pühapäev, 27. november 2011

GIZZELLE. Linnateater.


ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.
„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.
„Mis on?!“ nõuatakse taas.
„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.
Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing. 
„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.
Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.
Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.
Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?
Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.
Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.
Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle
Lavastaja: Aleksander Pepeljajev
Dramaturg: Diana Leesalu
Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen
Mängukoht: Hobuveski
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased
Esietendus: 26.11.2011
Etendus kestab: 1 h 40 min 


NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 
Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.
Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka.

pühapäev, 20. november 2011

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.



  • Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
  • Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
  • Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
  • Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
  • Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
  • Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
  • Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
  • Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
  • Ebakindlus pole aktsepteeritav!
  • Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
  • Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
  • Väldi umbmäärasust!
  • Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
  • Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
  • Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
  • Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
  • Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
  • Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
  • Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
  • Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
  • Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
  • Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia  O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt. 

laupäev, 19. november 2011

17. ROMAAN. Dag Solstad.

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..
Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.
Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

neljapäev, 10. november 2011

ERAKORDELT SELGED NOVEMBRIHOMMIKUD.

Kui enam-vähem kõige nimel, mis meeldib ja on südamelähedane, tuleb palju ja veriselt igapäevaselt võidelda, siis, kas ei saa maailma tähtsamaks hoopiski lakkamatu võitlus. Ja kui nii, siis mis tähtsust on olnud elatud aastatel ning väärtuste kujunemisel, mil kõik see hingele armas välja kujunes, kui lõpuks võib kõik taandada järjekordsele idiootlikule sõnavahetusele. Mis kuradi mõte sellel kõigel oli või on.
See tähendab, et mulle justkui juba näis korraks - mh, mõneks aastaks, et kinni on püütud see miski. Mõte või asi. Aga küllap nägin valesti...
Ja neil varajastel selgetel novembrihommikutel on nii kahvatult kõle ja lõpetatud päikesepaiste, et ei teagi...