reede, 16. märts 2012

AJULOPUTUS. Nukuteater.

Oskaks vaid piiri hoida.

Lavastaja ja koreograaf DUDA PAIVA (Brasiilia/Holland)
Stsenaariumi autor ja helilooja ALLAN SEGALL (USA/Holland)
Nukukunstnuk JIM BARNARD (UK/Holland)
Lava- ja kostüümikunstnik KASPAR JANCIS
Dramaturg VAHUR KELLER
Lauluõpetaja KAIRE VILGATS
Tõlkija JOHANNES KANGUR
Lavastaja assistendid MANUELA SARKISSYAN (Bulgaaria), ALICE KIRSIPUU
Mängivad TAAVI TÕNISSON, ANDRES ROOSILEHT, KAISA SELDE, SANDRA LANGE, JEVGENI MOISEENKO


Inimene on kordumatu bipolaarne süsteem. Sisemised ja välimised omadused mõjutavad nii teineteist kui ka jõudumööda ümbrust, aga nende vastastikku kasulik ja tarvilik kooselu jääb varjatuks. „Ajuloputus“ annab isiku omapärast sündinud sõltuvusele väga kindla ja konkreetse pärdiku kuju.
Vaba tahe võib viia teele, millel rahulolevalt ning julgelt astuda, aga minekust võib saada ka illusioon ja sammumüdin kostab vaid ühel kohal lõputust tammumisest. Tõelist liikumist takistavad ahvi peenikesed kämblad, mis klammerduvad inimese kaela ümber, lastes tal näha vaid loomakese niiskeid silmi. Kuulda anuvat häält: jää, minuga. Sõltuvuse pärdik on armsake, sest kui teda poleks, oleksid ju hoopiski teine inimene.
Sõltuvusepärdik ootab oma inimeselt sooja hoidmist ja kaitset. Oma tugevamalt poolelt, kelle ta kägistavas haardes samas nii nõrgaks muudab, et kõige targem on inimene kuskile kinnipidamiskohta pista, mida on lavakunstnikul (Kaspar Jancis) hea ning mõnus kujundada, sest miski kirjutamata seadus paistab sätestanud olevat selliste kohtade mõranenud kahheli seintel ja roostes torud katkise valamu all. Seal moonutab plekiline räämas peegel tegelikkust ja trööstitut ümbrust, võimendades ummikus inimese üksindust ja lootusetust. Vaevatud inimesele jääb ainult kindlalt kaelas rippuv omaseks muutunud häda, mille ta peab endast eemale tõrjuma.
Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpiliseim sõltuvus, millega on keeruline õiget piiri hoida: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahti ütlemine: Andrew peab sinna paika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud sisemist ruumi. Ta tõmbab koomale enda isiku. Tühjaks jäänud koha täidab nukk, mis saab orgaaniliseks osaks näitlejast. Ihuliige, mis saab elushoidva vereringe inimeselt, aga mõistuse ja hinge... Need on nukuga kahasse ja loksuvad energia jäävuse seadust silmas pidades vaheldumisi ühest teise. Meisterlikkust näitab kiirus ja sujuvus jõu ühest kehast teise kandumisel. Vaataja on võlutud ja unustab end uskuma, et laval on kaks elusolendit. Ja kui ta kord lummusest ärkab, siis küllap ta hetkeks ehmub ja kulub mõni hetk taipamiseks: laval on siiski inimene nukuga. Tõesti! Ehk on ta ees kaks nukku? Laval olles kuulub näitleja keha rollile ja lavastusele, muutudes ka ise nii nukuks. Tantsu dekoratiivne plastilisus vähendab veelgi inimlikkust ja ta keha on oma ehituselt ning materjalilt võrdväärne partner tantsisklevale vahtkummist ahvile.
Taavi Tõnissoni soolot ja Andrew edulugu toetab saateorkestrina sarnaste nukkudeja ülesandega neli vaevatut hinge, kelle hädad jäävad vähe tähtsaks ja loo mõttes oleks võinud nende etteasted olla veelgi põgusamad ja abstraktsemad. Kuigi ka nemad kannavad süles tihkelt enda vastu surutult pärdikut ja igal juhul peavad talle otse silma vaatama. Ka nemad tantsivad. Ka nemad on lummatud sametiste silmade kutsest, millele ei saa „ei" öelda. Ka nende pärdiku tõukab elav loomus, katsetamishimu ja arutu ahvimine ohtlikeisse ning kahetsusväärsetesse oludesse, kuhu inimene talle järgneb. Lõpuks ei saa ka nemad enam edasi ja tegelikult ongi ju ühel kohal pead vastu seina taotud ja ainus võimalus edasi elada on, pärdik puuris ja kontrolli all hoida. Needki näitlejad (Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moiseenko) vääriks rohkem näitamist – video ja võõrkeelsete monoloogide asemel....
Väike pärdikualge, mis igaühes on, ei sega olemast loperdavate kõrvade ja vänderdava sabaga meditsiinitöötajad. Või hiiglasliku ahvi peaga sadistlik tohter, kelle koomilisus loob optimistlikumaid toone, aga ka teadmist, et inimene on inimene ja nukk on nukk. Tegelikult on sõltuvus ja inimese isiksus siiski kaks lahutatavat asja. Küsimus on piirides.
„Ajuloputus“ on astunud mõne sammu sõltuvusravi keerulisel rajal ja kultuuritarbijat võõrutanud juurdunud arusaamast nagu kõlbaks nukuteater vaid lastele, nagu teatud eas inimesele seda sorti teatrivorm enam ei sobi. Enneolematu väljakutse on teostatud ja nähtud, suudetaks nüüd saavutatud piiri hoida.

Kommentaare ei ole: