reede, 27. aprill 2012

KEVAD TALLINNAS.

Kui magama läksin olid puud raagus. Kui ärkasin olid puudel lopsakad, juba pisut luitundrohelised lehed okstel.
Ärkasin õudusest karjudes - jälle oli möödas üks kevad Tallinnas, mida mul ei olnud aega märgata.
Õnneks, kui ma päriselt sest õudusunenäost toibusin, olid akna taga siiski veel raagus oksad, nii et ma võin veel jõuda jälgida, kuidas kevadest saab suvi.
Vabandust kõik südamest oma sünnilinna armastavad põlistallinlased, aga see linn on kevadeti üks hirmus vangla ja mürgimülgas.
14 aastat olen tahtnud oma frustratsiooni välja paisata. Nüüd siis lõpuks :)
Ahjaa, ja veel, mis ma mõtlesin ja mis läheb tegelikult täitsa ülbelt hinnanguliseks kätte, aga ikkagi. Et kui oled ära elanud oma elukese siin Tallinnas, aga jala pealt päris surnud veel ei ole, no siuke: poolelus olek kaheksandal korrusel televiisori järgi. Et mis siis on? Jube õudne küll või mis tähtsust sel on, kus sa lõpuks telekat vaatad, kas kuskil metsade keskel talus või põlatud linnas. Kõik on endas kinni, nagu ikka.

Kommentaare ei ole: