laupäev, 8. jaanuar 2011

POLLI PÄEVIKUD. 2010.

Poll / The Poll Diaries, Eesti-Saksamaa-Austria 2010
Režissöör ja stsenarist: Chris Kraus
Osades: Tambet Tuisk, Paula Beer, Edgar Selge, Jeanette Hain, Ricky Müller
Operaator: Daniela Knapp
Muusika autor: Annette Focks
Montaaž: Uta Schmidt
Produtsendid: Alexandra Kordes, Meike Kordes, Riina Sildos, Danny Krausz
Tootjad: Kordes&Kordes GmbH, Dor Film, Amrion
Levitaja: Amrion
Pikkus: 2 tundi 9 minutit
Žanr: romantiline thriller


Lehkav, hull ja haavades aeg.
Päevikusse kirjutati umbes midagi sellist: isa ütles mulle, et kord ma suren ja minust ei jää midagi alles nagu mind poleks olnudki.
Kui on lõpp, siis pöördumatult. Lapsepõlve lõpp: ema surm ja esimene tõsine vastuhakk isale ja korrale, mille sümboliks isa kaudselt on. Mitte midagi endisest ei jää järgi. Ainult mälestused.
Tunneta jõuetust ja ängi, kui kõik ümberringi muutub.
Lõpp tuleb nii. 
Üks trotslik 14-aastane tüdruk Oda (Paula Beer) Berliinist satub juhuslikult kokku eestlasest romantilise mässaja ning anarhist Schnapsiga (Tambet Tuisk). Mõlemad on jõulised vastuhakkajad, kelle rahulolematus on silmatorkav ja selgesti loetav. Nad ootavad muutusi. Nõuavad neid. Kuid see pole traagiline hingesugulus- ja armastuslugu liiga noore tüdruku ja surmamõistetud kurjategija vahel. See lugu ei keskendu inimestele, kuigi siin leidub mitmeid huvitavaid psühholoogilisi nüansse mitmete teiste tegelaste juures. Siiski jäävad need kõik fragmentaalseks ja pelgalt ära mainituks. Suhetest justkui ei oleneks otseselt midagi, kuid ometi on need hetkel tähtsusetud situatsioonid ja seosed, millest tulevikus saab paljugi sõltuma. On kiiresti muutuv aeg. Lihtne on sellele jalgu jääda. Neil erilistel inimestel, kes ise on paradoksaalselt selle aja loojad.
Jõuetus ja fataalsus.
Üksikisikuna, eraldi võttes, ei oma inimene mingit tähtsust otsustavate sündmuste - mässude, revolutsioonide, sõdade - keerises, kui määratakse inimmassi saatust. Kui aga neid üksikuid inimesi poleks, poleks ka loomulikult mäletamisväärseid fakte, mida hiljem raamatutesse kirjutada ja millest filme teha. Kuidas siis mingil hetkel saab üksikisik nii tähtsusetult jõuetuks muutuda, et tema mitmekihiline, ainukordne ning kehtestamistvääriv maailma muutub tühiseks fataalsetes sündmustes? Üksikisik omandab alles siis tõelise väärtuse, kui indiviide saab terve ruumi täis ühel ajal tiheda intensiivsusega kokku panduna. Siis sünnib eriline aeg oma mainimisväärsete sündmustega. 
Hetked muutuvad nii kiiresti, et pole aega eelmisegagi harjuda. Ühtäkki hakkavad kõik üheaegselt midagi toimetama, midagi kiiresti otsustama, misläbi tekib üks suur ja pinget kruttiv tohuvabohu, millele otsustavaid nükkeid lisavad juhuslikult ja nalja pärast tehtu.
Katsu vaid jälgida!
Oda toob isale kingituseks siiami kaksikute preparaadi. Armukade võõrasema (Jeanette Hain) viskab selle vihahoos vette. Mõne aja pärast hulbib täiesti säilinud väärastunud loode kaldale (see ei lagunegi ja kalad ka ei söö piirituses ligunenud orgaanikat?). Kasuema poeg koos Odaga leiavad ning pistavad selle süüdimatult viinavaati. Mõned päevad hiljem suurejoonelisel piknikul, kus osaleb ka suur hulk Vene soldateid, puruneb vaat ja selgub, et vaesed venelased on joonud viina, milles oli õõvastav preparaat. Ja vaadi lõi lõhki üks venelane, kui mõisvalitseja (Ricky Müller), kes on keelatult lähedases suhtes võõrasemaga, sai teada, et ta on hüljatud, ja olles sellest kõvasti riivatud, tõukab joobnut sõdurit nii, et too kukub saatuslikule anumale otsa. Paljastub iiveldamapanev saladus. Et rasket olukorda natukenegi siluda, annab doktor (Edgar Selge) mõisavalitsejale korralduse uus vaat tuua. Just täpselt samal hetkel saabub teade Esimese maailmasõja algusest. Alandatud mõisavalitseja tormab vihasena mõisa. Tal on kindel plaan hävitada oma armukese mehe "laboratoorium", juhtumisi nurjates nii ka Schnapsi põgenemislootused. No on pundar! Mitmed "püssid laval" mitmel korral ja mitte asjata - võib täitsa kindel olla, et igaüks neist teeb täpselt õigel ajal paugu ka. Keerukalt ja õnnestunult komponeeritud stsenaarium ja rezhissööritöö.
Omaette väärtuse annab filmile olustiku pisut vildakas ja metafoorne kujutamine. Kui oskate maitsekast veidrusest ja peenest õudusest lugu pidada. Mõned näited. Ema laibaga reisiv tütarlaps. Muuseas, kui tihti peaks südasuvel jääd vahetama, et surnu mitmepäevase reisi intensiivselt lagunemata vastu peaks? Kuidas küll aeg haises! Ja kuidas panna jääd nii et sulavesi surnut üle ujutaks? Ja siis näidatakse naturalistlikke haavu, mida on ihusse rebestanud peale vajunud kirst või kuulid. Haavad otseses mõttes või ülekantud tähenduses, mida on vaja viivitamatult tohterdada. Ja seda tehaksegi! Hulgaliselt klaaspurkides preparaate, mida "teadlasest" isa üha juurde muretseb, kõhklematult veel poolenisti elusatel inimestel kolpasid avades ja ajusid välja urgitsedes. Tema on see mees, kes teab täpselt, kus kohas inimese ajus kurjus pesitseb. Hull, muidugi hull! Aga kes neist seal poleks? Oma maailma kapseldunud ja ainult põgusalt ümbrust märkavad nagu nad on. Ses mõttes on iga hetk täiskasvanuks saaval Odal, kes pealegi tuleb väljast poolt põhisüsteemi, hõlbus näha olukorda kainemalt või vähemalt on tal lihtsam omandada teistsugust vaatenurka käesolevatele asjadele ja pääseda. Ta ei pea kaduma. Temast saab looja.
Oda on ka reaalselt olemas olnud inimene. Oda Schaefer - "luuletaja, kelle raamatuid pole enam saada". Kehv tõlge või mis? Igal juhul mina hakkasin küll vahetult pärast filmi sellise luulelise väite peale kahtlustama, et süzhee on ikkagi puhas väljamõeldis ja tegelased fiktsionaalsed. Sest kuidas nii: pole saada? Raamatukogud on ju ikkagi olemas. 

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Iseseisvalt vastu valitsevaid arusaamu tegutseda suutvate isixuste osakaal yhiskonnas on eeldusex mistahes liiki muutustele. Mulle meenub nt hr Gutenberg, trykikunsti leiutaja. Ex neid ole teisigi. Miskipärast tagantjärgi taolised inimesed tehaxe kas rahva enamuse tahte kehtestajatex, kangelastex, või siis mingit laadi kurjategijatex, aga nende teistmoodi mõttelaad kaob ajaloo mustandikausta.

Brainless ütles ...

Tere:) Käisin eile õhtu sõpradega Polli päevikuid kinos vaatamas. Olen ikka veel filmist lummuses, otsisin netist filmi kohta taustinformatsiooni ja nii avastasin teie blogi.
Peale filmi mõtlesin ka kohe, et kuidas on võimalik, et oma aja kõige kuulsama luuletaja raamatuid pole enam saada. Kas siis ei tehta enam kordustrükke? Aga miks? Kas järeltulevad põlvkonnad ei hinda Oda Shcaeferi luulet piisavalt?
Ent Polli päevikud lummasid mind muidu täiesti, olen emotsionaalne filmivaataja ja kui juhtub olema kaasahaarav film, siis kaon sinna nii sisse ära, et pärast on raskusi argimaailma tagasitulekuga, samas on pärast raske sõnadesse panna, et mis seal filmis siis niiväga oli, mis meeldis. Tean lihtsalt, et osad filmid raputavad minu sisemust, teised jätavad külmaks. Polli päevikud ei jätnud absoluudselt külmaks. Kuigi ise vast poleks tahtnud olla mitte ühegi tegelase nahas, nende aeg oli kibe, nagu ka nende saatusedki. Aga näe kuivõrd kütkestavalt on võimalik edasi anda ka kibedaid lugusid ja mälestusi.