laupäev, 29. jaanuar 2011


teisipäev, 25. jaanuar 2011

THE ROAD. 2009.


Filmi teema on paeluv! Mis saab siis kui enamik inimesi hukkub katastroofis ja Maa ei suuda neid väheseidki, kes ellu jäid, toita. Siinne nägemus ja lootus on, et säilib käputäis inimesi, kes suudavad kinni pidada praeguse aja tsiviliseeritud ühiskonna tõekspidamistest: eelkõige, maksku või elu, hoiduda kannibalismist. See aga tundub vastuoluline: iga hinna eest ellu jääda, samas hoiduda peaaegu ainuvõimalikust ellujäämis vahendist. Kui midagi ei kasva ja miski ei ela. "Maailmalõpu" üle elamine on üks asi, aga mis saab järgmistel aastakümnetel, kui kõik on läinud? Muuhulgas ka tsiviliseeritud inimväärsete mugavustega harjunud isiku identiteet. Kas elul oleks sama väärtus, kui eesmärgiks on ainult elu ise, st ellu jäämine ükskõik kuidas? Ja ainult sellega tulebki tegelda kogu aeg ja ilmselt sinu elu lõpuni.
Kas siis on aega ja jõudu hoolida tõekspidamistest, mis olid kunagi hoopis teisel ajal. Võib-olla eksperimendi mõttes? Mida ikka kaotada on? Teine valik on ju surm ja see tuleb niikuinii. Antud filmis saab seda küll ja küll näha. Nii vaba kui ka vägivaldset. Ja see on reaalne ja usutav. Siin pole positiivseid üliinimlikke kangelasi, kes ikka ja alati ellu jäävadad ja pahasid, kes halastamatult maha notitakse. On vaid tugevad kiskjad, kes murravad elu nimel nõrgemaid. Kogu loomulik lugu.
Et kõik põgus naturalistlik ja hirmus olustikukirjeldus poleks ning et kultuurikihiga turvaliselt kaetud inimesel oleks end kellegagi samastada, on siia meile sätitud isa ja poeg. Teel uue elu poole kuskile teise kohta, kus on rohkem lootust elule. Poisi ema (Charlize Theron) keeldub kaasa minemast. Tema on valinud antud hetkel lihtsama tee - surma. Ta lahkub rahulikult ja kaalutletult(Mis ma ise teeks sel juhul, kui mu laste isa arvab, et peaks vastu panema nii kaua kui võimalik, aga mina peaksin seda asjatuks piina pikendamiseks. Kui ma siiski otsustaks üksi lahkuda, vähendaksin ju hoobilt lapse niigi kasinaid shansse ellu jääda...) Küllap peaks ema valik rõhutama olukorra meeleheitlikust: on ikka veel hullem kui esmapilgul tundub.
Nad lähevad kahekesi ja kohtavad teel inimesi, kes neid ära tahavad süüa või paljaks varastada, aga ka veel abitumaid olendeid, kui nad ise. Isa (Viggo Mortensen) räägib pojale kurjusest ja headusest. Isa ja poja suhtes on ilu ja veenvat südamlikust ning see oleks suurepärane koostöö mõnes teises situatsioonis, mõnes teises filmis. Sest.
Lapse "headus"? Kas sellist asja on üldse olemas? Heaks ju õpitakse, kasvatakse. Aga kui laps on näinud terve oma elu vaid surma ja vägivalda ning metsikut rabelemist elu eest, kust tal need positiivsed ideaalid ja eeskujud. Isa räägitud muinasjuttudest ennemuistsetest aegadest? Tundub nagu oleks isa ja poeg ootamatult sattunud uude maailma, aga mitte seal juba 10 aastat elanud.
Ma ei usu neid siinses keskkonnas. Kui ehk vaid siis, et tegemist vahetult surmale eelnenud meeldiva hallutsinatsiooniga. Sellele võiks vihjata isa värvilised unenäod aastatetagusest õnnelikust elust.
Ja poisikesele viirastub ideaalne perekond, kes neile justkui salaja millegipärast järgneb ning kellega ta lõpuks ühineda saab. Nii saab film lootusrikka ja õnneliku lõpu.

laupäev, 22. jaanuar 2011

SUUR MEES JUBA. Linnateater.

Linnateatri sari "Kümme teatristarti" annab noortele või algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. Avalöögiks on EMTA lavakunstikooli dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus "Suur mees juba".
Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev.
"Suur mees juba" on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.
Mängib Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane).
Esietendus 6. oktoobril 2010.

Kui astud saali ja näed hiiglasuurt lina vastasseinal, võib kindlalt arvata, et etenduses näidatakse kõvasti kunstilisi videosalvestusi. Eriti, kui lina, hea küll kardin (hele, kui see oleks lihtsalt kardin, siis miks mitte tumepruunide lilledega) on ülejäänud tingliku toaga ebaproportsionaalselt suur. See peab kindlasti ekraan olema!
Varjude mäng valgel seinal, mis on ju ka ometigi kino, võetakse kasutusele juba esimesest hetkest: tuleb mees. Väga noor mees. Peaaegu poiss. Ta mõjub algusest peale koomilisena ja hakkab esmamuljet ka teadlikult kohe süvendama oma kohmakate liigutuste ja ebakindla olekuga. Kuhu istuda? Kuhu panna kohver?  Kuhu asetada "salvestav" DV kaamera? Tal on öelda meile midagi olulist. Meile või siis ikka kaamerale...
Aga kellele siis ikkagi? Sellest saab etenduse põhiküsimus ja kandev idee.
Aga meile ei näidatagi valgel linal liikuvaid pilte, mis aitaksid teravndada ja mõjusamalt kohale tuua küsimust, millega lavastaja etenduses tegeleb. Debütandi puhul on see ootamatu ja samas ka sümpaatselt küps, et kõik jääbki kindlatesse raamidesse. Ehkki etenduse staatilise kujunduse (rekvisiitide kokku sobitamise, kokkuhoidlikus, arusaadav) puhul võiks olla ilmne, et kuskilt otsast antakse loole liikuvust ja tempot. Raske uskuda, et kõik saab olla juhuslik, jäädes lihtsalt võimaluseks, mida ei kasutata. Samuti nagu näidendi tegelasel (mitte näitlejal - tema tegutseb võimaluste piires kiiduväärselt) jääb võimalus, mida ta ei kasutata. Või kasutatab, aga seda võib vaid loota, lugedes autor Kaarel B. Väljamäe lühikesest, ilmselt autobiograafilisest tutvustavast teksti kavalehel - ta on kahe lapse isa.
Aga kaamerast. Esialgu on see rekvisiit, mida näitlejal, noorel mehel, pole kuskile panna, kuid mis näib tingimata vajalik olevat. Lõpuks ulatab ta selle esireas istuja kätte ja hakkab jutustama oma lugu. Sünnist kuni tänase hetkeni. Kohmetult ja siiralt naeruteenida ihkavalt. Kindlasti on see naljakas - jutustaja rõhub ju koomilisusele. Ja talle vastatakse, publikul on lihtne temaga kontakti saada. Köitev ja publikule meeldimine tagab etenduse edu. Teadagi.
Aga lugu on teada-tuntud tavaline, erihirmsate kogemusteta lapsepõlv. Seal on sellele põlvkonnale omaseid liigutavaid mälestusi Balti ketist ja Nõukogude Liidu lõpuaastate meeleolust. Naljakaks räägitud esimesi armumisi ja teismelise poisi seksuaalkogemusi. "Lastepäraseid" kaka- ja oksenalju. Kordan: mitte midagi erilist.
Pole mingit hirmsat, kõike teises valguses paista laskvat saladust, mida oma tulevase lapse emale avaldada. Miks tulevane ema peaks tedma tema lugu just nüüd ja säärases vormis? See ei selgita ju, see ei põhjenda, miks üks hale vennike noore naise raskes ja uues olukorras maha jätab. Miks peaks üks mahajätja tegema sellise absurdse videopihtimuse, millega pole midagi peale hakata. Kui ometi teisele jääb meeletu koorem ajavahemikus "pisikesest värvilisest pambust" suureks meheks. Need pikad  vahepealsed aastad, mis tunduvad üürikesed ja imelised, siis kui nad kord möödas on... Aga palju saab veel olema hetki, mil mõelda: kui oleks teadnud, kas siis oleks...
Aga küllap ta tuleb tagasi. Küll tuleb. Korjab oma nõmeda lindistuse ja mängusiili kokku ning nii muutuks tunni aja jooksul saadud informatsioon ajutiseks nõrkuse hetkeks. Aga selliseid tundlike mehi ongi ju isaks vaja. Kui nad vaid õigel hetkel end koguda suudavad.


PROBLEEM.

"Emme, sallinöör tuli mulle kallale!" kurtis Ester.
Teelikult tal ei ole salli. On hoopis üks pehme ja kegelt karvane kaelus, mille üks imepeenike udemeke oli tüdrukule suhu sattunud.

laupäev, 15. jaanuar 2011

LÕHKI LÖÖDUD KOLJU. MINGI JÕULUVANA.

Ma olen anatoomia huviline küll. Üle keskmise taluvuspiiriga, arvan. Aga see ei tähenda - ei, ei, kindlasti mitte, et ma oma lapsi tahaks lõhki löödud peadega näha. Ajud väljas, või mis iganes fataalset. Nii on hirmus raske taluda pea kohal rippuvaid jääkamakaid, mis teadmata hetkel võivad alla kukkuda. Ja ma jälgin katuseid Kalamajas ning mõtlen ja nõiun pilguga, et see kord läheks õnneks. Paranoiline, võiks öelda. Aga süütu lapsuke kelgutab rahumeeli, ohtu hoomamata kitsastel tänavatel ja näeb seda, mis silma ette parasjagu sätitase.
"Mingi jõuluvana!" hüüdis Ester, kui nägi punase jope ja valge mütsiga naist meile vastu tulemas.

laupäev, 8. jaanuar 2011

POLLI PÄEVIKUD. 2010.

Poll / The Poll Diaries, Eesti-Saksamaa-Austria 2010
Režissöör ja stsenarist: Chris Kraus
Osades: Tambet Tuisk, Paula Beer, Edgar Selge, Jeanette Hain, Ricky Müller
Operaator: Daniela Knapp
Muusika autor: Annette Focks
Montaaž: Uta Schmidt
Produtsendid: Alexandra Kordes, Meike Kordes, Riina Sildos, Danny Krausz
Tootjad: Kordes&Kordes GmbH, Dor Film, Amrion
Levitaja: Amrion
Pikkus: 2 tundi 9 minutit
Žanr: romantiline thriller


Lehkav, hull ja haavades aeg.
Päevikusse kirjutati umbes midagi sellist: isa ütles mulle, et kord ma suren ja minust ei jää midagi alles nagu mind poleks olnudki.
Kui on lõpp, siis pöördumatult. Lapsepõlve lõpp: ema surm ja esimene tõsine vastuhakk isale ja korrale, mille sümboliks isa kaudselt on. Mitte midagi endisest ei jää järgi. Ainult mälestused.
Tunneta jõuetust ja ängi, kui kõik ümberringi muutub.
Lõpp tuleb nii. 
Üks trotslik 14-aastane tüdruk Oda (Paula Beer) Berliinist satub juhuslikult kokku eestlasest romantilise mässaja ning anarhist Schnapsiga (Tambet Tuisk). Mõlemad on jõulised vastuhakkajad, kelle rahulolematus on silmatorkav ja selgesti loetav. Nad ootavad muutusi. Nõuavad neid. Kuid see pole traagiline hingesugulus- ja armastuslugu liiga noore tüdruku ja surmamõistetud kurjategija vahel. See lugu ei keskendu inimestele, kuigi siin leidub mitmeid huvitavaid psühholoogilisi nüansse mitmete teiste tegelaste juures. Siiski jäävad need kõik fragmentaalseks ja pelgalt ära mainituks. Suhetest justkui ei oleneks otseselt midagi, kuid ometi on need hetkel tähtsusetud situatsioonid ja seosed, millest tulevikus saab paljugi sõltuma. On kiiresti muutuv aeg. Lihtne on sellele jalgu jääda. Neil erilistel inimestel, kes ise on paradoksaalselt selle aja loojad.
Jõuetus ja fataalsus.
Üksikisikuna, eraldi võttes, ei oma inimene mingit tähtsust otsustavate sündmuste - mässude, revolutsioonide, sõdade - keerises, kui määratakse inimmassi saatust. Kui aga neid üksikuid inimesi poleks, poleks ka loomulikult mäletamisväärseid fakte, mida hiljem raamatutesse kirjutada ja millest filme teha. Kuidas siis mingil hetkel saab üksikisik nii tähtsusetult jõuetuks muutuda, et tema mitmekihiline, ainukordne ning kehtestamistvääriv maailma muutub tühiseks fataalsetes sündmustes? Üksikisik omandab alles siis tõelise väärtuse, kui indiviide saab terve ruumi täis ühel ajal tiheda intensiivsusega kokku panduna. Siis sünnib eriline aeg oma mainimisväärsete sündmustega. 
Hetked muutuvad nii kiiresti, et pole aega eelmisegagi harjuda. Ühtäkki hakkavad kõik üheaegselt midagi toimetama, midagi kiiresti otsustama, misläbi tekib üks suur ja pinget kruttiv tohuvabohu, millele otsustavaid nükkeid lisavad juhuslikult ja nalja pärast tehtu.
Katsu vaid jälgida!
Oda toob isale kingituseks siiami kaksikute preparaadi. Armukade võõrasema (Jeanette Hain) viskab selle vihahoos vette. Mõne aja pärast hulbib täiesti säilinud väärastunud loode kaldale (see ei lagunegi ja kalad ka ei söö piirituses ligunenud orgaanikat?). Kasuema poeg koos Odaga leiavad ning pistavad selle süüdimatult viinavaati. Mõned päevad hiljem suurejoonelisel piknikul, kus osaleb ka suur hulk Vene soldateid, puruneb vaat ja selgub, et vaesed venelased on joonud viina, milles oli õõvastav preparaat. Ja vaadi lõi lõhki üks venelane, kui mõisvalitseja (Ricky Müller), kes on keelatult lähedases suhtes võõrasemaga, sai teada, et ta on hüljatud, ja olles sellest kõvasti riivatud, tõukab joobnut sõdurit nii, et too kukub saatuslikule anumale otsa. Paljastub iiveldamapanev saladus. Et rasket olukorda natukenegi siluda, annab doktor (Edgar Selge) mõisavalitsejale korralduse uus vaat tuua. Just täpselt samal hetkel saabub teade Esimese maailmasõja algusest. Alandatud mõisavalitseja tormab vihasena mõisa. Tal on kindel plaan hävitada oma armukese mehe "laboratoorium", juhtumisi nurjates nii ka Schnapsi põgenemislootused. No on pundar! Mitmed "püssid laval" mitmel korral ja mitte asjata - võib täitsa kindel olla, et igaüks neist teeb täpselt õigel ajal paugu ka. Keerukalt ja õnnestunult komponeeritud stsenaarium ja rezhissööritöö.
Omaette väärtuse annab filmile olustiku pisut vildakas ja metafoorne kujutamine. Kui oskate maitsekast veidrusest ja peenest õudusest lugu pidada. Mõned näited. Ema laibaga reisiv tütarlaps. Muuseas, kui tihti peaks südasuvel jääd vahetama, et surnu mitmepäevase reisi intensiivselt lagunemata vastu peaks? Kuidas küll aeg haises! Ja kuidas panna jääd nii et sulavesi surnut üle ujutaks? Ja siis näidatakse naturalistlikke haavu, mida on ihusse rebestanud peale vajunud kirst või kuulid. Haavad otseses mõttes või ülekantud tähenduses, mida on vaja viivitamatult tohterdada. Ja seda tehaksegi! Hulgaliselt klaaspurkides preparaate, mida "teadlasest" isa üha juurde muretseb, kõhklematult veel poolenisti elusatel inimestel kolpasid avades ja ajusid välja urgitsedes. Tema on see mees, kes teab täpselt, kus kohas inimese ajus kurjus pesitseb. Hull, muidugi hull! Aga kes neist seal poleks? Oma maailma kapseldunud ja ainult põgusalt ümbrust märkavad nagu nad on. Ses mõttes on iga hetk täiskasvanuks saaval Odal, kes pealegi tuleb väljast poolt põhisüsteemi, hõlbus näha olukorda kainemalt või vähemalt on tal lihtsam omandada teistsugust vaatenurka käesolevatele asjadele ja pääseda. Ta ei pea kaduma. Temast saab looja.
Oda on ka reaalselt olemas olnud inimene. Oda Schaefer - "luuletaja, kelle raamatuid pole enam saada". Kehv tõlge või mis? Igal juhul mina hakkasin küll vahetult pärast filmi sellise luulelise väite peale kahtlustama, et süzhee on ikkagi puhas väljamõeldis ja tegelased fiktsionaalsed. Sest kuidas nii: pole saada? Raamatukogud on ju ikkagi olemas. 

pühapäev, 2. jaanuar 2011

NÄÄRILUULETUS.

Kõik ju teavad seda "mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi."
Estril tuli nõnda välja:
"ära minult salmi küsi,
mina käisin juba pissil."