pühapäev, 23. oktoober 2011

ONU ANTS LÄKS ÄRA.

Nädal tagasi, laupäeval käisime Hubertiga Võrus. Ants oli ka seal. Puhukusel - nagu ta ise ütles. Veel toimus Karini juubeli tähistamine tagasihoidlikul moel.
Hubert vaatas onu Antsu. Pühapäeva hommikul, kui sügiseses halluses kollased õunapuulehed akna taga sahisesid, istus onu Ants kössi vajunult kollasel diivanil. Mõtted juba ei-tea-kus. Kumb kollasem oli?
"Ta on nii kollane! Miks ta nii kollane on?" sosistas Hubert mulle.
"Onu Antsu keha kulutas kuri haigus ära ja värvis kollaseks. Ütle on Antsule "head teed". Onu Ants läheb varsti ära. Kaugele."
"Kuhu, kuhu? Kas ta tagsi ei tule?"
Onu Ants läks täna hommikul ära ja ei tule enam kunagi tagasi.

teisipäev, 11. oktoober 2011

THREE KINGDOMS. Sebastian Nübling / Simon Stephens.

OTSI VALGET LINDU!
Konarliku valsirütmi saatel laulab valges ülikonnas androgüünne olevus laulu „La Paloma“. Viis kaob vahel ära, hääl kuivab kurku, aga lõpuni ta jõuab. Seni on vaatajal aega tutvuda kohaga, kuhu teda on pandud: kõle ja räpane sanitaarruum. Seintel on näha verd – ju on kedagi peaga vastu seina taotud? Ütle: kus ja kes ta on!
Peaga vastu seina jookseb ka „Three Kingdomsi“ kandvat rolli täitev Ignatius Stone, kui asub valge linnu otsingutele. Nii et verd ja sitta lendab. Ja ei jõua mitte kuhugi. Valget lindu lihtsalt pole olemas. Mitte kuskil. Võib kohata erinevaid kriminaalse taustaga tüüpe, kes muutuvad koomilisteks rahvusstereotüüpideks, aga seda, kes kogu süsteemi koos hoiab ja algatab, ei ole. Vähemalt ei suuda ükskõik, kui särav, osav ja andekas inimene teda käega katsutavaks lihaks ja vereks muuta.
Pealkirigi „Three Kingdoms“ vihjab kõrgemale võimule, mille kõrval maised riigid ei oma tähtsust ning lavastuse jõhker kaoselisus on selle abituse meeleheitlik peegeldus.
 
 

SAMUEL BECKETTILE. Võru Linnateater.

MÄLESTUSED  TULEB  ÄRA  TEENIDA.
 „Mina mäletan neid laule, teile ütleb see muusika midagi, aga neile...“ ütleb Kanuti Gildi Saali juht nukralt pead vangutades, kui näeb mind ja mu kindlat kavatsust lastekarjaga etendust „Samuel Beckett'ile“ vaatama minna.
Tulin oma lastega, sest, teate, on hetki, kui mitu nõuet ja lubadust langeb kokku ning ootuspärase valiku tegemine pole otstarbekas. Ka sellest hetkest saab viivuke hiljem osake mälestustest. Igaühele oma. Mida kaugemale inimene sünnihetkest jõuab, seda suuremat pagasit ja dokumente tuleb endaga kaasas vedada. Minu lapsed saadetakse vormikohase varustuse puudumisel teisele korrusele oma aja lugude juurde: sülearvutist animafilmi „Autod 2“ vaatama.
Etendusele oodatakse neid, kel jõudu viisakad olla ja eelkõige neid, kelle isiklik ja sügav muusikamälu algab The Doorsi „Light My Firest“. Lõppu ei tea öelda, sest veel kestab noorus, mis siis, et iga minut keskikka jõudmas. Teoreetiliselt on ju alles pool linti ette mängitud.
Krapp kuulas oma salvestusi lõpus. 69-aastaselt. Käesolev etendus on Peeter Rästal ja Taavet Jansenil üks paljudest mälestustest, mis elu jooksul talletatakse. Mõnikord on aeg maha istumiseks ja kontrolli mõttes olnu üle kuulamiseks.
Ma olen 32-aastane ja meenutan aega, kui ma olin poole noorem. Laule ja lugusid sellest ajast. Need olid mulle väga head aasta, aga ometigi on võrratu, et kõik läheb mööda. Polekski nagu mina  olnud see veider 16 aasta tagune tüüp – nii ammu oli kõik.

Aeg läheb ruttu. Üldiselt. Hetked temas võivad pikemad ja lühemad tunduda. Mõni ebameeldiv näib võimatult tüütu veniva lauluna. Aga üldiselt läheb elu kiiresti mööda. Minu lapsed on kuskil tundmatus kohas ja ma vaatan tihti rahutult kella. Ärevus on kukil ja pitsitab. Minutid mööduvad. Krapp piilus alateadlikult lähemale hiiliva Surma poole. Inimese elu diskor Ärevus ja Surm istub eemal taskulamp pea küljes, sõbralikult OFF särgile trükitud. Kolmekümnesena on veel üsna suur ja põhjendatud lootus, et ta sind veel kätte ei saa ja minema ei vii. Kuigi, kes neid vanu kassette teab – kerib vahele või midagi ja ongi väetikesel lips läbi.
Diskor katkestab uue loo valimiseks, salvestab: head, naiivsed, sünged, lõbusad ja kurvad mälestused. Austusavaldusega Beckettile märgivad Rästas ja Jansen käesoleva hetke maha, milles on veel nooruslikku jultumust panna elule käsi mõnusa ladususega õlale, krõbistada koos küpsiseid, kuulata mõni lugu, tunda, et kõik on veel võimalik ning kogu selle tantsu ja tralli juht saad sa nüüd ise olla: vahel kohtlaselt naeratades puusi nõksutades, mõnikord osava plastilisusega keerulisi samme võttes.
Eks umbes 30 aasta pärast paistab, kas elu oli lõbus perfomance, kus tasus julge olla, sest mis tuleb on niikuinii vääramatu või oleks olnud mõtet ängistuses ägada: mis see tundmatu on, mis veel ees seisab. Lõpuks jõuad kõik oma mälestused välja teenida. Ema teeb algust ja viib sind ühes su muusikavalijaga aegajalt ei-tea-kuhu-ja-miks. Aga tasapisi saad oma dj-ga sõbraks ja kujundad oma linti ise, kuni lõpuks kassett lõpuni mängib ning poolevahetajat enam ei ole.
Esitajad: Peeter Rästas, Taavet Jansen 
Kunstnik: Anne Kabel
Toetajad: EV kultuuriministeerium, Võru Linn, Eesti Kultuurkapital, Rakvere Linn