laupäev, 22. jaanuar 2011

SUUR MEES JUBA. Linnateater.

Linnateatri sari "Kümme teatristarti" annab noortele või algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. Avalöögiks on EMTA lavakunstikooli dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus "Suur mees juba".
Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev.
"Suur mees juba" on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.
Mängib Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane).
Esietendus 6. oktoobril 2010.

Kui astud saali ja näed hiiglasuurt lina vastasseinal, võib kindlalt arvata, et etenduses näidatakse kõvasti kunstilisi videosalvestusi. Eriti, kui lina, hea küll kardin (hele, kui see oleks lihtsalt kardin, siis miks mitte tumepruunide lilledega) on ülejäänud tingliku toaga ebaproportsionaalselt suur. See peab kindlasti ekraan olema!
Varjude mäng valgel seinal, mis on ju ka ometigi kino, võetakse kasutusele juba esimesest hetkest: tuleb mees. Väga noor mees. Peaaegu poiss. Ta mõjub algusest peale koomilisena ja hakkab esmamuljet ka teadlikult kohe süvendama oma kohmakate liigutuste ja ebakindla olekuga. Kuhu istuda? Kuhu panna kohver?  Kuhu asetada "salvestav" DV kaamera? Tal on öelda meile midagi olulist. Meile või siis ikka kaamerale...
Aga kellele siis ikkagi? Sellest saab etenduse põhiküsimus ja kandev idee.
Aga meile ei näidatagi valgel linal liikuvaid pilte, mis aitaksid teravndada ja mõjusamalt kohale tuua küsimust, millega lavastaja etenduses tegeleb. Debütandi puhul on see ootamatu ja samas ka sümpaatselt küps, et kõik jääbki kindlatesse raamidesse. Ehkki etenduse staatilise kujunduse (rekvisiitide kokku sobitamise, kokkuhoidlikus, arusaadav) puhul võiks olla ilmne, et kuskilt otsast antakse loole liikuvust ja tempot. Raske uskuda, et kõik saab olla juhuslik, jäädes lihtsalt võimaluseks, mida ei kasutata. Samuti nagu näidendi tegelasel (mitte näitlejal - tema tegutseb võimaluste piires kiiduväärselt) jääb võimalus, mida ta ei kasutata. Või kasutatab, aga seda võib vaid loota, lugedes autor Kaarel B. Väljamäe lühikesest, ilmselt autobiograafilisest tutvustavast teksti kavalehel - ta on kahe lapse isa.
Aga kaamerast. Esialgu on see rekvisiit, mida näitlejal, noorel mehel, pole kuskile panna, kuid mis näib tingimata vajalik olevat. Lõpuks ulatab ta selle esireas istuja kätte ja hakkab jutustama oma lugu. Sünnist kuni tänase hetkeni. Kohmetult ja siiralt naeruteenida ihkavalt. Kindlasti on see naljakas - jutustaja rõhub ju koomilisusele. Ja talle vastatakse, publikul on lihtne temaga kontakti saada. Köitev ja publikule meeldimine tagab etenduse edu. Teadagi.
Aga lugu on teada-tuntud tavaline, erihirmsate kogemusteta lapsepõlv. Seal on sellele põlvkonnale omaseid liigutavaid mälestusi Balti ketist ja Nõukogude Liidu lõpuaastate meeleolust. Naljakaks räägitud esimesi armumisi ja teismelise poisi seksuaalkogemusi. "Lastepäraseid" kaka- ja oksenalju. Kordan: mitte midagi erilist.
Pole mingit hirmsat, kõike teises valguses paista laskvat saladust, mida oma tulevase lapse emale avaldada. Miks tulevane ema peaks tedma tema lugu just nüüd ja säärases vormis? See ei selgita ju, see ei põhjenda, miks üks hale vennike noore naise raskes ja uues olukorras maha jätab. Miks peaks üks mahajätja tegema sellise absurdse videopihtimuse, millega pole midagi peale hakata. Kui ometi teisele jääb meeletu koorem ajavahemikus "pisikesest värvilisest pambust" suureks meheks. Need pikad  vahepealsed aastad, mis tunduvad üürikesed ja imelised, siis kui nad kord möödas on... Aga palju saab veel olema hetki, mil mõelda: kui oleks teadnud, kas siis oleks...
Aga küllap ta tuleb tagasi. Küll tuleb. Korjab oma nõmeda lindistuse ja mängusiili kokku ning nii muutuks tunni aja jooksul saadud informatsioon ajutiseks nõrkuse hetkeks. Aga selliseid tundlike mehi ongi ju isaks vaja. Kui nad vaid õigel hetkel end koguda suudavad.


1 kommentaar:

Gendri ütles ...

Mulle meeldis!