kolmapäev, 30. märts 2011

PIMESTUS. Elias Canetti.

See on kirjanik ja mõtleja, kes on mulle tähtis olnud üle kümne aasta. Täiesti juhuslikult sattus ükskord Võrus, kodus käies, mulle kätte 1983. aasta LR sarjas ilmunud "Maailm peas". 1999.aastal. Enam ei mäleta, mis mind, õigemini ikka meid (elasin tookord Kristiinaga Gonsiori tänava ühikas) seal täpselt köitis. Võib-olla alateadlik tunnetus raamatutegelaste isoleeritusest ja paralleeli tõmbamise võimalikkus meie endi olekuga. Nii veidrad ja hullud kui me siis olime ja ma ei pea siin silmas hullust, kui nooruse meeletusest sündinud ülemeelikuid uperpalle, vaid ikka päris-päris meditsiinilise terminiga määratletud hullust.
Kas üldse oligi võimalik mõista autori mõtet, mõtlen nüüd, just värskelt  romaani kõiki kolme osa lugenuna, 1/3 tervikust. Pooled tüübid pidid ju teadmata jääma? Ei tea, mis ma näiteks sellest tulisest naisepõlgusest ja vihast arvasin, kui polnud lugenud sinise tärgeldatud seelikuga Therese pikalt kirjeldatud siseheitlustest. Kolmandas osas antakse mõista küll, et ta on väga madala intelligentsi, kuid samas väga raha- ja meelitusteahne on, aga see pole ju põhjus, et naisterahvast nii hirmsati põlata. Aga kui täielik pilt Theresest käes on, on igatahes arusaadav ja mõistetav, miks öeldakse: "Kõva kui kivi, kõver kui jõgi, kuri kui naine, nii kuri ja nõme." Või Peter Kienist? Viimases osas jääb temast mulje, nagu oleks ta pelgalt irratsionaalselt motiveeritud isik. Rääkimata kõigist neist, kel küll õnnestus mehena sündida, kuid kes ometigi ei pääsenud inimlikust madalusest ning piiratusest. Jumal paraku...
Seda, miks keegi neist ilgetest ja grotesksetest isikutes just selline on, Canetti ei seleta. Kui, siis abstraktselt ja üldistavalt. Lihtsalt kirjeldab. Ja kirjeldab naljakalt, kuidas erinevate tüüpide kujutlused maailmast ja iseendast toimivad reaalses maailmas ning kuidas need kujtluspildid teiste kujtluspiltidega kohtudes kõikuma löövad ning siis meeleheitlikult endist seisu üritavad saavutada.
Aga mis on reaalne maailm? Kas see, mille moodustavad võimalikult paljude isikute maailmapildi ühinemiskohad? Justkui koopas erinevates kohtades istuks kamp tegelasi, igaüks vaatab varju, kujutleb, mis seda heidab ja hakkab selle poole pürgima. Sõgedalt ja pimedalt üksteist tallates ja tõugates. See on inimeste suutmatus ja tahtmatus kokkuleppida. Ja mis kõige hirmsam, pole vahet intelligentsus- ja haridustasemel - kõik on ühtviisi juhmid ning näevad ainult oma varju kuju ja sellest tulenevat suhtelist ideaali.
Õudne raamat, aga väga naljakas....


Üks väga vana ajalehefoto Palmisaalist, mis õigupoolest asjasse ei puutugi. 
Aga on tore meenutus ammusest ajast, mil me naersime - ega suutnudki lõpetada -, 
kuidas Georg Kien ütles Theresele:"... Armuline proua, lubage, et ma kui küdi 
teie kätt suudlen..." Jube naljakas oli! Aga miks? Ei mäleta. 
PS Kristiina andis mulle nime Külmjalg.

1 kommentaar:

Sokike ütles ...

Kuna mind vahest vaevab just küsimus, MIKS keegi on ilge, siis oli see raamat nii jube, et kinkisin ta pärast mitte-päris-lõpuni lugemist raamatukogule. :P