laupäev, 21. mai 2011

KESKÖÖPÄIKE

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.


Mis mõtet on uuendustel ja aktiivsetel vormi muutmis otsingul teatris ning kunstis üldse?
Võiks ju rahulikult kulgeda ja mitte seada eesmärgiks millegi enneolematu leidmise, sest kõik muutub ju niikuinii. Kõik muutub ja kunst koos sellega. Kunst on pigem olemasoleva peegeldus kui olemasoleva muutja või on ta üheaegselt see kui teine, sest igal ajahetkel tekib keegi, kelle jaoks kõik endine on lihtsalt talumatu ning ükskõik mis muu on parem, kui see, mis hetkel on. Lihtsalt liikuda! Liikuda eemale sellest, mis praegu on. Uuenemisest saab omaette väärtus. Futuristlik põhiväärtus. Tähtsusetuks jääb küsimus, kuhu poole minna. Võib-olla on progress, aga võib ju ka regress olla – üks liikumine kõik. Eemale hullust ajast. Oli ikka päris hull aeg see 20.sajandi algus. Mitte, et meie praegune rahutu aeg parem ja mõistlikum oleks, aga inimesed on kuidagi kogenenumad ja harjunud hullustega ning ilmselt ka sellega, et pääsu nagu polekski: inimkond on jäänud ikka nii ahistatuks ja piiratuks nagu ta alati on olnud...
Nii mulle tundubki, et futuristid, hoolimata oma tehniliste uuenduste lembusest, oleks ikkagi samal kohal tammunud. Isegi siis, kui neil mingit moodi olekski õnnestunud hoida end aktuaalse põhivooluna kultuuris. Säilitada tempo, mis oli 100 aastat tagasi, kui futurismi loojad tohutu kiirusega ja tagasi vaatamata eemaldusid kõigest olnust. Või õnnestus neil ikkagi hoida end olulisena: tehnikaimed ju jätkuvad. Nimetamise küsimus ja sisulist tähtsust ei oma. Kunstis peaks aga me nüüdseks kõik omadega olema sõnul kirjeldamatutes ja mõttes mõeldamatutes kaugustes. Aga ei ole ju. Pakutakse ikka ja jälle lühendatud-tihendatud kiirvariante klassikalistest ning muudest tunde- ja mõttekasvatuslikest teostest – midagi nii öelda surematule hingele. Hoitakse kiiret tempot. Küllap sellepärast, et saaks kiiresti edasi tootma ja tarbima minna või siis mõnel juhul uusi tehnilisi imetooteid välja mõtlema minna. Progress ei peatu, aga areng hinge ja inimesena küll. Kuigi, kes seda nii täpselt teab ja plusse ja miinuseid välja arvutada oskab: kas on regress või progress see pidev uuendustejanu. Vähemalt on ikkagi valikuvõimalus.
Et ei pea tarbima "Kajaka" essentsi 20 minuti jooksul, vaid võid lasta seda manustatada ka ühe suure terviku osana. Ibsenist, Shakespeare'ist ja kõikidest teistes rääkimata. Ausalt, isegi Lumivalgekesest on kahju, vaadates neid hirmsaid tihendatuid paarilauselisi tänapäeva väljaandeid muinasjuttudest. Siiski on säilinud vägagi elujõulistena isikud, kes ei piirdu progressiga vaid peavad tähtsaks ka arengut. Lisaks ehk ka inimlik soov olla mõistetud, omada õigustust selliseks olemisel nagu ta just. Põhjus! Suur eluaegne püüe: jõuda iseendale päris lähedale. Ja see võib päris pikalt aega võtta.
Saan nii aru, et Valdes mõtestas liikumise ideed siiski ebafuturistlikult, tahtes liikumisele anda sügavama mõtte. Inimese aktiivne kehaline liikumine võib vaimule midagi tähtsat juurde anda. Ta toob näiteks Nietzsche ja Walt Whitmani. Futuristliku masinaülistust ta ei jaga ja peab seda inimesele kahjulikuks. „Tootmine masinaga ja reisimine uueaegseil liiklemisvahendeil on võtnud inimeselt isikliku vastutuse ning otsese kokkupuute ainega. Ta on saanud jõuetuks fatalistiks. Ta produtseerib masinaga ja elab oma tragöödiaid masinaga. Inimene ise pole enam midagi. Kuid on tarvis midagi olla, et midagi korda saata.“
Nii oleks ka nagu lavastus kaheks jaotatud. Esimeses vaatuses eksperiment ja otsingusoovid: abstraktsete lõikudega puhas kunst, mida on hea nautida kui täiuslikult väljapeetud omapärast vormi. See on proov mõista. Ja siis tuleb Rain Simmul ja naerab selle „elutöö“ pingutatult, tehtult, pettumust varjavalt välja. Teine vaatus on justkui protest masinlikkuse vastu ja kinnitus, et tõepoolest on tarvis midagi olla, midagi korda saata. Olla hingega inimene. Mitte klaver, mis/kes saab ka väga hästi mängitud inimeseta.
Gordon Craigil on muidugi õigus, et näitleja – „ülimarionett“ - suudab oma liikumise tüpsusega paljugi edasi anda. Aga kõik see võib olla petlik ja paljuski vaesemaks „naturalismita“ jääda. Kehakeele mõtestamine ja sõnastamine. Ja küll on põnev kuulata teise inimese mõtteid, mida võib küll keha järgi mingil määral aimata või täiesti mööda panna. Mulle meeldivad sõnad väga, eriti salajased.
Aga visuaalsed vormid on nii paigas, õigustatud ja eksimatutes vahekordades, et võiks isegi arvata, et Lea Tormise geomeetrilise mustriga sall videoprojektsioonis pole juhuslikult valitud:) Iseäranis avaldas muljet punase rütmiline ilmumine. Punane tuleb siia must-valgese maailma siis, kui millestki hakkab küllalt saab. Aitab küll! Näiteks, kui saab piisavalt teatriklassika tõlgendustest ja vormi konsentratsioondemonstratsioonist. Siis muutub kõik lihtsaks ja groteskseks punaseks põrguks. Või kohvikustseeni üha korduv lõppfaas. Punane on nagu brutaalne ja labasevõitu vägivalla sümbol.
Ekspressionistlik stiilinäide.

Niivõrd kui lavakujundus on monumentaalne, sedavõrd loovad kostüümide paljusus ning nende pidev vahetamine erutava dünaamilisuse. Henri Matisse ütles – küll maalikunsti silmas pidades, aga arvan, et üks tunnetuslik kalkulatsioon kõik see visuaalne värk, eks: „Kompositsioon on kunst väljendada maalija tundeid tema käsutuses olevate esemete dekoratiivse paigutuse kaudu.“ Lavastuse kunstnik on andnud kõik vahendid, teisele kunstnikule, et too saaks näitlejate ja kujunduse kaudu väljendada kõik olulise, mis ta tahab. Dekoratiivsus muutub psühholoogiliseks väljenduseks, luues nii uue dekoratiivse vormi.

Näitlejad „töötavad“ vahenditena hästi. Eriliselt südamesseminev ja hingekriipiv on Anne Reeman! Miks olen siin ja miks ei ole ma kuskil mujal! Kelle kirjutatud? Kõlaks nagu Marie Under, aga kavalehel kirjas teda pole. Ei tea. Reeman on esimene, kelle mina avatakse ja see mõjub ootamatuses nii tugevalt. Ja muidugi on „sellises eas“ naised väga huvitavad ja valulised. Tragöödiaid end täis imenud ja istuvad nüüd selle kõige otsas. Hirmus. Minu meelest on see kõige haavatavam inimeseks olemise vorm, mis üldse olla saab. Kui see iga – 50 kuni 65 või? - läbi saab ja inimene on ilmselgelt vana, siis oleks nagu jälle lihtsam. Selline isiklik hirm! Eks ma saan näha:) Alandlik-viisakas (et jumala eest kellegile tüli ei teeks) naine, hoolimatult ja jovaalselt võimukas Arkadina ja siis see pettunud naine kohvikust. Ilmselt viimane variant: selline valuline ekspressivne ohkimine on mulle loomult väga südamelähedane.
Elisabet Tamm Niinana ja kunstniku naisena on Reemani tegelaskujude noorem versioon. Pole veel nooruse tõttu nii ekspressiivne. Tema tegelased on ka kõik muidugi kohutavalt kannatavad, aga nende peale tuleb mitu korda rohkem mõtelda, et näha nüanse. Neile on antud väga inimlik ja otsiv mõõde, see tähendab raskesti tabatav.
Aga selle lavastuse parimad marionetid on Külli Teetamm ja Rain Simmul – keha töötab ja tundeväljendus tuleb järgi. Õigupoolest läheb ristivastupidises suuna. Keha ja vaimu kontrast. See metsik lahknevus paneb nad masinlikult liikuma. Tekib huvi, miks üks olend peab nii pinges ja jäik olema? Mis saladus tal on? Mõttepaljastuseta olekski see saladuseks jäänud, nii et võib-olla mitte päris Gordon Craigi nukk, kelle keha peaks kõnelema sõnadeta oma lugu. Mulle aga just meeldis selline terav elusa ja elutu kontrast.
Mingit sellist kontrasti pole Alo Kõrves. Usun, et seda pole ka taodeldud ja ta ongi varjamatut elu täis. Nagu ka Indrek Ojari juttu laulev meesterahvas, peiar ja ka kohvikustseeni hajameelne, kuid ikkagi pisut koomiline igatseja on tüübitäpsed ja ära tuntavad. Kõigil kerge sõbraliku tögamise maik juures. Ongi naljakas. Simmul oleks ju võinud ka oma lollaka töllmoka ilme pärast, mis ta näole kohvikus laskus. Aga ei ajanud naerma. Õudne oli (heas ja raputavas mõttes) – nagu surnu või elus nukk.
Andero Ermelil on küll sisuliselt tähtsad rollid, aga miskipärast jääb tähtsusetuks ja mulle meenub ta koos punasega, kusjuures punane tuleb esimesena.
Veiko Tubin, kui ära unustada see hirmus püüdlik setu murdes rääkimine, siis jättis ta väga imposantse mulje. No oli ka võimalusi: „Põrgu“ naljamängus, Treplevina ja siis see isane inimene kohvikus.
Ja siis muidugi Helene Vannari pikk, ilmekalt naiivne, hüplik ja koomiline ümberjutustus Gustav Meyrinki Golemist. Nii nagu võiks rääkida üks vana inimene või laps, kes peaaegu juhuslikult satub tuumani. Kogu lavastuse sümbolistlik, seal juures ajastutruu kokkuvõte: vaatad iseennast kõrvalt, näed iseennast nõnda päris täpaselt ja detailselt, aga pärast saad justkui õnnelikuks.

Kommentaare ei ole: