teisipäev, 21. juuni 2011

MISANTROOP. Theatrum.

Molière „Misantroop“
1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.
Lavastaja: Lembit Peterson
Tõlkija: August Sang
Kostüümid: Laura Pählapuu
Liikumine: Tiina Mölder
Osades:
Ott Aardam, Laura Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja Peeter Klaas (viola da gamba).


Ja siis vuhises Célimène (Laura Peterson) saali sisse, mingi must kohmakas asjandus kohe tema järel. Mul võttis paar hetke aega taipamaks: ta ei kavatsegi seda enda küljest lahti kiskuda, see polegi mingi kummalise kujuga vajalik rekvisiiti. Kapp või kauss või midagi. Tegemist on hoopis 17. sajandi rõivamoest lähtuvalt stiliseeritud seelikuosa ning see materjalilt ja kujult ebaproportsionaalne rõivatükiga jääb nii nagu on. Võib-olla, kui alumine seeliku oleks maani ulatuv ja pealmine mööbliriidest hunnik oleks pihaosast peenemalt vormitud: nn printsessilõike kujuliselt või midagi sellist, mitte nii kassikuldse pandlaga ümber keha tõmmatud.
Hea küll. Nüüd on see siis ära öeldud. Ainuke asi, mis mulle Thetrumi „Misantroobi“ juures ei meeldinud. Pealegi on meestegelaste kostüümid vägagi õnnestunud! Mõtlikust tõsidusest kantud tumedad kuni ülevoolava kergluseni värvikalt lopsakad, vastavalt tegelase omadustele. Aste astmelt edevuse poole kangemaks – Alceste'st Acaste'i ja Clitandre'ni. Ja pealegi, kui ikkagi jätkata Laura Petersoniga, siis teda vist ei segaks ükski kostüüm ja ta ise ei laseks vaatajat liigselt kostüüminüanssidesse süüvida. Tema juures on nii palju muud, mida vaadata ja tähele panna. Ei teagi, kuidas öelda, et ei tuleks välja tühipaljas kiljumine, aga no tõesti: ta meeldib mulle väga, väga, väga! Jah, loomulikult, jättis ta väga hea mulje etendustes„Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Maarja kuulutamine“. Aga noil kordadel oli rohkem midagi sellist, et jah, ta on ilus ning andekas, kuid kus see "miski" on? Nüüd ma nägin ka "miski" ära! Võib-olla, et Kadrioru lossi saali lavastus oli kammerlik ja kuidagi koduselt lähedal. Kuigi ka eelmistel kordadel istusin esireas ja oleks võinud kõike märgata. Kas noil kordadel siis polnud või ma ei osanud näha... Näha tukslemist, värelemist – kõike, mida võib saavutada väikese või üliväikese miimiliste lihaste mänguga. Nagu olekski temas üks suurem sisemine mäng ja väljast poolt paistab paljuütlev virvendus. Célimène'i mäng. Selle mäng, kes võib küll kõike ka tõsiselt võtta, kuid ei lase iial meelest, et lõpuks on kõik ikkagi mäng, mis siis et vahel on panused kõrged.
Risti vastupidiselt Alceste'le, kes näib arvavat, et mäng on viimane asi, millega inimeselaps peaks tegelema. Praktika on tõe kriteerium ja on ju näha, et inimesed on terve oma eksisteerimise ajal mänginud, mänginud, mänginud. Ehk siis valetanud. Siin ja seal. Vähemal ja suuremal määral. Tähtsaid ja tähtsusetuid asju. Arvatakse koguni, et tänu mängule ja valetamisoskusele ongi inimesed inimesed. Ja mitte loomad. Kui inimesed ainult tõtt räägiksid, oleks elu karm ja halastamatu. Alceste (Ott Aardam) põlgab seda inimlikku omadust ja vihkab inimest selle eest. Nii muutub ta raevu vaevu tagasihoidvaks hullumeelseks. Kogu mäng on tema jaoks talumatu! Ega needki, keda ta nii halvustab välgu jää. Teistel on muidugi tema ees suured eelised, sest üks hull on lihtsalt lõbus vahepala, erandit kinnitav reegel, kes heidetakse lihtsalt mängust kõrvale, kui ta kaasa ei soovi mängida. Alceste'i jaoks on mängust loobumine terve elu. Kohati meeleheitlik viha on põhjendatud.

Foto: Harri Rospu

Aga reaalselt ei ole inimesel ju võimalik lubada endale misantroobiks olemise luksust. Iseäranis perekonna olemasolu korral. Kes korraldaks siis rahaasjad ja muu eluks vajalikku? Ikka peab olema keegi Philinte (Marius Peterson), kes võib-olla on ka ehk mängust tüdinenud, kuid pole nii lapsikult arrogantne, et elule otse näkku sülitada. Ja muuseas, kuidas värssi on võimalik nii loomuliku kõnena esitada? Et teisiti justkui polekski võimalik rääkida.
Éliante (Eva Eensaar) on inimese suhtes leplik, mõistab kõike, näeb kõike läbi, kuid ei pane midagi pahaks. Temast õhkub headust ja pehmust ja vahel võib-olla liigagi ilmekalt. Tervest hingest ja ihust.
Anneli Tuuliku mängitud hinge valutavat Arsinoé'd võib uskuda, et ta tõesti siirast murest ligemise – Célimène'i – pärast sekkub asjade käiku. Tal on valus ja ta on palju läbi elanud ning seepärast ka pisut kibestunud ja kergelt kättemaksuhimuline. Täiesti arusaadav isik.
Need kekatsid Acaste (Helvin Kaljula), Clitandre (Tarmo Song) ja Oronte (Andri Luup) pakkusid ülepakutut, kuid siiski väga maitsekat koomilist vaheldust. Eriti Oronte, kelle olemus pole teiste edvistajatega nii üheplaaniline. Tema edevus on mõtlikum ja sügavama tooniga. Palju annab juurde Andri Luubi väljapeetud miimika ja kehakeel.
Ja nad kõik on inimesed. Tunnete ja hingega. Hoolimata sellest, kui tühiste ja naeruväärsetena need mehikesed Alceste'le ja aga ka tänapäeva vaatajale võiksid paista. Aga mis neis ikka nii naljakat on – kas siis edevus ja enesearmastus inimesele läbi aja võõras on? Ja mis sest nii vihata? Nagu iseennast vihkaks.

Kommentaare ei ole: