neljapäev, 17. märts 2011

5 AASTAT TAGASI.

Vaatasin hämarduvale Sõle tänavale. Nägin mööda sõitvate autode tulesid ja soovisin kõigest hingest ühega neist kaasa minna.
Ära siit!
Rahulikult koju pikutama või midagi...
"Homme peab see läbi olema! Homme on see läbi!"
Oligi. 36 minutit enne homset sain ametlikult Huberti emaks.

2 kommentaari:

Mrsvirvatuluke ütles ...

Kas tõesti juba Hubert viie aastane?! Alles see oli, kui ma teda suguvõsakokkutulekul nägin, selline pisike armas poisipõnn ja juba esimene juubel.Teiste lapsed kasvavad ikka väga kiiresti. Samas kui oma lapse esimest(sõna, sammu, lasteaiapäeva, juubelit, koolipäeva jne) ei jõua ära oodata ning aeg tundub lõpmatu ja veniv. Igatahes õnnitlen sind armas ristitütar poja esimese juubeli puhul ning muidugi Hubertile kiiret kasvamist ning õnne,õnne ja edu!!!

Kylmjalg ütles ...

Jaa, õigus: päevad ja nädalad tunduvad lõputult pikad. Kuni lõpuks avastad, et uskumatult pikad tunnid on muutunud üürikeseks 75 aastaks (või mis iganes see keskmise eluea pikkus on).