laupäev, 3. märts 2012

KOLM ÕDE. Draamateater.

 IKKA JA JÄLLE SIIN SAMAS TAGASI.


Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
Osades Mait Malmsten, Liis Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel Kabel, Tõnu Aav, Ester Pajusoo.



Vahel on vaja kiiresti minna, isegi põgeneda. Kihutada minema hallist uksest välja kiiskav punase külgkorvmootorrattaga. Aga miski nimetu seob nähtamatute kammitsatena jalad ja hinge, nii et kellelgi ei tule pähe ratast isegi käivitada. Kolme õe igatsus Moskvasse on lõputu painajalik unenägu – iialgi ei saa siit minema.
Elu möödub piki argipäevaselt tüütavhalli pragunenud krohviga seina, mille taga pulbitseb värvikirevate tunnete ja soovidega kaunistatud maailm. Kuid kõik see tundub vaid ebatäiusliku peegeldusena ideaalolekust kusagil mujal. Kuskil Moskvas. Siin ja praegu on kõik ajutine ja lihtsalt asendab kättesaamatut tõelist elu. Kui ainult saaks ära!
Kõik kuidagi kulgeb mingi seletamatult määratud vankumatu plaani kohaselt. Vaheldust toovad koomilised seigad, mis on sündinud mingist traagilisest läbielamisest ja selle järgi kujunenud harjumusest. Andrei (Mait Malmsten) naljakas söömisvalu ja mängukirg pole ju pelgalt naljakas, vaid asendustegevus ja tagajärg kujutletud kohusele olla armunud ja luua perekond. Tulemuseks on valuline inimene, kes perekonna nimel on oma eeldused ja võimed alla surunud. Halenaljakalt töntsilt astudes veab ta oma paksu keret läbi ette juhtunud elu. Andrei vastu kasvab kaastunne, mida koomilisemaks Malmsten rolli kujundab.
Õnnetu määratuse tahtel muudab perekond väikekodanlikuks. Lapse saamine annab naisele valitseja õigused. Nataša (Liis Haab) kohmetus vulgaarsust kisendavas kostüümis kasvab pidurtamatult võidutsevaks frivoolsuseks emana. Temast saab pime ja juhmilt kõrguv maailmanaba. Lapsevanemaks saamine võib igal juhul olla päästev rahunemise moodus ja mõnelgi korral saada naise hingeliselt vaikseks lülitamiseks. Pole enam vaja kuhugi minna ja mootoratas võib rahumeeli kodukujunduselemendina tolmu koguda!
Kas Irina, Maša või Olga puhul oleks see võimalik? Või on nende hinge juba lapsest saadik kasvatatud igatsust ja rahulolematust: õnn oma kõikvõimalikes vormides on tuhmi käesoleva seina taga. Kindlalt ümbritsev barjäär, mis ei lase nende rahutul maailmal välja saada.
Nad loodavad oma kammitsad ise, aga kuni on jõudu nad ka usuvad, et ühel hetkel pääseb välja. Ervin Õunapuu eklektiliselt kokku pandud esmapilgul printsiibitu kirev dekoratsioon igava seina taga nagu illustreerirks õdede värvikat loomust, mis endale kindlat suunda ei suuda rajada. Ei tea... Kuidas kunstnikuna võiks sellise meisterliku puntrani jõuda? Nojah, kergem variant on võtta aluseks märksõnad: kolhoosikeskused 10 aastat tagasi ja kõik võib otse elust maha kopeerida.
Maša (Merle Palmiste) otsib pääsemist armumises. Korraks paisub illusoorne kirelugu Veršininiga (Jan Uuspõld), kes on hoopis erinev Maša abikaasast Kulõginist (Taavi Teplenkov). Kulõginil puudub loomulik võime melanhooliaks ja tema muretu rõõmsameelsus kägistab Maša üha tujutumaks. Nad on põnevalt kokkusobimatu paar. Maša lubab endale hingetõmbehetke: armas, koomiline, targutav Veršinin äratab jämedakoelises ja juba lootuse kaotanud Mašas leebuse ja rõõmu, mis sobib õnnelikule inimesele. Korraks ometi tunneb ta õiget rütmi ja duetikõla: da-ba-da-ba-dap da-da-da-ba-da-dap. Aga kõigil on oma kohustused ja lõpuks peab Maša ühinema ikkagi Irina (Marta Laan) ja Olgaga (Kersti Heinloo). Sisimas on nad alati leppinud jäämisega. Olgu kõik nii õudselt tüütav nagu Olga ikka ja jälle, peaaegu muuseas, kordab. Ta on harjunud nii ütlema. Nagu ka igaveste kohustuste ja argimuredega – nii oli, on ja jääb.
Parun Tuzenbach (Hendrik Toompere jr jr) liigutav lihtsus ja haprus vastab hästi Irina jõuetusele. Doktor Tšebutõkini (Raimo Pass) tehtud elumehelik hoiak ja brutaalne Soljonõi (Rein Oja) mõjuvad ohutust kaugusest eluliselt naljakad.
Nagu ka kõik teised tavalised inimesed.
Igapäev siin samas, kus on tihti raske taibata, et praegu just ongi õige elu. Moskvatagi ja läikiv ratas tähistab vaid teisi võimalikke variante, ei häid ega halbu.

Kommentaare ei ole: