laupäev, 17. detsember 2011

ÜKS PÕHJUS, MIKS OLLA TÄNULIK MEDITSIINILE.

Kui ühel naisinimesel tekib ühtäkki põsesarnale, aga mitte silma alla punetav laik, millega kaasneb kerge paistetus, siis arvake, mis lööb esimese mõttena pähe inimestel, kes teda näevad? No jah, muidugi: "jooksis kapinurga vastu"! Iseäranis veel, eks, kui tegemist on abieluinimesega.
Aga see selleks.
Tahtsin hoopis tänulikkust väljendada arstiabi kättesaadavuse eest. Sest kui jätta vöötohatis ohjeldamata, võib asi päris õudsaks minna.
Selliseks jõuab ta igal juhul ka tohterdades areneda.

pühapäev, 27. november 2011

GIZZELLE. Linnateater.


ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.
„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.
„Mis on?!“ nõuatakse taas.
„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.
Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing. 
„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.
Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.
Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.
Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?
Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.
Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.
Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle
Lavastaja: Aleksander Pepeljajev
Dramaturg: Diana Leesalu
Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen
Mängukoht: Hobuveski
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased
Esietendus: 26.11.2011
Etendus kestab: 1 h 40 min 


NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 
Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.
Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka.

pühapäev, 20. november 2011

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.



  • Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
  • Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
  • Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
  • Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
  • Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
  • Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
  • Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
  • Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
  • Ebakindlus pole aktsepteeritav!
  • Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
  • Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
  • Väldi umbmäärasust!
  • Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
  • Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
  • Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
  • Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
  • Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
  • Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
  • Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
  • Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
  • Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
  • Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia  O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt. 

laupäev, 19. november 2011

17. ROMAAN. Dag Solstad.

„Bjørn Hansen sättis end istuma, võttis välja raamatu, mis tal reisilektüüriks kaasas oli, ja kavatses lugema hakata. Aga seal polnud võimalik istuda. Sealne valgus ei kõlvanud lugemiseks. Lamp, mis pidi sõiduteed valgustama, ei olnud küllalt hele mehele, kes tahtis ootepaviljoni pingil istuda ja S. Kierkegaard'i „Surmatõbe“ lugeda. Niisiis otsustas ta minna tagasi Nordagutu raudteejaama, sest sealse pingi kohal oli hele latern, mis heitis kollast valgust. Mõeldud, tehtud. Ta pani tähele, kui palju tal aega läks, et bussipeatuse pingilt ülesmäge Nordagutu raudteejaama pingini minna. Ta istus lugema. Süvenes „Surmatõppe“. Laupäevaõhtu Nordagutu raudteejaamas, jah, laupäevaõhtu Nordagutus. Üksi Soren Kierkegaard'i „Surmatõvega“.
Dag Solstadi „17. romaan“ on üles ehitatud kordustele. Solstad kordab sõnu, lauseid, lõike. Igast kordusest sünnib uus võimalus ja lugu astub sammukese edasi. Öeldakse ühtmoodi, teisiti ja siis kolmandat pidi. Ikka uuesti. Lauses vahetub mõni sõna. Info jääb justkui samaks, aga iga muutus lisab killukese uut teavet. Nagu klotsidest trepi ladumine. Iga järgmise astme alla jäävad eelmise astme klotsid, mis muudab järgmise astme võrra kõrgemaks. Uue astme alla jäävad mäletamised eelmisest, muutudes eelmisest erinevaks uue mälestuse poolest. Nii muutub kordus ise lõpuks olulisemaks, kui info, mida sõnade erinev kombineerimine annab.
Nii samm sammult astudes, üle korrates ei saa puändikat vastust, miks korraldas romaani kangelane Bjørn Hansen 50-aastasena kindlustuspettuse, mis õnnestumise korral oleks ta järgnevaks eluks ratastooli surunud?

Aste astelt kõrgemale tõelise eksistentsini..
Ta ise ka ei tea vastust: „Ta mäletas, et selles oli midagi lõplikku. Anda lõpuks ometi oma vastus. Aga mille peale ta selle vastuse pidi andma? Selles oli ta nüüd, täna juba ebakindlam. Just see oli ta mälust kustunud. Kuid ta pidi seda ju mäletama? Sest muidu oleks tema seis kehv.“ Mis Jumal see selline on, kellele Bjørn Hanseni vastust anda tahab? Jumal, kes võib-olla ei saagi olemas olla. Vähemalt mitte enne ei saa ta ilmsiks, kui inimene pole jõudnud tõelise eksistentsini ning tõelise iseendaks saamiseni. See pole jumal, kel on selline määrava ja objektiivse suhtumisega inimesesse nagu näiteks armastatakse teda presenteerida kristluses.
Bjørn Hansen pani toime kindlustuspettuse, ta paljastati ja ta kardab, et ei usuta tema esitatud motiivi: „aineline aplus, lisaks pisut laiskust“. Aga miks ei peaks seda tehtama? Kes hakkaks lugema Kierkegaardi põhjuse leidmiseks, kui nii lihtne ja kerge on uskuda inimlikku kasuahnust. Kierkegaard ei ole autor, keda saaks muuseas lugeda, tõdeb küll Bjørn Hansen, aga ometi kardab, et teda ei usuta. Nüüd on paslik otseselt Kierkegaardi poole pöörduda, mõistmaks, mis võis olla Bjørn Hanseni teo tegelik motiiv ja tagajärg. See võis olla võimuahnus ja ülbus. Ta soovib aastateks endale kindlustada üleolekutunde ja omaette naeru pugistamise maailma üle, kes tema pettust ei märka, nii et ta võiks elu lõpuni rahulikult oma korteris Jumalaga kahekesi olla. Vahel tuleb sellele mõeldes talle naer praegugi veel peale, aga kohe meenub paljastamine, mis muutis kogu tema elu. Nüüd on tal elu, mida ta on varjuna elanud juba 18 ja pool aastat. Paljastamine ei sobitu kuidagi Bjørn Hanseni suurejooneliste plaanidega. Paljastamine viib ta meeleheitele. Ta takerdub sellesse. Kierkegaard ütleb, et meeleheite märkamata jätmine suurim õnnetus, kuna selle puudumisel poleks ajendit järgmise sammu astumiseks Bjørn Hansen ei saa märkamata jätta oma meeleheidet. Ta ei taha enam kellegagi eelmisest elust suhelda. Isegi oma poja kokkusaamiskatsed tõrjub ta kindlameelselt eemale. Ta on nüüd üksi.
Bjørn Hansen on üksik inimene. Ja sellepärast, et ta on inimene avab ta ühel päeval pojalt kaheksa aastad tagasi saadud kirja. Bjørn Hansen loeb imlikkuse tungil kirja ja saab teada, et on aastaid tagasi vanaisaks saanud. Bjørn Hansen otsustab pojale ja tema perel külla sõita.
Nii jõuab Bjørn Hansen meeleheite ületamiseni. Ta kohtub inimestega, kes teavad tema võimuahne plaani läbikukkumisest ja paljastusest. Samm, mida Bjørn Hansen uje pelglikkus ja samas ülim maksmapanekutung ei lasknud tal aastaid astuda. Sellest saab aste tõelise eksistensini.
Ja kui Jumalat enne ei olnud või oli ta kuhugi kaduma läinud, siis nüüd saab ta ilmsiks. Toimub Bjørn Hanseni Iseks saamine. Mida tähenab iseendaks saamine? Inimene on keha ja hinge vaheline suhe, kuid see pole veel tõeline Ise(sus). See on alles esimene klots trepis. Teiseks astmeks on vaja esimest klotsi ja uut samasugust: on vaja keha ja hinge vahelist suhet ja kuidas see suhe suhtub iseendasse. Kaks klotsi üksteise otsas. Kolmandaks astmeks on vaja kahte eelmist astet ja veel üht. Suhte suhtumist suhtesse võib Kierkegaardi järgi nimetada vaimuks. Vaim toob enesega kaasa igavikulise perspektiivi, kus inimene eksisteerib ise enda vastutusel. Vaimu ilmnemisel muutub vana uueks. Kuigi elemendid on samad muutub väärtus uueks. Nii on korduse silmapilk iseendaks saamise hetk. Iseendaks saamine toimub korduse korduse hetkel ja inimene astub religioosesse staadiumi.
Bjørn Hansen on astunud nii kõrgele, et lendavaid lapsi nähes, kes üle Bjørn Hanseni, tema poja, selle naise ja terve hulga teiste lastevanemate peade lendavad, ei joovasta see teda vastupidiselt teistele sugugi. Teda ei rõõmusta, et keegi väidab end teadvat kogu tõde ja ignoreerib tõeliseks eksistentsiks vajalikke astmeid ning lendab üle vaimu. Kaljuplatool üle mägede lendavaid lapsi imetlev ühtehoidev inimkamp on talle võõras.
Bjørn Hansenis, nagu ka igas inimeses, peitub lõputult palju võimalusi, mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta end „rahvahulgast“ kui hulgast lahti rebib. Bjørn Hansen põgeneb oma poja majast ja „keldris“ elavate inimeste juurest, enda loodud astmeid pidi kõrgemale. „...Bjørn Hansen astus selles peatuses bussi ainsa reisijana.“

neljapäev, 10. november 2011

ERAKORDELT SELGED NOVEMBRIHOMMIKUD.

Kui enam-vähem kõige nimel, mis meeldib ja on südamelähedane, tuleb palju ja veriselt igapäevaselt võidelda, siis, kas ei saa maailma tähtsamaks hoopiski lakkamatu võitlus. Ja kui nii, siis mis tähtsust on olnud elatud aastatel ning väärtuste kujunemisel, mil kõik see hingele armas välja kujunes, kui lõpuks võib kõik taandada järjekordsele idiootlikule sõnavahetusele. Mis kuradi mõte sellel kõigel oli või on.
See tähendab, et mulle justkui juba näis korraks - mh, mõneks aastaks, et kinni on püütud see miski. Mõte või asi. Aga küllap nägin valesti...
Ja neil varajastel selgetel novembrihommikutel on nii kahvatult kõle ja lõpetatud päikesepaiste, et ei teagi...

pühapäev, 23. oktoober 2011

ONU ANTS LÄKS ÄRA.

Nädal tagasi, laupäeval käisime Hubertiga Võrus. Ants oli ka seal. Puhukusel - nagu ta ise ütles. Veel toimus Karini juubeli tähistamine tagasihoidlikul moel.
Hubert vaatas onu Antsu. Pühapäeva hommikul, kui sügiseses halluses kollased õunapuulehed akna taga sahisesid, istus onu Ants kössi vajunult kollasel diivanil. Mõtted juba ei-tea-kus. Kumb kollasem oli?
"Ta on nii kollane! Miks ta nii kollane on?" sosistas Hubert mulle.
"Onu Antsu keha kulutas kuri haigus ära ja värvis kollaseks. Ütle on Antsule "head teed". Onu Ants läheb varsti ära. Kaugele."
"Kuhu, kuhu? Kas ta tagsi ei tule?"
Onu Ants läks täna hommikul ära ja ei tule enam kunagi tagasi.

teisipäev, 11. oktoober 2011

THREE KINGDOMS. Sebastian Nübling / Simon Stephens.

OTSI VALGET LINDU!
Konarliku valsirütmi saatel laulab valges ülikonnas androgüünne olevus laulu „La Paloma“. Viis kaob vahel ära, hääl kuivab kurku, aga lõpuni ta jõuab. Seni on vaatajal aega tutvuda kohaga, kuhu teda on pandud: kõle ja räpane sanitaarruum. Seintel on näha verd – ju on kedagi peaga vastu seina taotud? Ütle: kus ja kes ta on!
Peaga vastu seina jookseb ka „Three Kingdomsi“ kandvat rolli täitev Ignatius Stone, kui asub valge linnu otsingutele. Nii et verd ja sitta lendab. Ja ei jõua mitte kuhugi. Valget lindu lihtsalt pole olemas. Mitte kuskil. Võib kohata erinevaid kriminaalse taustaga tüüpe, kes muutuvad koomilisteks rahvusstereotüüpideks, aga seda, kes kogu süsteemi koos hoiab ja algatab, ei ole. Vähemalt ei suuda ükskõik, kui särav, osav ja andekas inimene teda käega katsutavaks lihaks ja vereks muuta.
Pealkirigi „Three Kingdoms“ vihjab kõrgemale võimule, mille kõrval maised riigid ei oma tähtsust ning lavastuse jõhker kaoselisus on selle abituse meeleheitlik peegeldus.
 
 

SAMUEL BECKETTILE. Võru Linnateater.

MÄLESTUSED  TULEB  ÄRA  TEENIDA.
 „Mina mäletan neid laule, teile ütleb see muusika midagi, aga neile...“ ütleb Kanuti Gildi Saali juht nukralt pead vangutades, kui näeb mind ja mu kindlat kavatsust lastekarjaga etendust „Samuel Beckett'ile“ vaatama minna.
Tulin oma lastega, sest, teate, on hetki, kui mitu nõuet ja lubadust langeb kokku ning ootuspärase valiku tegemine pole otstarbekas. Ka sellest hetkest saab viivuke hiljem osake mälestustest. Igaühele oma. Mida kaugemale inimene sünnihetkest jõuab, seda suuremat pagasit ja dokumente tuleb endaga kaasas vedada. Minu lapsed saadetakse vormikohase varustuse puudumisel teisele korrusele oma aja lugude juurde: sülearvutist animafilmi „Autod 2“ vaatama.
Etendusele oodatakse neid, kel jõudu viisakad olla ja eelkõige neid, kelle isiklik ja sügav muusikamälu algab The Doorsi „Light My Firest“. Lõppu ei tea öelda, sest veel kestab noorus, mis siis, et iga minut keskikka jõudmas. Teoreetiliselt on ju alles pool linti ette mängitud.
Krapp kuulas oma salvestusi lõpus. 69-aastaselt. Käesolev etendus on Peeter Rästal ja Taavet Jansenil üks paljudest mälestustest, mis elu jooksul talletatakse. Mõnikord on aeg maha istumiseks ja kontrolli mõttes olnu üle kuulamiseks.
Ma olen 32-aastane ja meenutan aega, kui ma olin poole noorem. Laule ja lugusid sellest ajast. Need olid mulle väga head aasta, aga ometigi on võrratu, et kõik läheb mööda. Polekski nagu mina  olnud see veider 16 aasta tagune tüüp – nii ammu oli kõik.

Aeg läheb ruttu. Üldiselt. Hetked temas võivad pikemad ja lühemad tunduda. Mõni ebameeldiv näib võimatult tüütu veniva lauluna. Aga üldiselt läheb elu kiiresti mööda. Minu lapsed on kuskil tundmatus kohas ja ma vaatan tihti rahutult kella. Ärevus on kukil ja pitsitab. Minutid mööduvad. Krapp piilus alateadlikult lähemale hiiliva Surma poole. Inimese elu diskor Ärevus ja Surm istub eemal taskulamp pea küljes, sõbralikult OFF särgile trükitud. Kolmekümnesena on veel üsna suur ja põhjendatud lootus, et ta sind veel kätte ei saa ja minema ei vii. Kuigi, kes neid vanu kassette teab – kerib vahele või midagi ja ongi väetikesel lips läbi.
Diskor katkestab uue loo valimiseks, salvestab: head, naiivsed, sünged, lõbusad ja kurvad mälestused. Austusavaldusega Beckettile märgivad Rästas ja Jansen käesoleva hetke maha, milles on veel nooruslikku jultumust panna elule käsi mõnusa ladususega õlale, krõbistada koos küpsiseid, kuulata mõni lugu, tunda, et kõik on veel võimalik ning kogu selle tantsu ja tralli juht saad sa nüüd ise olla: vahel kohtlaselt naeratades puusi nõksutades, mõnikord osava plastilisusega keerulisi samme võttes.
Eks umbes 30 aasta pärast paistab, kas elu oli lõbus perfomance, kus tasus julge olla, sest mis tuleb on niikuinii vääramatu või oleks olnud mõtet ängistuses ägada: mis see tundmatu on, mis veel ees seisab. Lõpuks jõuad kõik oma mälestused välja teenida. Ema teeb algust ja viib sind ühes su muusikavalijaga aegajalt ei-tea-kuhu-ja-miks. Aga tasapisi saad oma dj-ga sõbraks ja kujundad oma linti ise, kuni lõpuks kassett lõpuni mängib ning poolevahetajat enam ei ole.
Esitajad: Peeter Rästas, Taavet Jansen 
Kunstnik: Anne Kabel
Toetajad: EV kultuuriministeerium, Võru Linn, Eesti Kultuurkapital, Rakvere Linn


pühapäev, 11. september 2011

LAUPÄEVAL.

Laupäeval millalgi suri Jüri Sillart ära.
Nagu väga paljudele teistele jättis ta ka mulle kustumatult hea mälestuse õpetajana. Ja muidugi olen ma koos teistega tänulik, et ta olemas oli ja nii palju jõudis ning kurvastan, et teda enam pole.
Aega on nii palju kui on...
Kõik käib edasi ja toimub samaegselt kõigest hoolimata. See on vahel lihtsalt uskumatu, kui erinevaid asju ühel ja samal hetkel juhtub.
Meie näiteks tegime õunamahla. Saime 50 (+ 20 liitrit pühapäeval), mis ei ole muidugi võrreldav 2009. aasta pea 300 liitriga, aga ikkagi. Mul on küll üks mõte või teooria, miks tol aastal nii ebanormaalselt palju mahla sai, kuid parem on sellest vaikida - võib-olla kõlaks siukse esoteerilise hullusena.
Aga laupäeva öösel paistis täiskuu õuntele, mis olid suurde vanni kuhjatud, ritsikad enam ei siristanud ja kassitapp oli väändunud barokselt teise põõsa külge.
"Griinöveilik," ütles Kaarel.
Olgu siis.
Sillarti auks.

neljapäev, 8. september 2011

TADEUSZ KANTOR KUMUS.


