esmaspäev, 11. aprill 2011

OLEKS OLNUD OLEKS.

Ju siis on ikkagi mingi iva gripivaktsiinil.
Olles kogenud poolteist nädalat grippi hirmsa palaviku ja sellele tüsistusena järgnenud südamehaigust (pean veel 3 nädalat rohtusid võtma, aga tegelikult tunnen end 2 kuud hiljem üsna paranenuna), siis äkki ikka on vaktsiinil mingi iva. Mingi määral kahandaks õnnetu juhuse võimalust. Kuidas läks nii, et lapsed ja Kaarel õnnelikult pääsesid? K arvab, et küllap nad põdesid seagripi kergelt ja märkamatult läbi kunagi sügisel, siis kui me kõik suvest tulnuna omasime tugevat immuunsust. Iseäranis mina, kes ma sügistalvel isegi nohusse kordagi ei jäänud. Siis nüüd veebruari algul, kui nemad kolmekesi kenasti juba kaitstud olid, vedas minu jõuluaegsest doonorlusest nõrgestatud süsteem alt.
Kuidas asjad ja olud, millest ei oska arvatagi, omavahel nii seotud võivad olla. Poleks ma otsustanud verd anda, poleks olnud nõrgestatud organismi, poleks olnud seagrippi, oleks ehk saanud vältida seda jura va Rakvere massuurikatega. Aastasest spordiklubi lepingust tuleneva kahe kuu raha vastu taevast laskmisest rääkimata. See on haigusest tuleviku poole. Teisele poole mõtelda, miks ma pean vajalikuks doonor olla, võiks jõuda põhjuseid, seoseid ja "süüdlasi" otsides mitu põlvkonda tagasi. Põnev, eks ole.
Aga kevad on tõesti käes ja spordiklubis uputab naistest, kes järsku on miskipärast jõudnud tarviduseni vastu suve midagi otsustavat ette võtta.

Kommentaare ei ole: