teisipäev, 21. veebruar 2012

METAMORFOOS. Nukuteater.

Esimene mõte Kafkast.

Autor Franz Kafka
Lavastaja Mirko Rajas (Turu Kunstiakadeemia)
Kunstnik Kalju Karl Kivi (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline kujundaja Ekke Västrik
Mängivad Mart Müürisepp, Katariina Tamm, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Anti Kobin



Kafka on meister süütunde loomises.
Isiku eksimus võib jääda küll tõestamata, ent ometi jõuab määramata patukoorma all ägav inimene piirini, kus ta avastab endas elulise vajaduse olla laitmatult puhas. Inimene nõuab tungivalt enese õigeks tunnistamist. Samas, keegi justkui polegi talle midagi ette heitnud. Aga nii ta tunneb ja algab lootusetult võidetamatu lahing isiklikus hullumajas: mõttetu madin iseendaga.
Nagu süütunne mõnes Kafka tegelases, kasvab lavastuses „Metamorfoos“ näitlejast (Mart Müürisepp) nukk. Rõhuv lasu muutub teiseks kihiks inimese selga. Asümmeetrilise räbalatest kokku õmmeldud avara särgi üks varrukas lõpeb rohelise krimpsus peaga. Seda võib hõlma alla peita ja siis järsu liigutusega Gregor Samsast välja lasta karata. Nähtavasti peavad õnnetu Gregori kodakondsed märkama ainult tema moondunud rohelist lõusta, aga mitte piinleva noormehe endist nägu. Publik näeb mõlemat. Huvitav oleks jälgida inimese ja putuka vahelist võitlust. Nukujõu suunamine üksnes saali vaatajatele eeldab, et publikul on võime ikka ning jälle ehmuda ja üllatuda hõlma alt välja kargava hallikasrohelise lõusta peale. Näitleja annab endast kõik ja suunab samuti kogu oma energia saali. Tal on kaks aju, kelle mängu juhtida ja kellel on üks eesmärk: teise mängu segamata ennast võimalikult hästi näidata. Aga kui nende jõud oleks ühendatud omavahelises dramaatilises võitluses? Äkki oleks tekkinud mitmekesisemaid mänguvõimalusi?
Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, kuidas nukuga jagada keha, kasutada temaga ühte mõistust ühel ja samal hetkel. Ma ei tea, kuid ma tunnen nii :) Kas see üldse võimalik on ja mida näitlejalt nõuab...
Kunstniku tööst on mul objektiivselt raske rääkida. Selle lavastuse kujundus oleks nagu lähisugulane Girlin Bassovskaja animafilmidele. Ei ole seal komponenti, mis meile ei meeldi: hallid näritud lauad, roostes raudvoodi, kaamed näod, mustad villased ülikonnad, kameedega naised, erkpunane kleit valusaks kontrastiks murtud toonidele. Ja muidugi see närakas, krobeline ja narmendav nukk, millest oleks justkui remondibrigaad üle käinud*. Kõik on hea!
Noh, tegelikult ma pole kibestunud ja tegelikult oleks piisanud, kui ma ühemõtteliselt oleks öelnud: „Mulle meeldib see lavastus, mis on nagu esimene pähe turgatav mõte kafkalikkusest!“
*Kalju Kivi



neljapäev, 16. veebruar 2012

VEEBRUARILIK.

Õhtul kurvastasin inimese surelikkuse pärast.
Vaikne mõtlik nukrus paisus päris tugevaks emotsiooniks.
Veebruar.
Ju pidi melanhooliapahvak tasakaalustama üllatuslikku kahjurõõmumuhelust mu hinges, kui kuulsin ühe teatud linnapea süüdimõistvast otsusest.
Tuleb välja, et olen siiski tige ja üldse mitte hea...
Nagu veebruar.
Kummatigi esineb vahel harva päris kevadpäikselisi päevi.

reede, 3. veebruar 2012

"MULLU MINA MUIDU KARJAS KÄISIN..."

"Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin.

Tegin mina pilli pajukoorest,
Pilli tegin pajukoorest.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Pilli tegin pajukoorest.

Istusin siis mättale mängimaie,
Puhuma siis pillilugu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Puhuma siis pillilugu.

Salakesi kuulas minu mängu
Karjapõlve kaunim neiu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Karjapõlve kaunim neiu,"

laulan ma Hubertile õhtuti unelauluks ja kui kunagi peaks kevad tulema, siis teen kindlasti ühe pajuvile. 3.veebruari unistus ja lubadus.
Mul on üks vanaisa tehtud näidis sahtli põhjas. Kuivanud ja kortsus.