pühapäev, 11. september 2011

LAUPÄEVAL.

Laupäeval millalgi suri Jüri Sillart ära.
Nagu väga paljudele teistele jättis ta ka mulle kustumatult hea mälestuse õpetajana. Ja muidugi olen ma koos teistega tänulik, et ta olemas oli ja nii palju jõudis ning kurvastan, et teda enam pole.
Aega on nii palju kui on...
Kõik käib edasi ja toimub samaegselt kõigest hoolimata. See on vahel lihtsalt uskumatu, kui erinevaid asju ühel ja samal hetkel juhtub.
Meie näiteks tegime õunamahla. Saime 50 (+ 20 liitrit pühapäeval), mis ei ole muidugi võrreldav 2009. aasta pea 300 liitriga, aga ikkagi. Mul on küll üks mõte või teooria, miks tol aastal nii ebanormaalselt palju mahla sai, kuid parem on sellest vaikida - võib-olla kõlaks siukse esoteerilise hullusena.
Aga laupäeva öösel paistis täiskuu õuntele, mis olid suurde vanni kuhjatud, ritsikad enam ei siristanud ja kassitapp oli väändunud barokselt teise põõsa külge.
"Griinöveilik," ütles Kaarel.
Olgu siis.
Sillarti auks.

neljapäev, 8. september 2011

TADEUSZ KANTOR KUMUS.


Ikkagi küllalt uskumatu, et selline näitus Eestisse toodi!