teisipäev, 25. jaanuar 2011

THE ROAD. 2009.


Filmi teema on paeluv! Mis saab siis kui enamik inimesi hukkub katastroofis ja Maa ei suuda neid väheseidki, kes ellu jäid, toita. Siinne nägemus ja lootus on, et säilib käputäis inimesi, kes suudavad kinni pidada praeguse aja tsiviliseeritud ühiskonna tõekspidamistest: eelkõige, maksku või elu, hoiduda kannibalismist. See aga tundub vastuoluline: iga hinna eest ellu jääda, samas hoiduda peaaegu ainuvõimalikust ellujäämis vahendist. Kui midagi ei kasva ja miski ei ela. "Maailmalõpu" üle elamine on üks asi, aga mis saab järgmistel aastakümnetel, kui kõik on läinud? Muuhulgas ka tsiviliseeritud inimväärsete mugavustega harjunud isiku identiteet. Kas elul oleks sama väärtus, kui eesmärgiks on ainult elu ise, st ellu jäämine ükskõik kuidas? Ja ainult sellega tulebki tegelda kogu aeg ja ilmselt sinu elu lõpuni.
Kas siis on aega ja jõudu hoolida tõekspidamistest, mis olid kunagi hoopis teisel ajal. Võib-olla eksperimendi mõttes? Mida ikka kaotada on? Teine valik on ju surm ja see tuleb niikuinii. Antud filmis saab seda küll ja küll näha. Nii vaba kui ka vägivaldset. Ja see on reaalne ja usutav. Siin pole positiivseid üliinimlikke kangelasi, kes ikka ja alati ellu jäävadad ja pahasid, kes halastamatult maha notitakse. On vaid tugevad kiskjad, kes murravad elu nimel nõrgemaid. Kogu loomulik lugu.
Et kõik põgus naturalistlik ja hirmus olustikukirjeldus poleks ning et kultuurikihiga turvaliselt kaetud inimesel oleks end kellegagi samastada, on siia meile sätitud isa ja poeg. Teel uue elu poole kuskile teise kohta, kus on rohkem lootust elule. Poisi ema (Charlize Theron) keeldub kaasa minemast. Tema on valinud antud hetkel lihtsama tee - surma. Ta lahkub rahulikult ja kaalutletult(Mis ma ise teeks sel juhul, kui mu laste isa arvab, et peaks vastu panema nii kaua kui võimalik, aga mina peaksin seda asjatuks piina pikendamiseks. Kui ma siiski otsustaks üksi lahkuda, vähendaksin ju hoobilt lapse niigi kasinaid shansse ellu jääda...) Küllap peaks ema valik rõhutama olukorra meeleheitlikust: on ikka veel hullem kui esmapilgul tundub.
Nad lähevad kahekesi ja kohtavad teel inimesi, kes neid ära tahavad süüa või paljaks varastada, aga ka veel abitumaid olendeid, kui nad ise. Isa (Viggo Mortensen) räägib pojale kurjusest ja headusest. Isa ja poja suhtes on ilu ja veenvat südamlikust ning see oleks suurepärane koostöö mõnes teises situatsioonis, mõnes teises filmis. Sest.
Lapse "headus"? Kas sellist asja on üldse olemas? Heaks ju õpitakse, kasvatakse. Aga kui laps on näinud terve oma elu vaid surma ja vägivalda ning metsikut rabelemist elu eest, kust tal need positiivsed ideaalid ja eeskujud. Isa räägitud muinasjuttudest ennemuistsetest aegadest? Tundub nagu oleks isa ja poeg ootamatult sattunud uude maailma, aga mitte seal juba 10 aastat elanud.
Ma ei usu neid siinses keskkonnas. Kui ehk vaid siis, et tegemist vahetult surmale eelnenud meeldiva hallutsinatsiooniga. Sellele võiks vihjata isa värvilised unenäod aastatetagusest õnnelikust elust.
Ja poisikesele viirastub ideaalne perekond, kes neile justkui salaja millegipärast järgneb ning kellega ta lõpuks ühineda saab. Nii saab film lootusrikka ja õnneliku lõpu.

Kommentaare ei ole: