pühapäev, 29. aprill 2012

KEVADINE VÕILEIB.

Lõpuks ometi linnast väljas.

reede, 27. aprill 2012

KEVAD TALLINNAS.

Kui magama läksin olid puud raagus. Kui ärkasin olid puudel lopsakad, juba pisut luitundrohelised lehed okstel.
Ärkasin õudusest karjudes - jälle oli möödas üks kevad Tallinnas, mida mul ei olnud aega märgata.
Õnneks, kui ma päriselt sest õudusunenäost toibusin, olid akna taga siiski veel raagus oksad, nii et ma võin veel jõuda jälgida, kuidas kevadest saab suvi.
Vabandust kõik südamest oma sünnilinna armastavad põlistallinlased, aga see linn on kevadeti üks hirmus vangla ja mürgimülgas.
14 aastat olen tahtnud oma frustratsiooni välja paisata. Nüüd siis lõpuks :)
Ahjaa, ja veel, mis ma mõtlesin ja mis läheb tegelikult täitsa ülbelt hinnanguliseks kätte, aga ikkagi. Et kui oled ära elanud oma elukese siin Tallinnas, aga jala pealt päris surnud veel ei ole, no siuke: poolelus olek kaheksandal korrusel televiisori järgi. Et mis siis on? Jube õudne küll või mis tähtsust sel on, kus sa lõpuks telekat vaatad, kas kuskil metsade keskel talus või põlatud linnas. Kõik on endas kinni, nagu ikka.

neljapäev, 19. aprill 2012

laupäev, 14. aprill 2012

ÜKSKORD PSÜHHODRAAMAS.


„Siis oli veebruar. Veel päris talv, „aga juba oleks nagu kevadet õhus tunda,“ ütles ta. Nagu igal aastal täpselt sellel ajal. Aga see ei rõõmustanud mind enam, sest ta valetas. Võib-olla kümme või kakskümmend aastat tagasi ei valetanud, kuid täna küll. Sain sellest aru samal õhtul. Sõnu oli aastate jooksul märkamatult palju kokku kuhjunud ja suurem osa puha petujutt. Nagu elujõuline ja halastamatu umbrohi põimisid vassingud oma juured ümber väärttaimede nõrkade algete. Nii et kui tahaks valet hävitada, tuleks tappa ka tema ohver.
See talv oli ja jäi igaveseks.
Ma pole jõudnud oma jutuga mitte kuhugi – tegelikul tahtsin öelda, et sel trööstitul veebruariõhtul läksin ma teatrisse.
Ma ei saa siiski veel enne jätkata, kui olen ära öelnud ka, et ma usun, et kõik on mõttetu, kuigi ma sellele pidevalt ei mõtle. Olen jõudnud – võib öelda – õnnelikku seisu, mil on täiesti ükskõik, et on mõttetu. Las olla! Justkui oleks kõige taga ainult liikumine ja eks ta siis liikugu. Galaktikad kaugenevad üksteist tohutu kiirusega, aga mis inimesel sellest. Selline kõrgem mäng, mille mina siis nagu oleks omakorda üle mänginud, öeldes selgelt välja, et ma ei hooli mõttetusest ja kaugeneksin samuti tohutu kiirusega kõigest sellest, millega ma küllalt pika (koos)elu jooksul harjunud olen. Peaasi on liikumine.
See ühelt poolt teadvustatud ja teisalt puhtjuhuslik liikumisvajadus viiski mind teatrisse, kus ma nägin näitlejat. Õigupärast peaksin ütlema, et siiski tegelast, sest mida mina ka näitlejast päriselt tean. Aga ma nägin lodevat, kahvatut ja väsinud meest. Ta laskis püksirihma lõdvaks tuntava mõnuga. Ma olen päevast-päeva näinud, kuidas pikkadeks tundideks kokkupigistatud keha lõpuks saab raskelt ja vabanenult vajuda toolile. Ära kulutatult ja väsinult. Tühi koht ja ümmargune pehme null. Oleks võinud ka areneda teises suunas, hoopis silmapaistvamas suunas. See null ja surnud mees. Alguses olid ju lubadused ja armastus – rääkimata lubadused ja tingimustega armastus.
Kui tingimusi ei ole täidetud, kas siis poleks õige, et on lepingutrahv? Ta ei võtta midagi ette, ta ei saavuta midagi ja palju aastaid võib see veel kesta... Kes lubab tal olla surnud, kuid siiski elada? Kui kaua ta lootis oma surma minu eest varjata?
Ma ma nägin ta läbi. Sain tol õhtul aru, kui ma seda näitlejat ja tema rolli lavalt nägin. Vaatsin teda, kuidas ta seal roidunult istuma oli lärtsatanud ja tundsin, kuidas kogu see meie aastaid kestnud eemaldumine teineteisest on kontsentreerunud ühte lühikesse hetke. Noja, nii ta siis oligi surnud. Ma saan aru, et ilmselt osalise mõrtsuka "au" võin ma endale võtta ja ka õndsas enesehaletsushoogudes seda tõhusa piitsana enda vastu kasutada. Teda aga ei suuda vist enam miski elusaks peksta.
Tegelikult peaksin ütlema, et ma arvasin, et nägin läbi. Selgus alles hiljem, et ma teda alahindasin või siis ülehindasin ennast. Siis läks juba nii segaseks ja osalt on see ka põhjus, miks praegu oma elust räägin.
Korraks mulle tundus, et inimesi või tegelasi on liiga palju ja nagu oleks midagi segamini läinud. Nagu klapiks ka ikka: mina olen ikka mina – see on kindel, ja mu äpardunud mees oleks justkui ka tema, kuigi meid võib olla ka mitu ja osad oleks nagu näitlejad ja samal ajal päris inimesed.
Hea küll. Enam-vähem siiski klapib. Olgu meid igaühte mitu või üks. Väärtus sellest ei muutu. Ja enda hinnast naisena saan ma aru: mis õudne inimene ma olen ja miks mind üldse vaja on ja kõik need masendunud ja pettunud inimese sententsid üldiselt, mis ka teiste elu põrguks keeravad.
Kuidas nii juhtus, et kõik mu käte vahelt ära lipsas? Kuidas kõik see loll-hall argipäev, mille oluliseks osaks ka mina olen, teda nii maha materdas, et põhiline rõõm on tal nüüd alkohol. Ja mitte midagi ei ole temaga rääkida, kui suure pingutusega olmeasju. Ning seegi on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Ja miks, et ma üldse teda näeks, pean mina tema tegelaskuju jaoks kuskilt mujalt jõudu ammutama?
Jah, ma sain aru, et mina olen puhtakujuline Marta küll, aga kas tema on George? Või jäi George ja näitleja, kes algul näitas end jõuetu ja kahvatu olendina, aga tasapisi paljastas oma tõelised hirmuäratavad sügavused, igaveseks sinna valendavasse saali autonoomsena seisvale lavaplatvormile? Ja minu igipõliseks osaks jääb mängutu elu? Nagu ülejäänud mustuhandele Martale. Neid mehi, kes George'id on – ma ei tunne. Võib-olla neid ikkagi on. Kindlasti on, aga mis tähtsust sel enam on, sest sel pakasest krõbiseval veebruariööl juhtus minuga nii, et ma heast peast armusin ma temasse uuesti. Või siis sellesse näitlejasse. Või siis George'i. Või siis nende ilmvõimatusse sünteesi.
Algul tundus imelik. Ma arvasin, et nii vanad nagu mina, peaaegu kuuekümnesed – niimoodi ju nendega ei juhtu. Sest ilukirjandus on üks asi, aga Kopli trammides või Lasnamäe bussides päevast päeva loksuvad hallide nägudega igapäevaõnnetud reaalsus. Aga ma harjusin sellega õige kiiresti ära, et näitleja kergelt põlglikuks muigeks kõverdunud huuled on mind imenud sügavustesse, kus on kokku pandud George'i konstruktsioon ja kus tegelikult pole üldsegi minu asi olla. Kindel see. Ma ei oleks tohtinud nii kaugele minna. Oleksin pidanud jääma sinna, kust saaksin rahulikult teda vaadelda. Sellest oleks piisanud.
Ta seisab, pea pisut kuklas ja lõug tõstetud, huuled paokil, valmis reageerima ning tulistama ootamatusi. Ta ei käitu nagu petlikult luitunud ja kahvatu välisilme näib lubavat. Kuigi ta vahel ka närviliselt püsti hüppab, suutmata taluda või näidates, et nüüd on küll lõplik piir, siis ka see on täpselt väljamõõdetud. Teravaid taktikamänge, mis mõnikord rabavad pikali nagu selja tagant antud ootamatu lõuahaak, on aastast aastasse korratud. Mõte peab liikuma tohutu kiiruse ja tundlikusega, nõnda et ainult Marta on võimeline ta tempot hoidma.
Ja siis ma loksusin koos kümnete teistega haletsusväärses Tallinna ühistranspordis koju ja minus oli juba oma koha leidnud hoopis uut moodi rütm ning liikumine. Ma olin temast teadlikuks saanud ja see muutis kõik mu elus. Ma leidsin eest ta lõdva ja elutu keha, millest nüüd enam mingit asja pole. Ta ei ole George. Ta oskab ainult surnut mängida, sest seda ta ju ongi.
Ma olin lesk. Ma olin ta ära tapnud hoolimatust teadmatusest oma nõudlikkusega nagu kass hiire mänguhoos.
Istusin ja vaatasin teda. Mu erutus kasvas. Tahtsin, et ta ärkaks ja vähemalt üritaks. Hüppasin närviliselt püsti. Ka minu mõte oli hakanud liikuma tohutu kiirusega. Sel hetkel vihanuks ma kõiki, kes ei suuda mu kannul püsida. Kui neid ainult oleks. Aga pole ju kedagi, ehkki ta oli ärganud.
Ma ütlesin talle, et teda pisutki järje peale aidata: „Diivan on roheline.“ Ta läheb sellest segadusse, ma loen ta avatud peast sihitult hulkuvaid mõtteid nagu selge trükiga lasteraamatut. Ta püüab kramplikult mu öeldus mõtet tabada. Aga seda ju polegi. See ongi mõte: silmnähtavalt olemasoleva mõttetu kordus. Ma võiksin ka lisada: „Sa oled pea lõhki löönud vastu laua teravat nurka, aga sellest pole midagi, et veri on diivanile pritsinud, sest nii nagu diivan on roheline, on ta ka nahast, nii et selle saab maha küll.“ Aga ma ei lausu enam sõnagi ja lihtsan vaatan, kuidas ta katsub korrata oma kuuldamatul moel öeldut. Et kollane, jah. Ma irvitan selle üle, et mõte talle ikka veel kohale ei jõua. Temast ei ole enam kunagi asja.
Ja talv jäigi. Pärast tänast õhtut ei mõjunud mingid manamised. Kevadet ei olnud enam raasugi õhus tunda. Kõik tardus selles hetkes ja mitte mingit liikumist rohkem näha ei olnud. Aga mis tähtsust sel ka oleks, sest teada on, et liigub, aga nagu öeldud, see on selline kõrgem mäng.
Hoomamatu.“
Kirjutasin aastataguse segase loo mälu järgi üles, ehkki psühhodraama grupi hea tavaga kooskõlas see ju pole. Aga mitte loata ja midagi, mis meil rühmas päriselt juhtus välja ei tule ka. Ainult teema ja lugu ja sedagi ähmaselt. Mingi armastus- või armumislugu. Täpselt pole aru saada.
Ma ise nägin NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi?“ peaaegu viimast etendust. Lavastus ja näitlejad ja näidenditekst jätsid mulle väga tugeva mulje. Oleks tahtnud kirjutada küll sellest, aga kahe poole aastaga on selle lavastuse kohta niigi küllalt palju öeldud.
Nüüd ma siiski suurendasin tekstide hulka, lisades mõnes mõttes kellegi väga sügava subjektiivse kontekstiga arvustuse. Aga kuna hetkel on mul tekkinud kõrgendatud huvi näitemängude loomise suunas, siis ma hakkasin mõtlema, kas siin loos oleks näidendile vajalik arenguvaru? Kas siit leiaks hea konflikti? Umbes et naine, kes hakkas oma abikaasat pidama H.Toompereks jr, kes tegelikult oli George, või siis pidas näitlejat oma kaasaks, kes mängib George'i, aga mis siis saaks selle mehega, keda ta surnuks arvas? Midagi sellist. Kas sel kirjatükil oleks rohkem potentsiaali, kui olla lihtsalt ühe abielulisest üksindusest arenenud depresiiv-psühhootiline lugu? Kas ta saaks sellest piirist üle või jääks kunst siiski teise suunda? Nagu Vahing ütles: „On küllalt näiteid, kus mäng võtab nii tõsise pöörde, et võib lõppeda hullumeelsusega.“

neljapäev, 12. aprill 2012

neljapäev, 5. aprill 2012

DRAKADEEMIA 2011/12.

Kes me Drakadeemikud oleme?
Oleme.

esmaspäev, 2. aprill 2012

KAKS VEIDRAT PILTI LEMMIKNÄITLEJATEGA.



Ideekavandid animafilmile "Papa".