laupäev, 19. november 2011

17. ROMAAN. Dag Solstad.

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..
Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.
Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

Kommentaare ei ole: