teisipäev, 31. jaanuar 2012

ANNA KARENINA. Lev Tolstoi.

Lugesin hiljuti Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“.
Ei mäleta enam, mis mõtteid või tundeid see romaan keskkoolis esmakordselt loetuna tekitas. Kindlasti meeldis ja oli vormiliselt nauditav, aga mitte nõnda puudutav, kui nüüd 33-aastasena. Ilmselgelt pole see lasteraamat ja imelik, et ta keskkoolis kohustuslik on. Nii nagu paljude teiste kirjandusteoste valik gümnaasiumiprogrammi on kummaline. Võib-olla selleks, et tekitada mingi ähmane mälupilt mõttega, et inimesel küpses eas oleks soovi korral võtta aimus: äkki seal raamatus võis midagi minu jaoks olla?
Võib-olla.
„Anna Karenina“ kerkis minu jaoks esile ajal, mil taas:) on päevakorras igikestvad identiteediküsimused.
„Kuid samal silmapilgul kohkus ta sellest, mida ta teeb. „Kus ma olen? Mis ma teen? Miks?“ Ta tahtis tõusta, tagasi roomata; kuid midagi hiiglasuurt, halastamatut lõi talle pähe ja lohistas teda selgapidi. „Issand, anna mulle kõik andeks!“ ütles ta, tundes võitluse mõttetust.“
Paha oleks lõpetada säärases hüsteerilises teadmatuses. Eriti kui pole garantiid, et see ikka on lõplik lõpp. Aga lahendamata probleemid ju jäävad ...
Tolstoi teos veenab väärt pingutustele. Annab jõudu, kui lootus ja elurõõm kipub kaduma.
Niisiis. Selles romaanis on, lisaks tohutule hulgale värvikalt usutavatele tegelastele, kaks olulisemat: Anna ja Levin. Mõlemad on üle keskmise intelligentsed ja tundlikud. Mõlemad vaevavad end eksistentsialistlikke küsimustega. Aga elamist abistava vastusteni jõuab vaid Levin, kuigi nende teekond on sarnane.
Tolstoi vihjab, et Anna on haritud, on kursis maailmaasjadega, luges pidevalt, sealhulgas ka filosoofilisi teoseid. Ka Levin katsub vastuseid leida "materjalistidelt". Ometi ei leia kumbki tarkade meeste kirjasõnast igatsetud rahu. Siin lähevad nende arengud lahku, kuigi näiliselt teevad nad täiesti sarnase otsuse: järgida oma sisemist tunnet ja südamehäält, mis peaks olema jumalast juhitud. Nad väärtustavad emotsiooni ja sisemist tungi. Miks siis Anna peab surema, aga Levin elab keeruliste mõtetega elu tõenäoliselt kõrge eani? Üks põhjus võiks olla, et naiseks olemise jaoks oli ta liiga tark. Naine mürgitab end filosoofiaga – paraku ei pea tema psüühika vastu. Kõik läheb segi: mis moraal, mis tugev tunne, mis kaine mõistus? Valikuvabadus on raske soost hoolimata.
"Iga perekond on õnnelik ühte moodi, aga õnnetu omal moel." Selle romaani avalause üle peab mõtisklema. Hea lause, kuid ei tohiks takerduda vaid selle ilusasse kõlasse ja ilmselt saab lause sügavus mõistetavaks alles romaani lõpus. Lihtne on arutada ja öelda: kõik on suhteline. Kuidas siis õnn saaks ühtemoodi olla? Mõne jaoks võib õnn olla jumal teab mis hullus. Ja siin ongi! Tolstoi väärtustab kristlikku moraali. Kui selle järgi elada, on ka õnn ja see on sarnane. Õnnetuks olemise erinevus tuleb pattude paljususest ja valedest valikutest.
Levinile saab pikkamisi selgeks, et õnn käib paratamatult koos hea südametunnistusega ja see pole relatiivne. Liiga mõtlikke inimeste nuhtluseks on vajadus seletada ja põhjendada. Tegelikult pole vaja vaevata end mõtestamisega, vaid elada jumalale meelepärast elu ja see on ühtlasi ka põhjus, miks elada. Kuidas saaks, et sellest lihtsast tõest piisaks? Oh jah...
Inimesed pole intelligentsi või isikuomaduste poolest võrdsed, aga kõigil on võime leida hingerahu. Kuidas? Kuidas õppida tajuma tunde, mõistuse ja hinge tasakaalupunkti? Peamine eesmärk võikski olla selle leidmine ja hoidmine. Nii sisustaks terve elu ära. Küllap kõik inimesed ka vähemal või rohkemal määral üritavad hästi ja õigesti elada. Mina nende seas!
Aga hiljutine ja oluline muutus minus, on aga mõte või plaan otsida teadvustatult õiget seisu. Nii võiks oma olemasolu ära põhjendada ja mõttetuse tunne kahaneb jõudsalt. Mõistmine, et surm tuleb niikuinii ja ilmselgelt on päris suur vahe, kas olla elus või surnud. Ei tea ükski elaja surnuks olemisest, aga elus olemisest on nii palju küll teada, et on võimalik vaimselt üha vähem  tuigerdades liikuda rahuloleva lõpu poole.     
Sophie Marceau on muidugi imetundlik Anna Karenina, aga film jääb siiski raamatule kordades alla.
                                                                                                                                                                                                      

neljapäev, 5. jaanuar 2012

EBAKÕLA RUTIINIS.

Olen oma eluga keskea alguspiirini või vanema nooruse ülema servani jõudnud ja kõik on nagu tavaliselt siis: palju kohustusi ning peaaegu üldse mitte isiklikku aega. Aga nüüd on rahuliku järjepidevusega ja täpse korrapäraga väljajoonistuva abielunaise eluratta loperdama löönud üks ebakõla.
Mul on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi arveid tasuda. Ometi ma rühman tööd teha ju sellepärast, et ikka rohkem maksta saaks. Kui ainult aega leiaks ja mäletaks... Aega oleks siis, kui ei töötaks, aga millise rahaga siis maksta?
Võib öelda, et teatud sorti kriis. Ilmselt. 

kolmapäev, 4. jaanuar 2012

HEA MEEL IKKA.

Danzumehele aitäh kiituse eest. Kuigi ma ju nii vähe jõuan kirjutada....