neljapäev, 23. juuni 2011

JAANILAUPÄEV.

Akna taga on roosa ja hõbedane kala puuoksa külge takerdunud. Laperdab suure tuule käes, aga lahti ometigi ei pääse. Ta võib sinna aastateks jääda. Nagu need tennised, mis ripuvad juba meie kolimisest alates maja lähedal jämeda juhtme peal. Kunagi ehk kuluvad nende paelad. Linna asi. Siin ei saa nõuda rahu ja silmapiiripuhtust.
Ega mitte mingisuguseid jaaniusse ega jaanituld.
Ainuke tuli on Estri 38,8 palavik.
"Ravi mind terveks!" nõuab Ester. "Hakkame minema!"
Kuhu minna - ta ei täpsusta.
Mina katsun paika panna marsruuti ja võimalikke ööbimiskohti liinil Tallinn - Budabest - Tallinn. Lastega ju ei lähe nii, et alustad lihtsalt otsast pihta ja vaatad, kuhu tee ja autod viivad.
Kui me nüüd üldse saamegi minna...
Ja kui saame, kas siis laupäeval. Ja kui mitte laupäeval, kas me siis Ungarisse välja jõuamegi.

teisipäev, 21. juuni 2011

MISANTROOP. Theatrum.

Molière „Misantroop“
1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.
Lavastaja: Lembit Peterson
Tõlkija: August Sang
Kostüümid: Laura Pählapuu
Liikumine: Tiina Mölder
Osades:
Ott Aardam, Laura Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja Peeter Klaas (viola da gamba).


Ja siis vuhises Célimène (Laura Peterson) saali sisse, mingi must kohmakas asjandus kohe tema järel. Mul võttis paar hetke aega taipamaks: ta ei kavatsegi seda enda küljest lahti kiskuda, see polegi mingi kummalise kujuga vajalik rekvisiiti. Kapp või kauss või midagi. Tegemist on hoopis 17. sajandi rõivamoest lähtuvalt stiliseeritud seelikuosa ning see materjalilt ja kujult ebaproportsionaalne rõivatükiga jääb nii nagu on. Võib-olla, kui alumine seeliku oleks maani ulatuv ja pealmine mööbliriidest hunnik oleks pihaosast peenemalt vormitud: nn printsessilõike kujuliselt või midagi sellist, mitte nii kassikuldse pandlaga ümber keha tõmmatud.
Hea küll. Nüüd on see siis ära öeldud. Ainuke asi, mis mulle Thetrumi „Misantroobi“ juures ei meeldinud. Pealegi on meestegelaste kostüümid vägagi õnnestunud! Mõtlikust tõsidusest kantud tumedad kuni ülevoolava kergluseni värvikalt lopsakad, vastavalt tegelase omadustele. Aste astmelt edevuse poole kangemaks – Alceste'st Acaste'i ja Clitandre'ni. Ja pealegi, kui ikkagi jätkata Laura Petersoniga, siis teda vist ei segaks ükski kostüüm ja ta ise ei laseks vaatajat liigselt kostüüminüanssidesse süüvida. Tema juures on nii palju muud, mida vaadata ja tähele panna. Ei teagi, kuidas öelda, et ei tuleks välja tühipaljas kiljumine, aga no tõesti: ta meeldib mulle väga, väga, väga! Jah, loomulikult, jättis ta väga hea mulje etendustes„Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Maarja kuulutamine“. Aga noil kordadel oli rohkem midagi sellist, et jah, ta on ilus ning andekas, kuid kus see "miski" on? Nüüd ma nägin ka "miski" ära! Võib-olla, et Kadrioru lossi saali lavastus oli kammerlik ja kuidagi koduselt lähedal. Kuigi ka eelmistel kordadel istusin esireas ja oleks võinud kõike märgata. Kas noil kordadel siis polnud või ma ei osanud näha... Näha tukslemist, värelemist – kõike, mida võib saavutada väikese või üliväikese miimiliste lihaste mänguga. Nagu olekski temas üks suurem sisemine mäng ja väljast poolt paistab paljuütlev virvendus. Célimène'i mäng. Selle mäng, kes võib küll kõike ka tõsiselt võtta, kuid ei lase iial meelest, et lõpuks on kõik ikkagi mäng, mis siis et vahel on panused kõrged.
Risti vastupidiselt Alceste'le, kes näib arvavat, et mäng on viimane asi, millega inimeselaps peaks tegelema. Praktika on tõe kriteerium ja on ju näha, et inimesed on terve oma eksisteerimise ajal mänginud, mänginud, mänginud. Ehk siis valetanud. Siin ja seal. Vähemal ja suuremal määral. Tähtsaid ja tähtsusetuid asju. Arvatakse koguni, et tänu mängule ja valetamisoskusele ongi inimesed inimesed. Ja mitte loomad. Kui inimesed ainult tõtt räägiksid, oleks elu karm ja halastamatu. Alceste (Ott Aardam) põlgab seda inimlikku omadust ja vihkab inimest selle eest. Nii muutub ta raevu vaevu tagasihoidvaks hullumeelseks. Kogu mäng on tema jaoks talumatu! Ega needki, keda ta nii halvustab välgu jää. Teistel on muidugi tema ees suured eelised, sest üks hull on lihtsalt lõbus vahepala, erandit kinnitav reegel, kes heidetakse lihtsalt mängust kõrvale, kui ta kaasa ei soovi mängida. Alceste'i jaoks on mängust loobumine terve elu. Kohati meeleheitlik viha on põhjendatud.

Foto: Harri Rospu

Aga reaalselt ei ole inimesel ju võimalik lubada endale misantroobiks olemise luksust. Iseäranis perekonna olemasolu korral. Kes korraldaks siis rahaasjad ja muu eluks vajalikku? Ikka peab olema keegi Philinte (Marius Peterson), kes võib-olla on ka ehk mängust tüdinenud, kuid pole nii lapsikult arrogantne, et elule otse näkku sülitada. Ja muuseas, kuidas värssi on võimalik nii loomuliku kõnena esitada? Et teisiti justkui polekski võimalik rääkida.
Éliante (Eva Eensaar) on inimese suhtes leplik, mõistab kõike, näeb kõike läbi, kuid ei pane midagi pahaks. Temast õhkub headust ja pehmust ja vahel võib-olla liigagi ilmekalt. Tervest hingest ja ihust.
Anneli Tuuliku mängitud hinge valutavat Arsinoé'd võib uskuda, et ta tõesti siirast murest ligemise – Célimène'i – pärast sekkub asjade käiku. Tal on valus ja ta on palju läbi elanud ning seepärast ka pisut kibestunud ja kergelt kättemaksuhimuline. Täiesti arusaadav isik.
Need kekatsid Acaste (Helvin Kaljula), Clitandre (Tarmo Song) ja Oronte (Andri Luup) pakkusid ülepakutut, kuid siiski väga maitsekat koomilist vaheldust. Eriti Oronte, kelle olemus pole teiste edvistajatega nii üheplaaniline. Tema edevus on mõtlikum ja sügavama tooniga. Palju annab juurde Andri Luubi väljapeetud miimika ja kehakeel.
Ja nad kõik on inimesed. Tunnete ja hingega. Hoolimata sellest, kui tühiste ja naeruväärsetena need mehikesed Alceste'le ja aga ka tänapäeva vaatajale võiksid paista. Aga mis neis ikka nii naljakat on – kas siis edevus ja enesearmastus inimesele läbi aja võõras on? Ja mis sest nii vihata? Nagu iseennast vihkaks.

esmaspäev, 20. juuni 2011

20.JUUNI

20. juuni on alati olnud õnnelik päev, olen seda alati nii mäletanud. On olnud vanaisa sünnipäev ja suvi, mis alles on alanud.
Ka täna polnud erand, kuigi äärepealt oleks võinud teisiti olla.
Hubert ja mina pidime õhtul rongiga maale sõitma. Mulle teada olevatel põhjustel võtsin kaasa oma ratta. Ratas aidati lahkesti üles riputada nii nagu peab Edelaraudtee rongis üks ratas paigutatud olema. Inimesi oli palju - õhtune aega, vähe vaguneid, Pärnu rong. Noh, sõitsime.
Ootamatult tegi rong järsu nõksaku. Meie Hubertiga istusime ratastest tükk maad eemal, seljad nende poole. Taipasime alles siis ümber pöörata, kui kõik päid ühes suunas küünitama hakkasid. Selgus, et minu ratas on kuidagi konksu otsast lahti libisenud. Mingi mees upitas parasjagu ratast üles tagasi - kuna rahvast oli tõesti palju, siis olin tänulik, et ma Hubertiga sündmuspaika ei pidanud ukerdama ja ise ratast upitama hakkama. Siis aga paiskus vaguniuks lahti ja üks väga pisike, kuid väga tige piletimüüja tormas üle kottide ja jalgade keksides meist mööda rataste juurde. Jutt valjenes ja ma suutsin tabada, et otsitakse ratta omanikku. Hüüdsin oma nõrka häält pingutades: "Minu ratas!"
Jõudsime Hubertiga vaevu sinna. Pisike tige piletimüüja mõõtis mind etteheitva pilguga. Ma olin tema jaoks päris hirmus inimene, vist peaaegu kurjategija. '
"Pange ratas korralikult üles!"
Kuidas, kuidas siis küll? Kuidas, issand jumal, kui ratas ripub seinal esiratta pidi konksu küljes ja tagaratas on fikseeritult põranda küljes? Kõik teised kõrval olevad rattad sama moodi. Ma ei tea, miks minu ratas järsu pidurdamise tõttu maha libises ja teisele piletimüüjale valusa kopsu pähe andis. Ma ei tea, kas ma oleks saanud tahtmatu tapmiskatse süüdistuse, kui ratas oleks juhtumisi seal samas, otse rippuvate rataste all (miks üldse sellises kohas on istekohad ettenähtud?) lamanud imikule (jumal, jumal, jumal, jumal, jumal, jumal hoidku) peale lennanud. Või oleks Edeleraudtee süüdi olnud? Sest tige pisike piletimüüja ütles: " Te ju näete, et on konks on katki?" Ma ei näinud alguses ega ka siis, kui õnnetus oli juhtunud. Või oleks vastutanud see abivalmis isik, kes mul ratta üles aitas sättida?
Niisugune 20. juuni. Mõnes mõttes ikkagi traditsiooni jätkavalt õnnelik.

reede, 17. juuni 2011

UPPUMINE.

Olentihtilugu mõelnud: kuidas ometigi uputakse, sest mul oli just kujutlus, et hirmsasti hakatakse vehkima, rabelema ja karjuma. Et miks nad siis ei pööra selili ja ei lama lihtsalt rahulikult. Mina ise lähen ülepea vette ainult basseinis, kus hele põhi paistab ja ei tundu nii sügav. Aga kui laseks pähe mõtelda, et all on 5 meetrit sügavust, on lips läbi - ajab iiveldama. Mõnikord käivad Kalev Spas sukeldujad harjutamas. Küll on jäle, kui mingi must asi alt läbi ujub. Mis siis veel rääkida tumedatest looduslikest veekogudest. On vast mõte - üle järve ujuda, all umbes 30 meetrit musta sügavust. Samas rabajärve puhul tasub eneseületus ära. Kes on proovinud, saab aru, miks.

Aga uppumine käib tegelikult kiiresti ja vaikselt....
 
"Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Kat­rin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.


Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.


See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada."

 
Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt - Eesti uudised - Postimees.ee

neljapäev, 16. juuni 2011

TEATRIPILETI HINNAD.

Teatripilet ei maksa kunagi ainult 10-20 eurot. Ei, ei! kui see nii oleks, oleks teatris käimine peaaegu tasuta! Piletihinnale lisandub kamaluga süütunnet, mitu vihku etteheitvat pilku, terake isikliku elu mõttetust, pisut valesti kujunenud kokkusattumuslikke kohustusi, terve hulk jõuetut raevu ja veel ühtteist kõrghinnalist, et ma mõtlen ikka, kui taaskord on kulutus tehtud, kas see on hind, mida ma maksta jaksan...

kolmapäev, 8. juuni 2011

HALB TUJU JA HALB ELU...

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)