pärast. Tema oleks kohe selliste ähvarduste peale politsei kutsunud. Aga mina...

Mul on tõsine kavatsus Anja-Kaarina Väisaneni ja MuPo vastu politseisse avaldus teha. Süüdistan neid vabaduse võtmise ja isiklike esemete konfiskeerimise ähvardustes otsuse tegemise suunamisel ja tugeva moraalse kahju tekitamises. Sest, kas siis kellegil muul kui politseil on õigus teist ähvardada. Kas isegi politsei saab keelata ja jõuliselt suunata menetlusvormi valimist?
Trahvi maksan loomulikult ära, sest on fakt: kontrollimise hetkel piletit polnud ja selle all on minu, Mari-Liis Karula Bassovskaja, allkiri.
Ma teen avalduse, sest ma ei ole nõus jõu kuritarvitamisega. Ma ei ole nõus, et kui karistust pea kohal rippumas ei ole, võib kaitsetu ja shokeeritud inimesega teha, mis pähe tuleb. Kust selline kuradi jõhkrus ja põhjendamatu jõudemonstratsioon inemestesse tuleb? Miks seda kümned hariduse ja tsivilisatsioonikihid lämmatada ei suuda?
Mäletate ju seda tuntud psühholoogilist katset, kus tudengid jaotati vangivalvuriteks ja vangideks ning mis siis juhtus. Ja siis veel lugematud hirmulood sõjaaegadest, kus riik ei jõua valvata ja tekib hulk inimesi, kes julgelt piinab, tapab ja röövib kaitsetuid inimesi. Sest teate, ei karistata ju...

LAUPÄEVAL.

2011-09-11T15:21:00.002+03:00

Laupäeval millalgi suri Jüri Sillart ära.
Nagu väga paljudele teistele jättis ta ka mulle kustumatult hea mälestuse õpetajana. Ja muidugi olen ma koos teistega tänulik, et ta olemas oli ja nii palju jõudis ning kurvastan, et teda enam pole.
Aega on nii palju kui on...
Kõik käib edasi ja toimub samaegselt kõigest hoolimata. See on vahel lihtsalt uskumatu, kui erinevaid asju ühel ja samal hetkel juhtub.
Meie näiteks tegime õunamahla. Saime 50 (+ 20 liitrit pühapäeval), mis ei ole muidugi võrreldav 2009. aasta pea 300 liitriga, aga ikkagi. Mul on küll üks mõte või teooria, miks tol aastal nii ebanormaalselt palju mahla sai, kuid parem on sellest vaikida - võib-olla kõlaks siukse esoteerilise hullusena.
Aga laupäeva öösel paistis täiskuu õuntele, mis olid suurde vanni kuhjatud, ritsikad enam ei siristanud ja kassitapp oli väändunud barokselt teise põõsa külge.
"Griinöveilik," ütles Kaarel.
Olgu siis.
Sillarti auks.

TADEUSZ KANTOR KUMUS.

2011-09-08T21:14:00.000+03:00

Ikkagi küllalt uskumatu, et selline näitus Eestisse toodi!

MINNALASKMISE KUNST.

2011-08-18T20:21:00.022+03:00

Küll see ootamine on üks väärt asi! Muudkui ootad ja ootad ja ootad ja loodad ka ja ootadki välja mõtte, et kas tegelikult ootad ikka seda, mida nii väga oled harjunud ootama.
Muuseas, nägin Mere puiesteel vilksamisi XIV dalai-laamat, kui teda vist lennujaama sõidutati.
Ja lemmiktsitaat temalt Eesti visiidil: «Kui tekivad probleemid ja Hiina võimud ütlevad, et see on separatistlik, siis 1954. aastal Mao Zedongiga kohtudes ta küsis minult, kas sul on oma lipp, ma vastasin kergelt kõheldes, et jah, on küll. Siis ta ütles: jah, see võib alles jääda. Nii et kui tekivad probleemid, siis võite öelda, et mul on olemas luba Mao Zedongilt.»

"KÕIK KURAT TULEB SELLEST KURADI PÄIKESEST!"

2011-08-06T23:50:00.004+03:00

Tõsi see on, et ühte ja teist jõuab siiski ka siis ära teha, kui minna magama pool kaksteist õhtul, ärgata öö jooksul mõned korrad ja siis poole kaheksa paiku koos Estriga. Pool üheksa, kui Karin tuleb, uuesti voodisse minna, magada nagu nott peaaegu kümneni, kuni Karin peab tööle minema. Ester läheb lõunaunne kell üks või kaks. Huberti lahkel loal saan minagi ehk kümne minuti kaupa paar tundi sel ajal tukkuda. Nii et siis puhast, äh - pigem ikka poolunes ärkveloleku aega tuleb tubli 12 tundi või midagi nii!
Muidugi jõuan ma selle 12 tunni sees lakkamatult lapsi teenindada - see on ju mu esmane olemasolu õigustus, kuid ka moosi keeta, Hubertit maskeerimisele viia, rasket veranda akent üles upitada, mille Hubert on haakidest lahti päästnud ja eest kukutanud, kukeseeni sisse teha, kotlette praadida ja teatris käia. Nagu näiteks täna.
Praegu on krooks ikka täitsa väljas ja mõtte peale, et kui palju tegelikult on vaja teha, kui palju tegelikult tahaks teha ja kui vähe selleks kõigeks aega on, peaks saabuma iseäranis magus uni.
Ei tea, ei tea. Mis see on.
Äkki siis selline seletus eneselohutuseks, et varsti läheb olemine ergumaks.
Astronoomiga nõustub perearst Eero Merilind, kelle hinnangul jäävad magnettormid pigem parameditsiini valdkonda. “Need, kes jälgivad hoolikalt magnettormide aega, käivad arstil harvemini. Nimelt siis, kui halb enesetunne vaevab tormivälisel ajal,” sõnas tohter. Sellegipoolest saab magnettormiga kaudselt seostada peavalu, raskusi kontsentreerumisel ning väsimust. Kui antud sümptomid kestavad kauem kui nädala või ei sõltu magnettormide ajast, soovitab Merilind minna arsti juurde, sest tegemist võib olla märgiga tõsisemast haigusest.
Loodan kõigest väest.
Homme saab vanaema surmast juba 10 aastat.
Aeg läheb kiiresti, teadagi.

Maskeering.

SÜDASUVINE IIVELDUS.

2011-07-24T19:02:00.000+03:00

Sellel reedel, kui keskpäevane õhk oli küllastunud ja täis magusaid, hapukaid, läägeid, imalaid, kirbeid lõhnasid, võib-olla ka õige põgusalt vaikse tuulekese toodud vaevuaimatavat ammumöödunud kevadpuhtuse hõngu ning kui päike kõrvetas juukseid ja õlgu ning kõigele selle lõhnava oleku täidlusele oli kõigetipuks higipiisa soolakas niiskus, just sel hetkel märkasin ma imekenal küpsel vaarikal rohekalt helkivat kärbest.
Korraga tundsin, et õhk on hingematvalt tihke ja seda on päris võimatu sisse hingata. Hoopis lihtsam oleks see spastiliselt öökides endast välja saada.
Ma nägin, et meie punane koer Riks oli jälle ühe siili maha murdnud. Vist juba mõni päev oli siil vaarikavarte vahel aia ääres vedelenud. Elu tema korjuse sees ja ümber kihas: kärbsed, suured mustad mardikad, ussikesed, kõrvahargid, sipelgad, kakandid - kust mina tean täpselt kes!
Mitu vaarikat, millel enne oli istunud see laibalt saabunud roheline karvaste jalgadega kärbes, ma oma suhu olin jõudnud pista?
Kohe seejärel meenus mulle hiljuti taasavaldatud õuduslugu rebastelt tulnud paelussidest, kes oma nähtamatuid mune nii hõlpsasti tuulega levitavad. Ei migeid otse metsas söödud mustikaid enam! Ja kas aiamarjadki ohutud on? Oh, ohtlik elu.
Ja veel puugid...
Läbi see karge ja turvaline Põhjamaa elu!
Kui õnnestubki kõikide surmavate elukate käest pääseda, siis ilmselt tabab meid ikkagi varem või hiljem kättemaksuhimuline "red right hand". Ja-jah, kõik see on liiga keeruline, et üheselt hukka mõista. Aga loomulikult ei taha ma, et minu lapsed kunagi mõne sellise vennikese ohvrid oleks. Või, hoidku jumal!, ise niisugust märki oma südames tunneksid, mis sunnib neid manifesti kirja panema ja oma teoriale praktikas meeldejäävalt valusat punkti tulistama.
Et see Breiviki neetud kirjatükk kaoks ja keegi seda iial lugeda ei saaks! Miski ütleb mulle, et see võib nii mõnelegi südamelähedaseks saada ning ahvatleda tegudele.

IMETLUS.

2011-07-16T22:56:00.000+03:00

Päris uskumatu, kui palju andekaid, tarku ja hiilgava väljendusoskusega inimesi on olemas! Siin samas Eestis.
Kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, käsitöö inimesi ja muidu häid.

TAGASI.

2011-07-15T11:45:00.004+03:00

Me oleme juba nädal aega tagasi. Ja selline tunne nagu polekski kuskil käinud. Miks peakski! Kodu (perekond) ju reisis kaasa.
Tegelikult oli väga, väga tore.

Läbi Poola. Kazimierz Dolny.

Budapest.

Ja vähe sellest, et meie Ungarist tagasi oleme, Hubert ja Karin on ka juba järgmiselt reisilt Muumimaale tagasi.
Tihe programm mõnel.

Haisulooma asemel vangis.

Ja mis kõige parem: pool suve on ikka veel ees!

JAANILAUPÄEV.

2011-06-23T17:43:00.002+03:00

Akna taga on roosa ja hõbedane kala puuoksa külge takerdunud. Laperdab suure tuule käes, aga lahti ometigi ei pääse. Ta võib sinna aastateks jääda. Nagu need tennised, mis ripuvad juba meie kolimisest alates maja lähedal jämeda juhtme peal. Kunagi ehk kuluvad nende paelad. Linna asi. Siin ei saa nõuda rahu ja silmapiiripuhtust.
Ega mitte mingisuguseid jaaniusse ega jaanituld.
Ainuke tuli on Estri 38,8 palavik.
"Ravi mind terveks!" nõuab Ester. "Hakkame minema!"
Kuhu minna - ta ei täpsusta.
Mina katsun paika panna marsruuti ja võimalikke ööbimiskohti liinil Tallinn - Budabest - Tallinn. Lastega ju ei lähe nii, et alustad lihtsalt otsast pihta ja vaatad, kuhu tee ja autod viivad.
Kui me nüüd üldse saamegi minna...
Ja kui saame, kas siis laupäeval. Ja kui mitte laupäeval, kas me siis Ungarisse välja jõuamegi.

MISANTROOP. Theatrum.

2011-06-21T20:31:00.000+03:00

Molière „Misantroop“
1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.
Lavastaja: Lembit Peterson
Tõlkija: August Sang
Kostüümid: Laura Pählapuu
Liikumine: Tiina Mölder
Osades:
Ott Aardam, Laura Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja Peeter Klaas (viola da gamba).

Ja siis vuhises Célimène (Laura Peterson) saali sisse, mingi must kohmakas asjandus kohe tema järel. Mul võttis paar hetke aega taipamaks: ta ei kavatsegi seda enda küljest lahti kiskuda, see polegi mingi kummalise kujuga vajalik rekvisiiti. Kapp või kauss või midagi. Tegemist on hoopis 17. sajandi rõivamoest lähtuvalt stiliseeritud seelikuosa ning see materjalilt ja kujult ebaproportsionaalne rõivatükiga jääb nii nagu on. Võib-olla, kui alumine seeliku oleks maani ulatuv ja pealmine mööbliriidest hunnik oleks pihaosast peenemalt vormitud: nn printsessilõike kujuliselt või midagi sellist, mitte nii kassikuldse pandlaga ümber keha tõmmatud.
Hea küll. Nüüd on see siis ära öeldud. Ainuke asi, mis mulle Thetrumi „Misantroobi“ juures ei meeldinud. Pealegi on meestegelaste kostüümid vägagi õnnestunud! Mõtlikust tõsidusest kantud tumedad kuni ülevoolava kergluseni värvikalt lopsakad, vastavalt tegelase omadustele. Aste astmelt edevuse poole kangemaks – Alceste'st Acaste'i ja Clitandre'ni. Ja pealegi, kui ikkagi jätkata Laura Petersoniga, siis teda vist ei segaks ükski kostüüm ja ta ise ei laseks vaatajat liigselt kostüüminüanssidesse süüvida. Tema juures on nii palju muud, mida vaadata ja tähele panna. Ei teagi, kuidas öelda, et ei tuleks välja tühipaljas kiljumine, aga no tõesti: ta meeldib mulle väga, väga, väga! Jah, loomulikult, jättis ta väga hea mulje etendustes„Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Maarja kuulutamine“. Aga noil kordadel oli rohkem midagi sellist, et jah, ta on ilus ning andekas, kuid kus see "miski" on? Nüüd ma nägin ka "miski" ära! Võib-olla, et Kadrioru lossi saali lavastus oli kammerlik ja kuidagi koduselt lähedal. Kuigi ka eelmistel kordadel istusin esireas ja oleks võinud kõike märgata. Kas noil kordadel siis polnud või ma ei osanud näha... Näha tukslemist, värelemist – kõike, mida võib saavutada väikese või üliväikese miimiliste lihaste mänguga. Nagu olekski temas üks suurem sisemine mäng ja väljast poolt paistab paljuütlev virvendus. Célimène'i mäng. Selle mäng, kes võib küll kõike ka tõsiselt võtta, kuid ei lase iial meelest, et lõpuks on kõik ikkagi mäng, mis siis et vahel on panused kõrged.
Risti vastupidiselt Alceste'le, kes näib arvavat, et mäng on viimane asi, millega inimeselaps peaks tegelema. Praktika on tõe kriteerium ja on ju näha, et inimesed on terve oma eksisteerimise ajal mänginud, mänginud, mänginud. Ehk siis valetanud. Siin ja seal. Vähemal ja suuremal määral. Tähtsaid ja tähtsusetuid asju. Arvatakse koguni, et tänu mängule ja valetamisoskusele ongi inimesed inimesed. Ja mitte loomad. Kui inimesed ainult tõtt räägiksid, oleks elu karm ja halastamatu. Alceste (Ott Aardam) põlgab seda inimlikku omadust ja vihkab inimest selle eest. Nii muutub ta raevu vaevu tagasihoidvaks hullumeelseks. Kogu mäng on tema jaoks talumatu! Ega needki, keda ta nii halvustab välgu jää. Teistel on muidugi tema ees suured eelised, sest üks hull on lihtsalt lõbus vahepala, erandit kinnitav reegel, kes heidetakse lihtsalt mängust kõrvale, kui ta kaasa ei soovi mängida. Alceste'i jaoks on mängust loobumine terve elu. Kohati meeleheitlik viha on põhjendatud.

Foto: Harri Rospu

Aga reaalselt ei ole inimesel ju võimalik lubada endale misantroobiks olemise luksust. Iseäranis perekonna olemasolu korral. Kes korraldaks siis rahaasjad ja muu eluks vajalikku? Ikka peab olema keegi Philinte (Marius Peterson), kes võib-olla on ka ehk mängust tüdinenud, kuid pole nii lapsikult arrogantne, et elule otse näkku sülitada. Ja muuseas, kuidas värssi on võimalik nii loomuliku kõnena esitada? Et teisiti justkui polekski võimalik rääkida.
Éliante (Eva Eensaar) on inimese suhtes leplik, mõistab kõike, näeb kõike läbi, kuid ei pane midagi pahaks. Temast õhkub headust ja pehmust ja vahel võib-olla liigagi ilmekalt. Tervest hingest ja ihust.
Anneli Tuuliku mängitud hinge valutavat Arsinoé'd võib uskuda, et ta tõesti siirast murest ligemise – Célimène'i – pärast sekkub asjade käiku. Tal on valus ja ta on palju läbi elanud ning seepärast ka pisut kibestunud ja kergelt kättemaksuhimuline. Täiesti arusaadav isik.
Need kekatsid Acaste (Helvin Kaljula), Clitandre (Tarmo Song) ja Oronte (Andri Luup) pakkusid ülepakutut, kuid siiski väga maitsekat koomilist vaheldust. Eriti Oronte, kelle olemus pole teiste edvistajatega nii üheplaaniline. Tema edevus on mõtlikum ja sügavama tooniga. Palju annab juurde Andri Luubi väljapeetud miimika ja kehakeel.
Ja nad kõik on inimesed. Tunnete ja hingega. Hoolimata sellest, kui tühiste ja naeruväärsetena need mehikesed Alceste'le ja aga ka tänapäeva vaatajale võiksid paista. Aga mis neis ikka nii naljakat on – kas siis edevus ja enesearmastus inimesele läbi aja võõras on? Ja mis sest nii vihata? Nagu iseennast vihkaks.

20.JUUNI

2011-06-20T20:46:00.003+03:00

20. juuni on alati olnud õnnelik päev, olen seda alati nii mäletanud. On olnud vanaisa sünnipäev ja suvi, mis alles on alanud.
Ka täna polnud erand, kuigi äärepealt oleks võinud teisiti olla.
Hubert ja mina pidime õhtul rongiga maale sõitma. Mulle teada olevatel põhjustel võtsin kaasa oma ratta. Ratas aidati lahkesti üles riputada nii nagu peab Edelaraudtee rongis üks ratas paigutatud olema. Inimesi oli palju - õhtune aega, vähe vaguneid, Pärnu rong. Noh, sõitsime.
Ootamatult tegi rong järsu nõksaku. Meie Hubertiga istusime ratastest tükk maad eemal, seljad nende poole. Taipasime alles siis ümber pöörata, kui kõik päid ühes suunas küünitama hakkasid. Selgus, et minu ratas on kuidagi konksu otsast lahti libisenud. Mingi mees upitas parasjagu ratast üles tagasi - kuna rahvast oli tõesti palju, siis olin tänulik, et ma Hubertiga sündmuspaika ei pidanud ukerdama ja ise ratast upitama hakkama. Siis aga paiskus vaguniuks lahti ja üks väga pisike, kuid väga tige piletimüüja tormas üle kottide ja jalgade keksides meist mööda rataste juurde. Jutt valjenes ja ma suutsin tabada, et otsitakse ratta omanikku. Hüüdsin oma nõrka häält pingutades: "Minu ratas!"
Jõudsime Hubertiga vaevu sinna. Pisike tige piletimüüja mõõtis mind etteheitva pilguga. Ma olin tema jaoks päris hirmus inimene, vist peaaegu kurjategija. '
"Pange ratas korralikult üles!"
Kuidas, kuidas siis küll? Kuidas, issand jumal, kui ratas ripub seinal esiratta pidi konksu küljes ja tagaratas on fikseeritult põranda küljes? Kõik teised kõrval olevad rattad sama moodi. Ma ei tea, miks minu ratas järsu pidurdamise tõttu maha libises ja teisele piletimüüjale valusa kopsu pähe andis. Ma ei tea, kas ma oleks saanud tahtmatu tapmiskatse süüdistuse, kui ratas oleks juhtumisi seal samas, otse rippuvate rataste all (miks üldse sellises kohas on istekohad ettenähtud?) lamanud imikule (jumal, jumal, jumal, jumal, jumal, jumal hoidku) peale lennanud. Või oleks Edeleraudtee süüdi olnud? Sest tige pisike piletimüüja ütles: " Te ju näete, et on konks on katki?" Ma ei näinud alguses ega ka siis, kui õnnetus oli juhtunud. Või oleks vastutanud see abivalmis isik, kes mul ratta üles aitas sättida?
Niisugune 20. juuni. Mõnes mõttes ikkagi traditsiooni jätkavalt õnnelik.

UPPUMINE.

2011-06-17T09:31:00.042+03:00

Olentihtilugu mõelnud: kuidas ometigi uputakse, sest mul oli just kujutlus, et hirmsasti hakatakse vehkima, rabelema ja karjuma. Et miks nad siis ei pööra selili ja ei lama lihtsalt rahulikult. Mina ise lähen ülepea vette ainult basseinis, kus hele põhi paistab ja ei tundu nii sügav. Aga kui laseks pähe mõtelda, et all on 5 meetrit sügavust, on lips läbi - ajab iiveldama. Mõnikord käivad Kalev Spas sukeldujad harjutamas. Küll on jäle, kui mingi must asi alt läbi ujub. Mis siis veel rääkida tumedatest looduslikest veekogudest. On vast mõte - üle järve ujuda, all umbes 30 meetrit musta sügavust. Samas rabajärve puhul tasub eneseületus ära. Kes on proovinud, saab aru, miks.

Aga uppumine käib tegelikult kiiresti ja vaikselt....

"Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Katrin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.

Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.

See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada."

Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt - Eesti uudised - Postimees.ee

TEATRIPILETI HINNAD.

2011-06-16T12:04:00.001+03:00

Teatripilet ei maksa kunagi ainult 10-20 eurot. Ei, ei! kui see nii oleks, oleks teatris käimine peaaegu tasuta! Piletihinnale lisandub kamaluga süütunnet, mitu vihku etteheitvat pilku, terake isikliku elu mõttetust, pisut valesti kujunenud kokkusattumuslikke kohustusi, terve hulk jõuetut raevu ja veel ühtteist kõrghinnalist, et ma mõtlen ikka, kui taaskord on kulutus tehtud, kas see on hind, mida ma maksta jaksan...

HALB TUJU JA HALB ELU...

2011-06-08T21:56:00.002+03:00

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)

HAIKALAROBOT.

2011-05-28T09:09:00.000+03:00

Viimastel nädalatel on Hubert hakanud kiitlema enneolematult võimeka ja peaaegu intelligentse, hiiglasliku, peaaegu terve maailma suuruse olendi loomisega. Ta peab plaani, kuidas ta kunagi suure mehena ehitab haikalaroboti. See imeriist täidaks kõik tema ja ta sõprade soovid. Absoluutselt kõi: alates soojast ilmast pulgakommini välja. Aga sõbraks olemine ühele 5-aastasele on üks ebakindlamaid olemisvorme. Teadagi!
Ja ühel hetkel, kui Hubert oli laskunud jälle haikalaroboti mõõdutundetute võimete kirjeldustesse ja kindlalt keelates millegipärast Estril tulevase meistriteose hüvede nautimise, ei hakanud Ester vastukaaluks veel võimsamat olendit sõnadega tekitama, vaid lahendas probleemi proosalise elegantsusega:
"Aga minu rühma lapsed tulevad ja söövad haikakalaroboti ära!"

KEVADHÄMARUS VÕRUS.

2011-05-24T09:24:00.002+03:00

Astusin õue ööbikute laulu. Jahe oli, aga mul oli vanaisa vana sinine jope seljas. Luisk oli eelmisest aastast taskusse jäänud. Eemal linna kohal rippus tume pilveriba, mille alumine külg oli oranzh ja ülemine sinine. Kui poleks olnud kumavaid õunapuuõisi ja maja ees sireleid, mis on kohe-kohe õnnesid täis õisi avamas, oleksin mõelnud, et see on mõni augustilõpu tujukas ja sünge pilvetükk. Aga ta oli seal puhtjuhuslikult. Lihtsalt oli.
Kõik õitses.
Mulle meenus üks metsavend, kellest ma tõenäoliselt olin kuulnud ligi kolmkümmend aastat tagasi ühes Võrumaa talus. Too metsavend oli tulnud selle talu aia taha ja vaadanud õuele. Oli olnud ähvardav ja tume oma õlal rippunud püssi ning teadmata sooviga. Rohkem ma sellest loost midagi ei mäleta. Küll aga on tunne nagu oleks see minu isiklik mälestus. Nagu oleks mina olnud seal kevadises hämaras aias ja korraga näinud seda meest. Vähemalt on mul kindel tunne selle koha suhtes, kus see võis juhtuda. Kas minuga või siis kellegi teisega. Pigem on see ikkagi kellegi teise mälestus, sest viimane metsavend August Sabbe hukkus 28.septembril.1978, kui ma olin umbes aastane. Tema hukkumis- ja tegutsemiskoht on minu mälestuste asukohast paarikümne kilomeetri kaugusel. Niisiis mingi väike ja täiesti ebareaalne võimalus võiks olla, et ta juhtumisi sattus, siis kui kõik õitses sinna kanti. Küsitav on muidugi, kuidas mina teda üksinda 8-kuuse titena näha sain? Seda esiteks. Teiseks. Ei pea ju rippuma viimase metsavenna müüdi küljes. Võib ju olla, et kõik see minuga ikkagi juhtus, aga mõni aasta hiljem ja see mees oli juhuslik jahimees. Lapsemõistus aga võttis ka kõneldud mälestused enda omaks – juhtub ju ka täiskasvanutega. Ja kui ma nüüd veel rohkem mõtlen ja juurdlen selle kevadise hämara aia äärse peale ning olnud asju veel segasemaks keeran, siis tundub, et see, kes seal aia ääres seisis polnudki inimene, vaids hoopis noor põder, kes eksis metsast taluõue ja jäi tardunult noort inimest vahtima.
Imelik, et see mulle kõik meelde tuli hetkel, mil ma seisan Võrumõisa hämarduvas aias. Ma katsun meenutada, kuidas nii? Ja tegelikult polegi midagi imestada! See metsavenna hingega põder kerkis mälust üles kotimeeste pärast. Kotimeestest aga, kes halbasid lapsi kotti pistavad, rääkisid need samad vanad (lapsena olid kõik täiskasvanud inimesed eranditult umbes 50-aastased) sugulased talust. Aga kotimees kargas jällegi välja viimases hädas ja täiesti ebapedagoogilistel kaalutustel oma isiklike ülemeelikute laste tarbeks.
Ühtäkki ajab mind naerma, kui elusad on lapsed ja kuidas mina olen üks oluline lüli selle elu tekkimisel. Ma meenutan nende uskumatult säravaid silmi ja see ülevoolav elu ajab mind naerma. Lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Samas kui surm on täpselt siinsamas kõrval ja ripub nagu tume pilv pea kohal. Kraks! Ma astun kogemata teo puruks. Ma võiks selle uskumatu erineva oleku – surma ja elu üle ja kui lähedal nad teineteisele seisavad kõva häälega naerda. Aga õnneks ma ei saa, sest kaela pigistab mingi kõva ja jäik võru, millel on 39 kraadise palaviku lukk peal.
Vanaisa toas riiulis on raamat, kus on sõnad:
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

ja see ka:

Miks nutad, ~~lillekapsas~~ lillekene,
~~homme sööb sind hobune~~ nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?

...

Kui ta lõunalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal tänu,
õis, siis vastu õhata!

(L.Koidula)

KESKÖÖPÄIKE

2011-05-21T00:06:00.002+03:00

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Mis mõtet on uuendustel ja aktiivsetel vormi muutmis otsingul teatris ning kunstis üldse?
Võiks ju rahulikult kulgeda ja mitte seada eesmärgiks millegi enneolematu leidmise, sest kõik muutub ju niikuinii. Kõik muutub ja kunst koos sellega. Kunst on pigem olemasoleva peegeldus kui olemasoleva muutja või on ta üheaegselt see kui teine, sest igal ajahetkel tekib keegi, kelle jaoks kõik endine on lihtsalt talumatu ning ükskõik mis muu on parem, kui see, mis hetkel on. Lihtsalt liikuda! Liikuda eemale sellest, mis praegu on. Uuenemisest saab omaette väärtus. Futuristlik põhiväärtus. Tähtsusetuks jääb küsimus, kuhu poole minna. Võib-olla on progress, aga võib ju ka regress olla – üks liikumine kõik. Eemale hullust ajast. Oli ikka päris hull aeg see 20.sajandi algus. Mitte, et meie praegune rahutu aeg parem ja mõistlikum oleks, aga inimesed on kuidagi kogenenumad ja harjunud hullustega ning ilmselt ka sellega, et pääsu nagu polekski: inimkond on jäänud ikka nii ahistatuks ja piiratuks nagu ta alati on olnud...
Nii mulle tundubki, et futuristid, hoolimata oma tehniliste uuenduste lembusest, oleks ikkagi samal kohal tammunud. Isegi siis, kui neil mingit moodi olekski õnnestunud hoida end aktuaalse põhivooluna kultuuris. Säilitada tempo, mis oli 100 aastat tagasi, kui futurismi loojad tohutu kiirusega ja tagasi vaatamata eemaldusid kõigest olnust. Või õnnestus neil ikkagi hoida end olulisena: tehnikaimed ju jätkuvad. Nimetamise küsimus ja sisulist tähtsust ei oma. Kunstis peaks aga me nüüdseks kõik omadega olema sõnul kirjeldamatutes ja mõttes mõeldamatutes kaugustes. Aga ei ole ju. Pakutakse ikka ja jälle lühendatud-tihendatud kiirvariante klassikalistest ning muudest tunde- ja mõttekasvatuslikest teostest – midagi nii öelda surematule hingele. Hoitakse kiiret tempot. Küllap sellepärast, et saaks kiiresti edasi tootma ja tarbima minna või siis mõnel juhul uusi tehnilisi imetooteid välja mõtlema minna. Progress ei peatu, aga areng hinge ja inimesena küll. Kuigi, kes seda nii täpselt teab ja plusse ja miinuseid välja arvutada oskab: kas on regress või progress see pidev uuendustejanu. Vähemalt on ikkagi valikuvõimalus.
Et ei pea tarbima "Kajaka" essentsi 20 minuti jooksul, vaid võid lasta seda manustatada ka ühe suure terviku osana. Ibsenist, Shakespeare'ist ja kõikidest teistes rääkimata. Ausalt, isegi Lumivalgekesest on kahju, vaadates neid hirmsaid tihendatuid paarilauselisi tänapäeva väljaandeid muinasjuttudest. Siiski on säilinud vägagi elujõulistena isikud, kes ei piirdu progressiga vaid peavad tähtsaks ka arengut. Lisaks ehk ka inimlik soov olla mõistetud, omada õigustust selliseks olemisel nagu ta just. Põhjus! Suur eluaegne püüe: jõuda iseendale päris lähedale. Ja see võib päris pikalt aega võtta.
Saan nii aru, et Valdes mõtestas liikumise ideed siiski ebafuturistlikult, tahtes liikumisele anda sügavama mõtte. Inimese aktiivne kehaline liikumine võib vaimule midagi tähtsat juurde anda. Ta toob näiteks Nietzsche ja Walt Whitmani. Futuristliku masinaülistust ta ei jaga ja peab seda inimesele kahjulikuks. „Tootmine masinaga ja reisimine uueaegseil liiklemisvahendeil on võtnud inimeselt isikliku vastutuse ning otsese kokkupuute ainega. Ta on saanud jõuetuks fatalistiks. Ta produtseerib masinaga ja elab oma tragöödiaid masinaga. Inimene ise pole enam midagi. Kuid on tarvis midagi olla, et midagi korda saata.“
Nii oleks ka nagu lavastus kaheks jaotatud. Esimeses vaatuses eksperiment ja otsingusoovid: abstraktsete lõikudega puhas kunst, mida on hea nautida kui täiuslikult väljapeetud omapärast vormi. See on proov mõista. Ja siis tuleb Rain Simmul ja naerab selle „elutöö“ pingutatult, tehtult, pettumust varjavalt välja. Teine vaatus on justkui protest masinlikkuse vastu ja kinnitus, et tõepoolest on tarvis midagi olla, midagi korda saata. Olla hingega inimene. Mitte klaver, mis/kes saab ka väga hästi mängitud inimeseta.
Gordon Craigil on muidugi õigus, et näitleja – „ülimarionett“ - suudab oma liikumise tüpsusega paljugi edasi anda. Aga kõik see võib olla petlik ja paljuski vaesemaks „naturalismita“ jääda. Kehakeele mõtestamine ja sõnastamine. Ja küll on põnev kuulata teise inimese mõtteid, mida võib küll keha järgi mingil määral aimata või täiesti mööda panna. Mulle meeldivad sõnad väga, eriti salajased.
Aga visuaalsed vormid on nii paigas, õigustatud ja eksimatutes vahekordades, et võiks isegi arvata, et Lea Tormise geomeetrilise mustriga sall videoprojektsioonis pole juhuslikult valitud:) Iseäranis avaldas muljet punase rütmiline ilmumine. Punane tuleb siia must-valgese maailma siis, kui millestki hakkab küllalt saab. Aitab küll! Näiteks, kui saab piisavalt teatriklassika tõlgendustest ja vormi konsentratsioondemonstratsioonist. Siis muutub kõik lihtsaks ja groteskseks punaseks põrguks. Või kohvikustseeni üha korduv lõppfaas. Punane on nagu brutaalne ja labasevõitu vägivalla sümbol.

Ekspressionistlik stiilinäide.

Niivõrd kui lavakujundus on monumentaalne, sedavõrd loovad kostüümide paljusus ning nende pidev vahetamine erutava dünaamilisuse. Henri Matisse ütles – küll maalikunsti silmas pidades, aga arvan, et üks tunnetuslik kalkulatsioon kõik see visuaalne värk, eks: „Kompositsioon on kunst väljendada maalija tundeid tema käsutuses olevate esemete dekoratiivse paigutuse kaudu.“ Lavastuse kunstnik on andnud kõik vahendid, teisele kunstnikule, et too saaks näitlejate ja kujunduse kaudu väljendada kõik olulise, mis ta tahab. Dekoratiivsus muutub psühholoogiliseks väljenduseks, luues nii uue dekoratiivse vormi.

Näitlejad „töötavad“ vahenditena hästi. Eriliselt südamesseminev ja hingekriipiv on Anne Reeman! Miks olen siin ja miks ei ole ma kuskil mujal! Kelle kirjutatud? Kõlaks nagu Marie Under, aga kavalehel kirjas teda pole. Ei tea. Reeman on esimene, kelle mina avatakse ja see mõjub ootamatuses nii tugevalt. Ja muidugi on „sellises eas“ naised väga huvitavad ja valulised. Tragöödiaid end täis imenud ja istuvad nüüd selle kõige otsas. Hirmus. Minu meelest on see kõige haavatavam inimeseks olemise vorm, mis üldse olla saab. Kui see iga – 50 kuni 65 või? - läbi saab ja inimene on ilmselgelt vana, siis oleks nagu jälle lihtsam. Selline isiklik hirm! Eks ma saan näha:) Alandlik-viisakas (et jumala eest kellegile tüli ei teeks) naine, hoolimatult ja jovaalselt võimukas Arkadina ja siis see pettunud naine kohvikust. Ilmselt viimane variant: selline valuline ekspressivne ohkimine on mulle loomult väga südamelähedane.
Elisabet Tamm Niinana ja kunstniku naisena on Reemani tegelaskujude noorem versioon. Pole veel nooruse tõttu nii ekspressiivne. Tema tegelased on ka kõik muidugi kohutavalt kannatavad, aga nende peale tuleb mitu korda rohkem mõtelda, et näha nüanse. Neile on antud väga inimlik ja otsiv mõõde, see tähendab raskesti tabatav.
Aga selle lavastuse parimad marionetid on Külli Teetamm ja Rain Simmul – keha töötab ja tundeväljendus tuleb järgi. Õigupoolest läheb ristivastupidises suuna. Keha ja vaimu kontrast. See metsik lahknevus paneb nad masinlikult liikuma. Tekib huvi, miks üks olend peab nii pinges ja jäik olema? Mis saladus tal on? Mõttepaljastuseta olekski see saladuseks jäänud, nii et võib-olla mitte päris Gordon Craigi nukk, kelle keha peaks kõnelema sõnadeta oma lugu. Mulle aga just meeldis selline terav elusa ja elutu kontrast.
Mingit sellist kontrasti pole Alo Kõrves. Usun, et seda pole ka taodeldud ja ta ongi varjamatut elu täis. Nagu ka Indrek Ojari juttu laulev meesterahvas, peiar ja ka kohvikustseeni hajameelne, kuid ikkagi pisut koomiline igatseja on tüübitäpsed ja ära tuntavad. Kõigil kerge sõbraliku tögamise maik juures. Ongi naljakas. Simmul oleks ju võinud ka oma lollaka töllmoka ilme pärast, mis ta näole kohvikus laskus. Aga ei ajanud naerma. Õudne oli (heas ja raputavas mõttes) – nagu surnu või elus nukk.
Andero Ermelil on küll sisuliselt tähtsad rollid, aga miskipärast jääb tähtsusetuks ja mulle meenub ta koos punasega, kusjuures punane tuleb esimesena.
Veiko Tubin, kui ära unustada see hirmus püüdlik setu murdes rääkimine, siis jättis ta väga imposantse mulje. No oli ka võimalusi: „Põrgu“ naljamängus, Treplevina ja siis see isane inimene kohvikus.
Ja siis muidugi Helene Vannari pikk, ilmekalt naiivne, hüplik ja koomiline ümberjutustus Gustav Meyrinki Golemist. Nii nagu võiks rääkida üks vana inimene või laps, kes peaaegu juhuslikult satub tuumani. Kogu lavastuse sümbolistlik, seal juures ajastutruu kokkuvõte: vaatad iseennast kõrvalt, näed iseennast nõnda päris täpaselt ja detailselt, aga pärast saad justkui õnnelikuks.

SALASÕNA: M A G Y A R!!!!!!!!!!!!!

2011-05-05T18:03:00.001+03:00

VÕRUMÕISAS.

2011-04-26T11:09:00.002+03:00

Keskmiselt vana, kolearmas maja väga vana õunapuuga.

3-AASTANE

2011-04-23T16:38:00.000+03:00

Sa tahad praegu üht, aga täpselt samal hetkel hoopis midagi muud.
Kuidas küll sinu juuksed saavad ühtaegu patsis olla, aga samas lahtiselt lehvida?
Kuidas sa saad samal ajal ühest tassist kefiiri juua, aga täpselt sel hetkel kindlasti tassist ka mahla?
Kuidas küll sulle mahub korraga kolm kleiti selga, siis veel üks seelik ja püksid takkaotsa?
Kas meie muutsime sind eneselegi märkamatult "õigeks" tänapäevaselt roosamaiaks tüdrukuks?
Kuidas sa oskad üks hetk hirmsat kurja häält teha ja kohe siis tuleb igatsus anda pehme "muts"?
Et sa elaks 133-aastaseks, aga et sa päevagi vanaväsindlollkurb poleks!

MEIE LASTE ANATOOMIA JA MUUD ISEÄRASUSED.

2011-04-22T09:34:00.000+03:00

Hubert: "Kumb tuli enne, kas aju ja alles siis tehti pea ümber?"
Ja Estril on käsivarrel hoopis liiklusmärk, muidugi mitte sünnimärk, eks.

OLEKS OLNUD OLEKS.

2011-04-11T23:40:00.002+03:00

Ju siis on ikkagi mingi iva gripivaktsiinil.
Olles kogenud poolteist nädalat grippi hirmsa palaviku ja sellele tüsistusena järgnenud südamehaigust (pean veel 3 nädalat rohtusid võtma, aga tegelikult tunnen end 2 kuud hiljem üsna paranenuna), siis äkki ikka on vaktsiinil mingi iva. Mingi määral kahandaks õnnetu juhuse võimalust. Kuidas läks nii, et lapsed ja Kaarel õnnelikult pääsesid? K arvab, et küllap nad põdesid seagripi kergelt ja märkamatult läbi kunagi sügisel, siis kui me kõik suvest tulnuna omasime tugevat immuunsust. Iseäranis mina, kes ma sügistalvel isegi nohusse kordagi ei jäänud. Siis nüüd veebruari algul, kui nemad kolmekesi kenasti juba kaitstud olid, vedas minu jõuluaegsest doonorlusest nõrgestatud süsteem alt.
Kuidas asjad ja olud, millest ei oska arvatagi, omavahel nii seotud võivad olla. Poleks ma otsustanud verd anda, poleks olnud nõrgestatud organismi, poleks olnud seagrippi, oleks ehk saanud vältida seda jura va Rakvere massuurikatega. Aastasest spordiklubi lepingust tuleneva kahe kuu raha vastu taevast laskmisest rääkimata. See on haigusest tuleviku poole. Teisele poole mõtelda, miks ma pean vajalikuks doonor olla, võiks jõuda põhjuseid, seoseid ja "süüdlasi" otsides mitu põlvkonda tagasi. Põnev, eks ole.
Aga kevad on tõesti käes ja spordiklubis uputab naistest, kes järsku on miskipärast jõudnud tarviduseni vastu suve midagi otsustavat ette võtta.

EDU. Tartu Uus Teater

2011-04-10T16:07:00.001+03:00

Kuidas saavutada edu? Kuidas saavutada absoluutne E-seisund? Ja siis? Mis saab edasi?
TÄHELEPANU!
Tegemist pole koolituse ega selge komöödiaga. See on psühhedeelne draama edu-gurust ja tema koolkonnast. See on punk-lavastus neile, kes ei tea, milline õige teater kindlasti olema peab.
Esietendub Genialistide Klubis 17.02.2011
Mängivad: LEINO REI, KRISTEL LEESMEND, NERO URKE, MART AAS, TÕNIS LEEMETS
Autor-lavastaja MART AAS
Muusik TÕNIS LEEMETS
Kunstnikud IVAR PÕLLU ja KRISTEL LEESMEND
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI
Suzuki-treener KADI TUDRE

Etendus tervikuna oli vastavalt eessõnale mulle sobilik: ma nimelt ka ei tea, "milline õige teater kindlasti olema peab". "Õige teater" on ikka jõle puine ja sisutu väljend. Aga siiski. Teater, mis on hea peaks mind psühholoogiliselt köitma, samas omama abstraheeritud vormi, ajuti ka detaili minevat inimlikku väljendust ja väga hea oleks - aga kui pole, siis mis seals ikka, kui lavastuse põhiidee motiveeriks uut moodi arutlema või mõtisklema.
Lavastusel on väga ilus ja väljapeetud vorm. Kohe algusest peale. Neli mustades viigipükstes ja valgetes triiksärkides kuju liiguvad täpselt mõõdetud vahedega ruumis edasi-tagasi. Vahel joostes, vahel kükitades, aga igal juhul perfektse rütmilisusega. Vaata ja ole hüpnotiseeritud. Nagu skriinseiverit jälgiks. Mulle isegi tundus, et kui SõMu (Tõnis Leemets) sisenes ja rääkima hakkas, toimus taustal "liikuvates elementides" mingi ajutine tardumus, et siis taas hakata kiiremini liikuma. Kui arvuti hibernation state'ist välja tuua, tekib korraks teatud staatika ja siis teevad elemendid meeleheitliku sööstu, justkui üritaks endist seisu taastada... ah ükskõik. Pole oluline. Või kui siiski on, siis ma võtaks seda kui sümbolistliku võtit lavastusse: masinlikult täpsuselt välja töötatud valem ei ole ikkagi absoluutselt kehtiv, kui asjasse sekkuvad inimese närvid. Sel hetkel mõistsin: on ülimalt suur tõenäolisus, et olen sattunud esseelikku lavastust vaatama, kus pole kindlalt jälgitavat lugu. Öeldi ju et messiboks ja mis säärastel üritustel muud ikka tehakse, kui hüütakse tõdesid ning vaimukusi välja ja katsutakse tarbijat neid uskuma panna. Selline paras küpsuskirjandi teema ka ju!
Ja kui nad seal aegluubis neljakesi publiku poole astusid nagu Rakvere Teatri "Elu ja kuidas sellega toime tulla" (ka edukuse probleemid) trupp oma lavastuses, ja nimetasid kordamööda suurepäraseid omadusi, mida iga inimene enda juures näha tahaks, kasvõi mõndagi neist, olin kindel, et nüüd järgneb arutlev kirjand "Edu kui selline!" Niisiis hulgaliselt häid iseloomuomadusi on vaja, aga tõeliseks eduks jääb sellest ikkagi väheks. Rraha, raha on oluline! Aga kas mitte see, kui inimene omaks mõnda väljapakutud omadustest tõhusat kombinatsiooni (näiteks siirust, mis end ei kahjusta ja serveerimisoskust) polegi eelduseks, et raha tuleks, mis mühiseb ning koos sellega ka mõjuvõim. Samas, kui raha ebameeldiva ja lolli inimese käes võib anda küll võimu, aga ei pruugi tõsta inimkvaliteeti. Või mõtleski Mart Aas siin kritiseerida kohati levivat edukuse mõõdupuud, millel on selgelt välja kirjutatud ühikud peal? Ei usu, et raha ja vaimu vastandamine oli vaid sujuvaks üleminekuks telesaatesse, kus visatakse nalja maksupoliitika ja lätlaste üle, ega ju.

Armastuslugu on olemas.

Saade läheb hakitult eetrisse - otse vaatajate pähe ja tasapisi ilmuvad inimliku loo killukesed. Alguses ei oska aimatagi, sest tükikesi on nii palju ja enamus ei sobitugi hiljem lõplikku kuju saanud endise lätlase Ozolsi (Leino Rei) ja Kristelsi (Kristel Leesmend) armastusloosse. Pildikesed sellest, mis on edu ja kuidas ühe edutus võib olla teise edu on huvitav vaadata ja need vist on mõeldud puändi toetamiseks ja selgituseks, kuidas edu-guru oma järgijad leidis ning mis sorti mees tema üldse on. Aga need mõjusid ka eraldi võetuna väga hästi. See on see, mida võiks nimetada psühhedeeliliseks. Vingelt tehtud ja kui aus olla, siis neis mälupildistseenide sisu ja näitlejate mäng erilist tähtsust ei omanudki - nii võimsalt mõjus valgus ja heli. Guru poolt hästi unustatud läti mängufilmi helikatkend, mis tõestas, kui palju loeb intonatsioon. Kui tõlget poleks projitseeritud, poleks iial arvanud, et jutt käib ülimalt tõsistel teemadel nagu aktsiate ostmine ja investeerimine. Vaimukas, vaimukas!

Ja kerkib üles hästimüüv vastandus: naine ja mees. Ei saa sellest üle ega ümber, isegi kui naine on rõhutatult meeste riietega androgüünseks (mida Kristel Leesmend välimuselt niigi on) moondatud. Vana tüütu, vastamatu küsimus, mida naised tahavad ja miks nad nii erinevad peavad olema normaalsetest inimestes. Miks nad peavad passiivsed ja malbed olema ja nende suurim võimalik saavutatav edukus on täiuslik välimus. Kõlab nagu ühe feministi kibestunud nurin, et naine on pandud alavääristavasse osasse. Summa sumaarum on mehed jõulisemad ja targemad. Seetõttu võiks mõistetav olla, miks eduteemalise lavastuses on 3+1 meest ja naine. Aga seda enam oleks võinud lasta Kristel Leesmendil näidata ka tugevamat ja häälekamat poolt. Või poleks see siis enam naise edu (siin siis armastatud mehe kätte saamine), vaid inimese edu, mida ülejäänud kolm niigi eksponeerivad? Jumal tänatud, et on olemas Jegor (Nero Urke), kes oma graatsilise neurootilisusega on kohati palju rohkem naine kui päris naine ongi. Olgugi tal mehelikult sügav tämber ja vajadusel lisatud rohmkamad liigutused. Selle isiksuse vastuolulisusega mahendab tublisti lavastuse mehelikku üheplaanilisust. Inimene on inimene ja see juba iseenesest on olemise edulugu.

ENESEÜLETUS.

2011-04-01T12:25:00.002+03:00

Linnateater paiskas täna kell 11 müügile maikuu piletid - iga kuu esimesel kuupäeval panevad nad teatavasti müüki järgmise kuu piletid. Ei tea, mis mulle pähe lõi, aga mingis meeltesegadushoos leidsin end keset metsikut ja vihast võitlust. Ja eneselegi üllatusena väljusin sellest õudusest "Keskööpäikese" piletiga esimesse ritta!
Kuigi praegu vaatan piletilevi.ee-st, et tegelikult käis võitlus tõenäoliselt "Kes kardab Virginia Woolfi?" peale ja "Keskööpäikese" pileteid on jalaga segada...
Miks ma siis kannatasin ja läbi elasin tohutuid raskusi? Aprill, aprill!!!! :)
Noh, vähemalt on mus jälle võitlusvalmidust.

MIS SIIN ENAM VIRISEDA - NÜÜD ON NII NAGU ON!

2011-03-31T14:14:00.000+03:00

Siit leidsin

PIMESTUS. Elias Canetti.

2011-03-30T15:02:00.001+03:00

See on kirjanik ja mõtleja, kes on mulle tähtis olnud üle kümne aasta. Täiesti juhuslikult sattus ükskord Võrus, kodus käies, mulle kätte 1983. aasta LR sarjas ilmunud "Maailm peas". 1999.aastal. Enam ei mäleta, mis mind, õigemini ikka meid (elasin tookord Kristiinaga Gonsiori tänava ühikas) seal täpselt köitis. Võib-olla alateadlik tunnetus raamatutegelaste isoleeritusest ja paralleeli tõmbamise võimalikkus meie endi olekuga. Nii veidrad ja hullud kui me siis olime ja ma ei pea siin silmas hullust, kui nooruse meeletusest sündinud ülemeelikuid uperpalle, vaid ikka päris-päris meditsiinilise terminiga määratletud hullust.
Kas üldse oligi võimalik mõista autori mõtet, mõtlen nüüd, just värskelt romaani kõiki kolme osa lugenuna, 1/3 tervikust. Pooled tüübid pidid ju teadmata jääma? Ei tea, mis ma näiteks sellest tulisest naisepõlgusest ja vihast arvasin, kui polnud lugenud sinise tärgeldatud seelikuga Therese pikalt kirjeldatud siseheitlustest. Kolmandas osas antakse mõista küll, et ta on väga madala intelligentsi, kuid samas väga raha- ja meelitusteahne on, aga see pole ju põhjus, et naisterahvast nii hirmsati põlata. Aga kui täielik pilt Theresest käes on, on igatahes arusaadav ja mõistetav, miks öeldakse: "Kõva kui kivi, kõver kui jõgi, kuri kui naine, nii kuri ja nõme." Või Peter Kienist? Viimases osas jääb temast mulje, nagu oleks ta pelgalt irratsionaalselt motiveeritud isik. Rääkimata kõigist neist, kel küll õnnestus mehena sündida, kuid kes ometigi ei pääsenud inimlikust madalusest ning piiratusest. Jumal paraku...
Seda, miks keegi neist ilgetest ja grotesksetest isikutes just selline on, Canetti ei seleta. Kui, siis abstraktselt ja üldistavalt. Lihtsalt kirjeldab. Ja kirjeldab naljakalt, kuidas erinevate tüüpide kujutlused maailmast ja iseendast toimivad reaalses maailmas ning kuidas need kujtluspildid teiste kujtluspiltidega kohtudes kõikuma löövad ning siis meeleheitlikult endist seisu üritavad saavutada.
Aga mis on reaalne maailm? Kas see, mille moodustavad võimalikult paljude isikute maailmapildi ühinemiskohad? Justkui koopas erinevates kohtades istuks kamp tegelasi, igaüks vaatab varju, kujutleb, mis seda heidab ja hakkab selle poole pürgima. Sõgedalt ja pimedalt üksteist tallates ja tõugates. See on inimeste suutmatus ja tahtmatus kokkuleppida. Ja mis kõige hirmsam, pole vahet intelligentsus- ja haridustasemel - kõik on ühtviisi juhmid ning näevad ainult oma varju kuju ja sellest tulenevat suhtelist ideaali.
Õudne raamat, aga väga naljakas....

Üks väga vana ajalehefoto Palmisaalist, mis õigupoolest asjasse ei puutugi.
Aga on tore meenutus ammusest ajast, mil me naersime - ega suutnudki lõpetada -,
kuidas Georg Kien ütles Theresele:"... Armuline proua, lubage, et ma kui küdi
teie kätt suudlen..." Jube naljakas oli! Aga miks? Ei mäleta.
PS Kristiina andis mulle nime Külmjalg.

HERÄMINE.

2011-03-20T22:24:00.000+02:00

sõnad Mari Kalkun

Ma olõ siin
ütski tuul minno ei saaq.
Ma saisa siin
laugõ iin kogo maa:
lindlõs valõvat tuld ja
all tugõvat mulda
vaikis valu
ja kuld jääs kaugõs.

5 AASTAT TAGASI.

2011-03-17T23:24:00.002+02:00

Vaatasin hämarduvale Sõle tänavale. Nägin mööda sõitvate autode tulesid ja soovisin kõigest hingest ühega neist kaasa minna.
Ära siit!
Rahulikult koju pikutama või midagi...
"Homme peab see läbi olema! Homme on see läbi!"
Oligi. 36 minutit enne homset sain ametlikult Huberti emaks.

MÄSSAJAD. Andres Noormets 2009.

2011-03-07T14:55:00.000+02:00

Tegijad
Autor: Roy Strider
Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus: Andres Noormets
Osades: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling.

Pärast etendust koduteel meenus mulle järsku, et väljaprinditud pilet nime ning isikukoodiga võeti ju mult ära! Miks?! Juhuslik või teadlik jälgimisõhkkonna loomine? Ja miks siis ainult neilt korjati tähtsate andmetega paber ära, kes olid tulnud enda prinditud piletiga, aga mitte neilt, kes olid pileti ostnud nö näost-näkku kuskilt piletimüügipunktist. Miks just mina pidin oma täpsed andmed avaldama? Pea hakkab neist probleemidest valutama! "Pea valutab!" nagu ka ikka ja jälle üks või teine tegelane etenduses kurdab. Need probleemid, probleemid, need pseudoprobleemid!
See kamp laval, elust vist peaaegu punktuaalselt maha kirjutatud seiklustega, justkui ootaks ja ihaleks mingi jõu sekkumist, et omada põhjust võitlemiseks. Et oleks kellele või millele vastanduda. Inimese olemine pelgalt olemise oleks ju tühi ja isekas. Võitlus ja mäss õigustaks või õilistaks ning mõtestaks eksistentsi. Aga selleks on vaja vaenlast ja kui teda pole, siis tuleb ta luua!
Nii saab toimik täis dokumendifotosid, lakoonilisi juhtumikirjeldusi ja uurimisaluste pisut emotsionaalsemaid ütlusi. Salaja ja sordiini all avaneb see publikule. Ainuke, kes publikule end näitab ja päris-päris lähedale tuleb on Pisi-Inga (Marta Pulk). Veel toimikuta, veel peavaluta?
Teised aga on tõsiselt võetavad tegijad, kelle põhjendatud ja mitte lapsikult naeruväärne vastuseis eeldab ohtlikku vastast. Keda või mida siis? G8 näitks? Lubage naerda. Lubage küüniline olla. Lubage ironiseerida.
Sest tegelikult on G8 ju iga kergelt ja mõtlematult ostetud toode; iga nurin, mis tuleb väikse elektrikatkestuse kohta; iga päästetud elu, mis oleks "loomulikes" tingimustes hukkunud; iga väike ja elementaarsena tunduv mugavus. Kes peale Roy Strideri ja veel mõne üksiku veidriku võtaks endale vabatahtlikult alla nö inimväärikuse piire toimiva elu? Selle nimel, et jätkuks ka teistele. Eks ole ju küllalt arvutatud, et muidu kuidagi ei klapiks, kui kõik maailma inimesed elaks Euroopalikus mõistes keskmiselt hästi. Nii palju siis G8 pseudoprobleemist.
Reaalsem mure- ja protestiobjekt on igaühe õigus meelt avaldada, nii et politsei mingeid sanktsioone ei kasutaks. Sõna- ja teovabaduse piiri kompimine. Piiri provatseerimine. Aga mõeldagu, et Saksamaa ei ole Valgevene või Hiina Rahvavabariik. Mõeldagu, mis juhtub neis riikides, kui kellegil peaks pähe tulema mässata ja kui paljudel see üldse tuleks pähe. Kõik see tundub puha jaburdus, kui vaid võrrelda. On ju selge, et tohutu hulk inimesi, kes heidab laagrisse ja suust suhu hakkab levima jutt vaenlasest-vastasest, siis on ju arvata, et selline arutult üles köetud rahvahulk võib olla ja kindlasti ka on ohtlik, ebameeldiv, tüütu ka massiliikmeile endile. Seal, kus tegusid tehakse teo enda pärast ja mitte sest, et sel mingi sügavam mõte oleks.
Nii tundub dramaturgiliselt väga hästi õnnestunud, et etenduse jooksul peaaegu märkamatult keriv ja muude olukirjelduste ning ajuti mõningate õilsate ja idealistlike unistuste sekka kadunud paranoilisus, korraga justkui paisu tagant välja pääseb ja pinget, aga ka nalja ja elevust tekitab. Tervitatav eneseirooniline lahendus, kus hullus saab ootamatult kõrge lennu. Vaprad mässajad avastavad end olevat ühtäki suures ohus reeturist eestlase majas. Ohtlik reis neil, tõepoolest! Õnneks pääsetavad ikka põgenema. Aga ainult selleks korraks!
Selgub, et Rostockis käinud sõpruskonna seas on tõeline nuhk ja vastane, kes hiilib pimeduses sinise e-sigareti valguses. Vaenlane siis ikkagi ründab, aga ootamatult seest poolt. "Revolutsioon õgib oma lapsi"!!! Arukaotus ründab eelkõige arukaotajat.
Ühtlasi saab selgeks, miks Pisi-Inga ainukesena alguses kõrgelt lavalt, kardina tagant alla tuli. Tema ja reetur Ruben (Lauri Kink), kel õnnestub ses seikluses ellu jääda!
Teatud põhjustel, mäletan väga hästi Andres Noormetsa "Mässajatele" eelnenud lavastust "Ballettmeistritit". Mäletan ka mõningaid lavastamisplaane, mis Noormetsal tol korral olid, aga "Ballettmeistris" siiski esile ei tulnud. Näiteks, alustavad näitlejad ilmekalt jutuvestmist - nagu sõbrale räägiks - ja ühtäkki ongi see tegevus käes ning just praegu siin see toimubki. Siis jälle kõik vaibub. Ja jälle! Laine laine järel loksuvad kenasti ja orgaaniliselt sündmused videoklippidesse sisse. Ja videod pole mingid eraldiseisvad teosed, mis ripuvad arusaamatutes kõrgustes, esindades vais oma suurt ideed, kuid jäädes nii juhuslikeks virvendusteks. "Mässajates" on aga terve lavaruum üks suur mitmemõõtmeline ekraan, kus näitlejad on hästimonteeritud dokumentaalteose objektid.

KÜÜNLA ASEMEL.

2011-03-01T21:31:00.008+02:00

1.märtsil on Väikse Pungi surma-aastapäev.
Tema, kui näkkusülgamise ja arutu ning irratsionaalse solvamise suurmeistri mälestuseks, lubage esitleda: mõningad mõnitused! Sellised väikesed, vastikud, süütud ebameeldivused Jaadla, Peebu, Suurkaevu aadressil. Ehk siis:
"Paneme punki!"
Nüüd on paha aur väljas ja teatud kompensatsioon saadud. Mingil määral.

Punklaulupeo orgkomitee liige Inge Peebu ei avalda särgifailide saladust ka kõige jõhkramatest ülekuulamismeetoditest hoolimata. Täpsemalt siin.

Orgkomitee üldkoosolek (Andres Jaadla, Inge Peebu, Ain Suurkaev ja kuradi kahju ikkagi - ka Üllar Saaremäe).

ARUSAAMATUD ÕPPETUNNID PUNKLAULUPEOL.

2011-02-25T19:58:00.061+02:00

EESSÕNA.
See lugu puudutab mind väga ja viis mitmeks nädalaks rütmist välja ning sai lõpp-paugu täna.
Ja mul on tungiv vajadus asi võimalikult lühidalt, konstruktiivselt ja külmalt kokku võtta. Mõista, mis juhtus. (Miks mul seda vaja avaldada on ja kas see mitte pisut väiklane, kuid samas jõuetu kättemaks pole, on omakorda teine küsimus nii nagu ka see ikka ja jälle kerkiv suhtlusinvaliidsuseprobleem, mis mind kimbutama kipub. Kuigi ma maksimaalse teadlikkusega hoian leplikku ja vastutulelikku meelt, siis miks ikkagi minu "antud parimast" ei piisa?)
FAKTID.
Eesmärk: kujundada Punklaulupeo särk. Tähtaegselt.
Saadan trükikotta nõutud ajaks failid.
Trükikoda teatab päev hiljem: failid pole õiges formaadis.
Teatan tööandjale, et mul võib rohkem aega minna, kui ettenähtud. Ränk viga, sest tegelikult sujub kõik. Kuid kunagi hiljem selgub, et tööandja on mõistnud mu teadet, kui ultimaatumit ja eeldab, et ma keeldun edasi töötamast?!Tehakse järeldus, et minult tellitud tööd ei saa õigeaegselt kätte, järelikult on vaja kellegilt teiselt tellida. See on arusaadav. Korrektne. Kõik klapib siiani.
Aga!
Selgusetuks jääb, mis asju mina siis ajasin ja miks kinnitab trükikoda, et särgid on minu kavandite järgi tehtud, kui tööandja väidab, et tellis need kelleltki teiselt.
Siin on mingi hirmus loogikaviga! Kas siis tõesti ainult minu arvates?
PIKEMALT.
Faktid a ja b ja c, mis on lihtsad ja selged nagu matemaatika, kuid mis kokku annavad harutamatu lõngajupisasipuntra nutupunasilmses marinaadis. Miks? Milles tegelikult asi on?
Esiteks.
Reedel, 4. veebruaril, kirjutasin Inge Peebule, kes on kontaktisik:

Näed, ei saa telefonitsi ühendust. Mis teha...

Aga see on kollase lisandus. Läks vast pisut stiilipuhtamaks?

Kui üks või teine heaks kiidetakse, saadan kohe faili särgitegijale ära. Ütle, kas tehakse ikka naiste ja meeste särgid eraldi? Erinevad suurused ikka?

Esmaspäevaks saan kettide, helihargi ja luku komplekti kokku. Aga siis on nii, et ma pole kättesaadav kuni neljapäevani. Neljapäeval võiksin asjad ja info üle anda. Kas sa saad tulla?

Ma muidugi pean teid kõiki usaldusväärseks. Kas teie mind peate? Kui jah, kas võiks lepingu teha? Oleks motiveeritum ja kindlam tegutsemine. Ma oman küll teatud entusiasmi fanatismi varjuniga, aga paraku on elu nii läinud, et ka mind seovad nö väikekodanlikud kohustused. See tähendab, kui ma tegeleksin selle asjaga täiel rinnal, kiirelt ja efektiivselt, siis tähendab, et mul võiks olla kindlust vähe tagasihoidliumalt tegelda asjadega, mis mulle reaalselt raha sisse toovad. Mõistad? Mingit kindlust või garantiid kasvõi teatud protsendi osas tahaks. On see võimalik? Või siis selgitust, uidas olukord on ja mis minu seis on?

Mari-Liis

Lakooniline vastus:

Tere Mari-Liis,

särkidega on nüüd küll selline lugu, et nende detaile on tootmise tarbeks vaja hiljemalt esmaspäeva hommikul.

Kena nädalavahetust soovides,

Inge

Teiseks.
Ma sain "hiljemalt esmaspäeva hommikul" (07.02.) kavandid trükikoja ftp-sse laaditud.
Esmaspäeva õhtul selgus, et trükikoda pole failidega rahul ja ma peaks need õigeks sättima. Kogenematust teadmatusest hindasin töömahtu üle (tegelikult on tegemist imelihtsate liigutustega, aga kui ei tea, siis võtab teada saamine oma aja) ja tegin ränga vea saates sellise kirja:

Asi on nii.

Kui oli kena plaan täna-homme särgid valmis saada, siis see unistus paraku pole võimalik. Üks on kujunduse tegemine, teine selle sättimine õigeks masinate jaoks... Vot see viimane osutub minu teadmatuse tõttu aeganõudvaks.

Saab küll kiiresti, aga sis on jällegi nii kole, et võimatu vaadata. Aga kui valida turismimessi ja laulupeo enda vahel, siis ma valiks viimase. Selleks ajaks -ammu juba varem - saaks kindlasti failid õigeks rihitud.

Asja kiirendaks, kui saaks logo vektorgraafikas.

Nii on...

Aga kes vajab sellist kurtmist ja abituse tunnistamist? Pealegi ma ju uurisin ja katsetasin edasi. Suhtlesin ka aktiivselt trükikojaga.
Sellele kirjale ma vastust ei saanudki. Küll aga teatas trükikoda reedel, et kõik on korras ja särgid saavad valmis 14.veebruaril. Palusin, et jätku üks Talinna - oleks ju põnev tulemust näha. Nad lubasid.
Kolmandaks.
14. veebruari hommikul saatsin Inge Peebule skype'is sõnumi palvega jätta üks särk mulle Tallinnasse uurimiseks. Ta ei vastanud midagi, kuigi ma nägin, et ta oli sisse logitud. Päeval kohtusin Kristiga, kellelt kuulsin, et minuga olevat hirmsad probleemid ja Inge Peebu ei suutvat minuga suhelda ja nõudvat uut kunstnikku. Olin shokeeritud, sest mulle polnud ta midagi sellest rääkinud.
Neljandaks.
Koju jõudes kirjutasin:

Njah. Kuulsin, et oled otsustavaid seljataguseid samme astunud...

Et särgid on keegi teine korraldanud või nii. Jube põnev on see, et tegelikult ju oli mul ka otseühendus trükikojaga. Või oli see ainult ettekujutus? Kas vastad mulle seekord?

Neutraalselt,

Mari-Liis

Tema:

Tere Mari-Liis,

jääb vaid nentida, et ma pole su seljataga asju ajanud. Kuna sina ei suutnud ajaks kui särgid pidid minema trükki neid valmis teha olin sunnitud need mujalt tellima. Ja maksma selle eest lisaraha. Olid ühenduses trükikojaga see pole ettekujutus. Kuid tähtajad on selleks et neist kinnipidada.

Olen nüüd otsekohene kuid kujundaja ei saa tulla välja väitega valige kumb on olulisem kas mess või laulupidu. Vastus on, et mõlemad on olulised.

Kena õhtut soovides,

Inge
Mina:

Ju siis jäid valed rõhud domineerima, sest ma ei kavatsenud kindlasti nii ultimatiivselt kõlada ja ei välistanud tegelikult midagi. Ja pigem mõtlesin esitada seda, kui ajutist eneses ja oma võimetes mitte kindel olemist - ma pole siiditrükis särkidega tehniliselt varem kokku puutunud, aga seda teadsin, et kui raamid tehtud, siis neid enam ei muuda ja kui muuta, siis see maksab. Mina arvutasin nii: mess on väike, aga laulupidu suur. Tõde on, et ma mingi suhtlemisvirtuoos pole, aga see pole asi mida arutada ja seda ma ka vabanduseks ei too. Lihtsalt selgitus.

Aga ometi jääb selgusetuks, kui sa tellisid särgilt kuskilt mujalt ja kellelti teiselt, siis mis paralleelbusiness, siis minul reede õhtuni oli? Mulle öeldi Roist, et särgid saavad esmaspäevaks (14.02) valmis. Ei saanudki siis või? Tehti kuskil teises firmas? Aga kes siis Roile maksis? Selgita, palun.

Helistasin just Roisse ja küsisin, kuidas on. Selgus, et nad on eile särgid Rakverre saatnud. Samas, kui minu palve oli, et ehk saaks ühe jätta mulle Tallinnasse vaatamiseks. Ja luba ma küsisin, sinult, Inge Peebu, eile hommikul skype teel. Aga sa ei vastanud... Ja nii ma nüüd ei teagi, uidas nad välja tulid. Või ma ei peagi seda teadma, sest nad justkui polegi minu kujundatud ja isegi nagu minuga kuidagi moodi seotud? Kuna väidetavalt on hoopis üks teine salapärane isik nendega lisatasu eest tegelenud.

Vot, üldjoontes seda ma nimetaks seljataguseks toimetamiseks ja tõesti ma ei saa aru, mis mõte sellisel teguviisil on.

ja veel kohe otsa:

Anyway.

Üldiselt ses minevikus sorkimises muud kasu pole, kui et õppida vigadest, eks.

Et kuidas edasi. Äkki oleks nutikas kõik tähtajad täpselt paika panna ja vähem vihjete keelt rääkida.

Alustaks sellest, et saaks kokku? Ma võin Rakverre tulla. 22. veebruaril näiteks?

Tema:

Tere Mari-Liis,

kahjuks ei ole kellegil meie hulgast võimalik sinuga kohtuda 22.02, alternatiivina pakume välja 21.02 kell 14.30. Rakveres.

Kena õhtut soovides,

Inge

Mina:

Jah, olgu.

Suvatse ka särkidemüsteeriumit selgitada. Palun.

Tema:

Tegemist ei ole müsteeriumiga, tegemist on reaalsusega. Kui ma saan kirja kus seisab, et asjaga läheb aega aga minul on asja vaja siis ma lahendan olukorra mitte ei hakka nutma. Kuna särgi saadetis oli sellises formaadis millest ei saadnud toota siis lasin selle vastavalt ringi teha. Nii lihtne see ongi.Üks asi siiski veel teen asju milledes olen teistega kokkuleppe sõlminud mitte ei tee asju mida suvatsen teha.

Mina:

Müsteerium on ju see, et mis asju mina siis ajasin ja kellega suhtlesin?

Oluline punkt on see, et ma ei eita oma süüd. Samas ei saa ka seda 100% endale võtta, kui täpsed asjaolud on selgitamata.

Jälle vaikus. Muretsen kohutavalt ja põen samal ajal hirmsat A(N1H1).
Viiendaks.
Ma ei saa haiguse tõttu kohtumisele minna, millest on hirmus kahju, sest juba valmis tehtud kavandid rõhuvad - keegi pole neid ju ei kommenteerinud, midagi nende kohta arvanud. Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, millega ma tegelen õigupoolest? Kas ma liigun õiges suunas? Ja siis veel need ehtekomplektide komponendid ja väljamaksmata tshekid. Pingeline on. Kahtlused närivad.
Aga gripp on gripp.
Kuuendaks.
25. veebruaril kirjutan (ja hästi tegin - mõtelda, mitu päeva ma tühja oleks muidu rabelenud samal ajal, kui keegi teine päris tööd teeb):

Tere!

Kas oleks võimalik mulle "vastuvõtt" korraldada? Või kuidas plaanid on? Mis te minuga kavatsete?

Esmaspäev oleks kena? Ükskõik, millisel esmaspäeval. See 21.veebruar oli erand ja ma ei plaaninud ette ega kavatsenud midagi halba.

Et siis äkki kuidagi saaks? Võib leppida kokku ka järgnevatel päevadel nädalas, aga kuna mul on tited, siis ma ei saa garanteerida, et nad kiuste määratud päeval haigeks ei jää. Ja siis on petetud või midagi. Issand, ega see nüüd ülbelt kõlanud... Laste pärast on ennegi tõrjutud - see poleks midagi uut.

Anyway.

Kuidas siis oleks 28.veebruariga? Või siis ka kuidagi võiks sobida 1.märts, aga sel juhul mingi varajane aeg kuni kella kaheteistkümneni?

ML
Mulle vastab Rakvere linnapea isiklikult:

Tere

Oleme kõik inimesed ja on kahju ,et meie poolt väljapakutud ajal olite haigestunud ja „vastuvõtt” jäi ära

Mind ei ole kahjuks tööalaselt Eestis 28.02 – 06.03 ni. Keegi Teine korraldustoimkonnast ei võta aga vastutust otseste ja konkreetsete sõnumite edastamisel.

Seega annan teada -

Viimasel korraldustoimkonna koosolekul otsustati ,et hindame Teid kõrgelt kui kunstnikku ja loovat isiksust ,kuid suurürituse korraldajatena vajame paindlikumat ja opertatiivsemat töössesuhtumist.

Seega võeti vastu otsus - Teiega koostöö lõpetada ja Teile välja maksta tasu kuni 01 märtsini tehtud tööde eest

Küll aga soovime jääda jätkuvalt sõbralikesse ja headesse suhetesse.

Alates 01 märtsist on suurürituse korraldamisega seotud teised isikud.

Tervitades

Andres Jaadla

Mina:

Ja raha hoidke endale seemneks!

Nii kuradi alatu!

Vastus, mida ei saa sugugi emotsioonivabaks pidada ja mille üle pole põhjust uhke olla, aga nii ma ütlesin ja nii väga ma olen solvunud ja nii valus on, et tegelikult oleks ma hoopis tahtnud umbes midagi sellist öelda: eywy"#c&5ldjs!!!!,,;Tfg=?#fkhdfl?? 3 või siis veel mitu korda hullemini ja see oleks tõesti sõimukiri. Aga mitte ülaltoodud.
MIKS MIND SIIS ÕIGUPOOLEST VALLANDATI? HAIGUSE TÕTTU VÕI KELLEGI ISIKLIKUANTIPAATIA PÄRAST?
Kus ma mööda panin?

1.juuni JÄRELMÄRKUS (Botswana Vabariigis).

Vot! Siin ongi see särk, mis pole väidetavalt minu tehtud.

KUSTUTAMINE.

2011-02-25T13:09:00.002+02:00

Facebookist ei saa "sõpru" kustutada ja mälust paska. Ainuke võimalus on ise ka kustuda. Jõle masendav.
Õnneks saab vähemalt telefonist ja mingil määral arvutist. Eks ma oma nõrga jõu piires ka tegutsen.

Täiendus: ikkagi saab facebookis kustutada. Käte ja silmade värin ei lubanud korraga märgata. Nüüd siis jääb ikkagi ainult isiklik mälu.

...

2011-02-18T16:48:00.001+02:00

Ei, mulle ikka ei meeldi inimesed.
Nende ootamatud reaktsioonid ja seletamatud ootused.
Ütled ühte, aga öeldu omandab vähemalt 25 tähendust ja need omakorda jälle ja ikka ja jälle ja ikka.
Ma ei saa selles kuradi padrikus hakkama.
Mitte sel nädalal.
Mitte palavikuga.
Aga võib-olla ka üldse mitte.

EMA ON HAIGE.

2011-02-17T09:20:00.001+02:00

Osades:
Ema - Kylmjalg
Mina - Ester
Aga tegelikult hakkab neljas päev kõrget palavikku juba tüütuks muutuma.

MÕNED ÜTLUSED.

2011-02-15T16:59:00.000+02:00

Hubert küsivalt: "Epp(vanaema) on juba vist nii vana, et tema lapsed on kõik ära surnud?"

Hubert tahtis mängida kurja krokodilli, kes lapsi püüab ja nõudis, et Ester teda taga ajama hakkaks. Ester aga kujutas parasjagu ette, kuidas ta on ilusate juustega suur tädi. Kokkuleppele jõudsid nad lõpuks "ilusate juustega krokodillitädi" juures.

3. VEEBRUAR.

2011-02-03T20:48:00.002+02:00

Päevad lähevad üksteise järel... mida nad siis muud peaks tegema?!
Aasta on möödas.

2011-01-29T18:43:00.000+02:00

THE ROAD. 2009.

2011-01-25T14:12:00.000+02:00

Filmi teema on paeluv! Mis saab siis kui enamik inimesi hukkub katastroofis ja Maa ei suuda neid väheseidki, kes ellu jäid, toita. Siinne nägemus ja lootus on, et säilib käputäis inimesi, kes suudavad kinni pidada praeguse aja tsiviliseeritud ühiskonna tõekspidamistest: eelkõige, maksku või elu, hoiduda kannibalismist. See aga tundub vastuoluline: iga hinna eest ellu jääda, samas hoiduda peaaegu ainuvõimalikust ellujäämis vahendist. Kui midagi ei kasva ja miski ei ela. "Maailmalõpu" üle elamine on üks asi, aga mis saab järgmistel aastakümnetel, kui kõik on läinud? Muuhulgas ka tsiviliseeritud inimväärsete mugavustega harjunud isiku identiteet. Kas elul oleks sama väärtus, kui eesmärgiks on ainult elu ise, st ellu jäämine ükskõik kuidas? Ja ainult sellega tulebki tegelda kogu aeg ja ilmselt sinu elu lõpuni.
Kas siis on aega ja jõudu hoolida tõekspidamistest, mis olid kunagi hoopis teisel ajal. Võib-olla eksperimendi mõttes? Mida ikka kaotada on? Teine valik on ju surm ja see tuleb niikuinii. Antud filmis saab seda küll ja küll näha. Nii vaba kui ka vägivaldset. Ja see on reaalne ja usutav. Siin pole positiivseid üliinimlikke kangelasi, kes ikka ja alati ellu jäävadad ja pahasid, kes halastamatult maha notitakse. On vaid tugevad kiskjad, kes murravad elu nimel nõrgemaid. Kogu loomulik lugu.
Et kõik põgus naturalistlik ja hirmus olustikukirjeldus poleks ning et kultuurikihiga turvaliselt kaetud inimesel oleks end kellegagi samastada, on siia meile sätitud isa ja poeg. Teel uue elu poole kuskile teise kohta, kus on rohkem lootust elule. Poisi ema (Charlize Theron) keeldub kaasa minemast. Tema on valinud antud hetkel lihtsama tee - surma. Ta lahkub rahulikult ja kaalutletult(Mis ma ise teeks sel juhul, kui mu laste isa arvab, et peaks vastu panema nii kaua kui võimalik, aga mina peaksin seda asjatuks piina pikendamiseks. Kui ma siiski otsustaks üksi lahkuda, vähendaksin ju hoobilt lapse niigi kasinaid shansse ellu jääda...) Küllap peaks ema valik rõhutama olukorra meeleheitlikust: on ikka veel hullem kui esmapilgul tundub.
Nad lähevad kahekesi ja kohtavad teel inimesi, kes neid ära tahavad süüa või paljaks varastada, aga ka veel abitumaid olendeid, kui nad ise. Isa (Viggo Mortensen) räägib pojale kurjusest ja headusest. Isa ja poja suhtes on ilu ja veenvat südamlikust ning see oleks suurepärane koostöö mõnes teises situatsioonis, mõnes teises filmis. Sest.
Lapse "headus"? Kas sellist asja on üldse olemas? Heaks ju õpitakse, kasvatakse. Aga kui laps on näinud terve oma elu vaid surma ja vägivalda ning metsikut rabelemist elu eest, kust tal need positiivsed ideaalid ja eeskujud. Isa räägitud muinasjuttudest ennemuistsetest aegadest? Tundub nagu oleks isa ja poeg ootamatult sattunud uude maailma, aga mitte seal juba 10 aastat elanud.
Ma ei usu neid siinses keskkonnas. Kui ehk vaid siis, et tegemist vahetult surmale eelnenud meeldiva hallutsinatsiooniga. Sellele võiks vihjata isa värvilised unenäod aastatetagusest õnnelikust elust.
Ja poisikesele viirastub ideaalne perekond, kes neile justkui salaja millegipärast järgneb ning kellega ta lõpuks ühineda saab. Nii saab film lootusrikka ja õnneliku lõpu.

SUUR MEES JUBA. Linnateater.

2011-01-22T23:14:00.000+02:00

Linnateatri sari "Kümme teatristarti" annab noortele või algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. Avalöögiks on EMTA lavakunstikooli dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus "Suur mees juba".
Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev.
"Suur mees juba" on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.
Mängib Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane).
Esietendus 6. oktoobril 2010.

Kui astud saali ja näed hiiglasuurt lina vastasseinal, võib kindlalt arvata, et etenduses näidatakse kõvasti kunstilisi videosalvestusi. Eriti, kui lina, hea küll kardin (hele, kui see oleks lihtsalt kardin, siis miks mitte tumepruunide lilledega) on ülejäänud tingliku toaga ebaproportsionaalselt suur. See peab kindlasti ekraan olema!
Varjude mäng valgel seinal, mis on ju ka ometigi kino, võetakse kasutusele juba esimesest hetkest: tuleb mees. Väga noor mees. Peaaegu poiss. Ta mõjub algusest peale koomilisena ja hakkab esmamuljet ka teadlikult kohe süvendama oma kohmakate liigutuste ja ebakindla olekuga. Kuhu istuda? Kuhu panna kohver? Kuhu asetada "salvestav" DV kaamera? Tal on öelda meile midagi olulist. Meile või siis ikka kaamerale...
Aga kellele siis ikkagi? Sellest saab etenduse põhiküsimus ja kandev idee.
Aga meile ei näidatagi valgel linal liikuvaid pilte, mis aitaksid teravndada ja mõjusamalt kohale tuua küsimust, millega lavastaja etenduses tegeleb. Debütandi puhul on see ootamatu ja samas ka sümpaatselt küps, et kõik jääbki kindlatesse raamidesse. Ehkki etenduse staatilise kujunduse (rekvisiitide kokku sobitamise, kokkuhoidlikus, arusaadav) puhul võiks olla ilmne, et kuskilt otsast antakse loole liikuvust ja tempot. Raske uskuda, et kõik saab olla juhuslik, jäädes lihtsalt võimaluseks, mida ei kasutata. Samuti nagu näidendi tegelasel (mitte näitlejal - tema tegutseb võimaluste piires kiiduväärselt) jääb võimalus, mida ta ei kasutata. Või kasutatab, aga seda võib vaid loota, lugedes autor Kaarel B. Väljamäe lühikesest, ilmselt autobiograafilisest tutvustavast teksti kavalehel - ta on kahe lapse isa.
Aga kaamerast. Esialgu on see rekvisiit, mida näitlejal, noorel mehel, pole kuskile panna, kuid mis näib tingimata vajalik olevat. Lõpuks ulatab ta selle esireas istuja kätte ja hakkab jutustama oma lugu. Sünnist kuni tänase hetkeni. Kohmetult ja siiralt naeruteenida ihkavalt. Kindlasti on see naljakas - jutustaja rõhub ju koomilisusele. Ja talle vastatakse, publikul on lihtne temaga kontakti saada. Köitev ja publikule meeldimine tagab etenduse edu. Teadagi.
Aga lugu on teada-tuntud tavaline, erihirmsate kogemusteta lapsepõlv. Seal on sellele põlvkonnale omaseid liigutavaid mälestusi Balti ketist ja Nõukogude Liidu lõpuaastate meeleolust. Naljakaks räägitud esimesi armumisi ja teismelise poisi seksuaalkogemusi. "Lastepäraseid" kaka- ja oksenalju. Kordan: mitte midagi erilist.
Pole mingit hirmsat, kõike teises valguses paista laskvat saladust, mida oma tulevase lapse emale avaldada. Miks tulevane ema peaks tedma tema lugu just nüüd ja säärases vormis? See ei selgita ju, see ei põhjenda, miks üks hale vennike noore naise raskes ja uues olukorras maha jätab. Miks peaks üks mahajätja tegema sellise absurdse videopihtimuse, millega pole midagi peale hakata. Kui ometi teisele jääb meeletu koorem ajavahemikus "pisikesest värvilisest pambust" suureks meheks. Need pikad vahepealsed aastad, mis tunduvad üürikesed ja imelised, siis kui nad kord möödas on... Aga palju saab veel olema hetki, mil mõelda: kui oleks teadnud, kas siis oleks...
Aga küllap ta tuleb tagasi. Küll tuleb. Korjab oma nõmeda lindistuse ja mängusiili kokku ning nii muutuks tunni aja jooksul saadud informatsioon ajutiseks nõrkuse hetkeks. Aga selliseid tundlike mehi ongi ju isaks vaja. Kui nad vaid õigel hetkel end koguda suudavad.

PROBLEEM.

2011-01-22T00:20:00.000+02:00

"Emme, sallinöör tuli mulle kallale!" kurtis Ester.
Teelikult tal ei ole salli. On hoopis üks pehme ja kegelt karvane kaelus, mille üks imepeenike udemeke oli tüdrukule suhu sattunud.

LÕHKI LÖÖDUD KOLJU. MINGI JÕULUVANA.

2011-01-15T00:03:00.001+02:00

Ma olen anatoomia huviline küll. Üle keskmise taluvuspiiriga, arvan. Aga see ei tähenda - ei, ei, kindlasti mitte, et ma oma lapsi tahaks lõhki löödud peadega näha. Ajud väljas, või mis iganes fataalset. Nii on hirmus raske taluda pea kohal rippuvaid jääkamakaid, mis teadmata hetkel võivad alla kukkuda. Ja ma jälgin katuseid Kalamajas ning mõtlen ja nõiun pilguga, et see kord läheks õnneks. Paranoiline, võiks öelda. Aga süütu lapsuke kelgutab rahumeeli, ohtu hoomamata kitsastel tänavatel ja näeb seda, mis silma ette parasjagu sätitase.
"Mingi jõuluvana!" hüüdis Ester, kui nägi punase jope ja valge mütsiga naist meile vastu tulemas.

POLLI PÄEVIKUD. 2010.

2011-01-08T00:32:00.000+02:00

Poll / The Poll Diaries, Eesti-Saksamaa-Austria 2010
Režissöör ja stsenarist: Chris Kraus
Osades: Tambet Tuisk, Paula Beer, Edgar Selge, Jeanette Hain, Ricky Müller
Operaator: Daniela Knapp
Muusika autor: Annette Focks
Montaaž: Uta Schmidt
Produtsendid: Alexandra Kordes, Meike Kordes, Riina Sildos, Danny Krausz
Tootjad: Kordes&Kordes GmbH, Dor Film, Amrion
Levitaja: Amrion
Pikkus: 2 tundi 9 minutit
Žanr: romantiline thriller

Lehkav, hull ja haavades aeg.
Päevikusse kirjutati umbes midagi sellist: isa ütles mulle, et kord ma suren ja minust ei jää midagi alles nagu mind poleks olnudki.
Kui on lõpp, siis pöördumatult. Lapsepõlve lõpp: ema surm ja esimene tõsine vastuhakk isale ja korrale, mille sümboliks isa kaudselt on. Mitte midagi endisest ei jää järgi. Ainult mälestused.
Tunneta jõuetust ja ängi, kui kõik ümberringi muutub.
Lõpp tuleb nii.
Üks trotslik 14-aastane tüdruk Oda (Paula Beer) Berliinist satub juhuslikult kokku eestlasest romantilise mässaja ning anarhist Schnapsiga (Tambet Tuisk). Mõlemad on jõulised vastuhakkajad, kelle rahulolematus on silmatorkav ja selgesti loetav. Nad ootavad muutusi. Nõuavad neid. Kuid see pole traagiline hingesugulus- ja armastuslugu liiga noore tüdruku ja surmamõistetud kurjategija vahel. See lugu ei keskendu inimestele, kuigi siin leidub mitmeid huvitavaid psühholoogilisi nüansse mitmete teiste tegelaste juures. Siiski jäävad need kõik fragmentaalseks ja pelgalt ära mainituks. Suhetest justkui ei oleneks otseselt midagi, kuid ometi on need hetkel tähtsusetud situatsioonid ja seosed, millest tulevikus saab paljugi sõltuma. On kiiresti muutuv aeg. Lihtne on sellele jalgu jääda. Neil erilistel inimestel, kes ise on paradoksaalselt selle aja loojad.
Jõuetus ja fataalsus.
Üksikisikuna, eraldi võttes, ei oma inimene mingit tähtsust otsustavate sündmuste - mässude, revolutsioonide, sõdade - keerises, kui määratakse inimmassi saatust. Kui aga neid üksikuid inimesi poleks, poleks ka loomulikult mäletamisväärseid fakte, mida hiljem raamatutesse kirjutada ja millest filme teha. Kuidas siis mingil hetkel saab üksikisik nii tähtsusetult jõuetuks muutuda, et tema mitmekihiline, ainukordne ning kehtestamistvääriv maailma muutub tühiseks fataalsetes sündmustes? Üksikisik omandab alles siis tõelise väärtuse, kui indiviide saab terve ruumi täis ühel ajal tiheda intensiivsusega kokku panduna. Siis sünnib eriline aeg oma mainimisväärsete sündmustega.
Hetked muutuvad nii kiiresti, et pole aega eelmisegagi harjuda. Ühtäkki hakkavad kõik üheaegselt midagi toimetama, midagi kiiresti otsustama, misläbi tekib üks suur ja pinget kruttiv tohuvabohu, millele otsustavaid nükkeid lisavad juhuslikult ja nalja pärast tehtu.
Katsu vaid jälgida!
Oda toob isale kingituseks siiami kaksikute preparaadi. Armukade võõrasema (Jeanette Hain) viskab selle vihahoos vette. Mõne aja pärast hulbib täiesti säilinud väärastunud loode kaldale (see ei lagunegi ja kalad ka ei söö piirituses ligunenud orgaanikat?). Kasuema poeg koos Odaga leiavad ning pistavad selle süüdimatult viinavaati. Mõned päevad hiljem suurejoonelisel piknikul, kus osaleb ka suur hulk Vene soldateid, puruneb vaat ja selgub, et vaesed venelased on joonud viina, milles oli õõvastav preparaat. Ja vaadi lõi lõhki üks venelane, kui mõisvalitseja (Ricky Müller), kes on keelatult lähedases suhtes võõrasemaga, sai teada, et ta on hüljatud, ja olles sellest kõvasti riivatud, tõukab joobnut sõdurit nii, et too kukub saatuslikule anumale otsa. Paljastub iiveldamapanev saladus. Et rasket olukorda natukenegi siluda, annab doktor (Edgar Selge) mõisavalitsejale korralduse uus vaat tuua. Just täpselt samal hetkel saabub teade Esimese maailmasõja algusest. Alandatud mõisavalitseja tormab vihasena mõisa. Tal on kindel plaan hävitada oma armukese mehe "laboratoorium", juhtumisi nurjates nii ka Schnapsi põgenemislootused. No on pundar! Mitmed "püssid laval" mitmel korral ja mitte asjata - võib täitsa kindel olla, et igaüks neist teeb täpselt õigel ajal paugu ka. Keerukalt ja õnnestunult komponeeritud stsenaarium ja rezhissööritöö.
Omaette väärtuse annab filmile olustiku pisut vildakas ja metafoorne kujutamine. Kui oskate maitsekast veidrusest ja peenest õudusest lugu pidada. Mõned näited. Ema laibaga reisiv tütarlaps. Muuseas, kui tihti peaks südasuvel jääd vahetama, et surnu mitmepäevase reisi intensiivselt lagunemata vastu peaks? Kuidas küll aeg haises! Ja kuidas panna jääd nii et sulavesi surnut üle ujutaks? Ja siis näidatakse naturalistlikke haavu, mida on ihusse rebestanud peale vajunud kirst või kuulid. Haavad otseses mõttes või ülekantud tähenduses, mida on vaja viivitamatult tohterdada. Ja seda tehaksegi! Hulgaliselt klaaspurkides preparaate, mida "teadlasest" isa üha juurde muretseb, kõhklematult veel poolenisti elusatel inimestel kolpasid avades ja ajusid välja urgitsedes. Tema on see mees, kes teab täpselt, kus kohas inimese ajus kurjus pesitseb. Hull, muidugi hull! Aga kes neist seal poleks? Oma maailma kapseldunud ja ainult põgusalt ümbrust märkavad nagu nad on. Ses mõttes on iga hetk täiskasvanuks saaval Odal, kes pealegi tuleb väljast poolt põhisüsteemi, hõlbus näha olukorda kainemalt või vähemalt on tal lihtsam omandada teistsugust vaatenurka käesolevatele asjadele ja pääseda. Ta ei pea kaduma. Temast saab looja.
Oda on ka reaalselt olemas olnud inimene. Oda Schaefer - "luuletaja, kelle raamatuid pole enam saada". Kehv tõlge või mis? Igal juhul mina hakkasin küll vahetult pärast filmi sellise luulelise väite peale kahtlustama, et süzhee on ikkagi puhas väljamõeldis ja tegelased fiktsionaalsed. Sest kuidas nii: pole saada? Raamatukogud on ju ikkagi olemas.

NÄÄRILUULETUS.

2011-01-02T20:20:00.001+02:00

Kõik ju teavad seda "mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi."
Estril tuli nõnda välja:
"ära minult salmi küsi,
mina käisin juba pissil."

MIKS POLE MÕISTLIK TUNGIVA VAJADUSETA AUTOGA SÕITA.

2010-12-30T12:24:00.000+02:00

Täna juba kolmas avarii alates kella ühesast hommikul, mida ma oma aknast näen. Politsei polegi saanud ära minna. Õnneks on siin samas ka pood - ostku lõunasöök sealt.

...

2010-12-29T22:41:00.000+02:00

Lapsed ei kasva iialgi suureks. Lumi ei sula mitte kunagi ära. Aastad aga mööduvad...

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

2010-12-26T15:08:00.001+02:00

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus
Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar
Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu – "Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli "Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub 21. novembril 2010 Köismäe tornis.
Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.) Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.

Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

LUGEMISPÄEVIK.

2010-12-25T23:19:00.002+02:00

Minust vist pole raamatutest kirjutajat praegusel hetkel. Märgin siis vähemalt alates septembrist loetud raamatute meenutusnimistu üles. Muidu juhtub ikka ja jälle nii, et laenan juba kord loetud raamatu ja kodus tuleb meelde, et seda ma olen juba lugenud. Osad raamatud on nii õnnestunult kujundatud ja lihtsalt sattuvad kätte. Võiks ju proovida analüüsida, mis nende kujunduse nii pilkupüüdvaks teeb. Siis peaks jällegi nimekirjast loobuma ja laskma kehval mälul asju oma moodi korraldada. Peaks selle sissekanda ka üldse ära kustutama. Kahju - ikkagi mitu head lauset juba kirjutatud. Ah, hea küll.

PARALLEELMERI. Piret Bristol
BERLIINI BLUUS. Sven Regener
VABA PATTULANGEMISE SEADUS. Enn Kasak
MUUMITROLL. Tove Jansson (esimene osa Hubertile)
RIKKAD TÜDRUKUD. Silke Scheueremann
ÜHES VÄIKSES VEIDRAS LINNAS. Aino Pervik (Hubertile)
SELTSIMEES LAPS. Leelo Tungal (Hubertile)
ÕNNELIKUD PÄEVAD. Laurent Graff
HEAD KAVATSUSED. Agnes Desarthe
HERILASE VABRIK. Iain Banks
GOA SÜNDROOM. Aleksander Suhhotsev
VAIM. Ketlin Priilinn
HAUAKAEVAJA LOOD. Herta Laipaik
TUBAKAPOOD. Fernando Pessoa
PARADIIS. Tõnu Õnnepalu
NUKKUDE TEATER. Mihkel Ulman (alles alustasin Hubertile)
HÄRRA HUU. Hannu Mäkela (esimene osa Hubertile)

Või võtaks kätte ja ütleks paar lauset iga raamatu kohta?

KALLE BLOMKVIST JA RASMUS. Nukuteater.

2010-12-16T15:10:00.000+02:00

Autor ASTRID LINDGREN
Dramatiseerija ja lavastaja VAHUR KELLER
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusikaline kujundaja KAIRE VILGATS
Valguskujundajad RAOUL NAGELMAN ja RAINER FOGEL
Lavavõitluse seadja LAURA NÕLVAK
Tõlkija VLADIMIR BEEKMAN
Osades Martin Linna või Henri Kivi (külalistena), Kaidar Kivistik või Mart Müürisepp (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Mattias Jürgens või Joosep Uus (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Karin Rask, Anti Kobin, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson

Mõned nädalad pärast etendust ladus Hubert päris usinasti: "Loll!" Ja veel kord: "Loll!" Nüüd on rahulikumaks läinud. Võib-olla oli see kokkusattumus või siis ümbritseb teda hetkel vähem lolle...
Olen Kalle Blomkvisti lugusid omal ajal korduvalt lugenud ja need raamatud on peaaegu pähe kulunud. Mäletan, et väike armas Rasmus loopis kergekäeliselt "lolle" siia ja sinna. Aga et see nii kergesti nakkav on, kui väike poiss vaatab teist samasugust lavalt. Siis on lõpuks kõik tema ümber ikka päris lollid.
Lindgreni tekst on teadagi vaimukas ja mõnus lugeda ning seda nagu polekski kuskilt otsast kärpida. Kõigel tahaks laval kõlada lasta, kuigi näidendis ühe inimese suust muutub mitme lauseline tekst pikaks ja lohisevaks. Ots kaob käest ära: alguse tera on puändist nii kaugel, et tegevus, mis peaks samal ajal olema kiire ja otsustav, vaibub või taandub teisejärguliseks. Näitlejad saavad rahulikult ning väärikalt oma teksti ära öelda. Nagu kuulaks ettelugemist ja vaataks pilte juurde. Siiski pole teatris võimalik 4-aastase poisi lõputult tekkivatele küsimustele vastata ja rahulikult asja arutada. Väike laps ju peidetud nalja rohkete sõnade taga alati ei mõista.

Aga tegevust suudab väike poiss jälgida küll. Eriti, kui head on optimistlikult helerohelised ja pahad tuhmilt hallid. Sisseehitatud värvitajuga saab ta mõistust kasutamatagi selgest jaotusest aru, kelle poolt olla ja keda karta.

NÕDER ISAMAA-ARMASTUS.

2010-12-11T09:32:00.000+02:00

Ikka ja jälle saabuv talv paneb mu isamaa-armastuse tugevalt proovile. Ja kas see üldse ongi tõsiselt võetav tunne, kui tühipalja jõhkralt torkiva tuule pärast, mis nägu lõhub, nii et see mitu päeva järjest paistes ja punane on, kahtlen oma lojaalsuses ning patriotismis. Talvist Põhjamaad armastan ainult pildi peal, aga ma ei taha ise selles osaleda.
Aga kes mind sinna Lõuna-Euroopasse ikka ootab tegema seda, millega ma siin harjunud olen? Kalkunikitkumine - või mis need populaarsemad ametid on - ei viita ka sellele, et ma uut kodumaad palavalt armastama hakkaks. Hoolimata heast kliimast.
Eks peab siis sellest hirmsast talvest üle olema hõljudes kuskil tohututes vaimsetes sfäärides, kuhu külm ei ulatu.
Lapsed muidugi tahavad kelgutamist...

MAMA GOGO. Island 2010.

2010-12-03T00:23:00.003+02:00

Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.

Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.

PAL ADRIENN.

2010-12-01T16:07:00.001+02:00

Pál Adrienn
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth

Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.

JÕULUSOOV.

2010-11-26T22:10:00.000+02:00

Samal ajal kui Ester "esbrannadega" lasteaias "lõbusasti tantsis", neelas silmapõletikus Hubert kodus kogemata(?!) LEGO klotsi alla. Väike asjake küll, aga mure suur. Hubert nõudis kõva häälega kisades haiglasse viimist. Arvasin, et mõstlikum on oodata - ehk tuleb ise välja. Selle peale tormas ta kohe potile. Selgitasin, et nii ruttu need asjad ka ei käi ja väga võimalik, et me ei saagi kunagi teada, kas õnnetu klots tuli välja - kes see ikka potis sobrada tahab. Äkki jääb see hoopis pimesoolde näiteks kolmekümneks aastaks kinni ja kui ta ise kord issi on, opereeritakse valutav organ välja ning ta saab oma klotsi kätte. Kumbki variant ei tundunud poisikesele hea. Niikuinii on õudne, et klots tal kõhus on ja pealegi just praegu selgus, et tal on hädasti seda ehitustöödel vaja. Ahastus! Siiski lohutas kiri ja selles soov Jõuluvanale saada kingituseks hiigelsuur LEGO tuletõrjujate komplekt. Ehk sealt leiab mõne, mis võiks kaotsiläinut asendada.

TÕLGENDUS.

2010-11-23T14:14:00.000+02:00

Hubert Estrile: "Loll!"
Ester: "Kes ütleb nime, see peab ise teisi kandma."

MAARJA KUULUTAMINE. Theatrum.

2010-11-19T10:29:00.004+02:00

Alandlikkuse kool.
Paul Claudel
Maarja kuulutamine
Tõlkija: Tõnu Õnnepalu
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
Kostüümid: Pille Jänes
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Helikujundus: Marius Peterson
Osades: Maria Peterson, Laura Peterson, Mare Peterson, Rain Simmul, Andri Luup, Lembit Peterson ja teised.

Meil siin tänapäeval pole kombeks olla alandlik. Vastupidi. Iga inimene on isiksus ja seega on tema omadused väärtuslikud oma erilisuses. Neid tuleb hinnata, kiita ja julgustada neid näitama. Alandlikkus pole voorus, kuna inimelu pole raisata. "Elame ju vaid üks kord!" olevat kõige populaarsem hüüdlause või moto tänapäeva noorte seas. Mida see tähendab? Kõige tegemist, mis pähe tuleb? Kõige saavutamist, mis pähe tuleb, hinnast küsimata?
Ja siis korraga näidatakse meile Theatrumis Paul Claudel'i Violaine'i, kes oma sõnakuulelikkuses ja leplikkuses mõjub paiguti kohtlasena. Uskumatu inimene. Inimese loomus on ju parandada, otsida uut ja paremat, mitte leppida sellega, mis on. Kuigi keskajal ei olnud üldine mentaliteet allumatus ja oma isiku rõhutamine, on ikkagi ülimalt tõenäoline, et inimene oma egost nii lihtsalt loobuda ei suuda. Violaine on haruldane inimtüüp, kes ei pea eluraskusi otsima, et siis tõestada oma tugevust ja võimekust neile vastuseismises. Temale kukuvad lihtsalt olemas olles raskused ise sülle ja ta talub neid õndsalt. Praegu hoitakse sellised vist hooldekodudes või elavad nad oma elu kuskil vaikses ja tähtsusetus kohas viletsalt ning leplikult kannatades. See ehk tundub minu poolt halvustava repliigina, aga ütlen seda inimesena, keda on õpetatud ennast hindama ja kes on orienteeritud eesmärgikindlalt edule. Sellisteks meid ju kasvatatakse. Violaine'i olemasolu on hoopistükis vastassuunda kalduv shokeeriv oma egost loobumise õppetund.
Kas Violaine andis endale aru, mis ta teeb, kui ta suudles pidalitõbist huultele? "Jumal mõistab mind kaitsta" - ta on nõus kõigega, mis tuleb. Jumal kaitsebki, aga mitte nii nagu inimesed eeldaksid, et tüdruk ei jää haigeks ja kõik lõppeb õnnelikult kõrges vanaduses armastava perekonna keskel. Jumalal on omad jumalikud korraldused, mille loogikast vaesel inimesel pole lootustki aru saada. Kas ta otsis endale kannatusi nii nagu tema isa Anne, kes ühtäkki ei suutnud õnneliku elu taluda ja tundis sundlust alustada lõputuna näivat ohtlikku rännakut, kui talle enam ei piisanud märkamatust hingerännakust. Hing nõuab füüsilist kannatust.

Oh, nad on nii sarnased. Violaine ja Anne, Lembit Peterson ja Maria Peterson. Peenelt ja nüansirohkelt pidevas muutumises rolliteekonnas. Kuni nad on oma kannatused saanud ja see läbi puhastunud. Riigitunnetus, mis pole siit ilmast, on tajutav hääles ja füüsilise keha orgaanilisuses. Iseäranis Lembit Petersoni puhul, aga ka Maria juures. Kuigi tema on esimeses vaatuses võib-olla liiga hüplik. Kord siin, kord seal... Aga samas Violaine on ju sel hetkel noor, elust joobunud õnnelik tütarlaps. Ta ei peagi rahulikku väärikusega eeldatavale vaimsusele kohaselt laval liikuma.
Aga veel kannatustest: kas neid on vaja ise otsida?
Kas alandlik sulane või ka märter saaks olla ka täiesti tavalist elu elades? Otsimata elamine ja kõige vastu võtmine, mis tuleb. Leppimine. Violaine on isast selles üle. Sama hästi oleks ta võinud leppida lihtsa pereeluga, kui Jumal oleks tahtnud ta terve hoida. Isa Anne jätab, õrnalt küll, aga siiski vastuvaidlemist sallimata, perekonna ja tavalise elu. Talle ei piisa enam lihtsast tänulikkusest, mida soovitab Ema. Aeg on kehv ja segane. Tema valdustel aga läheb lubamatult hästi. Jumala asemikud kuningas ja paavst pole tema meelest enam väärilised. Kuningas olla pisike poisike, kes ei paista rooheina vahelt välja. Charles VII? Sisuliselt sel pole muidugi mingit tähtsust, aga lihtsalt, et mõista miks üks keskaegne Isa peab järsku kõik maha jätma ja tormama enam-vähem kindlasse surma, et ehk õnnestub näha püha auku ihusilmaga, kus Kristuse rist kord olla torgatud. Mis asi see siis on, mis teda kannustab? Ta elas tõenäolislt kuskil Reimsi kandis umbes 1422, piirkond, mis kuulub tol hetkel inglastele. Charles VII on nooruke dofään. Et anda oma panus õige riigi tekkele ja et temas olev vaimsus ei kaoks, peab Isa minema palverännakule. See on see, milleni minu mõistmine ei ulatu. Selleni ei ulatu ka koduhoidev Mare Petersoni kujutatud Ema - üha muretsev ja pisut naljakalt hädaldav ning seetõttu ka groteskne tegelane. Aga ta suudab aktsepteerida ja talub alandlikult oma hea Isanda otsust. Nende kahe stseen on kerge, mänguline ja naljakas, hoolimata tõsistest teemadest.
Jacque Hury, Combernoni järgmine peremees on täiesti erinev Annest. Ta on rohmakas ja lihtne mees ning kui see erinevus esimese raksuga lärmakalt ja jõhkralt sisse murrab, siis taban end muretsemast, et kuidas selline mees küll lääni valitsemisega hakkama saab. Nii suur kontrast Anne ja Jacque vahel. Tubli Andri Luup, kiitus tuima armastaja ja lihtsa rehkendaja eest.

Mara. Kärtsuv ja paukuv naisterahvas, kes teab oma õigusi ja neid ka valjuhäälselt nõuab. Violaine'i vastand. Laura Peterson mängib selle hästi välja. Puhtalt mängitud. Just nimelt mängitud. Esimeses vaatuses on hea, et ta nii kontrastselt liikuvalt ja röökivalt esile tuleb. See on huvitav. Aga teises südantlõhestavas vaatuses võiks kärtsu ja mürtsu vähemaks võtta. Vahelduse mõttes. Ikkagi laps on surnud, oma väike imik. Aga võib-olla ka mitte. See on ju Mara loomus, arvata, et maailm on tema jaoks tehtud. Mitte murduda ja häälekalt protesteerida. Ei olegi õige ja on ka võimatu, et nad Violaine'ga üksteisele lähedele jõuaksid ja sarnaselt kannataksid. Olla sarnaselt väga tasased, kuid ikkagi läbilõikavalt karjuvad. Mara on ka oma valus üheselt mõistetavalt kõvahäälne.

Pille Jänese stiliseeritud keskaegsed kostüümid rõhutatult värvi erinevusega veelgi kahe õe erinevust.

Küll antakse Marale palju võimalusi muutuda...
Kui toimub müsteerium ja pidalitõbine Violaine äratab lapse ellu - või mis iganes seal tema koopas jõuluõhtul toimub (müsteerium on ju müsteerium), on lapsel Violaine'i sinised silmad Mara mustade asemel. Järjekordne proovilepanek, kas ta suudab leppida, oma egost loobuda. "Ma olen ju nii kange. Ma tahaksin teisiti, aga ei oska." See on hea vabandus, kõigile vigadele: ma olen ju nii tehtud. Mina pole süüdi. Nii et ta ei mõtlegi muutuda ja põrub alandlikkuse koolis. Aga hea Isa andestab, õde andestab ja tõenäoliselt ka abikaasa. Nii võiks küll üürikese elu siin suhteliselt hästi ära elada, aga kui juhtumisi tõesti on elu surmaks valmistumine...

Andestus ja leppimine.

Stsenograafia. See on hea. Ei sega, kui näitlejad on lavastatud ruumis tohutult liikuma. Miks nad peavad? Eriti Mara tormab ringi ja muudab asukohta nii tihti, et kõik kohad oleksid intensiivselt teda täis. Teine asi, mis mind häiris, kuigi see on täiesti formaalne ja sisuliselt midagi ei muuda ning pealegi nii tehaksegi ju, nii peabki tegema, aga ikkagi ei meeldi mulle, kui näitlejad teatraalselt publikusse mängivad. Et publik näeks tingimata otsevaates nägu, samas kui räägitakse eluliselt tähtsaid asju partneriga. Filmist rikutud inimese sündroom? Filmis teeb ju kaamera liikumis- ja eksponeerimistöö ära ja näitleja teeb oma tööd.
Kui detailidest rääkida ja audentsust taga nõuda, siis rekvisiidid oleks võinud kõik kulunumad ja väärikamad välja näha. Dekoratiivsus ja esemete puhtus Püha Katariina kiriku väärika vanaduse taustal mind häiris, kui mõtlen sellele, mida silm nägi. Tähenärimine, sest kujundina oli kõik väga õige ja omal kohal. Meeleolukalt laest rippuvad läbipaistvad linad, mida sai mobiilselt ja kerge vaevaga muuta argiseks toaks, pakaseliseks metsaks või müstiliseks koopaks.
Kõik on väga täpselt paigas ja läbimõeldud tervik. Meistritöö, ükskõik kust otsast vaadata.

NÄIDENDIVÕISTLUS.

2010-11-15T20:22:00.005+02:00

Täna me Hubertiga judosse ei läinud. Hubert jäi hoopis õnnelikult Epuga koju mängima ja mina läksin Teatriliidu majja Uuel tänaval. Parema meelega oleksin läinud ikkagi trenni, sest "issand, kuidas ma võõrastan inimesi. Eriti võõraid". Aga uudishimulik olen. Kiituselootus ajab samuti tegutsema. Ja lubatud ju oli, kutsutud oli...Nädal tagasi.
Terve nädal ootasin, et kohe helistatakse ja selgub, et on eksitus ja vabandage väga. Sest. Sest ma ju tean, mis ma kirjutasin. Hea küll idee - mulle meeldib siiani, aga teostust ja väljendust peaks ikka kõvasti kõpitsema. Et mis ma tast siis üldse võistlema saatsin? Otsustasin nii, enne kui näidend valmis sai. Raske on ümber otsustada ja oludele vastavalt tegutseda. Ju siis ülejäänud 42 näidendit olid kehvemad ja kedagi pidi ju valima.
Üks oli olnud 2 vaatuseline näidend ühel leheküljel koera ja kassiga. Zhürii olla lugedes aru saanud, et kirjutajaid on väga erinevaid olnud. Mõned puhta lapsed, aga mõned päris eakad. Ilmselt pidas Doris Kareva silmas meid Anuga. Teised viis väljavalitud olid meist kõik vähemalt kümme aastat nooremad. Esime koha saajad kaasa arvatud.
Päris-päris võitjateks osutusid Drakadeemia kasvandikud - ju siis on väärt asutus Siret Pajuga eesotsas. Vahvad noored inimesed, kelle sekka mind võtta ei tahetud. (Üritasin sinna sobituda sel aastal, aga ei.)
Ja kuigi vääramatult on minus süvenenud veendumus, et maailmas on liiga palju inimesi ning osadel neist pole kindlasti mõtet olemas olla, siis samavõrd on ka kasvanud kahtlus kumbade hulka mina kuulun. Masohhistlik depressiivsus, või mis. Sellisena pole ime, et mind ei aktsepteerita elurõõmsates ühingutes ei aktsepteerita. See selleks.
VÕITJAD.
Võidutöid kommenteerida ei oska, pole neid veel lugenud. Igal juhul noortenäidendite tipp lavastatakse Ugalas. Kõik tekstikatkendid, mida noored näitlejad ette kandsid, muutusid elavteks ja täiesti lavastatavateks. Tegelikult oleks, mis tahes tekst lavastatav ja huvitav lühiajaliselt, kui näitleja on piisavalt motiveeritud.
Positiivne sündmus igal juhul.
Sõitsin täna bussiga ja nägin kuidas üks vana naine jäi kotti pidi ukse vahele. Midagi hullu ei juhtunud - ühistransport on ju reisisaatjatega varustatud. Kõik lõppes hästi. Naine istus minu kõrvale ja usaldas mulle, et kahtlustab teatud grupeeringut inimesi, kes teda varitsevad ja uste vahele tahavad jätta. Eks ma ise ju näinud, mis just juhtus. Tõestatud fakt ehk saad seda, mida usud ja endale sisendad. Mul oleks vaja kiiremas korras ports enesekindlust hankida või teise võimalusena vabaneda edevusest. Enne kui mind ka bussiuste vahele jätma hakatakse.

NÄE, LIND!

2010-11-14T20:50:00.001+02:00

... hüüdis Ester, kui Russalkast mööda sõitsime.

MIDAGI POSITIIVSET. EHK ON TEGEMIST IKKAGI EKSITUSEGA...

2010-11-05T20:43:00.000+02:00

"Congratulations! Your film "Oranus" won the award for the best short film, in the category animation at the LUFF 2010."

ON VILETS JA JÄRJEST VILETSAMAKS LÄHEB.

2010-11-04T12:10:00.002+02:00

Kaua võib kuulda fraasi: "Kahjuks ei osutunud jne..."

Lõpuni välja. Lõpuks peab ikka valitama. Päris lõpus vähemalt.
Ps. Täiesti mõistetamatu, kuidas ma nii jõledaks ja vastuvõetamatuks friigiks olen moondunud...
Mis seals ikka: minge ise ka perse.

THE ORPHAN.

2010-11-02T14:40:00.002+02:00

Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile
(Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavadpidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud,leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha.
keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.
”Orb” on verdtarretav õudusfilm, mille süzhees on oma roll ka… Eestil! Osades Vera Farmiga
(”Kahe tule vahel”), Peter Sarsgaard (”Lennuplaan”), Isabelle Fuhrman (”Ghost Whisperer”),CCH Pounder (”Räpane Mackey”), Jimmy Bennett (”Star Trek”), Karel Roden (”Hellboy”) jt.Lavastas Jaume Collet-Serra (”Vahakujude muuseum”).

Kui ootame õudusfilmilt, et keegi esmapilgul eriliselt armas ja leebe episood episoodi järel "ootamatult" ikka üha enam eemaletõukavamaks muutuks, olles lõpuks nii ähvardavalt, õudsalt vägivaldne, et kargab nurga tagant kallale, siis on just see film, mida vaadata. Nii see tavaliselt kuratlike lastega filmides läheb. Täpselt õiges kohas tekivad hirmuvärinad ja süda hakkab kõvasti peksma, kui haavatavaid ohvrid rünnatakse. Üks või kaks head hinge kaovad igaveseks meie seast, aga kõige süütumad, kõige paremad pääsevad läbi suurte katsumuste õnnelikult. See on lihtsalt õudne! Lihtsalt õudne, kui etteaimatav ja läbinähtav võib üks film olla! Kuigi ilus ja kütkestav vaadata. Isabelle Fuhrman (Esther) eelkõige.
Muidugi ei aima ma, et andekas ja armas laps osutub hullumeelseks 32-aastaseks Baumanni sündroomiga (kas tema on ainus selle sündroomiga isik maailmas?) maniakiks, kes Eesti psühhiaatriakliinikust on suutnud põgeneda. Jüri Saarma on siis ülemaailmselt tuntud või kuidas selline Saarna instituut filmi tekkis? Ja miks just Eesti? Miks mitte näiteks Serbia? Mujal hirmsas Ida-Euroopa riigis siis pole leida mõnda tuntud nime, mida pisut muudetuna suurema usutavuse huvides, kuid äratuntavalt, saaks filmis kasutada? Peaaegu teaduslik, peaaegu võimalik.


Hingelt värdjas, aga ihult kunstiliselt liialdatud ideaalse lapse kehaga 30-aastane naine. On siis selline kulumatuse sündroom usutav. Ja kui ongi, siis miks ainult hambad kuluvad, aga muu keha jääb puutamata?

Tegelikult ma ootan ju küll õudusfilmilt ootamatuid selja tagant hiilimisi ja jõhkralt surnuks pussitamisi. Midagi hirmsat, mida päris elus kogeda ning näha ei tahaks. Ootan, ootan. See on minu probleem, kui eelistan kõike seda hirmu peenemalt ja nüansirikkamalt. Eks ma võiksin ju valida siis õigeid filme, kus tavaelu keeratakse kummuli küll, aga nii, et ei saa arugi, et ühtäkki on kõik harjunud rütmist väljas täiesti argisel moel. Maitse asi. Või mingi dokumentaalfilm - õudse reaalsuse paljastaja. Igaühele oma! Või... võta, mis parasjagu on ja mõtle sellest nii nagu soovid. Mugandada nagu ka filmistsenaristid endale lubanud on. Kohanduda hirmsa viirusliku nakkusega.

Näide Ida-Euroopa igate pidi hooletusse jäetud 30-aastastest naistest.

Esther on nagu viirus, mis järsku ühele perekonnale kallale tuleb ja asub tasapisi hävitama. Kurjusest vaevatud ebardi eesmärk on hävitada peaagu õnnelik ja toimiv perekond. Võiks ju tapmata ringi nahistada, leida endale sobivalt rahuldav mees või ka mitu. Paraku pole võimalik - esiteks segab õnnetu lapsepõlv jubedas lastekodus, teiseks ei pruugi sellise puudega hästi ära elatuda. Töö kasulapsena on lihtsam, kuigi eneseteostus (Esther on andekas maalija ning pianist) ja naiseelu on muidugi raskendatud. Kogu talle stenaariumijärgselt määratud nutikuse juures Esther seda ei mõista. Vabandatav psühhopaadiks olemisega. Ta on puhta ogar. Mõttetult ogar. Normaalsele inimesele mõistetamatu eesmärgiga konstrueeritud asjandus. Nagu viiruski.
Olen mõelnud, mis võiks olla viiruse lõppeesmärk. Ta ei ole ju elusolend, et tema eesmärk võiks olla sigimine.
Olen kuulnud, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid liigis on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Äkki ongi kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks.
Kes siis on need paljud? Kes iganes meie seast. Tavalised head inimesed tavlistest perekondadest. Inimesed, kes vaataks isegi fiktsiooni nimega "Orb" või midagi selle sarnast (neid tuleb ju iga natukese ajatagant) telekast või kinos. Nemad on nakatunud ja süsteemis sees, vajades üha enam ja enam sääraseid "ohutuid" filme, kuni lõpuks...
Mina ei tea ju programmi lõppeesmärki ja kas seda üldse ongi. Vandenõuteooria vaimust kantud fantaasia lihtsalt.

VÄGA VÄIKE.

2010-10-31T23:15:00.000+02:00

Sattusime Hubertiga kosmosest rääkima. Sellest, kuidas Maa on nii pisike, aga meile tundub nii tohutult suur. Kas ikka saab nii olla, et Päike on tegelikult Maast suurem? Kas selliseid Maasid on veel ja mis nende sees on? Jõudsime ka klassikalise paradoksini(?): maakera sees on tegelikult veel üks teine kera, mis tegelikult on palju suurem, kui see, mis tema ümber on. Kuidas see küll võimalik on? Kui palju on tähti? Kas nendeni võiks kuidagi jõuda? Kui võimatult ja uskumatult pisikesed meie, inimesed, selle kõige juures oleme. Ta tahab selliste asjade peale aeg-ajalt mõelda, neist rääkida. Mõtlev väike poiss.
Kes ei mõtleks.
Aga tunne, mis on parem endast eemal hoida on kerge naasma, kui hakata universumi ääretusele mõtlema. Kui pisikeselt tühine, kui ebaoluline on inimene. Ja mis tähtsust sellel kõigel on... Mis tähtsust.
Kuuma tee joomise tähtsus.
Sügisene aeg - mis muud.

VALGEVENE.

2010-10-28T16:08:00.000+03:00

Lood Valgevenest asuvad SIIN.

"ANIMAEVKA" VÕIDUFILMID.

2010-10-27T22:34:00.000+03:00

Esimene seanss algab kell 9 hommikul ja viimane kell 4 õhtul. Niisiis ligi kaheksa tundi järjest filmi vaatamist. Žürii sätitakse esimesse ritta istuma. Iga uue seanssi alguseks vahetatakse seljatagused lapsed välja. Nad tuuakse kohale klasside kaupa ja kõik nad krõbistavad kõrvulukustavalt paberitega. Popkorn muidugi ka – „meil on kõik nii nagu teil“.

Kuues rida on õpetatud välja uutamiseks. „Uuuuh!“ kõlab iga filmi lõpus kiitvalt.

Programmis on endiste Nõukogude Liidumaade või siis endiste sotsialistlikke riikide filmid: Venemaa, Ungari, Usbekistan, Kasahstan, Georgia, Valgevene, Leedu, Läti (kõik vähemalt 3 filmiga esindatud). Ukraina, Bulgaaria, Aserbaidžaan, Armeenia ja Eesti võtavad osa ühe filmiga.
Riiklik teadanne.

Võitjad:

1. Valentin Olshvang «Со вечора дождик» sai grand prix ja festivali ainsa kullatüki. Ei mäleta mitu grammi tänavu oli, aga ainult see üks ja ainuke võidufilm sai. Erinevalt eelnenud 13 aastale, kus iga väiksemgi auhinnatud film sai kullatüki. Eelarve olla neilgi kokku tõmmatud, hoolimatu kogu sotsialismist.

Film sai peaauhinna õigustatult: lugu oli ilus, kujundus oli ilus, heli oli ilus. Täiesti ühemõtteline ilu. Väga ilus armastuslugu müstilise olendi ja inimese vahel. Inimeste tavaline piiratud külaühiskond, millele vastandub võõras, aga väga lummav maailm. Inimese täpselt määratluse soov võidab alati, jäädes nii sinna, kus ongi tema õige koht. Madalasse ja porisesse loiku, kust aegajalt võib vilksatada imelisi lugusid. Sellelt režissöörilt leidsin youtube'ist ühe 2003. aasta filmi "Про раков" , mille teema on tegelikult sama.

2. Ungari film „Ergo“, režissör Géza M. Tóth. http://www.kedd.net/studio/

Väga põnev maailm ja süsteem. Lihtsalt teostatud arvutianimatsioon, aga sinna taha on võimalik mõelda sügav lugu. Ja muusika ning heli toetab pilti täiuslikult. „Muusika meie sees.“ Mogilevis sai see film eksperimentaalfilmi auhinna. Minu poolest oleks võinud ka grand prix võita, aga sel juhul poleks olnud ühtki filmi, mis oleks eksperimentaalfilmi auhinna saanud. Nii otsustatigi, et tegemist on uuendusliku filmiga võrreldes teistega.

3. Parima lastefilmi auhind anti üksmeelselt stuudio „Шар“ filmile „Laste sõber“ („Друг детства“ Юлия Поставская). Armas film sellest, kuidas suhted aja möödudes muutuvad. Lapsed kasvavad suureks ja endine maailm jääb kaugeks, kuni ükskord oma laste kaudu jõutakse jälle vanasse kohta tagasi.

4. „Meistri auhind“ Valgevenesse Irina Kodjukovale. Magus romantika ja kena kujundus. Stiilinäide.

4. Parima kujunduse auhind Valgevene režissöör Mihhail Tumelja filmile „Pabermustrid“ (Михaил Тумеля «Бумажные узоры») eest. Meeleolukas rahvuslike motiividega film.

Kuus diplomit:

1. „Рип, что ты сшила“. Päris tore Leedu film. Autor Juraite Gezaite. Festivalil anti diplom sotsiaalsete probleemide tõstatamise eest animatsioonis. Sotsiaalseks probleemiks kodune vägivald naiste vastu. Maitsekalt tehtud. Naine õmbleb päevad läbi ja teeb muid kodu- ja põllutöid. Maja ja ilm ümberringi on sünge. Mees peksab ja läheb oma armukadeduses isegi sellini, et hakkab hernehirmutist kahtlustama.

2. Läti filmile stuudiolt „AB“ anti parima nukufilmi diplomi. Dace Riduze „Sigade puhkus“.

No oli õpetlik, aga jube tüütu lugu sellest, kuidas linnasead tulevad maale ja hakkavad looduskaunist kohta oma hoolimatusega rikkuma. Metsaloomad võtavad kätte jaa otsustavad õpetunni anda. Õnnestunult muidugi. Minu maitse seda filmi ära poleks märkinud.

3. Imeilusa muusika eest sai diplomi Valgevene film „Unelaul“ («Колыбельная») ja ainult selle eest. Tõesti oli liigutav. Ilusa häälega lauldud. Režissöör Tatiana Kublitskaja (Татьянa Кублицкая).

4. Lapsed hääletasid ootuspäraselt lemmikfilmiks praeguse aja Vene seriaalimultikatest „Maša ja Karu“. Disneylik, aga Vene traditsioonides. http://video.i.ua/user/1455142/18320/159376/

Kuna see oli nii ettearvatav võit, otsustati laste häältega teise koha saavutanud film ka ära märkida. Eestile ka midagi. Priit Tenderi „Miriami katkine pilt“.

5. Autori hea graafilise käekirja eest diplomi armeenlasele Mikael Vatinjani filmile „Bojo“ («Божо»). Oli ilus vaadata küll. Meeleolukas üksindus. „Moodne“ - vähem on rohkem põhimõttel.

6. Ja veel üks diplom, mida nimetati klassikalise loo animatsioonfilmiks muutmise eest. Tšehhovi ainetel „Prokurori poeg päästab kuninga!“ Meisterlik literatuurne joonisfilm – venelased ju oskavad. Autor Oksana Holodova.

Diplomeid jagati kergekäeliselt. Ju siis kristallpliiatseid jätkub. Iga žüriiliige saab volilt vähemalt ühe diplomi oma lemmikule anda.

Kristallist pliiatsid ja kullatükk.

Kui otsused tehtud jätkub eelmisel päeval alustatud bankett – toitu oli külluslikult veel järgi ja samuti ka alkoholi. Päevad on Valgevenes pikad.

KEERDUS KÄIGUD.

2010-10-09T10:26:00.000+03:00

See on ikka päris uskumatult õudne, kuidas kõik ikkagi tuleb, mis kunagi omal ajal tulemata jäi. Mõtlen olnud elule - hakkab jube. Mis olemata asjad minuni veel mööda spiraali jõuda võivad...

TAGASI.

2010-10-01T23:42:00.002+03:00

"Mamma mia!"
Sellest üritusest lihtsalt peab pikemalt kirjutama! Kohe varsti.

5 PÄEVA RUTIINIST EEMAL.

2010-09-27T14:32:00.001+03:00

Valgevenesse. Eks paistab, mis saab.

LASTE NALJAD.

2010-09-24T10:07:00.000+03:00

Taskunuuskaja - taskurätt. (Ester).
Pojane jumal - Jeesus Kristus. (Hubert).

Esimene pikem lugu.
Lapsed mängivad isekeskis põrandal. Nüüd nad juba seda oskavad. Peaaegu. Põhiliselt nii, et Hubert katsub rohkema või vähema eduga mängu suunata, aga Ester toimetab ikka enda suva järgi. Siit ka tülid. Üks selline naljakam. Iseloomu paljastav.
Ester tuleb kurtma, et Hubert lõi teda. Tunnen kaasa ja uurin, miks ning ega ta ise alustanud. Tihti juhtub nii, et tülialgataja tunneb end lõpuks suurima ohvrina. Pole just kiiduväärt käitumismall! Estril meenub see ka ja et olukorrast ikkagi puhtalt välja tulla, läheb Huberti juurde ja keelitab rahuliku ning veenva häälega: "Hubert, löö mind."

Teine pikem lugu. Veel Estri veenmisjõulisest häälest.
Ester oma kindla ja rahuliku häälega võib mõne nõrgema närvikavaga inimese endast välja viia.
Hubert mängib legodega. Ester punnitab natuke eemal endale oma väikest roosat seljakotti selga. Õnnestub, aga sellest talle ei piisa. Ta tahab, et ka Huber paneks seljakoti selga. Hubert on aga haaratud konstrueerimisest ja pole sugugi huvitatud.
"Hubert, pane kott selga!"
"Ma ei taha. Ma mängin."
"Pane kott selga."
"Ma ei taha!"
Kordub päris pikalt. Hubert muutub järjest närvilisemaks ja kiledamahäälseks. Ester vastupidi madaldab häält ja jääb rõhutatult rahulikuks.
"Tahad küll."
Poisike on juba päris närvis - kes ei oleks, kui ei lasta rahus toimetada. Peaaegu, et jookseb tüdruku eest ära.
"Ester, ma ei taha."
"Tahad küll."

"MEHED LUMES." Von Krahli Teatris.

2010-09-18T21:16:00.002+03:00

Lavastus "MEHED LUMES" valmis Peter Freuchen' i jutustuse "Olavi lugu" ainetel.
See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte -
millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja
sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest. Me ei näe kahte skauti püünisesse jäänud metsloomi
päästmas ning ühe seiklusrikka suvega täiskasvanuks saamas.
Me näeme kõigest üht kortsus fotot, millel on porine saapajälg. Pildil seisavad kaks noort meest põlvini lumes. Ühel on seljas
T-särk ja teine on mässinud ümber keha oma ebaloomulikult pika habeme. Neil on külm. Nägusid me ei näe, sest meeste pead on fotolt välja rebitud.
Selline oligi meie beat-generation. Üleöö vanaks saanud noored seismas vaikides kahe põlvkonna triumfide vahel. Polnud enam varemeid,
millele ehitada. Polnud veel kindluseid, mida hävitada. Nad olid liiga noored, et tunda vanade tegijate üleolevat ükskõiksust. Liiga küpsed,
et pritsida noorte vihaste püsside jultunud ignorantsi. Oli löödud põlvkond, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on
olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja. Olla see, kes ei tõstnud kunagi oma pead rinnalt nagu teisedki.
Kuni ühel päeval kerkisid rinnalelangetatud peade liikumatu mere kohale kaks hiiglaslikku kosmoselaeva...
Need olid Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve rinnalt tõstetud pead.
Nende silmad vaatasid pilkumata otse päikesesse.
Kontseptsioon ja näitlemine: Mart Koldits ja Kristjan Sarv

Eks ole, milline täpselt ajastatud etendus minu jaoks. Arvustusi ja tegijate juttu lugedes, olla etendus 30-aastaste kriisist.
„See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest”. Niisiis mitte millestki sellisest, mida võiks eeldada, kui minnakse polaaruuringutele (väidetavalt on lähtutud polaaruurija Peter Freuchen'i tekstist). Aga mina nägin küll ka sõprust, sõltumist ja mängu. Aga võib-olla tänu sellele deklaratsioonile mitte ainult! Sissejuhatava tekstiga anti ühes juhend, kuidas vaadata ning soovitust tingimata välisest kestast edasi mõtelda.
Kolmekümnendates inimene, kes ei suuda uskuda, et nüüd ongi kõik. Valikud on tehtud ja tuleb lõpuni käia sama rada pidi, sest ikka veel ju ollakse noor. Ehkki kirurgiks siiski enam vist ei jõua õppida, aga mugavast soojast sätitusest saab välja küll. Sukeldumaks uude hirmutavasse, kõledasse maailma. Selline ära tundmine võib ootamatult tugeva ja külmast kange jõuga korraga kaela sadada kasvõi külmkapist. Punni sellele vastu nagu jaksad - mõte on peas ja muutused ootavad.
Nii tulebki panna oma püramiid püsti ja katsuda kinni püüda midagi uut ning õiget enda jaoks. Õige kätte saamine pole muidugi lihtne ülesanne: lükkad küll lootusrikkalt antenni, mis on jäme kui plastmassist toru tundmatusse heledasse valgusesse, aga tulemuseks võib olla sahmakas vett kraesse. Aga ka mõni helge hetk, mis paneb unistama ja mängima. Publikule näidatakse otseülekannet ilusast lauamängust. Valgest paberist välja lõigatud nukkudega. Igal ühel omad käigud. Aga liivakell tilgub liiva ning rahu pole kauaks. (Ah, ma lihtsalt pean ära mainima: liivakell on küll, aga see on puhtalt dekoratiivne ja märgilise tähendusega. Tähtsusetu remark, muiugi. Kujundina toimib.)
Üks viib teiseni ja vana probleem on tagasi. Suur ja tundmatu või siis terve saalitäis tundmatuid. Mis on õige ja millega võrdub X? Mänguline ja põnev interaktiivne lahendus, mis meenutas mullusügisel Eestisse sattunud Heiner Goebbelsi „Eraritjaritjaka” vaatemängu. (Äkki on interaktiivsus mujal maailmas täiesti tavaline, aga ma pole maailma teatriga - tegelikult ka mitte Eesti asjadega - kahjuks kursis?) Et siis üks näitlejaist, Koldits(?) jagas kõikidele tulnuka maskid. Siis kadusid mõlemad koridori X-ga otsima. Temaga võitlema. Kaamera õlal, meie, publiku pilk selle taga. Pilt jooksis saali seinal ja sinna tuli ka käskiv kiri: maskid pähe! Siis oli juba selge, et näeme saalitäit tulnukaid. Aga tegelikult on kõhe ja mahajäetud tunne niigi, kui näitleja lahkub saalist ning publik jääb omapäi. Minuga on nüüdseks juhtunud nii kaks ( Eraritjaritjaka ja käesolev) korda. Huvitav, mitu korda ma jaksan veel selle peale ehmuda, üllatuda?
Aga muidugi nad tulevad tagasi, mööda siksakilist varem valmisveetud punast nööri mööda tagasi endasse.
Õudne küll, aga punane joon lahenduseni ei vii ja lahendamata asjad kappi ei mahu. Uudsed mõtted ei anna rahu. Võib kahetsema hakata, et "vanas eas" veel midagi täiesti uut sai tekitama hakatud, aga mis seals ikka - mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldis nii väga, kuidas Kristjan Sarv surnut mängis. Minu jaoks märkis see pöördumatut sammu muutuste suunas. Talumatut vajadust, mida tagasi ei saa võtta. Kui mul oleks mingi isiklik näitlejate edetabel, siis selle episoodilise rolliga tõuseks ta seal kindlasti esikohale. Raudselt jäigana.
Nagu üldse etendus tervikuna. Ootamatult saavutas see isiklikus olematus arvestuses väga kõrge koha. Algul, kui taipasin, et nad ei mõtlegi rääkima hakata. Vähe sellest, nad ei kavatse ka nägu näidata ning olla poolteist tundi pakitult paksudes suusaülikondades. Aga peab jällegi Sarve kiitma, sest tema pilku õnnestus suurest pakitusest hoolimata mitu korda tabada. Niisiis võib mask terve etenduse vältel olla intensiivne ja vägagi mõjuv vahend, kui seda oskuslikult kasutada. Aga algul oli pettumus ja mure, et kuidas ma küll jõuan... kole kitsas oli istuda ka külg külje kõrval teistega. Mis tegelikult mõjus ka omamoodi kujundina. Neid kolmekümneseid, ikka veel oma otsivaid, on ju ka kole palju. Võitlus kestab. Olgu tulemus, mis tahes.
Ja õnneks tuleb ikkagi kevad. Isegi siis, kui sa ise kindlalt sügise ja jäise talve poole astud.

33

2010-09-17T16:36:00.012+03:00

Olen kohe 33 aastat siin elanud. Mitte mingit erilist mõtet sellel pole olnud. Samas olen ise vähendanud olemise mõttetust kahe pügala võrra, mis on isegi hea tulemus. Et ikkagi mõnes mõttes vajalik ja ühiskonnale mitte päris kaduma läinud hing... Oskus ennast vajalikuks teha - 33 aasta tippsaavutus. Palju õnne!

33 + 2,5

KADUNUD ÕNN.

2010-09-15T14:25:00.000+03:00

Minu arutu õnn ja vedamine kadus ära juba õige mitu aastat tagasi. Aga ma pole siiani sellega harjunud. Seetõttu on kole raske leppida, kui ebaõnnestumisi tuleb mitu-mitu korda järjest. Eriti veel "aines", mida siiani pidasin enda tugevaimaks küljeks. Lühidalt. Identiteedis on hirmus mõra ja kõige õigem tundub ülejäänud elu voodis teki all veeta. Mulle määratud õnne kogus on ära kulutatud ja piisavalt jõudu, aga võib-olla ka võimeid, pole, et sellist korvamatut kahju ja häda suure töö ning tahtejõuga asendada.
Kole aasta see kahetuhande kümnes. On juhtunud palju halba, nii minust sõltumatutes kui sõltuvates asjades. Ja veel on teda järgi 107 päeva. Jõle!

HOLGER KAINTS "LENNUKIVAATLEJA".

2010-09-04T22:47:00.003+03:00

Lugu inimestest, kes pole nõus ajaga koos muutuma, vaid peavad paremaks, ausamaks enda ja maailma suhtes, jääda selgitama oma vahekordi olnud ajaga. Usun, et mingil määral juhtub see meie kõigiga - kõigil on ju minevik, aga tavaliselt on olevik, mis algul on igal juhul ka tulevik, olemas ja tulemas rahulikult. Kõik muutub sujuvalt. Oleviku ja mineviku piir on kõvasti segunenud. Seega on väga, väga tabav võtta minevikuvarjudega heitlejaiks endisaegsete võimsate numbritehaste töölised, kelle minevikule ühe plaksuga järgnes õudne tulevik.
Need töölised on enamasti nüüdseks pensionieas või vähemalt keskealised kindlasti, kes pärast brutaalset krahhi - Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist - uut ja harjumatut elu pidid alustama. Nad on pettumust ja hooletusse jätmist pidanud taluma kakskümmend aastat. Tohutult pikk aeg varjudega tegelemiseks. Nende järeltulijad on kasvanud vaimus, et Eesti Vabariik on ebaõiglane kuritegelik organisasioon, millele lojaalne olemine oleks iseenda reetmine. Terve hulk negatiivselt meelestatud isikuid. Vist kulub veel mitu põlvkonda enne, kui nad enam ei tunne vajadust suure viha ja hoolimatusega "võõra riigi" vara rikkuda.
Väga ustavalt on Kaints kirjeldanud lennujaama lähedast daatshade rajooni, Lilleküla ja Erika tänavat. Seal kandis liigun või sõidan mööda minagi tihti. Nüüd siis on veel juures üks tähendustekiht, mille üle mõtiskleda. Eriti, kui mõni vene vanamees vastu jalutab.

LAURI SOMMER "KOLM YKSIKLAST".

2010-09-03T14:20:00.000+03:00

Kolm lugu kolmest eriliselt üksikust inimesest. Kes ei oleks... Küsimus on andes, mida pärast mäletatakse ja peetakse vääriliseks meenutada. Selles inimese päris enda omas, selles, mis võiks ka teisi sügavalt puudutada.
Niisiis kolm tegelast, kes on Sommerit kõvasti liigutanud ja kellest ta kahtlemata teab väga palju. Aga kolmest kahel jääb veenvusest puudu.
Puha subjektiivne fiktsioon ja poeesia - need tema Nick Drake'ist ja Uku Masingust kirjutatud heietavad luulelised oopused. Kas Drake'i ja Masingu and ei jõudnud Sommerini sel määral, et edasi kanduda selge veenvuse ja mõjujõuga? Või ei ole see ikka päris tema "oma"?
Aga Darja lugu... Need on need juured, mis tõmbavad. Nendest kasvab ehedus. Kohaspetsiifiline kiindumus ja poolehoid.
PS. Korraks mõtlesin selle raamatu ära osta ja nõnda Eesti kirjanikku toetada. Ainult Darja loo pärast ma nii siiski ei tee. Pealegi on "And" ilmunud "Loomigus" (6/ 2009) ja see on mul olemas.
KAGO

NATUKE NALJA, AGA VÄGA VÄHE.

2010-08-31T13:46:00.000+03:00

Kuna käesolev aasta on isegi minu väärastunud maitse jaoks olnud liialt kurblik ja kaotusterohke, oleks ehk mõistlik kasvõi kunstlikult rõõmsat meelt ja lootust üleval hoida.
Niisiis mõtlesin üles kirjutada mõne eredalt meeldejäänud naljakat asja või situatsiooni sel suvel.
1) pluus, mis lendas teise korruse aknastarusaamatul kombel sisse ja maandus Merka sünnipäeva juustusaiadel.
2) vana mees Uku Masingule pühendatud saatest. Ta rääkis Nõukogude aegsetest läbiotsijatest, kes alumise riiulite raamatud jätsid puutumata, kuna neil "polnud kombeks kirjanduse ees kummardada".
3) Tallinna TV.
4) Olime lastega mere ääres ja Epp rääkis ühe kurva ja näruse musta huumoriga vürtsitatud tõestisündinud loo. "Lapsed tulid õhtul koju. Ema küsib: "Kus Joosep on?" "Ah, see uppus juba hommikul ära!"

MINU TÄHTSUSETU SUVINE KARJÄÄR "KESKTELEVISIOONIS".

2010-08-29T23:45:00.005+03:00

Vestlusele panen selga Nick Cave'i särgi, mis kord on mulle juba tööalaselt edu toonud. Käed ja küünealused on küll jalgratta lahti harutamisest tavotised,aga kuidagi peab nendega hakkama saama. Ehk ma ei pea kohe kellegi kriitilise silma all midagi monteerima hakkama.
Artur Granström ilmub mu ette kõhu pealt lahtiste nööpidega triibulise särgiga. Tal on juba palav, kuigi suvi pole veel kuumaks läinudki. Pidid olema ventileerimisprobleemid, muuseas. Muidu uurib, kelleks ma tahan saada. Kõik olevat siin võimalik. Kõik on arenemisjärgus. Sellised lahtised olla nii mitugi potensiaalset töötajat ära hirmutanud. Tehnikat polevat ka veel üleüldsegi, aga selle eest on 15 miljonit vaba raha. Peab vaid õigesti küsima ja põhjendama. „Siia see raha...“ mõtlen. Aga ütlen, et ei režissööri ega toimetaja amet pole minu jaoks. Rahulikuks monteerijaks sobiksin küll. AG küsib: "Ütle montaazhi kolm tähtsamat reeglit?" Tunnen ennast lööduna. Lausa lollina. Puterdan midagi, millesse ma isegi ei usu. Ei, ma ei tea. Pole isegi mõelnud selle peale kunagi. Alati ikka tunde järgi... Nii on. AG-d ei huvitagi. Arvab, et küllap jõuab mind koolitada, kui ükskord oktoobris töökoormus suureneb. Näitab ruume. Stuudio on betoonpaneelidest saal. Midagi seal pole. Juulis peaks remont tulema. Näitab ette monteerijate (vähemalt kuus saavat neid olema) tulevased töökohad. Kohal pole viga. Tallinna Pressikeskusest on hea vaade Estonia esisele väljakule. AG räägib, kui raske ja pingeline on teletöö. Lisaks veel võimalikud sõbrannade pilked, et Savisaare televisioon jne. AG räägib, et neil on tavaks teha "poliitiliselt ebakorrektseid nalju". Sellest ma ei saa aru. Pärin, mis sorti need naljad on? Küll ma hiljem saavat teada. Kas sääraseid võivad teha ainult teatud kõrgema positsiooniga isikud või lihttöölised ka. Hiljem selgub, et "poliitiliselt ebakorrektsed naljad" tähendavad tüütuid meeste-naiste seksuaalse alatooniga naljandeid. Poliitiliselt on nad seal ikka korrektsed, kui mitte arvestada mõnda pehmet ütlust "pika ja kustumatu vihaga Edgarist". Üks vestlusel käinu olla küsinud: „Mida teha siis, kui Edgar Savisaar talle seal vastu juhtub?“ AG arvates oli see üks päris rumal küsimus olnud, sest esiteks on Savisaar seal ainult kolmapäeva ennelõunati ja teiseks maksvat tema kõneminut viisteist tuha, seega on vaevalt usutav, et Edgar vaevuks teabkellega rääkima hakata.
Siis saadetakse mind ära. Tulgu ma neljapäeval tagasi. Kolmapäevati on pressikonverents ja pole vaja kedagi jalgu
Neljapäeval lastakse mind arvuti juurde, aga mitte monteerima. Oh ei. Neli pikka päeva tõmban ma tundide kaupa kaamerast minidv-kassetitelt kraami arvutisse. Vanalinnapäevad. Õnneks on mul kõvasti lugemist kaasas. Töötaja Kirill muretseb, kas ma jälgin kõike täpselt, mida tõmban. Kas töö kulgeks korrektselt. Tema filmitud ju. Kui läheb kaotsi... Koledasti muretseb. Pärast selgub, et Vanalinnapäevade avarongkäik on niikuinii helitult salvestatud. Kirill on entusiastlik, nutikas ja enesekindel. Leiab kellegi, kes on ka rongkäiku filminud. Sealt saab heli. Njah. Televisioon pididavat niikuinii üks suur pettus olema.
Umbes 23. tunnil järjekordset täispikalt salvestatud etendust edasi-tagasi võbisevat salvestust, teatab AG, et unustagu ma vanalinnapäevad. Hoopis tähtsam on hakata monteerima 2x10 minutit "Tallinn Helsingis". Et see võiks siis olla ka proovitöö. Mis mul arvata. Juulist loodan lepinguga palgale saada. Jaanipäev läheneb. Reaalselt midagi monteerinud ma pole. Ennast näidata reeglipäraselt või intuitiivselt pole saanud. Ma ei saa täpselt aru, mis ma seal teen. Loodan, et AG saab. Ülemus ju. Aga ma olen kuulnud mitmeid vene ja eesti keelseid anekdoote, kuulnud ventilatsiooni- ja kohviautomaadiprobleemidest, saanud teada, et veini ja õlle pudel külmkapis pole siin asutuses probleem. AG räägib, kuidas keegi ametitaotleja oli nördinult Jüri Raudsepale kurtnud, et ta ei saavat siinses kollektiivis töötada, kuna AG oli üks kord tööajal veini joonud. Seda räägib ta mitu korda kui head nalja. Aga muidu muutub ta tasapisi järjest sümpaatsemaks. Ju ma harjun temaga. Minu maitse kohaselt liialt hüplik ja ebajärjekindel, aga siiski täitsa intelligentne. Just seda sorti üleolev suhtumine on mulle omane ja ma ei suuda kuidagi sõbralikuks ning omamehelikuks kruvida. Kas ikka on vaja enda väärtuse hoidmiseks teistesse ülbelt suhtuda? Halb komme. Eriti ilmneb see Lauri puhul, kes ka tahtvat monteerijaks saada. Katsun tema vastu rõhutatult sõbralik ja võrdväärne olla, kui ta seal arulagedalt tundide kaupa midagi tegemata istub ja passib.
Kui ma juba "Tallinn Helsingis" monteerin ja leian, et Savipäts on isegi päris armsake, kuulen, kuigi kõrvaklapid on peas, kuidas JR ja AG arutavad, millal Lauri palgale võtta. Ja seda korduvalt. "Aga mina?" mõtlen. Sellest pole juttugi. Jaanipäeva nädal mööub puhates. AG soovitab mul "kõvasti panna ja mitte kergelt kätte anda". Midagi sellist. Sõbramehelikult ebakorrektne. Mul on lootus, et ehk on mind omaks võetud ja sellele järgneb peagi rahaline kinnitus.
Juulis olen taas jõuliselt ründamas Tallinna TV-d. Nii palju kui võimalik. Maris Johannese reporteri häält on meeldiv kuulata. Tema hääl tundub kui garant, et tegemist on õige asjaga. Kuigi ikka on veel viie "monteerija" peale üks õnnetu arvuti ja töö on kaootiline ning see katkestatakse suvalisel ajahetkel. Selle eest on lubadused, et kohe tekib juurde mitu uut montaaži arvutit ja hakkab korrapärane organiseeritud töö. Üks osa inimesi kolitakse lähimas tulevikus Kadrioru stuudiosse.
Paari nädalaga õnnestub mul siiski "Tallinn Helsingis" lõpetada. AG justkui vaataks mu proovitööd. Võib-olla, aga fakt on, et 20 minutilise videoloost saab ta ülevaate ca 3 minutiga - õigupoolest ega see mingi huvitav lugu olegi. Kes seda küll vaatama peaks? Arvatavasti on AG-l küllalt tugevad õpetaja kogemused, nii et saan talt väga mitu asjalikku kommentaari ja tähelepanu juhatust vigadele. Parandan parema äranägemise kohaselt. AG arvab, kuigi vaatab tehtud tööd alla minuti, et nüüd on kõik väga hästi. Tundub nagu oleks proovitöö sooritatud. Nii ta väidab. Uurin, kas ehk saaks "kompensatsiooni". Ikkagi mitmed päeva edasi-tagasi rongipiletid, Kaarli etteheited, et ma tema puhkuse ajal tööl käin. Viimane on muidugi arusaamatu, absurdselt naeruväärne ja ei puutu ka tegelikult antud loosse, kui vaid nii palju, et mul tekib kindel veendumus, et peaksin siiski palgale ja tasustatud saama. AG lubab Jüri Raudsepaga minu personaalküsimuse arutluse alla võtta. Ta teebki seda. Väidetavalt. Mina ei kuule sellest jutuajamisest midagi. Aga septembrist kindlasti. Saatku ma cv. Keskerakonda astuma ei pea.
Monteerin usinasti videoklippi Vanalinnapäevadest. On juba augusti algus. Esmaspäev. Sellel nädalal loodan oma töö 12 tunnile jaotatuna valmis saada. Lootuseks see jääbki.
Teisipäeval tuleb ootamatult teade „koolitusest“, kus õpetatakse video ülesriputamist TallinnTV kodulehele. See kestab tunnike, aga arvestades seda, et meie käsutuses on ainult üks arvuti ja väga paljud peavad midagi arusaamatut kellegile tõestama, siis iga minut on hinnaline. Ja kahju on aega raisata. AG muutub ühtäkki närviliseks ja murelikuks. Kohe algavat „striimikontroll“ ja seda ainukest arvutit on tingimata vaja. Mind ja Kirill-Ene, kes on graafiku järgselt järgmised arvutikasutajad, saadetakse koju tähtajaga järgmise nädala esmaspäev. Küsin Enelt, kas ta on juba palgal. Olevat küll. Tuli küll minust hiljem sinna, aga ta on AG ammune tuttav.
Mind tahab AG saata kodulehehaldaja juurde salvestatud pressikonverentse ja videoklippe üles laadima, mis tähendaks tundide viisi tühja passimist. Mul on ajast kahju – pole ka raamatut või näputööd kaasas. Viimasel ajal tundub elu lühike lihtsalt passimise jaoks, mis kuhugi ei pruugi viia. Ta saab aru ja minu asemel läheb arvutigraafik George seda tööd tegema. Küll aga pean lubama, et lähen reedel sinna arvutifirmasse ja koostan manuaali videoklipi üleslaadimisest. Et kui oktoobrist tule mitukümmend uut inimest korraga tööle, siis saaks kõik üksüheselt aru, kuidas asi käib. Arvab, et selleks kulub mul mitu päeva. Ma ei mõista, miks ma peaks sinna selleks kohale minema ja miks mul ülepea nii kaua peaks aega minema. Teen manuaali lihtsa vaevaga reedeks valmis. Ise mõtlen, et kas see ikka käib töötasu alla. Mina ju ei taotle seda tööd entusiasmist või oma uute ja huvitavate ideede elluviimiseks, vaid pelgalt ära elamiseks. Ja viimane jutt jäi, et minus saab projektipõhine töötaja. Üks ülesaanne, üks tasu. Samas on see tõesti tühine aja- ja energiakulu.
Esmaspäeval helistan AG-le. Ta ütleb, et ärgu ma mingil juhul tulgu. Kiidan oma nutikust ja taskutelefone taevani. Oleks ikka nõme küll, kui oleks Viliverest kohale sõitnud selleks, et kohe jälle tagasi minna. Teisipäeval helistan jälle. AG kiidab mu manuaali ja ütleb et sellist tööd tuleb veel kuhjaga tulevikus. Neljapäev. Saan teda, et Trubetsky on astunud Keskerakonda. Ei, ega see minusse ei puutu tegelikult.
Helistan AG-le Nüüd ütleb, et helistagu ma tuleva nädala esmaspäeval. Jah.
Aga reedel tõuseb Hubertil õhtul palavik. Ta kurdab peavalu ja tahab magama minna. Nädal on sellest, kui avastasime talt Hiiumalt saadud puugi. Laupäeval on siiski kõik hästi. Ka pühapäeval ja esmaspäeva pärastlõunani. Siis on tal jälle palavik ja ta oksendab mitu korda. Kurdab peavalu. Helistan perearsti nõuandetelefonil. Sealt soovitatakse minna kohe Merimetsa haiglasse. Lähme ja jäämegi sinna ning sel nädalal ma Kesktelevisiooni ei helistagi. Ma ei helista ka järgmisel nädalal, sest lapsi niikuinii poleks kuhugi jätta. Ja mingit lepingut ju pole... Haiglas soovitati ju kodus hoida. Paragripp pidavat ka koledal kombel nakkav olema. Õnneks polnud siiski entsefaliit.
AG-le helistan 23.augustil. Ta teatab lühidalt, et kõik minevat plaanikohaselt. (Ilmselt siis sajakümnenda uue plaani kohaselt.) Endiselt olevat neil üks arvuti ja üks inimene töötavat sellega. Täpselt nagu pidigi olema – algselt pidi ju viis või kuus arvutit kohe-kohe tekkima? Stuudiot hakatakse välja ehitama 1.novembril – algselt pidi ju 1.juulil?
Aga minule polevat küll midagi pakkuda.
Ju ei ole mul ikkagi imesärki...

HOUELLEBECQ.

2010-08-23T16:07:00.000+03:00

"Võitlusvälja laienemist" lugesin esimest korda, siis kui romaan just eesti keelsena oli ilmunud. 2005.aastal. Mälestusväärset muljet tookord ei jätnud. Vist. Igal juhul mitte midagi ära tuntavat mulle ei meenunud, kui nüüd, viis aastat hiljem, seda uuesti lugesin. Raamatukogust tõin raamatu uuesti tänu hiljuti loetud Michel Houellebecqi "Elementaarosakestele". Kadri Kõusaare arvustus annab hea ülevaate sellest rabavalt meisterlikust romaanist. "Elementaarosakesed" on väsitavast, lootusetust ja kurnavast pessimismist edasi astunud ja pakub lahenduse. Annab lootust - ehk ikka on inimeseks olemisel mingi muu mõte kui sugutung. Masendaval sõnumil on väljapääs. Seksist loobumine või kasvõi selle esikohale sättimise jätmine ei tule kõne allagi. Teadagi. Aga teisiti midagi head (muuseas, mis on see midagi head?) sündida ei saa. Muutus ei tohiks olla vaimne, vaid geneetiline – rahu huvides tuleb luua sootud ja surematud olendid. Äkki piisaks, kui geneetiliselt inimesed aseksuaalseteks muuta.

SURNUTE LAOKIL ENERGIA.

2010-08-17T17:26:00.000+03:00

Üks Lausuja väitis, et inimese kehal on pärast surma mingi ports energiat sees. Et surnu võib vabalt ennast liigutada. Tuleb ainult õigesti talle lausuda. Kuigi ma üldsegi ei kahelnud selles, tahtis ta mulle ikkagi tõestada.
Üsna hiljuti surnud noormees, helesinises särgis, 25-aastane, lebas paremal küljel. Lausuja seisis mõned sammud temast eemal. Astus siis paar sammu. Surnu keeras end kõhuli, vasakule küljele, selili ja siis uuesti paremale küljele. Ja veel kord. Jäsemed lõdvalt järgi lohisemas. Lõpuks jäi peatuma väga ebaloomulikus asendis elusa jaoks - käed väändes selja taga. Mõtlesin: kas tõesti on võimalik ennast ainult torso lihaste jõul keerata. Ju on.
Lausuja oli endaga väga rahul. Ütles, et tahaks seda laokil füüsilist energiat õppida otstarbekalt kasutama. Töötavat praegu selle kallal.
Jõudu talle siis.

JARI TERVO "Minu suguvõsa lugu".

2010-08-16T20:32:00.002+03:00

Esimene raamat avatavas lugemispäevikus.

Polaarkrimi kroonik
Autor: Kalev Kesküla (05.12.2002)

Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.

Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.

“Tervo on hea kirjanik ja vinge tüüp. Legendaarne kõrtsisekeldaja, kes nüüd saanud isaks ja rahunenud. Küsige temalt mälestusi Tallinna seikluste kohta! Teil seal kutsutakse soomlasi “porodeks”, Tervo on seda tõesti, ta on ju Rovaniemist pärit,” soovitab ajakirjanik Helsingist.

Mulle päris meeldib mõte Tervoga intervjuu teha. Tema vastilmunud eestikeelne romaan “Minu suguvõsa lugu” on tõesti põnev. Pealegi on ta minu aastakäigu (1959) mees, mul oleks ehk õpetlik teada, kuidas ta ühtaegu nii palju kirjutada ja möllata jaksab.

Kaine ja tegusa Tervoga Pegasuse kohvikus lõunat süües saab mulle aga selgeks, et kui keegi meist on joomamees, siis olen see mina. “Möllumehe” päev näeb välja nii, et varahommikul viib ta taksoga (“Olen 20 aastat katsunud autojuhtimist ära õppida, aga nüüd on selge, et sellest ei tule Rovaniemist suuremas linnas midagi välja”) kolmeaastase esikpoja lasteaeda (abikaasa on küll kodune, aga laps vajab seltsi), siis läheb ujulasse ja läbib seal kaks ja pool kilomeetrit. Hiljemalt kell üheksa istub ta oma Oulunkylä (Helsingi äärelinn, veerand tundi taksosõitu kesklinnast) ridamaja helikindlas keldrikabinetis ja kirjutab poole neljani. Iga päev neli lehekülge, isegi kui töö ei istu, pingutab normi täis. Siis jõuabki pojake koju ja ülejäänud õhtu kulub lapsega mängides. Nii positiivset eesti kirjanikku ei olegi olemas, meie rahvuslik realism lihtsalt ei võimalda seda.

“Kas te õhtuti naisega ikka veini võtate?” küsin viimases lootuses, et oma harrastusele moraalset tuge saada.

“Oh, Kati joob nii harva, vahest kolm korda aastas võtab õige pisut.” Loomulikult pole Tervo kunagi Tallinnas möllamas käinud, ainult korra Krossi juures. (Mulle tuleb meelde, et Ellen Niit on Jaan Krossi elu jooksul poolteist korda pisut purjus näinud.)

No mis hirmus igatsus Soome rahval küll boheemkirjanike järele on, et nad peavad need mehed enesele välja mõtlema?!

Tänapäeva soome kirjanik pole Jari sõnul mingil juhul boheem, vaid üpris ametnikustunud. Enam ei tehta raamatuid nii nagu 60ndail, et kui sügiseks oli kirjastajale käsikiri lubatud, siis hakati augustis kirjutama. Üldine tase on seeläbi tõusnud. Igaüks, kes piisavalt tubli ja virk kirjanik, saab riigilt 1100 eurot maksuvaba abiraha kuus. “Purjus peaga ei õnnestu ju seda kirjeldada, kuidas asjad joonuna paistavad,” tõdeb endine möllumees, kes kolleegide mäletamist mööda olevat vanasti kõrtsi saabudes karjunud: “Mina olen Jari Tervo, olen geenius.”

“Minu avalik imago, millel pole minuga palju tegemist, on lahedam, alkohoolsem ja ropusuisem kui mina kunagi. TV-saade “Uutisvuoto” (meil “Teletaip”) põhinebki Tervo sõnul lõbusal ja vaimukal vittuilu’l, s.t tünga tegemisel. “Palju on veel vanemaid inimesi, kes võtavad avalikku esinemist ja isikut üksüheselt. Mõni kirjutab, et kuidas te võite küll armsale luuletajale Tabermanile nii rõvedalt öelda... Ma ütlesin, et kas sa ei võiks oma juukseid kammida mõnikord ka muul moel kui torgates oma näpu sinnasamusessegi ja siis...” Ma ei saa täpselt aru, aga ilmselt on Soome telekas tõesti kombeks ropult rääkida.

Tervo tunnistab, et vahel reedeti – pärast telelindistust – käib ta telemängupartneri Tommy Tabermaniga linna peal lõdvestumas, mille käigus tema palju õlut ja Tommy tublisti valget veini manustab. Ning selliste kõrtsikondamiste ajal on neil muidugi Seiska (s.t Seitsemen Päivä, soome Kroonika) reporterid sabas, kes igapäevase leiva nimel olematuid lugusid leiutavad. Algul oli Jari naine Kati kõmulugudest häiritud, aga siis leppis, sest Jari peab oma saadet ju reklaamima ka.

Jari usub, et vähemalt pooled raamatud tema romaanide keskeltläbi 30 000 trükiarvust oleks müümata, kui ta nägu poleks telekast tuttav. “Raamatupoes käivad ju enamasti vanemad naisterahvad, kes teavad, et Tervo on see paks naljakas mees, kes telekas ärpleb, ning nii nad ostavadki pojale või väimehele raamatu kingituseks.”

Jari teine meedia on iganädalane kolumn õhtulehes Ilta-Sanomat. “Seitse aastat töötasin Ilta-Sanomate hommikuses vahetuses, kus töö algas pool viis. Arenes sürrealistlik rütm. Magasin päeval kaks tundi ja öösel neli. Kui läksin tööpäeva järel õlut võtma, oli kell 12 ja kui siis viksid majandustoimetajad viiest-kuuest Pressiklubisse tulid, võisid nad seal tõesti näha üsna pehmet luuletajat, kes vaevaga püsti seisis.”

Kuna õhtulehes liiga keerulist juttu veeretada ei saa, korvab Jari selle ägeda tooni ja kindla seisukohaga. “Helsingin Sanomate kolumnistid paistavad silma sellega, et neil pole arvamust,” imestab ta kolleegide hambutust. Jõhker väljendusviis on Jari teadlik imagokujundus. Ta on selline “vittumainen” mees, nagu üks kriitik äsjailmunud “Minu suguvõsa loo” Tervole ülimalt sarnaneva peategelase kohta ütleb. Igavene peksukott on Keskpartei, mis polevat partei ega rahvaliikumine, vaid linlaste raha maal jagamise viis, võrreldav ainult NLKPga.

Eesti kriitikakommete valgusel ehmatab Tervo rünnak oma kolleegi Matti Mäkelä (mõlemad avaldavad oma raamatuid kirjastuses WSOY) uue raamatu vastu: “Selle raamatu sitaga võrdlemine on sita solvamine!” Miks, Jari?

“Mäkeläl on ju häid lugusid ka, aga see raamat on tõesti vilets, kilomeetri jagu tema tavalisest tasemest allpool.”

Tervo usub, et lehetöö kogemusest on talle kõvasti kasu olnud. “Ma ei saa aru jutust, et mul on nii palju öelda, et ma ei tea, kas minu romaan tuleb saja või tuhande lehekülje pikkune. Sageli olen ma teadnud enam-vähem viie lehekülje täpsusega, kui pikk romaan tuleb. Mulle meeldib planeerida, et kirjutan täpselt 18 ja pool lehekülge. Vahel muutun kannatamatuks ja tapan mõne tegelase ära. Siis on mu ees raske ülesanne: kuidas ma küll loo planeerimatust kõrvalekaldest välja rabelen, sest ma pean toimunut ju kuidagi põhjendama. See hoiab minu jaoks põnevust üleval.”

Jari meelest ei tohi raamatus olla näiteks kümne lehekülje pikkust ja väga ilusti kirjeldatud autoõnnetust. “See on tühi, tarbetu eputamine, mis ei vii romaani edasi. Lasta vaimuhaigel naisel neli lehekülge tänaval karjuda on pelk jõudemonstratsioon.”

Jari iseloomustab oma teoseid tragikoomilistena, aga see ei tähenda, et kurvale loole mõeldakse mõni nali juurde. “Iga seik, tegelane ja pööre romaanis peab olema ühtaegu traagiline ja koomiline,” postuleerib autor.

Värskelt ilmunud romaanis on puändiks imikute vahetamise episood ja tunnistan, et see on minu jaoks pisut liig: justkui Ladina-Ameerika seebiseriaalist. Autor pole nõus.

“Kui kirjutaksin romaani Rovaniemi palgamõrvari elust, hakkaks enamik kriitikuid kohe nurisema, et miks ei kirjutata Rovaniemi autoparandajast. Justkui oleks olemas mingid tavalised inimesed! Lööge vaid leht lahti ja te näete, kui uskumatuid lugusid juhtub. Vahetatud beebid on ju vana kirjanduslik konventsioon, mida Euroopa kirjanduses kasutatud aastasadu. Pealegi oli möödunud nädalal Ilta-Sanomate esiküljel lugu, kuidas Helsingi Ülikooli Keskhaiglas olid imikud vahetusse läinud.

Meil on peaaegu võimatu kujutleda seksuaalkäitumist, mida praegu kuskil keegi juba ei harrasta. Nii väitis hiljuti üks seksiterapeut. Asju, mida ei juhtu, on väga raske välja mõelda. Iseasi, kui neid kirjeldatakse halvasti.”

Meenutan, et kunagi käis Aki Kaurismäki niisamuti Tallinna Soome instituudis esinemas nagu täna Jari. Aki istus rahva ees, palitu seljas, õllepudel käes, ja rääkis nutuselt, kuidas Soome alla käib. Jari arvab, et Aki on minevikuihaleja, kes näeb möödanikku õnneajana. “Kaurismäe filmides ei seksita ega kõnelda palju. Minu tegelased on vägivaldsemad, seksuaalsemad ja sõnarohkemad.”

Jari usub, et Soomel on head ajad ees selle hetkeni, kui Venemaa on saanud oma asjad korda. “Kui vene ühiskond hakkab paremini toimima ja liitub Euroopa Liiduga, siis on Soome kuses. Sealt tuleb 500 000 inimest Soome, ja see ei ole ajude import.”

Pidevalt Rovaniemit ja tundruinimesi kujutav Tervo on tegelikult emigrant. “Mul on suurepärane võimalus kirjutada Rovaniemi inimestest. Ühtaegu oled sees ja väljaspool, tunned paika ja inimesi, aga tajud ka hästi selle piirkonna absurdi.

Põhjamaal on eriline valgus ja kliima. Kilpnääre toimib seal teisiti. See arendab inimese taltsutamatut poolt, igas mõttes. Tühjus mõjutab inimese loomust, inimese sotsiaalsus ei pääse eriti arenema. Helsingi ja Tallinn on üksteisele palju lähemad kui helsingi ja Rovaniemi.”

Hüvad road põske pistetud, jõuab Jari oma armsama teemani, mis on muidugi 43aastase mehe kolmeaastane esikpoeg Kalle, kes juba luuletab. “Ja vahest polegi kaugel aeg, kui ma võin Kallele kinnitada: sellest polegi rohkem kui paarkümmend aastat, kui su vanataat oli Soomes seltskonnakangelane.”

Jari Tervo ja tema “kriminaalne suguvõsa”

Jari Tervo sündis 2. veebruaril 1959 Rovaniemis. See on teisel pool polaarjoont ning osa aastast on seal päris pime ja siis jälle väga valge. Tervo on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas seejärel ligi kümme aastat õhtulehes Ilta Sanomat, praegu vabakutseline kirjanik. Juba koolipoisina tundus talle, et luuletamine a la Pentti Saarikoski on ääretult kerge rahateenimise viis, ning ülikoolipõlves alustaski ta luuletajana, kuigi teenimisillusioone enam polnud. Tänaseks on tal ilmunud 5 luulekogu, 2 novellikogu ja 7 romaani. Menuromaaniks muutus kohe pärast ilmumist “Pohjan hovi” (Põhja õukond, 1992), mis kujutab Rovaniemi kriminaalide tegemisi. Üldse on polaarjoonetagused tumedad tüübid Tervo romaanide põhitegelased. “Minun sukuni tarina” (1999, “Minu suguvõsa lugu”, eesti keelde tõlkinud Jan Kaus, kirjastus Tänapäev), mis meil nüüd ilmus, on samuti bestselleri mõõtu teos.

Tervo tugevus on põneva kriminaalse süþee sidumine suurepärase tüübikirjeldusega. Sellele lisandub veel eriti mitmetasandiline keelekasutus, mis ühtaegu mängib eri stiilidega ja sisaldab hulganisti vihjeid. Kirjandust õppinud mehena vahetab ta oskuslikult vaatepunkte ja lisab lause allteksti irooniat. Et teose minategelane on autoriga ühel päeval sündinud Rovaniemist pärit viinalembene kirjanik, sugeneb teksti ka mõnusat eneseirooniat. Mõnus on vaadata, kuidas Tervo segab psühholoogilist eritlust ropusuise räuskamisega. Stseen, kuidas vanglaülem Pasander (läikivas ülikonnas mees, kes näeb nii välja, nagu ta oleks viimati peeretanud 4aastaselt) nõuab ettekandjaneiult palsamiäädikat ning kuidas neiu silmis särab soov äädika puudumist suhuvõtmisega heastada, tõuseb täitsa elavalt silme ette.

Tervo teostel on enamasti kriminaalne süþee. “Ma usun, et oluliste sündmuste taga on enamasti kuritegu,” kinnitab autor. “See on hea konks, mille külge romaan riputada. Pealegi meeldib mulle madalamate kirjandusþanride võttestikku kasutades luua kunstilist teksti.”

"KÕIGILE LASTELE EMA EI JÄTKU,"

2010-08-13T13:32:00.002+03:00

ütles üks halastajaõde Merimetsa haiglas mulle eile imepisikese mahajäetud titatüdruku kohta.
Ängistavad tondi- ja hirmulood jätkuvad järgnevates postitustes.

LAHKUS MIHKEL EHALA

2010-08-11T11:07:00.001+03:00

Teatame suure kurbusega, et esmaspäeva öösel juhtunud traagilises õnnetuses hukkus noor lavastuskunstnik Mihkel Ehala.

Mihkli ärasaatmine toimub reedel, 13. augustil kell 12:00 Viljandimaal Loodis asuvast Koolila talust.

Ärasaatjatel palume koguneda kell 11:30 Loodi poe juurde, kust sõidame koos edasi.

Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

SA Ugala Teater

Eesti Lavastuskunstnike Liit

.

ANARHISTLIK SAMM KESKERAKONDA.

2010-08-06T14:23:00.005+03:00

Igaühest meist võib saada keskerakondlane. Kui selleks on loodud vastavad tingimused või loodetakse nende tekkimisele, kui see üks ja suur samm on astutud. Kes on võimul, jagab hüvesid. Fakt! Kummutamaks väide, et erakonda ei astutud millegi saamiseks, tuleks demonstratiivselt keelduda igast võimalikust hüvest, mida on võimalik saada. Aga miks ta peaks.
Enamusele meist selliseid tehinguid ei pakuta. Või ole need piisavalt kompenseerivad, mistõttu pole ka erilist vahet, kas astuda või mitte. Ei teki kiusatust ega küsimustki.
Trubetsky pole enam ammugi pelgalt inimene, tavakodanik. Soovitult või ei, aga ta esindab mitteametlikult tervet hulka isikuid. Mõned neist on nutikamad, mõned lasevad teistel enda eest raske mõtlemise töö ära teha. Trubetskyle on antud vastutus. Nii võiks ju arvata. Siit ka see pisuke kaos ja nördimusepuhang ringkondades, kus peeti või peetakse demagoogiat ja populismi taunitavaks. (Samas, kas keegi teab mõnda keskerakondlast, kes nimetab end demagoogiks või populistiks? Mis nad siis küll on?)
Niisiis tal on vastutus, millest ta ei hooli ja peab midagi muud tähtsamaks. Just see hoolimatus muudab Keskerakonnaga liitumise tõeliselt anarhistlikuks. Egoistlikuks.
Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele.
Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. Kõigi ja kõige kohta. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ma nimetan seda anarhismiks ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud just siin ja praegu. See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust, vaid ise ennast. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. See, kes on vaba, et veena võtta kuju vastavalt oluvormile.

PS. Enda seisukohalt ja nostalgiast kantuna pean juhtunut kahetsusväärseks - Trubetskyl on siiski olnud märkimisväärne roll minu arengus, aga see on juba minu personaalne probleem. Õnneks olen ma juba päris vana ka....
Midagi teha ei ole. Vähemalt pole surnud.

Jüri Estam, 07.08.2010 12:39
Reaktsioon kommentaarile "Anarhistlik samm Keskerakonda".

Keskenduda tuleks kahele tegurile, mitte kolmele. Kolmas tegur - see mittepeamine, on muusika. Sellega läks nagu läks. Kuni Tõnu Trubetsky tehtud apsakat tunnistab, ei saa ma Vennaskonna loomingusse rõõmuga enam suhtuda. Lülitan välja ühe lõigukese kultuuri, mis oli väga armsaks saanud ja suisa osaks minust muutunud. See pole pelgalt isiklik probleem. Ma pole ilmselt ainus.

Asjasse otseselt puutuvad kaks tegurit on Keskerakonna olemus ja Tõnu Trubetsky isiklik maine. Elu koosneb tihti "tehingutest". Kelle kasuks vaekauss nüüd asendit muutis ning kes, summa summarum, jäi kaotajaks?

Võtan luubi alla kirjutise "Anarhistlik samm Keskerakonda", vaidlen selle kandvale ideedele vastu. Anarhism ja libertaarsete maailmavaadete erinevad tahud on mu lemmikteemasid ja arvan end sellest vähemalt sama palju teadvat, kui Keskerakonna uusim liige, kellest viimastel päevadel nii palju juttu on olnud. Tunnen antud teemat läbi ja lõhki.

Kommentaari autori vabaduse käsitlus on sisuliselt kirjeldus vastutustundetusest ja kapitulatsioonist, see on negatiivse ja primitiivse vabaduse käsitlus, mis sarnaneb tarbimisühiskonna kõige banaalsema tasandi valikuvabadusele. Minu enese Vaba Euroopa Raadio mikrofoni juures veedetud aastad - toonitan sõna VABA - olid pühendatud hoopis teistsugustele vabaduse ning demokraatia käsitlustele ja raamistamistele.

Need, kes pole siiani süvenenud, võiksid end internetitsi või muidu kurssi viia positiivse vabaduse teemaga ja moraalsete kohustustega, mida see enesega kaasa toob. Oleme indiviididena oma õnne sepad, aga ka ühiskondliku kokkuleppe ühiskujundajad. Jooksval alusel.

Positiivse vabaduse eetose ja karma alusel elamine kujutab endast püüdlemist täiuslikkuse poole. Arengut. Elu on nautimiseks, aga elamine vaid hetkerõõmude nimel pole eriti väärikas vabadusevorm, vabadus pole vähima vastupanu tee "valimine". Viitan siin peamiselt kommentaari autori maailmakäsitlusele, mitte ei püüa põrmustada Trubetskyt, kelle valikut ma ei mõista ja keda ma olen siiani järsku lihtsalt vaesti mõistnud. Või eksis Tõnu lihtsalt teelt? Jah, positiivne vabadus. Kahju, et kommentaari autor vastavat kirjandust kas ei tunne, või on lihtsalt väsinud. Või kirjutab ta äkki vee sogasemaks muutmise huvides?

Anarhism pole üldse egoism. See on aabitsatõde. Egoism on egoism. Anarhism ei ole korralagedus, korralagedus on anarhia. Pole mõtet lasta end häirida sellest, et üks nendest sõnadest sarnaneb näiliselt teisele.

Vabaduse ülim vorm tähendab seda, et iga isiksus on haritud ja naudib heaolu. Nii kirjutas Proudhon. Tõeline anarhist on aristokraat ja aumees. Eesti olusid arvestades peaks eestlasest anarhist olema minu arust ka alalhoidlikult, s.t. rahvusmeelselt häälestatud. See pole vasturääkivus, hoolimata sellest, mil määral kaasaja anarhismi on (kahjuks) sisse imbunud väikerahvastevaenulikke moeröögatuslikke mõttevoolusid, ehk mankurtismi dogmat. Tasa ja targu juurdlev eesti anarhist-libertaar soovib põlisrahva kultuuri õitsemist, mis ei ole üldse konfliktis valmidusega elada kõrvuti inimkonna teiste keelerühmadega, seni kaua kui meie hinge külge ei kiputa. Vabadusest ja vabadustest lugupidav eestlane seisab kiindunult kõigele vastu, mis võiks kahjustada põlisrahvaste heaolu, olgu tegemist tiibetlaste või eestlastega. Oluline pole hõimu nimi, oluline on printsiip.

kylmjalalt Jüri Estamile, 09.08.2010 14:40
Mina "arvutasin" primitiivse lihtsusega nii: kui isik on vaba teiste isikute kõikvõimalikest mõjust ja seab oluliseimaks iseenda persooni, ego, siis on ta vaba ka ahistavatest ideaali nõuetest, mida üks või teine isikute kooslus talle on omistanud. Peaaegu et kohustuseks teinud. Paljud meist ju eeldasid ja pidasid välistatuks T liitumist Keskerakonnaga. See oli meie ideaal. T aga tegi nagu heaks arvas, olles vaba kellegi teise poolt talle peale surutud ideaalidest. Mingil moel pidas ta seda vajalikuks. Vaba samm. Süljelärakas idealismi lakutud näkku. Egoistlik - iseendast lähtuv.
Ma ei vastanda egoismi altruismile, vaid idealismile.
Teiste eest pole vaja mõtelda ega otsustada. Samuti ka neile vabadust taodelda. Iseäranis siis, kui nood teised pole soovi avaldanud. Piisab sellest, kui iseendaga hakkama saddakse ja enda võrra maailm paremaks muudetakse.

TAAS ÜKS ASENDAMATU VIIAKSE TÄNA...

2010-08-05T12:07:00.002+03:00

56 - aastane on suremiseks selgelt liiga noor.
Mäletades U-d ja sügavalt kaasa tundes tema lähedastele.

TÕDEMUS PARATAMATUSEST MUSTA MERE ÄÄRES. (Unenägu.)

2010-08-04T15:20:00.006+03:00

Olin koos lähema ja kaugema perekonnaga Kirikumäel. Täpselt nii kui mineva aasta juunis. Endises laagripaigas, mille pealik vanaema kolmkümmend aastat vähemalt oli. Praegu on seal midagi turismitalu sarnast, aga hooned on samad. Isegi vana paviljon on alles. Ja jämedad tammed. Kõrvalhoone - keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga on ka vanas kohas.
Eelmisel suvel me sinna sisse ei pääsenud. Küll aga unenäos. Üldse mitte talle omaselt nõuab Karin tungivalt, et läheksime sinna. Lähengi temaga kaasa. Endine suur söögituba on nii nagu mäletan. Ka uks rõdule. Karin suundub kiirelt ukse poole - ta teab, mida otsib. Mina ei tea.
Uks ei avane rõdule vaid hoopis teise tuppa, kust läheb üles kitsas rauast keerdtrepp. Umbes selline nagu Munamäe tornis. Karin ruttab üles. Mina mitte. Pean jääma ootama Ülemust. Ma ei tunne teda, aga tean, et Karinit ei tohi ta näha. Aga Ülemus juba tulebki. On selline pisut arrogantse olekuga hallis pintsakus umbes 50-aastane mees. Temaga koos saabub ka väga palju muud rahvast. Ma ei tunne neist kedagi. Karin on trepist alla tulnud. Ma ei suuda teda hoiatada. Käegalöömise tunne - Ülemus märkab Karinit niikuinii. Aga midagi hullu sellest ei juhtugi või vähemalt ei ole mind enam seal, kui midagi juhtubki.
Olen nüüd mulle üha vastu liikuvas rahvavoolus. Mul on vaja minna kindlasti vastassuunas. See osutub keeruliseks. Koridor on kitsas ja inimesi on palju, aga pean tegema, mis ma pean. Ma lähen. Võideldes lämbumistundega. Lõpuks läheb lahedamaks. Jõuan, kuhu tahtsin. Ju vist.
Oleme Kirikumäe järve pealsel puust ehitisel. Vesi on tume nagu sealne vesi ikka, aga mitte järvele kohaselt tasane. Suured võimsad lained liiguvad meie all. Kaarel lastega istub sillal ja kiidab mulle, kui hästi söövad lapsed viinereid, mille liha sisaldus on 47%.
Ma võin ujuma minna. Huvitav, et julgen, sest vesi on tõesti mässuline, ohtlik, sügav. Mina, kes ma looduslikus veekogus iialgi põhjatus vees ei uju. Kui lasta lainetel kanda end liiga kaugele, ei jõua tagasi tulla. Hoovus kannab minema. Ma jõuan mitu korda tagasi ujuda. Mul on vist kahju ka, et jõuan. Ujumise ajal mõtlen, et armastus oma lapse vastu on paratamatu. Justkui armastaks oma kopsu, maksa või neeru või mingit muud siseorganit. Et kui neid enam ühtäkki poleks, siis ei saaks ka enam korralikult eksisteerida. Ujun veel ükskord lainetesse. Tunnen, kui meeletult tugev on ookeani jõud.
Kaldal söön ka ühe 47% viineri.

Kuuekümnendatel.

Kõrvalhoone - vana keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga.

1989?
Punase rõngaga.
Esimesest ja kõige siiramast armumisest on möödas 6 aastat. Juhtus siin samas Kirikumäel. Mina ei tea paljudele siin esimene "maasikas" imeti ja mis veel kõik juhtus... Räägiti, et juhtus.

Järjekordne laagrisuvi on läbi. Pidulik lõputseremoonia paviljonis.

Vanaema magas Kirikumäel alati telgis.
Teistele tädi Eha.

Kirikumäe järv 70-ndatel.

Kirikumäe järv 2009.aasta juunis.

.

LIHTSALT KEERULINE.

2010-07-18T19:02:00.026+03:00

Kui lihtne on langeda masendavalt halvavasse enesehaletsusse, mille loogiline jätk võiks olla enesetapp. Lapsevanemana on õudne sellist varianti isegi kaaluda, kuigi vahel ei suuda loobuda ahvatlusest - õnneks on nüüdsel ajal olemas suhteliselt anonüümne avalikkus, kus selliseid lähedastele solvavaid mõtteid välja viiksatada. Ei pea kohe veene nüsima, tablette neelama, kuskilt alla hüppama või mida iganes... Virtuaalse hulluse võimalus. Ehk aitab päis elus ontlikusse normaalsusesse jääda. Ehk aitab.
Muuhulgas on hirm järeltulijate pärast.
Lugesin täna, et Schützenbergeri arvates pärandub kunagi tehtud ebaõigluse tunne isalt pojale ja see tekitavat teatud mõttes suitsidaarset käitumist. Ehk siis vanatestamentlikult: seitse hilisemat põlve saavad nuheldud eelnevate pattude eest. Mina oleksin praegu mulle teadaolevalt neljas põlv, kes kujutletud või reaalse ebaõigluse all kannatab. Ebaõigluse all kannatamine on patt. See on väga huvitav, laiahaardeline ja isiklik teema, millest praegu ei hakka jahuma. Kunagi. Võib-olla.
Äkki nii saaks ikka ja jälle otsast algava rea lõhkuda? Kui ma ainult nii jõuetu ja peaaegu alistunud poleks.
Tallinnas. Täpselt siis, kui lõi välku ja mürin oli kohe taga

LINNU MATUSED.

2010-07-11T16:21:00.000+03:00

Kes meist poleks matnud lindu.

.

"ENNUSTUSED."

2010-07-07T21:42:00.004+03:00

Kuumad suvepäevad, mõnusad õhtud. Sääskedega muidugi. Mis teha.
Kirjutan lühidalt üles ühe hommikuse nägemuse, mis tuli pärast naudingut ja suurt võitlust (vein + naadi vastane genotsiid).
Varahommikul kaheksa paiku tõstsin Estri voodist potile. Tema peheme ja siidise valge naha taustal nägin ettekuulutavat ilmutust oma kätest 40 aastat hiljem: soonilised, kortsus ja tumedad kõva tööd teinud vanainimese käed.

Küllalt selgesti kontrasti peegeldav ilmutuslik pilt.
Eelmisest suvest. Sipelga hammustustega kaetud jalg.
Teine õrn ja siidine

Samal õhtul ütles Hubert mulle, mida vist iga väike poiss on oma emale öelnud: suureks saades kavatseb ta minuga abielluda.
Mul tuli meeleliigutusest pisar silma.

.

SKISOFREENILINE NAISTE HÄDA.

2010-07-06T20:32:00.002+03:00

Eeldus.
Hullus või kurjus võib tulla tasapisi märkamatult, aga kindlalt. See tundub eriti jõhker, kui aegajalt esineb selgushetki. See võib juhtuda igaühega meist. Juhtub siis, kui kujutletav asi läheb reaalsusest kõvasti lahku ning mõistus keeldub seda uskumast. Võimed ei vasta ambitsioonidele. Keskpärasuse needus ja täitumatud püüdlused muudavad inimese hullult kurjaks ja kibestunuks.

Väide.
Naised on kurjusele (hullusele) vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed.

Tõestus.
Ma ei väida, et naised on meestest enam ohustatud ning mehed on a priori keskpärasusest üle lihtsalt sellepärast, et neil on vastav sugu. Küll aga väidan, et sellise „reha“ otsa astuvad pigem naised kui mehed.
Naised on ühel või teisel põhjusel viletsamad nii humanitaar- kui reaalteadustes. On läbi ajaloo olnud. Üldiselt. Mõned tipud välja arvatud muidugi. Sellest poleks midagi, aga see teeb naised agresiivseks. Nad tahaksid ja võiksid olla sama head kui mehed, aga neid takistab emadus. Nad tahavad kõike. Ja see et nad on pidanud olema „vaid“ eluhoidjad asetab mõne neist liigsele kaitsepositsioonile, mis võib muutuda arutuks agressiooniks. Nad on vastuvõtlikumad ja altimad võitlusele. Mõttetule võitlusele, sest tegelikult ju keegi ei ründa. Naisagressiivsus on sisse poole ründav ja seetõttu ohtlikum ning destruktiivsem. Rünnata tuleb iseennast ja oma tõekspidamisi. Lõhed valikute vahel on sügavamad ja pöördumatumad, kuna enamasti peavad naised 20-ndates eluaastates tegema valiku, kas üks või teine. Või siis mõlemad, aga kumbki pool poleks siis ilmselt perfektne. Lisaks veel kahetsus ühest või teisest loobumisest. Täiuslikkus iseenesest on muidugi küsitava väärtusega. Kes neid piire ikka loob kui naine ehk inimene ise.
Eks ma olin nördinud ikka, kui jõudsin sellisele järeldusele, et naised on kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed, sest peavad valima bioloogilise kella halastamatu käigu ja oma arvatavate intellektuaalsete võimete vahel.
See on naise nõrkus ja tugevus.
Kas kõrge positiooni omamine ühiskonnas, karjääris on sellepärast naise jaoks oluline, et mehed peavad seda oluliseks? Et inimesed üldse peavad oluliseks seda, kuidas teised neid näevad. Võid luua endale kasvõi tuhat institutsiooni ja eeskirja ning nende all ägada, sest oled otsustanud need enda omaks tunnistada. Oma ideaalid loob inimene ise. Kuna naine, vaeseke, on läbi ajaloo ennast pidanud paremaks lastekasvatajaks, paremaks „emaks“, kui meest, siis polegi ju meestel muud teha olnudki kui proovida kätt kõigis muudes asjades, saavutades märkimisväärseid tulemusi. Naised pidid muidugi enne need märkimisväärseid tulemusi saavutavad mehed sünnitama ja kasvatama. See on saanud neile harjumuseks. Sünnitamine on küllalt reeglipärane ja seal midagi enneolematut ning erilist juhtuda ei saa. Mõtlen siin kui pidada silmas kõiki elusolendeid, siis käib sünnitamine ikka ühtemoodi. Samas kui teaduses või kunstis on elujõulised ja imetletumad ikka reegliterikkujad, julged isikud. Need siis saavadki kogu au ja imetluse endale. Keegi ei pane tähele, et mõni naine sai kangelasteoga hakkama: oli rase, sünnitas ja kasvatas. Naistel on puudu austusest? Nii nagu mehedki väärtustavad nad endid teiste hinnangute kaudu. Inimesed on harjunud olema orjad. Inimesed painduvad teineteise järgi. Võtavad üle kellegi väärtushinnangud, jättes tahaplaanile ning tähelepanuta enda soodumused.

Üliinimene – naine.
Miks paljud inimesed tunnevad neil pole piisavalt vabadust, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud? Et nende püüdlused nurjuvad. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole isesisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teistele kuuluvat vara. Aga just kellegi omand inimesed, nii mehed kui ka naised mõlemad ongi, kui nad ei hooli oma tõekspidamistest, vaid sellest, mida peetakse auväärseks ja sobivaks.
Kas need, kes üritavad orjusest vabaneda on üliinimesed, egoistid, maailma loomuliku korraldusega mitte arvestajad?
Maailma loomulik korraldus on: eksisteerivad teatud institutsioonid või tõekspidamised, kas kirjutatult või kirjutamata, mille järgi kõik üritavad joonduda. Praegu on nii, kui naise teemal jätkata, et austusväärne on naisel olla sama tark ja geniaalne kui mees. Meid ähvardab vormiline sookvootide täitmine. Aga kas nii palju väärt naisi on? Või peaks enne formaalselt kohad naistega täitma, küll nad siis üks hetk suudavad. Mida suudavad?
Repliigi korras: öeldagu mulle enne, miks mõne ürituse ajal naistetualetis metsikud järjekorrad, aga meeste omas käivad ainult mõned üksikud mehed? Naised hoiavad ja täidavad välist vormi. Sel pole tähtsust, kas iseenda rahulolu või teistele meeldimiseks. Tõsiasi on tõsiasi ja aega see võtab. Naine peab rohkem jõudma. Aga minut on kõigile sama pikk. Niisiis on naine, kes tahab nii üht kui teist, suures ajahädas, lisaks muudele hädadele. Orjastatud naine. Õnnelikud ja vabad on need, kes tahavad ühte: kas olla ema või kõrgel astmel tunnustatud ühiskonna tegelane.
Vabadus tähendab olla vabastatud teatud asjadest. Max Stirner, egoismiapostel, peab vabadusest, mis on suurema osa anarhistide eesmärgist, etemaks ja väärtuslikumaks üksikisiku tahet. Ta kinnitab, et elu ürgloomus teeb absoluutse vabaduse niikuinii võimatuks. Vaba olla oleks väsitav ja pingutav ning isegi võimatu, kui oled sünnitanud ühe või mitu last. Emana on naine igavesti oma laste külge seotud, mis teeb absoluutse vabaduse võimatuks. Aga tahe võib jääda. Küsimus on, kui kõvasti ja mida tahta.
Igas elus on teatav hirmu võitmise moment, kuigi see võit võib väär ja põhjendamatu olla. Kui on põhjendatud sünnib superinimene-egoist. Egoisti ei tule siin mõista sõnaraamatu tähenduses. Egoism on indiviidi tõdemus oma indiviidiks olemisest. See on arusaam, et ta on ja jääb alati indiviidiks ja kõik oma otsused langetab ta üksi. Tema universumiks saavad ta oma aistingud ja tõlgendused. „Universum on mõõdetav nende aistingute kaudu, tunded on meie jaoks universum. Mõned aistinguist tähendavad teisi indiviide, keda peame, vähem voi rohkem, endisarnasiks. Kuid ükski neist teistest ei ole me ise. Mina seisab eraldi. Mina teadvus, ihad ja rahulolu on unikaalsed, sellesse teised ei sisene.“

Kui on jõud, siis on ka tugevus.
Naine on füüsiliselt nõrgem, seega oli ta algul seetõttu „tähtsatest asjadest“ eemale hoitud ja hiljem juba harjumusest alistatud. Kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida. Nõrgem peab enamasti alistuma tugevamale. Kui nii ei ole ja on vastupidi, siis on rollid vahetatud ja nõrgem on nüüd omakorda tugev ning tugev nõrk. Nii lihtne see ongi. Kui naise positsioon tundub vilets, siis on see õigustatud – järelikult on ta nõrgem. Kui ta poleks nõrk, siis oleks ta ju seda ka tõestanud, omades austusväärsemat kohta ühiskonnas.
Kas naise ja üldse inimese jõud võiks seisneda selles, et ta tunnistab oma nõrkust ja katsub seda kompenseerida vastavalt võimalustele? Abiküsimine. Lubada endale õigust ja vabadust olla nõrk ning abi küsida, et olla see läbi tugevam. „Ma ei nõua õiglust; seetõttu ei pea ma möönma ka ühtki. Mida suudan saavutada jõuga, saavutan ma jõuga ja mida ma jõuga ei saa, sellele pole mul õigust, ega ole ennast täis otsimaks lohutust, kõneldes oma kirjutamata õigustest… Olla õigustatud või mitte – see ei puutu minusse; kui olen piisavalt võimas, olen ma volitatud enese poolt ega vaja teiste volitusi või õiguse andmist.“
Iga inimese otseühendus oma jõuga, on tema unikaalne maailmakäsitlus. Jõuga saavutamine, mida suudad saavutada, ei tähenda kõikehaaravat ahnust ja lakkamatut veresauna. Samuti ka mitte jõuga teiste üle valitsemist. Iga inimene kaitseb jõuga oma unikaalsust, saavutades tõelises egoismis eneseteostuse. „Tema, kes hoiab oma ise enda oma, peab arvestama, et teiste tahte puudumine on nende loodud, nagu ka peremehe on loonud teener. Kui alandlikkus lõppeb, saab läbi ka peremeeste aeg.“
Mis saaks feministist, kui ta ütleks lahti vaenlastest ja hirmust olla nõrk. Feminismi määratlen Descartes'i parafraseerides: mind rünnatakse, järelikult olen olemas.
Niisiis, kuigi ma arvan, et naised on tõesti rohkem rõhutud ja orjastatud, kui mehed, ei näe ma siiski põhjust feminismiks. See, et oled naine on paratamatu. Naine peaks endale tunnistama, et ta lähtepositsioon teine kui ülejäänud inimestel. Just! Pigem teine, mitte halvem või viletsam. Pealegi võiks naisi lohutada teadmine, et naiste seas peaks keskmiselt head ja väärtuslikku inimmaterjali rohkem olema, võrreldes meestega. Tippnaisi on ju vähem kui mehi. Kuna mehed ja naised üldiselt ja keskmiselt on ikka võrdsed igatepidi, siis et keskmine väärtus säiliks, on keskmiselt häid naisi rohkem kui mehi. Samas on meeste seas rohkem tippe nii imeinimeste kui ka tõelise rämpsu osas.

Järeldus.
Naise ülesanne või missioon võiks olla naiselikkusest vabaneda. Olla esmalt inimene. Vabaneda rusuvast tundest, et ta on kehvem kui mehed. Minu arvates on naiselikkuse esmane klassifikatsioon enda pidev võrdlemine teistega, meestega. See muudab naise ja üldse inimese väiklaseks, röövides temalt väärtuslikku aega oluliste asjadega tegelemiseks.

Praktika.
Mul on kaks väikest last. Üks sünnitatud 20. eluaastate lõpus ja teine 30-aastasena.
Mul on tunne, et ma ei tegele nendega piisavalt palju. Pole nende jaoks päriselt olemas, kuigi ma nende juures füüsiliselt viibin.
Mul on ambitsioonid, mida ma ikka veel loodan olevat võimetele vastavat.
Mul on idealistlikult ideed ja neile mõtlen ma igal võimalikul juhul.
Mul on ööpäevas 24 tundi.
Mul on suurem unevajadus, kui näiteks mu abikaasal.
Mul on vajadus raha teenida - veel üks ajaraiskaja.

Ma tõesti ei mõista, miks ma raiskan seda üürikest selgusehetke siin kirjutamiseks, selmet ülenaisestuda. Üliinimesestuda. Äkki ma olengi juba kibehull moor,eelkõige naine ja mitte inimene?

.

ÖÖ VASTU 20. JUUNIT.

2010-06-20T15:48:00.001+03:00

Vanaisa kaevas betoonist aiaposti ümber maad. Ma ei mõistnud, miks tal seda vaja oli. Tema ise oli täiesti kindel, et see on vältimatu ja edasilükkamatu toiming. Tohutult palav ilm. Näen aknast, kuidas ta korraga tõstab käed justkui abi kutsudes üles ning vajub siis värskelt tuhnitud mullale kokku. Torman kiiresti trepist alla, majast välja tema juurde. Olen kindel, et ta on surnud. Ta ongi väga tõenäoliselt - ei hinga ja pulssi pole.
Kutsun kiirabi. Kohe, kui saan teate edastatud, teeb vanaisa silmad lahti. Ta on täiesti toibunud. Ma naeran hüsteriliselt, aga kindlasti õnnelikult ja vabanenult. Aga vanaisa on pahane. Nagu ta mõnikord oli, kui ta meist "noortest" aru ei saanud ja väsimusest kerkinud pahameelt tundis. Mõnikord oli mulle, "noorele", tema pahameel samuti solvav, sest tegelikult me ju keegi ei arvanud, et ta "niikuinii ei saa aru ja temaga pole mõtet rääkida". Ikka ju püüdsime võimalikut lihtsalt tänapäeva imevigureid talle lihtsamaks ja omasemaks teha.
Nagu praegugi. Ta oli pahane ja solvunud minu rõõmu pärast. Ma tegelikult mõistsin, et ta on väsinud ja ei jõua. Samas ei suutnud taltsutada kergendust, et paratamatu hetk ei ole veel käes. Nii nagu päris elus ei suutnud ma talle tihtilugu ennast arusaadavaks teha, ei õnnestunud mul see ka unes. Ta lihtsalt ei tahtnud aru saada. Võib-olla oli ta juba liiga väsinud selleks.
Vanaisa oleks täna saanud 91-aastaseks.

LAPSEPÕLVE "VÄIKESED" HIRMUD.

2010-06-14T22:44:00.003+03:00

2-aastase Estri suurimad hirmud on:
1) igapäev (Ester on sellele sõnade ühendi muutnud mingiks õudseks koletiseks. Ei oska öelda, kas oleme liiga palju rääkinud, kuidas iga päev midagi juhtub. Igal juhul ei kasuta ta väljendit määratlemaks aega, vaid kedagi hirmsat isikut.),
2) kananahk (Sarnane eelmisele, aga mitte nii õudne. Aitab ohjeldada Estri nudisti kalduvusi.),
3) Brezhnev (Kunagi väga ammu lõikasin "Noorusest" Brezhnevi pildi välja ja kleepisin miskipärast Võrumõisas seinale. On selline pime nurk kardina taga. Muuseas, Brezhnevi pildi all on Riho Sibul Ulthima Thulega. Mine võta kinni selline jabur kompositsioon, aga ma olin väga noor ka siis veel.),

4) vanniminek (Täiesti arusaamatu. Umbes kuni aastaseks saamiseni ta jumaldas igasugu veeprotseduure. Aga siis korraga muutus kõik. Ma ei suuda fikseerida murdepunkti. Õnneks kausis plötserdada ikka meeldib, nii et läbi häda saab puhtaks ka.)

KLAABU. Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

2010-06-13T15:58:00.000+03:00

Autor AVO PAISTIK
Lavastaja ANDRES ROOSILEHT
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusika autorid JAAGUP KREEM ja TIIT KIKAS
Mängivad RIHO ROSBERG, ANTI KOBIN ja JEVGENI MOISEENKO või ANDRES ROOSILEHT
On vaikne. Kuskilt kaugusest hakkab kostma mingi fantastiline heli, mis üha tugevneb. Langeb veetilk, millest moodustub pisitillukene muna. Ilmub lind ja istub pärast lühikest arupidamist munale. Lind haub – muna paisub. Kuid varsti kihutab lind minema ja muna jääb teda ümbritseva loodusega üksi. Muna seest kostab kopsimist. Talle tekivad praod ja lõpuks muna puruneb. Nähtavale ilmub väiksem muna, mida trummeldavad kaks pisikest rusikas kätt...
Esietendus 21. aprillil 2010 Nuku- ja Noorsooteatri ovaalsaalis.

Ometi üks etendus Nukuteatris, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei käi teatris; nii palju, kui üldse käin; ainuüksi seetõttu, et leida miskit, mis mulle ei sobi. Kuigi minu meelelaadi ja isikuomaduste - pessimistlik, nördinud, kibestunud - võiks isegi seda eeldada. Nalja pärast.

Paistiku vildika(?)joonistused (Kessu) ja maalid on puhaste värvidega. Sellest need toored värvid kujunduses? Ah, lõpuks on kõik ikka üks "maitseasi" absoluutse tõeta.

Võib-olla just nimetatud eripärade tõttu ei imponeeri mulle rõhutatult optimistlikud krell-toonid. Ma mõtlen ainult: ere, ere, ere! Mitte ühtki murtud värvi. Kuna Britt Urbla Kelleri kujundus on niikuinii üksühene (kuidas teisiti - ei ole ju võimalik ega tarvidustki nii kindlat märki nagu Klaabu redisainida), siis oleks võinud ju olla ka väheke akvarelsem ja amorfsem. Klaabu film ju selline on, kuigi Avo Paistiku vildikapildid ja maalid on just küllalt puhaste värvidega. Ikka tunduvad sümpaatsed.
Äkki Nukuteatri Klaabu kujunduses häiris mind teatud räpakus? Mitte erksad toonid. Liimijäljed ja lihvimata lõikejooned on nii silmatorkavad, et hüppavad laksti silma ja ma ei suudagi muud jälgida. Muuseas, lavastatud oli etendus kronoloogiliselt klappivalt multifilmiga, aga 3 korda pikemaks venitatud. Isegi tigu öösel eesplaanis läbi roomamas. Ainult, et see tigu viskas kostüümi seljast veel enne, kui ta päris "kulisside" vahele jõudis. Aga lapsed ju märkavad selliseid apsakaid (kui seda veaks nimetadagi), rääkimata vanainimestest, kes niikuinii juba on oma pettumuse leidnud. Hubertile jäi tigu väga hästi meelde ja inimteost me ka pärast põhiliselt vestlesime. "Kes see oli?" "Miks onu seal sees oli?" "Kas onul oli raske roomata?" "Kas tal olid augud sees?" Segane värk poisikesele, millest iseenesest ei ole midagi - peab siis kõik nii ära jahvatatud olema! Peaasi, et mõte liigub. Ega tema ju "kunstilistest formaalsetest täpsusest" hooli. Lapse jaoks on oluline, et oleks millegi üle juurelda. Ses mõttes võib lastele näidata mida tahes. Tänulikud süütud vastuvõtjad nagu nad on.
Mind, kõikenäinut häiris aga väga Nukuteatri etenduse mannetu koopia '79. aasta Tallinfilmist "Klaabu" joonistatud kahemõõtmelisest võluvast maailmast. Vägevusest ja füüsilisest sügavusest jäi puudu, mis on teatrietenuse puhul imelik, kuna vahendeid selleks peaks ju metsikult olema erinevalt joonisfilmist. Vaimse sügavuse puudumise võib ajada ka selle süüks näiteks, et polnud Grünbergi kosmilist muusikat taustaks.
Ma ei tea ka võib-olla on nii, et kui üks asi on nii terviklikult valmis, siis pole põhjust sellest versioone treida.
PS. Vaatama tasub ikka minna.

NÕUKOGUDE ÕUDUSEPISOODIDE TOP 10.

2010-06-12T14:51:00.000+03:00