reede, 22. juuni 2012

HULLUMAJA SUVEPÄEVAD.

SILMITSI TUNDMATU JA OHTLIKU LOOMAGA. Mudaseks trambitud rada viib publiku must-kollase kilelindi juhatusel etenduspaika. Mitte nii nagu tavaliselt taluhoovi saab: suurelt teelt sada meetrit, vaid varuda tuleb kilomeetri jagu pikka meelt käänakute läbimiseks. Kannatus võiks katkeda lollitamise peale, aga ei katke ja mis muud võimalust siis ongi!? Murda, reegleid eirates, otse läbi padriku kohe siit samast kostvate häälte suunas? Nii kaoks viimnegi lootus metsalooma näha, kelle eest väljapandud liiklusmärgid pikaks kujunenud tee ääres hoiatavad – vaba ja metsik loom inimestele end nii naljalt ei ilmuta. Nii nagu ka anima, mida inimese eest varjavad maskina ta enda sotsiaalsed rollid ja segavad tal tõeliseks saamast. Vaino Vahingu spielist on saanud müüt, millel ühest ja ammendavat selgitust ei leia. On ainult kaasaegsete mälestuste põhjal kujunenud oletused. Kasu, mida mäng võib anda on ihaldusväärne igaühele. Inimene võib mängides jõuda tuumani, iseenda põhiolemuseni, misläbi ta elu muutub sügavmõtteliselt teadvustatuks. Kui inimene on kunstnik, siis iseendani jõudmine aitab tal saada kontakti kollektiivse alateadvusega, mis omakorda laseb tal luua midagi tõelist. Vajadus jõuda sisuni viib psühhiaater Johannese tundmuseni, et ürgses ja asustamata kohas võib kõige paremini vabaneda ahistavatest maskidest. Kamp kirjanikke ja näitlejaid järgnevad talle, lootes saada tõeliseks. On imetlusväärne, kui hästi ja kui teostatavalt kõlab psühhoanalüüs abivahendina. Nii samuti on imestusttekitav, kuidas küll see praktikas saab toimida? Kuidas kõike korraldada ja peidetut välja mängima saada? Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii saab ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virr-varriks, mis lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga tõukab Johannest lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meelolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole hetkekski. Johannes mängib Vahingut ja Vadi toimib omal ajal raadiosaates Vahingult saadud vastuste järgi: „Mina olen ikka sellel seisukohal, et patograafiat ei tule häbeneda ja patograafia peaks olema lubatud. Kunstniku kohta eriti, kui ta on juba surnud ja miks siis mitte. (...) Kui tahetakse siis miks mitte, kui ta on seotud ka loomeprotsessiga. (...) Nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu meelest patograafia õigustatud.“ Üllar Saaremäe hajameelne kärsitus väljendab Johannese heidetust, kes võttis riski mängida Vaino Vahingut ja ebaõnnestus. Ta vajub maski raskuse all kokku. Või on see trierilik loodus, mis iseendaks saamise asemel ohtlikul ürgelukal välja laseb murda ja Johannese puruks pekstud personaga vaimuhaigeks muudab. Ja kus sa siis enam oma metslooma püüad või veel vähem enda kasuks tööle paned. Hoiatusmärgile veel kiire pilk ja minema koos oma maskiga, sest nii on kindlasti turvalisem olemas olla. Tühja sest tõelisusest!  


Lavastaja Urmas Vadi 
Kunstnik Laura Pählapuu 
Helikujundaja Külli Tüli 
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

PS. Kui juba viitsisid eelpool kirjutatu läbi lugeda, siis loe juba SEDA ka.

Kommentaare ei ole: