teisipäev, 24. mai 2011

KEVADHÄMARUS VÕRUS.

Astusin õue ööbikute laulu. Jahe oli, aga mul oli vanaisa vana sinine jope seljas. Luisk oli eelmisest aastast taskusse jäänud. Eemal linna kohal rippus tume pilveriba, mille alumine külg oli oranzh ja ülemine sinine. Kui poleks olnud kumavaid õunapuuõisi ja maja ees sireleid, mis on kohe-kohe õnnesid täis õisi avamas, oleksin mõelnud, et see on mõni augustilõpu tujukas ja sünge pilvetükk. Aga ta oli seal puhtjuhuslikult. Lihtsalt oli.
Kõik õitses.
Mulle meenus üks metsavend, kellest ma tõenäoliselt olin kuulnud ligi kolmkümmend aastat tagasi ühes Võrumaa talus. Too metsavend oli tulnud selle talu aia taha ja vaadanud õuele. Oli olnud ähvardav ja tume oma õlal rippunud püssi ning teadmata sooviga. Rohkem ma sellest loost midagi ei mäleta. Küll aga on tunne nagu oleks see minu isiklik mälestus. Nagu oleks mina olnud seal kevadises hämaras aias ja korraga näinud seda meest. Vähemalt on mul kindel tunne selle koha suhtes, kus see võis juhtuda. Kas minuga või siis kellegi teisega. Pigem on see ikkagi kellegi teise mälestus, sest viimane metsavend August Sabbe hukkus 28.septembril.1978, kui ma olin umbes aastane. Tema hukkumis- ja tegutsemiskoht on minu mälestuste asukohast paarikümne kilomeetri kaugusel. Niisiis mingi väike ja täiesti ebareaalne võimalus võiks olla, et ta juhtumisi sattus, siis kui kõik õitses sinna kanti. Küsitav on muidugi, kuidas mina teda üksinda 8-kuuse titena näha sain? Seda esiteks. Teiseks. Ei pea ju rippuma viimase metsavenna müüdi küljes. Võib ju olla, et kõik see minuga ikkagi juhtus, aga mõni aasta hiljem ja see mees oli juhuslik jahimees. Lapsemõistus aga võttis ka kõneldud mälestused enda omaks – juhtub ju ka täiskasvanutega. Ja kui ma nüüd veel rohkem mõtlen ja juurdlen selle kevadise hämara aia äärse peale ning olnud asju veel segasemaks keeran, siis tundub, et see, kes seal aia ääres seisis polnudki inimene, vaids hoopis noor põder, kes eksis metsast taluõue ja jäi tardunult noort inimest vahtima.
Imelik, et see mulle kõik meelde tuli hetkel, mil ma seisan Võrumõisa hämarduvas aias. Ma katsun meenutada, kuidas nii? Ja tegelikult polegi midagi imestada! See metsavenna hingega põder kerkis mälust üles kotimeeste pärast. Kotimeestest aga, kes halbasid lapsi kotti pistavad, rääkisid need samad vanad (lapsena olid kõik täiskasvanud inimesed eranditult umbes 50-aastased) sugulased talust. Aga kotimees kargas jällegi välja viimases hädas ja täiesti ebapedagoogilistel kaalutustel oma isiklike ülemeelikute laste tarbeks.
Ühtäkki ajab mind naerma, kui elusad on lapsed ja kuidas mina olen üks oluline lüli selle elu tekkimisel. Ma meenutan nende uskumatult säravaid silmi ja see ülevoolav elu ajab mind naerma. Lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Samas kui surm on täpselt siinsamas kõrval ja ripub nagu tume pilv pea kohal. Kraks! Ma astun kogemata teo puruks. Ma võiks selle uskumatu erineva oleku – surma ja elu üle ja kui lähedal nad teineteisele seisavad kõva häälega naerda. Aga õnneks ma ei saa, sest kaela pigistab mingi kõva ja jäik võru, millel on 39 kraadise palaviku lukk peal.
Vanaisa toas riiulis on raamat, kus on sõnad:
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

ja see ka:


Miks nutad, lillekapsas lillekene,
homme sööb sind hobune nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?

...

Kui ta lõunalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal tänu,
õis, siis vastu õhata!

(L.Koidula)

Kommentaare ei ole: