laupäev, 15. jaanuar 2011

LÕHKI LÖÖDUD KOLJU. MINGI JÕULUVANA.

Ma olen anatoomia huviline küll. Üle keskmise taluvuspiiriga, arvan. Aga see ei tähenda - ei, ei, kindlasti mitte, et ma oma lapsi tahaks lõhki löödud peadega näha. Ajud väljas, või mis iganes fataalset. Nii on hirmus raske taluda pea kohal rippuvaid jääkamakaid, mis teadmata hetkel võivad alla kukkuda. Ja ma jälgin katuseid Kalamajas ning mõtlen ja nõiun pilguga, et see kord läheks õnneks. Paranoiline, võiks öelda. Aga süütu lapsuke kelgutab rahumeeli, ohtu hoomamata kitsastel tänavatel ja näeb seda, mis silma ette parasjagu sätitase.
"Mingi jõuluvana!" hüüdis Ester, kui nägi punase jope ja valge mütsiga naist meile vastu tulemas.

Kommentaare ei ole: