teisipäev, 26. aprill 2011

VÕRUMÕISAS.


Keskmiselt vana, kolearmas maja väga vana õunapuuga.

laupäev, 23. aprill 2011

3-AASTANE

Sa tahad praegu üht, aga täpselt samal hetkel hoopis midagi muud.
Kuidas küll sinu juuksed saavad ühtaegu patsis olla, aga samas lahtiselt lehvida?
Kuidas sa saad samal ajal ühest tassist kefiiri juua, aga täpselt sel hetkel kindlasti tassist ka mahla?
Kuidas küll sulle mahub korraga kolm kleiti selga, siis veel üks seelik ja püksid takkaotsa?
Kas meie muutsime sind eneselegi märkamatult "õigeks" tänapäevaselt roosamaiaks tüdrukuks?
Kuidas sa oskad üks hetk hirmsat kurja häält teha ja kohe siis tuleb igatsus anda pehme "muts"?
Et sa elaks 133-aastaseks, aga et sa päevagi vanaväsindlollkurb poleks!

reede, 22. aprill 2011

MEIE LASTE ANATOOMIA JA MUUD ISEÄRASUSED.

Hubert: "Kumb tuli enne, kas aju ja alles siis tehti pea ümber?"
Ja Estril on käsivarrel hoopis liiklusmärk, muidugi mitte sünnimärk, eks.

esmaspäev, 11. aprill 2011

OLEKS OLNUD OLEKS.

Ju siis on ikkagi mingi iva gripivaktsiinil.
Olles kogenud poolteist nädalat grippi hirmsa palaviku ja sellele tüsistusena järgnenud südamehaigust (pean veel 3 nädalat rohtusid võtma, aga tegelikult tunnen end 2 kuud hiljem üsna paranenuna), siis äkki ikka on vaktsiinil mingi iva. Mingi määral kahandaks õnnetu juhuse võimalust. Kuidas läks nii, et lapsed ja Kaarel õnnelikult pääsesid? K arvab, et küllap nad põdesid seagripi kergelt ja märkamatult läbi kunagi sügisel, siis kui me kõik suvest tulnuna omasime tugevat immuunsust. Iseäranis mina, kes ma sügistalvel isegi nohusse kordagi ei jäänud. Siis nüüd veebruari algul, kui nemad kolmekesi kenasti juba kaitstud olid, vedas minu jõuluaegsest doonorlusest nõrgestatud süsteem alt.
Kuidas asjad ja olud, millest ei oska arvatagi, omavahel nii seotud võivad olla. Poleks ma otsustanud verd anda, poleks olnud nõrgestatud organismi, poleks olnud seagrippi, oleks ehk saanud vältida seda jura va Rakvere massuurikatega. Aastasest spordiklubi lepingust tuleneva kahe kuu raha vastu taevast laskmisest rääkimata. See on haigusest tuleviku poole. Teisele poole mõtelda, miks ma pean vajalikuks doonor olla, võiks jõuda põhjuseid, seoseid ja "süüdlasi" otsides mitu põlvkonda tagasi. Põnev, eks ole.
Aga kevad on tõesti käes ja spordiklubis uputab naistest, kes järsku on miskipärast jõudnud tarviduseni vastu suve midagi otsustavat ette võtta.

pühapäev, 10. aprill 2011

EDU. Tartu Uus Teater

Kuidas saavutada edu? Kuidas saavutada absoluutne E-seisund? Ja siis? Mis saab edasi?
TÄHELEPANU!
Tegemist pole koolituse ega selge komöödiaga. See on psühhedeelne draama edu-gurust ja tema koolkonnast. See on punk-lavastus neile, kes ei tea, milline õige teater kindlasti olema peab.
Esietendub Genialistide Klubis 17.02.2011
Mängivad: LEINO REI, KRISTEL LEESMEND, NERO URKE, MART AAS, TÕNIS LEEMETS
Autor-lavastaja MART AAS
Muusik TÕNIS LEEMETS
Kunstnikud IVAR PÕLLU ja KRISTEL LEESMEND
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI
Suzuki-treener KADI TUDRE

Etendus tervikuna oli vastavalt eessõnale mulle sobilik: ma nimelt ka ei tea, "milline õige teater kindlasti olema peab". "Õige teater" on ikka jõle puine ja sisutu väljend. Aga siiski. Teater, mis on hea peaks mind psühholoogiliselt köitma, samas omama abstraheeritud vormi, ajuti ka detaili minevat inimlikku väljendust ja väga hea oleks - aga kui pole, siis mis seals ikka, kui lavastuse põhiidee motiveeriks uut moodi arutlema või mõtisklema.
Lavastusel on väga ilus ja väljapeetud vorm. Kohe algusest peale. Neli mustades viigipükstes ja valgetes triiksärkides kuju liiguvad täpselt mõõdetud vahedega ruumis edasi-tagasi. Vahel joostes, vahel kükitades, aga igal juhul perfektse rütmilisusega. Vaata ja ole hüpnotiseeritud. Nagu skriinseiverit jälgiks. Mulle isegi tundus, et kui SõMu (Tõnis Leemets) sisenes ja rääkima hakkas, toimus taustal "liikuvates elementides" mingi ajutine tardumus, et siis taas hakata kiiremini liikuma. Kui arvuti hibernation state'ist välja tuua, tekib korraks teatud staatika ja siis teevad elemendid meeleheitliku sööstu, justkui üritaks endist seisu taastada... ah ükskõik. Pole oluline. Või kui siiski on, siis ma võtaks seda kui sümbolistliku võtit lavastusse: masinlikult täpsuselt välja töötatud valem ei ole ikkagi absoluutselt kehtiv, kui asjasse sekkuvad inimese närvid. Sel hetkel mõistsin: on ülimalt suur tõenäolisus, et olen sattunud esseelikku lavastust vaatama, kus pole kindlalt jälgitavat lugu. Öeldi ju et messiboks ja mis säärastel üritustel muud ikka tehakse, kui hüütakse tõdesid ning vaimukusi välja ja katsutakse tarbijat neid uskuma panna. Selline paras küpsuskirjandi teema ka ju!
Ja kui nad seal aegluubis neljakesi publiku poole astusid nagu Rakvere Teatri "Elu ja kuidas sellega toime tulla" (ka edukuse probleemid) trupp oma lavastuses, ja nimetasid kordamööda suurepäraseid omadusi, mida iga inimene enda juures näha tahaks, kasvõi mõndagi neist, olin kindel, et nüüd järgneb arutlev kirjand "Edu kui selline!" Niisiis hulgaliselt häid iseloomuomadusi on vaja, aga tõeliseks eduks jääb sellest ikkagi väheks. Rraha, raha on oluline! Aga kas mitte see, kui inimene omaks mõnda väljapakutud omadustest tõhusat kombinatsiooni (näiteks siirust, mis end ei kahjusta ja serveerimisoskust) polegi eelduseks, et raha tuleks, mis mühiseb ning koos sellega ka mõjuvõim. Samas, kui raha ebameeldiva ja lolli inimese käes võib anda küll võimu, aga ei pruugi tõsta inimkvaliteeti. Või mõtleski Mart Aas siin kritiseerida kohati levivat edukuse mõõdupuud, millel on selgelt välja kirjutatud ühikud peal? Ei usu, et raha ja vaimu vastandamine oli vaid sujuvaks üleminekuks telesaatesse, kus visatakse nalja maksupoliitika ja lätlaste üle, ega ju.

Armastuslugu on olemas.

Saade läheb hakitult eetrisse - otse vaatajate pähe ja tasapisi ilmuvad inimliku loo killukesed. Alguses ei oska aimatagi, sest tükikesi on nii palju ja enamus ei sobitugi hiljem lõplikku kuju saanud  endise lätlase Ozolsi (Leino Rei) ja Kristelsi (Kristel Leesmend) armastusloosse. Pildikesed sellest, mis on edu ja kuidas ühe edutus võib olla teise edu on huvitav vaadata ja need vist on mõeldud puändi toetamiseks ja selgituseks, kuidas edu-guru oma järgijad leidis ning mis sorti mees tema üldse on. Aga need mõjusid ka eraldi võetuna väga hästi. See on see, mida võiks nimetada psühhedeeliliseks. Vingelt tehtud ja kui aus olla, siis neis mälupildistseenide sisu ja näitlejate mäng erilist tähtsust ei omanudki - nii võimsalt mõjus valgus ja heli. Guru poolt hästi unustatud läti mängufilmi helikatkend, mis tõestas, kui palju loeb intonatsioon. Kui tõlget poleks projitseeritud, poleks iial arvanud, et jutt käib ülimalt tõsistel teemadel nagu aktsiate ostmine ja investeerimine. Vaimukas, vaimukas!


Ja kerkib üles hästimüüv vastandus: naine ja mees. Ei saa sellest üle ega ümber, isegi kui naine on rõhutatult meeste riietega androgüünseks (mida Kristel Leesmend välimuselt niigi on) moondatud. Vana tüütu, vastamatu küsimus, mida naised tahavad ja miks nad nii erinevad peavad olema normaalsetest inimestes. Miks nad peavad passiivsed ja malbed olema ja nende suurim võimalik saavutatav edukus on täiuslik välimus. Kõlab nagu ühe feministi kibestunud nurin, et naine on pandud alavääristavasse osasse. Summa sumaarum on mehed jõulisemad ja targemad. Seetõttu võiks mõistetav olla, miks eduteemalise lavastuses on 3+1 meest ja naine. Aga seda enam oleks võinud lasta Kristel Leesmendil näidata ka tugevamat ja häälekamat poolt. Või poleks see siis enam naise edu (siin siis armastatud mehe kätte saamine), vaid inimese edu, mida ülejäänud kolm niigi eksponeerivad? Jumal tänatud, et on olemas Jegor (Nero Urke), kes oma graatsilise neurootilisusega on kohati palju rohkem naine kui päris naine ongi. Olgugi tal mehelikult sügav tämber ja vajadusel lisatud rohmkamad liigutused. Selle isiksuse vastuolulisusega mahendab tublisti lavastuse mehelikku üheplaanilisust. Inimene on inimene ja see juba iseenesest on olemise edulugu.


reede, 1. aprill 2011

ENESEÜLETUS.

Linnateater paiskas täna kell 11 müügile maikuu piletid - iga kuu esimesel kuupäeval panevad nad teatavasti müüki järgmise kuu piletid. Ei tea, mis mulle pähe lõi, aga mingis meeltesegadushoos leidsin end keset metsikut ja vihast võitlust. Ja eneselegi üllatusena väljusin sellest õudusest "Keskööpäikese" piletiga esimesse ritta!
Kuigi praegu vaatan piletilevi.ee-st, et tegelikult käis võitlus tõenäoliselt "Kes kardab Virginia Woolfi?" peale ja "Keskööpäikese" pileteid on jalaga segada...
Miks ma siis kannatasin ja läbi elasin tohutuid raskusi? Aprill, aprill!!!! :)
Noh, vähemalt on mus jälle võitlusvalmidust.