neljapäev, 31. märts 2011

kolmapäev, 30. märts 2011

PIMESTUS. Elias Canetti.

See on kirjanik ja mõtleja, kes on mulle tähtis olnud üle kümne aasta. Täiesti juhuslikult sattus ükskord Võrus, kodus käies, mulle kätte 1983. aasta LR sarjas ilmunud "Maailm peas". 1999.aastal. Enam ei mäleta, mis mind, õigemini ikka meid (elasin tookord Kristiinaga Gonsiori tänava ühikas) seal täpselt köitis. Võib-olla alateadlik tunnetus raamatutegelaste isoleeritusest ja paralleeli tõmbamise võimalikkus meie endi olekuga. Nii veidrad ja hullud kui me siis olime ja ma ei pea siin silmas hullust, kui nooruse meeletusest sündinud ülemeelikuid uperpalle, vaid ikka päris-päris meditsiinilise terminiga määratletud hullust.
Kas üldse oligi võimalik mõista autori mõtet, mõtlen nüüd, just värskelt  romaani kõiki kolme osa lugenuna, 1/3 tervikust. Pooled tüübid pidid ju teadmata jääma? Ei tea, mis ma näiteks sellest tulisest naisepõlgusest ja vihast arvasin, kui polnud lugenud sinise tärgeldatud seelikuga Therese pikalt kirjeldatud siseheitlustest. Kolmandas osas antakse mõista küll, et ta on väga madala intelligentsi, kuid samas väga raha- ja meelitusteahne on, aga see pole ju põhjus, et naisterahvast nii hirmsati põlata. Aga kui täielik pilt Theresest käes on, on igatahes arusaadav ja mõistetav, miks öeldakse: "Kõva kui kivi, kõver kui jõgi, kuri kui naine, nii kuri ja nõme." Või Peter Kienist? Viimases osas jääb temast mulje, nagu oleks ta pelgalt irratsionaalselt motiveeritud isik. Rääkimata kõigist neist, kel küll õnnestus mehena sündida, kuid kes ometigi ei pääsenud inimlikust madalusest ning piiratusest. Jumal paraku...
Seda, miks keegi neist ilgetest ja grotesksetest isikutes just selline on, Canetti ei seleta. Kui, siis abstraktselt ja üldistavalt. Lihtsalt kirjeldab. Ja kirjeldab naljakalt, kuidas erinevate tüüpide kujutlused maailmast ja iseendast toimivad reaalses maailmas ning kuidas need kujtluspildid teiste kujtluspiltidega kohtudes kõikuma löövad ning siis meeleheitlikult endist seisu üritavad saavutada.
Aga mis on reaalne maailm? Kas see, mille moodustavad võimalikult paljude isikute maailmapildi ühinemiskohad? Justkui koopas erinevates kohtades istuks kamp tegelasi, igaüks vaatab varju, kujutleb, mis seda heidab ja hakkab selle poole pürgima. Sõgedalt ja pimedalt üksteist tallates ja tõugates. See on inimeste suutmatus ja tahtmatus kokkuleppida. Ja mis kõige hirmsam, pole vahet intelligentsus- ja haridustasemel - kõik on ühtviisi juhmid ning näevad ainult oma varju kuju ja sellest tulenevat suhtelist ideaali.
Õudne raamat, aga väga naljakas....


Üks väga vana ajalehefoto Palmisaalist, mis õigupoolest asjasse ei puutugi. 
Aga on tore meenutus ammusest ajast, mil me naersime - ega suutnudki lõpetada -, 
kuidas Georg Kien ütles Theresele:"... Armuline proua, lubage, et ma kui küdi 
teie kätt suudlen..." Jube naljakas oli! Aga miks? Ei mäleta. 
PS Kristiina andis mulle nime Külmjalg.

pühapäev, 20. märts 2011

HERÄMINE.

sõnad Mari Kalkun
Ma olõ siin
ütski tuul minno ei saaq.
Ma saisa siin
laugõ iin kogo maa:
lindlõs valõvat tuld ja
all tugõvat mulda
vaikis valu
ja kuld jääs kaugõs.

neljapäev, 17. märts 2011

5 AASTAT TAGASI.

Vaatasin hämarduvale Sõle tänavale. Nägin mööda sõitvate autode tulesid ja soovisin kõigest hingest ühega neist kaasa minna.
Ära siit!
Rahulikult koju pikutama või midagi...
"Homme peab see läbi olema! Homme on see läbi!"
Oligi. 36 minutit enne homset sain ametlikult Huberti emaks.

esmaspäev, 7. märts 2011

MÄSSAJAD. Andres Noormets 2009.

Tegijad
Autor: Roy Strider
Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus: Andres Noormets
Osades: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling.

Pärast etendust koduteel meenus mulle järsku, et väljaprinditud pilet nime ning isikukoodiga võeti ju mult ära! Miks?! Juhuslik või teadlik jälgimisõhkkonna loomine? Ja miks siis ainult neilt korjati tähtsate andmetega paber ära, kes olid tulnud enda prinditud piletiga, aga mitte neilt, kes olid pileti ostnud nö näost-näkku kuskilt piletimüügipunktist. Miks just mina pidin oma täpsed andmed avaldama? Pea hakkab neist probleemidest valutama! "Pea valutab!" nagu ka ikka ja jälle üks või teine tegelane etenduses kurdab. Need probleemid, probleemid, need pseudoprobleemid!
See kamp laval, elust vist peaaegu punktuaalselt maha kirjutatud seiklustega, justkui ootaks ja ihaleks mingi jõu sekkumist, et omada põhjust võitlemiseks. Et oleks kellele või millele vastanduda. Inimese olemine pelgalt olemise oleks ju tühi ja isekas. Võitlus ja mäss õigustaks või õilistaks ning mõtestaks eksistentsi. Aga selleks on vaja vaenlast ja kui teda pole, siis tuleb ta luua!
Nii saab toimik täis dokumendifotosid, lakoonilisi juhtumikirjeldusi ja uurimisaluste pisut emotsionaalsemaid ütlusi. Salaja ja sordiini all avaneb see publikule. Ainuke, kes publikule end näitab ja päris-päris lähedale tuleb on Pisi-Inga (Marta Pulk). Veel toimikuta, veel peavaluta?
Teised aga on tõsiselt võetavad tegijad, kelle põhjendatud ja mitte lapsikult naeruväärne vastuseis eeldab ohtlikku vastast. Keda või mida siis? G8 näitks? Lubage naerda. Lubage küüniline olla. Lubage ironiseerida.
Sest tegelikult on G8 ju iga kergelt ja mõtlematult ostetud toode; iga nurin, mis tuleb väikse elektrikatkestuse kohta; iga päästetud elu, mis oleks "loomulikes" tingimustes hukkunud; iga väike ja elementaarsena tunduv mugavus. Kes peale Roy Strideri ja veel mõne üksiku veidriku võtaks endale vabatahtlikult alla nö inimväärikuse piire toimiva elu? Selle nimel, et jätkuks ka teistele. Eks ole ju küllalt arvutatud, et muidu kuidagi ei klapiks, kui kõik maailma inimesed elaks Euroopalikus mõistes keskmiselt hästi. Nii palju siis G8 pseudoprobleemist.
Reaalsem mure- ja protestiobjekt on igaühe õigus meelt avaldada, nii et politsei mingeid sanktsioone ei kasutaks. Sõna- ja teovabaduse piiri kompimine. Piiri provatseerimine. Aga mõeldagu, et Saksamaa ei ole Valgevene või Hiina Rahvavabariik. Mõeldagu, mis juhtub neis riikides, kui kellegil peaks pähe tulema mässata ja kui paljudel see üldse tuleks pähe. Kõik see tundub puha jaburdus, kui vaid võrrelda. On ju selge, et tohutu hulk inimesi, kes heidab laagrisse ja suust suhu hakkab levima jutt vaenlasest-vastasest, siis on ju arvata, et selline arutult üles köetud rahvahulk võib olla ja kindlasti ka on ohtlik, ebameeldiv, tüütu ka massiliikmeile endile. Seal, kus tegusid tehakse teo enda pärast ja mitte sest, et sel mingi sügavam mõte oleks.
Nii tundub dramaturgiliselt väga hästi õnnestunud, et etenduse jooksul peaaegu märkamatult keriv ja muude olukirjelduste ning ajuti mõningate õilsate ja idealistlike unistuste sekka kadunud  paranoilisus, korraga justkui paisu tagant välja pääseb ja pinget, aga ka nalja ja elevust tekitab. Tervitatav eneseirooniline lahendus, kus hullus saab ootamatult kõrge lennu. Vaprad mässajad avastavad end olevat ühtäki suures ohus reeturist eestlase majas. Ohtlik reis neil, tõepoolest! Õnneks pääsetavad ikka põgenema. Aga ainult selleks korraks!
Selgub, et Rostockis käinud sõpruskonna seas on tõeline nuhk ja vastane, kes hiilib pimeduses sinise e-sigareti valguses. Vaenlane siis ikkagi ründab, aga ootamatult seest poolt. "Revolutsioon õgib oma lapsi"!!! Arukaotus ründab eelkõige arukaotajat.
Ühtlasi saab selgeks, miks Pisi-Inga ainukesena alguses kõrgelt lavalt, kardina tagant alla tuli. Tema ja reetur Ruben (Lauri Kink), kel õnnestub ses seikluses ellu jääda! 
Teatud põhjustel, mäletan väga hästi Andres Noormetsa "Mässajatele" eelnenud lavastust "Ballettmeistritit". Mäletan ka mõningaid lavastamisplaane, mis Noormetsal tol korral olid, aga "Ballettmeistris" siiski esile ei tulnud. Näiteks, alustavad näitlejad ilmekalt jutuvestmist - nagu sõbrale räägiks - ja ühtäkki ongi see tegevus käes ning just praegu siin see toimubki. Siis jälle kõik vaibub. Ja jälle! Laine laine järel loksuvad kenasti ja orgaaniliselt sündmused videoklippidesse sisse. Ja videod pole mingid eraldiseisvad teosed, mis ripuvad arusaamatutes kõrgustes, esindades vais oma suurt ideed, kuid jäädes nii juhuslikeks virvendusteks. "Mässajates" on aga terve lavaruum üks suur mitmemõõtmeline ekraan, kus näitlejad on  hästimonteeritud dokumentaalteose objektid.