Ikkagi küllalt uskumatu, et selline näitus Eestisse toodi!

neljapäev, 18. august 2011

MINNALASKMISE KUNST.

Küll see ootamine on üks väärt asi! Muudkui ootad ja ootad ja ootad ja loodad ka ja ootadki välja mõtte, et kas tegelikult ootad ikka seda, mida nii väga oled harjunud ootama.
Muuseas, nägin Mere puiesteel vilksamisi  XIV dalai-laamat, kui teda vist lennujaama sõidutati.
Ja lemmiktsitaat temalt Eesti visiidil: «Kui tekivad probleemid ja Hiina võimud ütlevad, et see on separatistlik, siis 1954. aastal Mao Zedongiga kohtudes ta küsis minult, kas sul on oma lipp, ma vastasin kergelt kõheldes, et jah, on küll. Siis ta ütles: jah, see võib alles jääda. Nii et kui tekivad probleemid, siis võite öelda, et mul on olemas luba Mao Zedongilt.»

laupäev, 6. august 2011

"KÕIK KURAT TULEB SELLEST KURADI PÄIKESEST!"

Tõsi see on, et ühte ja teist jõuab siiski ka siis ära teha, kui minna magama pool kaksteist õhtul, ärgata öö jooksul mõned korrad ja siis poole kaheksa paiku koos Estriga. Pool üheksa, kui Karin tuleb, uuesti voodisse minna, magada nagu nott peaaegu kümneni, kuni Karin peab tööle minema. Ester läheb lõunaunne kell üks või kaks. Huberti lahkel loal saan minagi ehk kümne minuti kaupa paar tundi sel ajal tukkuda. Nii et siis puhast, äh - pigem ikka poolunes ärkveloleku aega tuleb tubli 12 tundi või midagi nii!
Muidugi jõuan ma selle 12 tunni sees lakkamatult lapsi teenindada - see on ju mu esmane olemasolu õigustus, kuid ka moosi keeta, Hubertit maskeerimisele viia, rasket veranda akent üles upitada, mille Hubert on haakidest lahti päästnud ja eest kukutanud, kukeseeni sisse teha, kotlette praadida ja teatris käia. Nagu näiteks täna.
Praegu on krooks ikka täitsa väljas ja mõtte peale, et kui palju tegelikult on vaja teha, kui palju tegelikult tahaks teha ja kui vähe selleks kõigeks aega on, peaks saabuma iseäranis magus uni.
Ei tea, ei tea. Mis see on.
Äkki siis selline seletus eneselohutuseks, et varsti läheb olemine ergumaks.
Astronoomiga nõustub perearst Eero Merilind, kelle hinnangul jäävad magnettormid pigem parameditsiini valdkonda. “Need, kes jälgivad hoolikalt magnettormide aega, käivad arstil harvemini. Nimelt siis, kui halb enesetunne vaevab tormivälisel ajal,” sõnas tohter. Sellegipoolest saab magnettormiga kaudselt seostada peavalu, raskusi kontsentreerumisel ning väsimust. Kui antud sümptomid kestavad kauem kui nädala või ei sõltu magnettormide ajast, soovitab Merilind minna arsti juurde, sest tegemist võib olla märgiga tõsisemast haigusest.
Loodan kõigest väest.
Homme saab vanaema surmast juba 10 aastat.
Aeg läheb kiiresti, teadagi.

Maskeering.



pühapäev, 24. juuli 2011

SÜDASUVINE IIVELDUS.

Sellel reedel, kui keskpäevane õhk oli küllastunud ja täis magusaid, hapukaid, läägeid, imalaid, kirbeid lõhnasid, võib-olla ka õige põgusalt vaikse tuulekese toodud vaevuaimatavat ammumöödunud kevadpuhtuse hõngu ning kui päike kõrvetas juukseid ja õlgu ning kõigele selle lõhnava oleku täidlusele oli kõigetipuks higipiisa soolakas niiskus, just sel hetkel märkasin ma imekenal küpsel vaarikal rohekalt helkivat kärbest.
Korraga tundsin, et õhk on hingematvalt tihke ja seda on päris võimatu sisse hingata. Hoopis lihtsam oleks see spastiliselt öökides endast välja saada.
Ma nägin, et meie punane koer Riks oli jälle ühe siili maha murdnud. Vist juba mõni päev oli siil vaarikavarte vahel aia ääres vedelenud. Elu tema korjuse sees ja ümber kihas: kärbsed, suured mustad mardikad, ussikesed, kõrvahargid, sipelgad, kakandid - kust mina tean täpselt kes!
Mitu vaarikat, millel enne oli istunud see laibalt saabunud roheline karvaste jalgadega kärbes, ma oma suhu olin jõudnud pista?
Kohe seejärel meenus mulle hiljuti taasavaldatud õuduslugu rebastelt tulnud paelussidest, kes oma nähtamatuid mune nii hõlpsasti tuulega levitavad. Ei migeid otse metsas söödud mustikaid enam! Ja kas aiamarjadki ohutud on? Oh, ohtlik elu.
Ja veel puugid...
Läbi see karge ja turvaline Põhjamaa elu!
Kui õnnestubki kõikide surmavate elukate käest pääseda, siis ilmselt tabab meid ikkagi varem või hiljem kättemaksuhimuline "red right hand". Ja-jah, kõik see on liiga keeruline, et üheselt hukka mõista. Aga loomulikult ei taha ma, et minu lapsed kunagi mõne sellise vennikese ohvrid oleks. Või, hoidku jumal!, ise niisugust märki oma südames tunneksid, mis sunnib neid manifesti kirja panema ja oma teoriale praktikas meeldejäävalt valusat punkti tulistama.
Et see Breiviki neetud kirjatükk kaoks ja keegi seda iial lugeda ei saaks! Miski ütleb mulle, et see võib nii mõnelegi südamelähedaseks saada ning ahvatleda tegudele.



laupäev, 16. juuli 2011

IMETLUS.

Päris uskumatu, kui palju andekaid, tarku ja hiilgava väljendusoskusega inimesi on olemas! Siin samas Eestis.
Kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, käsitöö inimesi ja muidu häid.

reede, 15. juuli 2011

TAGASI.

Me oleme juba nädal aega tagasi. Ja selline tunne nagu polekski kuskil käinud. Miks peakski! Kodu (perekond) ju reisis kaasa.
Tegelikult oli väga, väga tore.

Läbi Poola. Kazimierz Dolny.

Budapest.
Ja vähe sellest, et meie Ungarist tagasi oleme, Hubert ja Karin on ka juba järgmiselt reisilt Muumimaale tagasi.
Tihe programm mõnel.

Haisulooma asemel vangis.



Ja mis kõige parem: pool suve on ikka veel ees!

neljapäev, 23. juuni 2011

JAANILAUPÄEV.

Akna taga on roosa ja hõbedane kala puuoksa külge takerdunud. Laperdab suure tuule käes, aga lahti ometigi ei pääse. Ta võib sinna aastateks jääda. Nagu need tennised, mis ripuvad juba meie kolimisest alates maja lähedal jämeda juhtme peal. Kunagi ehk kuluvad nende paelad. Linna asi. Siin ei saa nõuda rahu ja silmapiiripuhtust.
Ega mitte mingisuguseid jaaniusse ega jaanituld.
Ainuke tuli on Estri 38,8 palavik.
"Ravi mind terveks!" nõuab Ester. "Hakkame minema!"
Kuhu minna - ta ei täpsusta.
Mina katsun paika panna marsruuti ja võimalikke ööbimiskohti liinil Tallinn - Budabest - Tallinn. Lastega ju ei lähe nii, et alustad lihtsalt otsast pihta ja vaatad, kuhu tee ja autod viivad.
Kui me nüüd üldse saamegi minna...
Ja kui saame, kas siis laupäeval. Ja kui mitte laupäeval, kas me siis Ungarisse välja jõuamegi.

teisipäev, 21. juuni 2011

MISANTROOP. Theatrum.

Molière „Misantroop“
1986. aastal lavastas Lembit Peterson Molière'i "Misantroopi" tollases Noorsooteatris, 2011. aasta juunis jõuab "Misantroop" Lembit Petersoni lavastuses ja Theatrumi näitlejatega lavale Kadrioru lossis.
Lavastaja: Lembit Peterson
Tõlkija: August Sang
Kostüümid: Laura Pählapuu
Liikumine: Tiina Mölder
Osades:
Ott Aardam, Laura Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Mirko Rajas (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja Peeter Klaas (viola da gamba).


Ja siis vuhises Célimène (Laura Peterson) saali sisse, mingi must kohmakas asjandus kohe tema järel. Mul võttis paar hetke aega taipamaks: ta ei kavatsegi seda enda küljest lahti kiskuda, see polegi mingi kummalise kujuga vajalik rekvisiiti. Kapp või kauss või midagi. Tegemist on hoopis 17. sajandi rõivamoest lähtuvalt stiliseeritud seelikuosa ning see materjalilt ja kujult ebaproportsionaalne rõivatükiga jääb nii nagu on. Võib-olla, kui alumine seeliku oleks maani ulatuv ja pealmine mööbliriidest hunnik oleks pihaosast peenemalt vormitud: nn printsessilõike kujuliselt või midagi sellist, mitte nii kassikuldse pandlaga ümber keha tõmmatud.
Hea küll. Nüüd on see siis ära öeldud. Ainuke asi, mis mulle Thetrumi „Misantroobi“ juures ei meeldinud. Pealegi on meestegelaste kostüümid vägagi õnnestunud! Mõtlikust tõsidusest kantud tumedad kuni ülevoolava kergluseni värvikalt lopsakad, vastavalt tegelase omadustele. Aste astmelt edevuse poole kangemaks – Alceste'st Acaste'i ja Clitandre'ni. Ja pealegi, kui ikkagi jätkata Laura Petersoniga, siis teda vist ei segaks ükski kostüüm ja ta ise ei laseks vaatajat liigselt kostüüminüanssidesse süüvida. Tema juures on nii palju muud, mida vaadata ja tähele panna. Ei teagi, kuidas öelda, et ei tuleks välja tühipaljas kiljumine, aga no tõesti: ta meeldib mulle väga, väga, väga! Jah, loomulikult, jättis ta väga hea mulje etendustes„Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Maarja kuulutamine“. Aga noil kordadel oli rohkem midagi sellist, et jah, ta on ilus ning andekas, kuid kus see "miski" on? Nüüd ma nägin ka "miski" ära! Võib-olla, et Kadrioru lossi saali lavastus oli kammerlik ja kuidagi koduselt lähedal. Kuigi ka eelmistel kordadel istusin esireas ja oleks võinud kõike märgata. Kas noil kordadel siis polnud või ma ei osanud näha... Näha tukslemist, värelemist – kõike, mida võib saavutada väikese või üliväikese miimiliste lihaste mänguga. Nagu olekski temas üks suurem sisemine mäng ja väljast poolt paistab paljuütlev virvendus. Célimène'i mäng. Selle mäng, kes võib küll kõike ka tõsiselt võtta, kuid ei lase iial meelest, et lõpuks on kõik ikkagi mäng, mis siis et vahel on panused kõrged.
Risti vastupidiselt Alceste'le, kes näib arvavat, et mäng on viimane asi, millega inimeselaps peaks tegelema. Praktika on tõe kriteerium ja on ju näha, et inimesed on terve oma eksisteerimise ajal mänginud, mänginud, mänginud. Ehk siis valetanud. Siin ja seal. Vähemal ja suuremal määral. Tähtsaid ja tähtsusetuid asju. Arvatakse koguni, et tänu mängule ja valetamisoskusele ongi inimesed inimesed. Ja mitte loomad. Kui inimesed ainult tõtt räägiksid, oleks elu karm ja halastamatu. Alceste (Ott Aardam) põlgab seda inimlikku omadust ja vihkab inimest selle eest. Nii muutub ta raevu vaevu tagasihoidvaks hullumeelseks. Kogu mäng on tema jaoks talumatu! Ega needki, keda ta nii halvustab välgu jää. Teistel on muidugi tema ees suured eelised, sest üks hull on lihtsalt lõbus vahepala, erandit kinnitav reegel, kes heidetakse lihtsalt mängust kõrvale, kui ta kaasa ei soovi mängida. Alceste'i jaoks on mängust loobumine terve elu. Kohati meeleheitlik viha on põhjendatud.

Foto: Harri Rospu

Aga reaalselt ei ole inimesel ju võimalik lubada endale misantroobiks olemise luksust. Iseäranis perekonna olemasolu korral. Kes korraldaks siis rahaasjad ja muu eluks vajalikku? Ikka peab olema keegi Philinte (Marius Peterson), kes võib-olla on ka ehk mängust tüdinenud, kuid pole nii lapsikult arrogantne, et elule otse näkku sülitada. Ja muuseas, kuidas värssi on võimalik nii loomuliku kõnena esitada? Et teisiti justkui polekski võimalik rääkida.
Éliante (Eva Eensaar) on inimese suhtes leplik, mõistab kõike, näeb kõike läbi, kuid ei pane midagi pahaks. Temast õhkub headust ja pehmust ja vahel võib-olla liigagi ilmekalt. Tervest hingest ja ihust.
Anneli Tuuliku mängitud hinge valutavat Arsinoé'd võib uskuda, et ta tõesti siirast murest ligemise – Célimène'i – pärast sekkub asjade käiku. Tal on valus ja ta on palju läbi elanud ning seepärast ka pisut kibestunud ja kergelt kättemaksuhimuline. Täiesti arusaadav isik.
Need kekatsid Acaste (Helvin Kaljula), Clitandre (Tarmo Song) ja Oronte (Andri Luup) pakkusid ülepakutut, kuid siiski väga maitsekat koomilist vaheldust. Eriti Oronte, kelle olemus pole teiste edvistajatega nii üheplaaniline. Tema edevus on mõtlikum ja sügavama tooniga. Palju annab juurde Andri Luubi väljapeetud miimika ja kehakeel.
Ja nad kõik on inimesed. Tunnete ja hingega. Hoolimata sellest, kui tühiste ja naeruväärsetena need mehikesed Alceste'le ja aga ka tänapäeva vaatajale võiksid paista. Aga mis neis ikka nii naljakat on – kas siis edevus ja enesearmastus inimesele läbi aja võõras on? Ja mis sest nii vihata? Nagu iseennast vihkaks.

esmaspäev, 20. juuni 2011

20.JUUNI

20. juuni on alati olnud õnnelik päev, olen seda alati nii mäletanud. On olnud vanaisa sünnipäev ja suvi, mis alles on alanud.
Ka täna polnud erand, kuigi äärepealt oleks võinud teisiti olla.
Hubert ja mina pidime õhtul rongiga maale sõitma. Mulle teada olevatel põhjustel võtsin kaasa oma ratta. Ratas aidati lahkesti üles riputada nii nagu peab Edelaraudtee rongis üks ratas paigutatud olema. Inimesi oli palju - õhtune aega, vähe vaguneid, Pärnu rong. Noh, sõitsime.
Ootamatult tegi rong järsu nõksaku. Meie Hubertiga istusime ratastest tükk maad eemal, seljad nende poole. Taipasime alles siis ümber pöörata, kui kõik päid ühes suunas küünitama hakkasid. Selgus, et minu ratas on kuidagi konksu otsast lahti libisenud. Mingi mees upitas parasjagu ratast üles tagasi - kuna rahvast oli tõesti palju, siis olin tänulik, et ma Hubertiga sündmuspaika ei pidanud ukerdama ja ise ratast upitama hakkama. Siis aga paiskus vaguniuks lahti ja üks väga pisike, kuid väga tige piletimüüja tormas üle kottide ja jalgade keksides meist mööda rataste juurde. Jutt valjenes ja ma suutsin tabada, et otsitakse ratta omanikku. Hüüdsin oma nõrka häält pingutades: "Minu ratas!"
Jõudsime Hubertiga vaevu sinna. Pisike tige piletimüüja mõõtis mind etteheitva pilguga. Ma olin tema jaoks päris hirmus inimene, vist peaaegu kurjategija. '
"Pange ratas korralikult üles!"
Kuidas, kuidas siis küll? Kuidas, issand jumal, kui ratas ripub seinal esiratta pidi konksu küljes ja tagaratas on fikseeritult põranda küljes? Kõik teised kõrval olevad rattad sama moodi. Ma ei tea, miks minu ratas järsu pidurdamise tõttu maha libises ja teisele piletimüüjale valusa kopsu pähe andis. Ma ei tea, kas ma oleks saanud tahtmatu tapmiskatse süüdistuse, kui ratas oleks juhtumisi seal samas, otse rippuvate rataste all (miks üldse sellises kohas on istekohad ettenähtud?) lamanud imikule (jumal, jumal, jumal, jumal, jumal, jumal hoidku) peale lennanud. Või oleks Edeleraudtee süüdi olnud? Sest tige pisike piletimüüja ütles: " Te ju näete, et on konks on katki?" Ma ei näinud alguses ega ka siis, kui õnnetus oli juhtunud. Või oleks vastutanud see abivalmis isik, kes mul ratta üles aitas sättida?
Niisugune 20. juuni. Mõnes mõttes ikkagi traditsiooni jätkavalt õnnelik.

reede, 17. juuni 2011

UPPUMINE.

Olentihtilugu mõelnud: kuidas ometigi uputakse, sest mul oli just kujutlus, et hirmsasti hakatakse vehkima, rabelema ja karjuma. Et miks nad siis ei pööra selili ja ei lama lihtsalt rahulikult. Mina ise lähen ülepea vette ainult basseinis, kus hele põhi paistab ja ei tundu nii sügav. Aga kui laseks pähe mõtelda, et all on 5 meetrit sügavust, on lips läbi - ajab iiveldama. Mõnikord käivad Kalev Spas sukeldujad harjutamas. Küll on jäle, kui mingi must asi alt läbi ujub. Mis siis veel rääkida tumedatest looduslikest veekogudest. On vast mõte - üle järve ujuda, all umbes 30 meetrit musta sügavust. Samas rabajärve puhul tasub eneseületus ära. Kes on proovinud, saab aru, miks.

Aga uppumine käib tegelikult kiiresti ja vaikselt....
 
"Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Kat­rin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.


Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.


See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada."

 
Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt - Eesti uudised - Postimees.ee

neljapäev, 16. juuni 2011

TEATRIPILETI HINNAD.

Teatripilet ei maksa kunagi ainult 10-20 eurot. Ei, ei! kui see nii oleks, oleks teatris käimine peaaegu tasuta! Piletihinnale lisandub kamaluga süütunnet, mitu vihku etteheitvat pilku, terake isikliku elu mõttetust, pisut valesti kujunenud kokkusattumuslikke kohustusi, terve hulk jõuetut raevu ja veel ühtteist kõrghinnalist, et ma mõtlen ikka, kui taaskord on kulutus tehtud, kas see on hind, mida ma maksta jaksan...

kolmapäev, 8. juuni 2011

HALB TUJU JA HALB ELU...

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)

laupäev, 28. mai 2011

HAIKALAROBOT.

Viimastel nädalatel on Hubert hakanud kiitlema enneolematult võimeka ja peaaegu intelligentse, hiiglasliku, peaaegu terve maailma suuruse olendi loomisega. Ta peab plaani, kuidas ta kunagi suure mehena ehitab haikalaroboti. See imeriist täidaks kõik tema ja ta sõprade soovid. Absoluutselt kõi: alates soojast ilmast pulgakommini välja. Aga sõbraks olemine ühele 5-aastasele on üks ebakindlamaid olemisvorme. Teadagi!
Ja ühel hetkel, kui Hubert oli laskunud jälle haikalaroboti mõõdutundetute võimete kirjeldustesse ja kindlalt keelates millegipärast Estril tulevase meistriteose hüvede nautimise, ei hakanud Ester vastukaaluks veel võimsamat olendit sõnadega tekitama, vaid lahendas probleemi proosalise elegantsusega:
"Aga minu rühma lapsed tulevad ja söövad haikakalaroboti ära!"

teisipäev, 24. mai 2011

KEVADHÄMARUS VÕRUS.

Astusin õue ööbikute laulu. Jahe oli, aga mul oli vanaisa vana sinine jope seljas. Luisk oli eelmisest aastast taskusse jäänud. Eemal linna kohal rippus tume pilveriba, mille alumine külg oli oranzh ja ülemine sinine. Kui poleks olnud kumavaid õunapuuõisi ja maja ees sireleid, mis on kohe-kohe õnnesid täis õisi avamas, oleksin mõelnud, et see on mõni augustilõpu tujukas ja sünge pilvetükk. Aga ta oli seal puhtjuhuslikult. Lihtsalt oli.
Kõik õitses.
Mulle meenus üks metsavend, kellest ma tõenäoliselt olin kuulnud ligi kolmkümmend aastat tagasi ühes Võrumaa talus. Too metsavend oli tulnud selle talu aia taha ja vaadanud õuele. Oli olnud ähvardav ja tume oma õlal rippunud püssi ning teadmata sooviga. Rohkem ma sellest loost midagi ei mäleta. Küll aga on tunne nagu oleks see minu isiklik mälestus. Nagu oleks mina olnud seal kevadises hämaras aias ja korraga näinud seda meest. Vähemalt on mul kindel tunne selle koha suhtes, kus see võis juhtuda. Kas minuga või siis kellegi teisega. Pigem on see ikkagi kellegi teise mälestus, sest viimane metsavend August Sabbe hukkus 28.septembril.1978, kui ma olin umbes aastane. Tema hukkumis- ja tegutsemiskoht on minu mälestuste asukohast paarikümne kilomeetri kaugusel. Niisiis mingi väike ja täiesti ebareaalne võimalus võiks olla, et ta juhtumisi sattus, siis kui kõik õitses sinna kanti. Küsitav on muidugi, kuidas mina teda üksinda 8-kuuse titena näha sain? Seda esiteks. Teiseks. Ei pea ju rippuma viimase metsavenna müüdi küljes. Võib ju olla, et kõik see minuga ikkagi juhtus, aga mõni aasta hiljem ja see mees oli juhuslik jahimees. Lapsemõistus aga võttis ka kõneldud mälestused enda omaks – juhtub ju ka täiskasvanutega. Ja kui ma nüüd veel rohkem mõtlen ja juurdlen selle kevadise hämara aia äärse peale ning olnud asju veel segasemaks keeran, siis tundub, et see, kes seal aia ääres seisis polnudki inimene, vaids hoopis noor põder, kes eksis metsast taluõue ja jäi tardunult noort inimest vahtima.
Imelik, et see mulle kõik meelde tuli hetkel, mil ma seisan Võrumõisa hämarduvas aias. Ma katsun meenutada, kuidas nii? Ja tegelikult polegi midagi imestada! See metsavenna hingega põder kerkis mälust üles kotimeeste pärast. Kotimeestest aga, kes halbasid lapsi kotti pistavad, rääkisid need samad vanad (lapsena olid kõik täiskasvanud inimesed eranditult umbes 50-aastased) sugulased talust. Aga kotimees kargas jällegi välja viimases hädas ja täiesti ebapedagoogilistel kaalutustel oma isiklike ülemeelikute laste tarbeks.
Ühtäkki ajab mind naerma, kui elusad on lapsed ja kuidas mina olen üks oluline lüli selle elu tekkimisel. Ma meenutan nende uskumatult säravaid silmi ja see ülevoolav elu ajab mind naerma. Lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Samas kui surm on täpselt siinsamas kõrval ja ripub nagu tume pilv pea kohal. Kraks! Ma astun kogemata teo puruks. Ma võiks selle uskumatu erineva oleku – surma ja elu üle ja kui lähedal nad teineteisele seisavad kõva häälega naerda. Aga õnneks ma ei saa, sest kaela pigistab mingi kõva ja jäik võru, millel on 39 kraadise palaviku lukk peal.
Vanaisa toas riiulis on raamat, kus on sõnad:
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

ja see ka:


Miks nutad, lillekapsas lillekene,
homme sööb sind hobune nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?

...

Kui ta lõunalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal tänu,
õis, siis vastu õhata!

(L.Koidula)

laupäev, 21. mai 2011

KESKÖÖPÄIKE

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.


Mis mõtet on uuendustel ja aktiivsetel vormi muutmis otsingul teatris ning kunstis üldse?
Võiks ju rahulikult kulgeda ja mitte seada eesmärgiks millegi enneolematu leidmise, sest kõik muutub ju niikuinii. Kõik muutub ja kunst koos sellega. Kunst on pigem olemasoleva peegeldus kui olemasoleva muutja või on ta üheaegselt see kui teine, sest igal ajahetkel tekib keegi, kelle jaoks kõik endine on lihtsalt talumatu ning ükskõik mis muu on parem, kui see, mis hetkel on. Lihtsalt liikuda! Liikuda eemale sellest, mis praegu on. Uuenemisest saab omaette väärtus. Futuristlik põhiväärtus. Tähtsusetuks jääb küsimus, kuhu poole minna. Võib-olla on progress, aga võib ju ka regress olla – üks liikumine kõik. Eemale hullust ajast. Oli ikka päris hull aeg see 20.sajandi algus. Mitte, et meie praegune rahutu aeg parem ja mõistlikum oleks, aga inimesed on kuidagi kogenenumad ja harjunud hullustega ning ilmselt ka sellega, et pääsu nagu polekski: inimkond on jäänud ikka nii ahistatuks ja piiratuks nagu ta alati on olnud...
Nii mulle tundubki, et futuristid, hoolimata oma tehniliste uuenduste lembusest, oleks ikkagi samal kohal tammunud. Isegi siis, kui neil mingit moodi olekski õnnestunud hoida end aktuaalse põhivooluna kultuuris. Säilitada tempo, mis oli 100 aastat tagasi, kui futurismi loojad tohutu kiirusega ja tagasi vaatamata eemaldusid kõigest olnust. Või õnnestus neil ikkagi hoida end olulisena: tehnikaimed ju jätkuvad. Nimetamise küsimus ja sisulist tähtsust ei oma. Kunstis peaks aga me nüüdseks kõik omadega olema sõnul kirjeldamatutes ja mõttes mõeldamatutes kaugustes. Aga ei ole ju. Pakutakse ikka ja jälle lühendatud-tihendatud kiirvariante klassikalistest ning muudest tunde- ja mõttekasvatuslikest teostest – midagi nii öelda surematule hingele. Hoitakse kiiret tempot. Küllap sellepärast, et saaks kiiresti edasi tootma ja tarbima minna või siis mõnel juhul uusi tehnilisi imetooteid välja mõtlema minna. Progress ei peatu, aga areng hinge ja inimesena küll. Kuigi, kes seda nii täpselt teab ja plusse ja miinuseid välja arvutada oskab: kas on regress või progress see pidev uuendustejanu. Vähemalt on ikkagi valikuvõimalus.
Et ei pea tarbima "Kajaka" essentsi 20 minuti jooksul, vaid võid lasta seda manustatada ka ühe suure terviku osana. Ibsenist, Shakespeare'ist ja kõikidest teistes rääkimata. Ausalt, isegi Lumivalgekesest on kahju, vaadates neid hirmsaid tihendatuid paarilauselisi tänapäeva väljaandeid muinasjuttudest. Siiski on säilinud vägagi elujõulistena isikud, kes ei piirdu progressiga vaid peavad tähtsaks ka arengut. Lisaks ehk ka inimlik soov olla mõistetud, omada õigustust selliseks olemisel nagu ta just. Põhjus! Suur eluaegne püüe: jõuda iseendale päris lähedale. Ja see võib päris pikalt aega võtta.
Saan nii aru, et Valdes mõtestas liikumise ideed siiski ebafuturistlikult, tahtes liikumisele anda sügavama mõtte. Inimese aktiivne kehaline liikumine võib vaimule midagi tähtsat juurde anda. Ta toob näiteks Nietzsche ja Walt Whitmani. Futuristliku masinaülistust ta ei jaga ja peab seda inimesele kahjulikuks. „Tootmine masinaga ja reisimine uueaegseil liiklemisvahendeil on võtnud inimeselt isikliku vastutuse ning otsese kokkupuute ainega. Ta on saanud jõuetuks fatalistiks. Ta produtseerib masinaga ja elab oma tragöödiaid masinaga. Inimene ise pole enam midagi. Kuid on tarvis midagi olla, et midagi korda saata.“
Nii oleks ka nagu lavastus kaheks jaotatud. Esimeses vaatuses eksperiment ja otsingusoovid: abstraktsete lõikudega puhas kunst, mida on hea nautida kui täiuslikult väljapeetud omapärast vormi. See on proov mõista. Ja siis tuleb Rain Simmul ja naerab selle „elutöö“ pingutatult, tehtult, pettumust varjavalt välja. Teine vaatus on justkui protest masinlikkuse vastu ja kinnitus, et tõepoolest on tarvis midagi olla, midagi korda saata. Olla hingega inimene. Mitte klaver, mis/kes saab ka väga hästi mängitud inimeseta.
Gordon Craigil on muidugi õigus, et näitleja – „ülimarionett“ - suudab oma liikumise tüpsusega paljugi edasi anda. Aga kõik see võib olla petlik ja paljuski vaesemaks „naturalismita“ jääda. Kehakeele mõtestamine ja sõnastamine. Ja küll on põnev kuulata teise inimese mõtteid, mida võib küll keha järgi mingil määral aimata või täiesti mööda panna. Mulle meeldivad sõnad väga, eriti salajased.
Aga visuaalsed vormid on nii paigas, õigustatud ja eksimatutes vahekordades, et võiks isegi arvata, et Lea Tormise geomeetrilise mustriga sall videoprojektsioonis pole juhuslikult valitud:) Iseäranis avaldas muljet punase rütmiline ilmumine. Punane tuleb siia must-valgese maailma siis, kui millestki hakkab küllalt saab. Aitab küll! Näiteks, kui saab piisavalt teatriklassika tõlgendustest ja vormi konsentratsioondemonstratsioonist. Siis muutub kõik lihtsaks ja groteskseks punaseks põrguks. Või kohvikustseeni üha korduv lõppfaas. Punane on nagu brutaalne ja labasevõitu vägivalla sümbol.
Ekspressionistlik stiilinäide.

Niivõrd kui lavakujundus on monumentaalne, sedavõrd loovad kostüümide paljusus ning nende pidev vahetamine erutava dünaamilisuse. Henri Matisse ütles – küll maalikunsti silmas pidades, aga arvan, et üks tunnetuslik kalkulatsioon kõik see visuaalne värk, eks: „Kompositsioon on kunst väljendada maalija tundeid tema käsutuses olevate esemete dekoratiivse paigutuse kaudu.“ Lavastuse kunstnik on andnud kõik vahendid, teisele kunstnikule, et too saaks näitlejate ja kujunduse kaudu väljendada kõik olulise, mis ta tahab. Dekoratiivsus muutub psühholoogiliseks väljenduseks, luues nii uue dekoratiivse vormi.

Näitlejad „töötavad“ vahenditena hästi. Eriliselt südamesseminev ja hingekriipiv on Anne Reeman! Miks olen siin ja miks ei ole ma kuskil mujal! Kelle kirjutatud? Kõlaks nagu Marie Under, aga kavalehel kirjas teda pole. Ei tea. Reeman on esimene, kelle mina avatakse ja see mõjub ootamatuses nii tugevalt. Ja muidugi on „sellises eas“ naised väga huvitavad ja valulised. Tragöödiaid end täis imenud ja istuvad nüüd selle kõige otsas. Hirmus. Minu meelest on see kõige haavatavam inimeseks olemise vorm, mis üldse olla saab. Kui see iga – 50 kuni 65 või? - läbi saab ja inimene on ilmselgelt vana, siis oleks nagu jälle lihtsam. Selline isiklik hirm! Eks ma saan näha:) Alandlik-viisakas (et jumala eest kellegile tüli ei teeks) naine, hoolimatult ja jovaalselt võimukas Arkadina ja siis see pettunud naine kohvikust. Ilmselt viimane variant: selline valuline ekspressivne ohkimine on mulle loomult väga südamelähedane.
Elisabet Tamm Niinana ja kunstniku naisena on Reemani tegelaskujude noorem versioon. Pole veel nooruse tõttu nii ekspressiivne. Tema tegelased on ka kõik muidugi kohutavalt kannatavad, aga nende peale tuleb mitu korda rohkem mõtelda, et näha nüanse. Neile on antud väga inimlik ja otsiv mõõde, see tähendab raskesti tabatav.
Aga selle lavastuse parimad marionetid on Külli Teetamm ja Rain Simmul – keha töötab ja tundeväljendus tuleb järgi. Õigupoolest läheb ristivastupidises suuna. Keha ja vaimu kontrast. See metsik lahknevus paneb nad masinlikult liikuma. Tekib huvi, miks üks olend peab nii pinges ja jäik olema? Mis saladus tal on? Mõttepaljastuseta olekski see saladuseks jäänud, nii et võib-olla mitte päris Gordon Craigi nukk, kelle keha peaks kõnelema sõnadeta oma lugu. Mulle aga just meeldis selline terav elusa ja elutu kontrast.
Mingit sellist kontrasti pole Alo Kõrves. Usun, et seda pole ka taodeldud ja ta ongi varjamatut elu täis. Nagu ka Indrek Ojari juttu laulev meesterahvas, peiar ja ka kohvikustseeni hajameelne, kuid ikkagi pisut koomiline igatseja on tüübitäpsed ja ära tuntavad. Kõigil kerge sõbraliku tögamise maik juures. Ongi naljakas. Simmul oleks ju võinud ka oma lollaka töllmoka ilme pärast, mis ta näole kohvikus laskus. Aga ei ajanud naerma. Õudne oli (heas ja raputavas mõttes) – nagu surnu või elus nukk.
Andero Ermelil on küll sisuliselt tähtsad rollid, aga miskipärast jääb tähtsusetuks ja mulle meenub ta koos punasega, kusjuures punane tuleb esimesena.
Veiko Tubin, kui ära unustada see hirmus püüdlik setu murdes rääkimine, siis jättis ta väga imposantse mulje. No oli ka võimalusi: „Põrgu“ naljamängus, Treplevina ja siis see isane inimene kohvikus.
Ja siis muidugi Helene Vannari pikk, ilmekalt naiivne, hüplik ja koomiline ümberjutustus Gustav Meyrinki Golemist. Nii nagu võiks rääkida üks vana inimene või laps, kes peaaegu juhuslikult satub tuumani. Kogu lavastuse sümbolistlik, seal juures ajastutruu kokkuvõte: vaatad iseennast kõrvalt, näed iseennast nõnda päris täpaselt ja detailselt, aga pärast saad justkui õnnelikuks.

neljapäev, 5. mai 2011

teisipäev, 26. aprill 2011

VÕRUMÕISAS.


Keskmiselt vana, kolearmas maja väga vana õunapuuga.

laupäev, 23. aprill 2011

3-AASTANE

Sa tahad praegu üht, aga täpselt samal hetkel hoopis midagi muud.
Kuidas küll sinu juuksed saavad ühtaegu patsis olla, aga samas lahtiselt lehvida?
Kuidas sa saad samal ajal ühest tassist kefiiri juua, aga täpselt sel hetkel kindlasti tassist ka mahla?
Kuidas küll sulle mahub korraga kolm kleiti selga, siis veel üks seelik ja püksid takkaotsa?
Kas meie muutsime sind eneselegi märkamatult "õigeks" tänapäevaselt roosamaiaks tüdrukuks?
Kuidas sa oskad üks hetk hirmsat kurja häält teha ja kohe siis tuleb igatsus anda pehme "muts"?
Et sa elaks 133-aastaseks, aga et sa päevagi vanaväsindlollkurb poleks!

reede, 22. aprill 2011

MEIE LASTE ANATOOMIA JA MUUD ISEÄRASUSED.

Hubert: "Kumb tuli enne, kas aju ja alles siis tehti pea ümber?"
Ja Estril on käsivarrel hoopis liiklusmärk, muidugi mitte sünnimärk, eks.

esmaspäev, 11. aprill 2011

OLEKS OLNUD OLEKS.

Ju siis on ikkagi mingi iva gripivaktsiinil.
Olles kogenud poolteist nädalat grippi hirmsa palaviku ja sellele tüsistusena järgnenud südamehaigust (pean veel 3 nädalat rohtusid võtma, aga tegelikult tunnen end 2 kuud hiljem üsna paranenuna), siis äkki ikka on vaktsiinil mingi iva. Mingi määral kahandaks õnnetu juhuse võimalust. Kuidas läks nii, et lapsed ja Kaarel õnnelikult pääsesid? K arvab, et küllap nad põdesid seagripi kergelt ja märkamatult läbi kunagi sügisel, siis kui me kõik suvest tulnuna omasime tugevat immuunsust. Iseäranis mina, kes ma sügistalvel isegi nohusse kordagi ei jäänud. Siis nüüd veebruari algul, kui nemad kolmekesi kenasti juba kaitstud olid, vedas minu jõuluaegsest doonorlusest nõrgestatud süsteem alt.
Kuidas asjad ja olud, millest ei oska arvatagi, omavahel nii seotud võivad olla. Poleks ma otsustanud verd anda, poleks olnud nõrgestatud organismi, poleks olnud seagrippi, oleks ehk saanud vältida seda jura va Rakvere massuurikatega. Aastasest spordiklubi lepingust tuleneva kahe kuu raha vastu taevast laskmisest rääkimata. See on haigusest tuleviku poole. Teisele poole mõtelda, miks ma pean vajalikuks doonor olla, võiks jõuda põhjuseid, seoseid ja "süüdlasi" otsides mitu põlvkonda tagasi. Põnev, eks ole.
Aga kevad on tõesti käes ja spordiklubis uputab naistest, kes järsku on miskipärast jõudnud tarviduseni vastu suve midagi otsustavat ette võtta.

pühapäev, 10. aprill 2011

EDU. Tartu Uus Teater

Kuidas saavutada edu? Kuidas saavutada absoluutne E-seisund? Ja siis? Mis saab edasi?
TÄHELEPANU!
Tegemist pole koolituse ega selge komöödiaga. See on psühhedeelne draama edu-gurust ja tema koolkonnast. See on punk-lavastus neile, kes ei tea, milline õige teater kindlasti olema peab.
Esietendub Genialistide Klubis 17.02.2011
Mängivad: LEINO REI, KRISTEL LEESMEND, NERO URKE, MART AAS, TÕNIS LEEMETS
Autor-lavastaja MART AAS
Muusik TÕNIS LEEMETS
Kunstnikud IVAR PÕLLU ja KRISTEL LEESMEND
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI
Suzuki-treener KADI TUDRE

Etendus tervikuna oli vastavalt eessõnale mulle sobilik: ma nimelt ka ei tea, "milline õige teater kindlasti olema peab". "Õige teater" on ikka jõle puine ja sisutu väljend. Aga siiski. Teater, mis on hea peaks mind psühholoogiliselt köitma, samas omama abstraheeritud vormi, ajuti ka detaili minevat inimlikku väljendust ja väga hea oleks - aga kui pole, siis mis seals ikka, kui lavastuse põhiidee motiveeriks uut moodi arutlema või mõtisklema.
Lavastusel on väga ilus ja väljapeetud vorm. Kohe algusest peale. Neli mustades viigipükstes ja valgetes triiksärkides kuju liiguvad täpselt mõõdetud vahedega ruumis edasi-tagasi. Vahel joostes, vahel kükitades, aga igal juhul perfektse rütmilisusega. Vaata ja ole hüpnotiseeritud. Nagu skriinseiverit jälgiks. Mulle isegi tundus, et kui SõMu (Tõnis Leemets) sisenes ja rääkima hakkas, toimus taustal "liikuvates elementides" mingi ajutine tardumus, et siis taas hakata kiiremini liikuma. Kui arvuti hibernation state'ist välja tuua, tekib korraks teatud staatika ja siis teevad elemendid meeleheitliku sööstu, justkui üritaks endist seisu taastada... ah ükskõik. Pole oluline. Või kui siiski on, siis ma võtaks seda kui sümbolistliku võtit lavastusse: masinlikult täpsuselt välja töötatud valem ei ole ikkagi absoluutselt kehtiv, kui asjasse sekkuvad inimese närvid. Sel hetkel mõistsin: on ülimalt suur tõenäolisus, et olen sattunud esseelikku lavastust vaatama, kus pole kindlalt jälgitavat lugu. Öeldi ju et messiboks ja mis säärastel üritustel muud ikka tehakse, kui hüütakse tõdesid ning vaimukusi välja ja katsutakse tarbijat neid uskuma panna. Selline paras küpsuskirjandi teema ka ju!
Ja kui nad seal aegluubis neljakesi publiku poole astusid nagu Rakvere Teatri "Elu ja kuidas sellega toime tulla" (ka edukuse probleemid) trupp oma lavastuses, ja nimetasid kordamööda suurepäraseid omadusi, mida iga inimene enda juures näha tahaks, kasvõi mõndagi neist, olin kindel, et nüüd järgneb arutlev kirjand "Edu kui selline!" Niisiis hulgaliselt häid iseloomuomadusi on vaja, aga tõeliseks eduks jääb sellest ikkagi väheks. Rraha, raha on oluline! Aga kas mitte see, kui inimene omaks mõnda väljapakutud omadustest tõhusat kombinatsiooni (näiteks siirust, mis end ei kahjusta ja serveerimisoskust) polegi eelduseks, et raha tuleks, mis mühiseb ning koos sellega ka mõjuvõim. Samas, kui raha ebameeldiva ja lolli inimese käes võib anda küll võimu, aga ei pruugi tõsta inimkvaliteeti. Või mõtleski Mart Aas siin kritiseerida kohati levivat edukuse mõõdupuud, millel on selgelt välja kirjutatud ühikud peal? Ei usu, et raha ja vaimu vastandamine oli vaid sujuvaks üleminekuks telesaatesse, kus visatakse nalja maksupoliitika ja lätlaste üle, ega ju.

Armastuslugu on olemas.

Saade läheb hakitult eetrisse - otse vaatajate pähe ja tasapisi ilmuvad inimliku loo killukesed. Alguses ei oska aimatagi, sest tükikesi on nii palju ja enamus ei sobitugi hiljem lõplikku kuju saanud  endise lätlase Ozolsi (Leino Rei) ja Kristelsi (Kristel Leesmend) armastusloosse. Pildikesed sellest, mis on edu ja kuidas ühe edutus võib olla teise edu on huvitav vaadata ja need vist on mõeldud puändi toetamiseks ja selgituseks, kuidas edu-guru oma järgijad leidis ning mis sorti mees tema üldse on. Aga need mõjusid ka eraldi võetuna väga hästi. See on see, mida võiks nimetada psühhedeeliliseks. Vingelt tehtud ja kui aus olla, siis neis mälupildistseenide sisu ja näitlejate mäng erilist tähtsust ei omanudki - nii võimsalt mõjus valgus ja heli. Guru poolt hästi unustatud läti mängufilmi helikatkend, mis tõestas, kui palju loeb intonatsioon. Kui tõlget poleks projitseeritud, poleks iial arvanud, et jutt käib ülimalt tõsistel teemadel nagu aktsiate ostmine ja investeerimine. Vaimukas, vaimukas!


Ja kerkib üles hästimüüv vastandus: naine ja mees. Ei saa sellest üle ega ümber, isegi kui naine on rõhutatult meeste riietega androgüünseks (mida Kristel Leesmend välimuselt niigi on) moondatud. Vana tüütu, vastamatu küsimus, mida naised tahavad ja miks nad nii erinevad peavad olema normaalsetest inimestes. Miks nad peavad passiivsed ja malbed olema ja nende suurim võimalik saavutatav edukus on täiuslik välimus. Kõlab nagu ühe feministi kibestunud nurin, et naine on pandud alavääristavasse osasse. Summa sumaarum on mehed jõulisemad ja targemad. Seetõttu võiks mõistetav olla, miks eduteemalise lavastuses on 3+1 meest ja naine. Aga seda enam oleks võinud lasta Kristel Leesmendil näidata ka tugevamat ja häälekamat poolt. Või poleks see siis enam naise edu (siin siis armastatud mehe kätte saamine), vaid inimese edu, mida ülejäänud kolm niigi eksponeerivad? Jumal tänatud, et on olemas Jegor (Nero Urke), kes oma graatsilise neurootilisusega on kohati palju rohkem naine kui päris naine ongi. Olgugi tal mehelikult sügav tämber ja vajadusel lisatud rohmkamad liigutused. Selle isiksuse vastuolulisusega mahendab tublisti lavastuse mehelikku üheplaanilisust. Inimene on inimene ja see juba iseenesest on olemise edulugu.


reede, 1. aprill 2011

ENESEÜLETUS.

Linnateater paiskas täna kell 11 müügile maikuu piletid - iga kuu esimesel kuupäeval panevad nad teatavasti müüki järgmise kuu piletid. Ei tea, mis mulle pähe lõi, aga mingis meeltesegadushoos leidsin end keset metsikut ja vihast võitlust. Ja eneselegi üllatusena väljusin sellest õudusest "Keskööpäikese" piletiga esimesse ritta!
Kuigi praegu vaatan piletilevi.ee-st, et tegelikult käis võitlus tõenäoliselt "Kes kardab Virginia Woolfi?" peale ja "Keskööpäikese" pileteid on jalaga segada...
Miks ma siis kannatasin ja läbi elasin tohutuid raskusi? Aprill, aprill!!!! :)
Noh, vähemalt on mus jälle võitlusvalmidust.

neljapäev, 31. märts 2011

kolmapäev, 30. märts 2011

PIMESTUS. Elias Canetti.

See on kirjanik ja mõtleja, kes on mulle tähtis olnud üle kümne aasta. Täiesti juhuslikult sattus ükskord Võrus, kodus käies, mulle kätte 1983. aasta LR sarjas ilmunud "Maailm peas". 1999.aastal. Enam ei mäleta, mis mind, õigemini ikka meid (elasin tookord Kristiinaga Gonsiori tänava ühikas) seal täpselt köitis. Võib-olla alateadlik tunnetus raamatutegelaste isoleeritusest ja paralleeli tõmbamise võimalikkus meie endi olekuga. Nii veidrad ja hullud kui me siis olime ja ma ei pea siin silmas hullust, kui nooruse meeletusest sündinud ülemeelikuid uperpalle, vaid ikka päris-päris meditsiinilise terminiga määratletud hullust.
Kas üldse oligi võimalik mõista autori mõtet, mõtlen nüüd, just värskelt  romaani kõiki kolme osa lugenuna, 1/3 tervikust. Pooled tüübid pidid ju teadmata jääma? Ei tea, mis ma näiteks sellest tulisest naisepõlgusest ja vihast arvasin, kui polnud lugenud sinise tärgeldatud seelikuga Therese pikalt kirjeldatud siseheitlustest. Kolmandas osas antakse mõista küll, et ta on väga madala intelligentsi, kuid samas väga raha- ja meelitusteahne on, aga see pole ju põhjus, et naisterahvast nii hirmsati põlata. Aga kui täielik pilt Theresest käes on, on igatahes arusaadav ja mõistetav, miks öeldakse: "Kõva kui kivi, kõver kui jõgi, kuri kui naine, nii kuri ja nõme." Või Peter Kienist? Viimases osas jääb temast mulje, nagu oleks ta pelgalt irratsionaalselt motiveeritud isik. Rääkimata kõigist neist, kel küll õnnestus mehena sündida, kuid kes ometigi ei pääsenud inimlikust madalusest ning piiratusest. Jumal paraku...
Seda, miks keegi neist ilgetest ja grotesksetest isikutes just selline on, Canetti ei seleta. Kui, siis abstraktselt ja üldistavalt. Lihtsalt kirjeldab. Ja kirjeldab naljakalt, kuidas erinevate tüüpide kujutlused maailmast ja iseendast toimivad reaalses maailmas ning kuidas need kujtluspildid teiste kujtluspiltidega kohtudes kõikuma löövad ning siis meeleheitlikult endist seisu üritavad saavutada.
Aga mis on reaalne maailm? Kas see, mille moodustavad võimalikult paljude isikute maailmapildi ühinemiskohad? Justkui koopas erinevates kohtades istuks kamp tegelasi, igaüks vaatab varju, kujutleb, mis seda heidab ja hakkab selle poole pürgima. Sõgedalt ja pimedalt üksteist tallates ja tõugates. See on inimeste suutmatus ja tahtmatus kokkuleppida. Ja mis kõige hirmsam, pole vahet intelligentsus- ja haridustasemel - kõik on ühtviisi juhmid ning näevad ainult oma varju kuju ja sellest tulenevat suhtelist ideaali.
Õudne raamat, aga väga naljakas....


Üks väga vana ajalehefoto Palmisaalist, mis õigupoolest asjasse ei puutugi. 
Aga on tore meenutus ammusest ajast, mil me naersime - ega suutnudki lõpetada -, 
kuidas Georg Kien ütles Theresele:"... Armuline proua, lubage, et ma kui küdi 
teie kätt suudlen..." Jube naljakas oli! Aga miks? Ei mäleta. 
PS Kristiina andis mulle nime Külmjalg.

pühapäev, 20. märts 2011

HERÄMINE.

sõnad Mari Kalkun
Ma olõ siin
ütski tuul minno ei saaq.
Ma saisa siin
laugõ iin kogo maa:
lindlõs valõvat tuld ja
all tugõvat mulda
vaikis valu
ja kuld jääs kaugõs.

neljapäev, 17. märts 2011

5 AASTAT TAGASI.

Vaatasin hämarduvale Sõle tänavale. Nägin mööda sõitvate autode tulesid ja soovisin kõigest hingest ühega neist kaasa minna.
Ära siit!
Rahulikult koju pikutama või midagi...
"Homme peab see läbi olema! Homme on see läbi!"
Oligi. 36 minutit enne homset sain ametlikult Huberti emaks.

esmaspäev, 7. märts 2011

MÄSSAJAD. Andres Noormets 2009.

Tegijad
Autor: Roy Strider
Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus: Andres Noormets
Osades: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling.

Pärast etendust koduteel meenus mulle järsku, et väljaprinditud pilet nime ning isikukoodiga võeti ju mult ära! Miks?! Juhuslik või teadlik jälgimisõhkkonna loomine? Ja miks siis ainult neilt korjati tähtsate andmetega paber ära, kes olid tulnud enda prinditud piletiga, aga mitte neilt, kes olid pileti ostnud nö näost-näkku kuskilt piletimüügipunktist. Miks just mina pidin oma täpsed andmed avaldama? Pea hakkab neist probleemidest valutama! "Pea valutab!" nagu ka ikka ja jälle üks või teine tegelane etenduses kurdab. Need probleemid, probleemid, need pseudoprobleemid!
See kamp laval, elust vist peaaegu punktuaalselt maha kirjutatud seiklustega, justkui ootaks ja ihaleks mingi jõu sekkumist, et omada põhjust võitlemiseks. Et oleks kellele või millele vastanduda. Inimese olemine pelgalt olemise oleks ju tühi ja isekas. Võitlus ja mäss õigustaks või õilistaks ning mõtestaks eksistentsi. Aga selleks on vaja vaenlast ja kui teda pole, siis tuleb ta luua!
Nii saab toimik täis dokumendifotosid, lakoonilisi juhtumikirjeldusi ja uurimisaluste pisut emotsionaalsemaid ütlusi. Salaja ja sordiini all avaneb see publikule. Ainuke, kes publikule end näitab ja päris-päris lähedale tuleb on Pisi-Inga (Marta Pulk). Veel toimikuta, veel peavaluta?
Teised aga on tõsiselt võetavad tegijad, kelle põhjendatud ja mitte lapsikult naeruväärne vastuseis eeldab ohtlikku vastast. Keda või mida siis? G8 näitks? Lubage naerda. Lubage küüniline olla. Lubage ironiseerida.
Sest tegelikult on G8 ju iga kergelt ja mõtlematult ostetud toode; iga nurin, mis tuleb väikse elektrikatkestuse kohta; iga päästetud elu, mis oleks "loomulikes" tingimustes hukkunud; iga väike ja elementaarsena tunduv mugavus. Kes peale Roy Strideri ja veel mõne üksiku veidriku võtaks endale vabatahtlikult alla nö inimväärikuse piire toimiva elu? Selle nimel, et jätkuks ka teistele. Eks ole ju küllalt arvutatud, et muidu kuidagi ei klapiks, kui kõik maailma inimesed elaks Euroopalikus mõistes keskmiselt hästi. Nii palju siis G8 pseudoprobleemist.
Reaalsem mure- ja protestiobjekt on igaühe õigus meelt avaldada, nii et politsei mingeid sanktsioone ei kasutaks. Sõna- ja teovabaduse piiri kompimine. Piiri provatseerimine. Aga mõeldagu, et Saksamaa ei ole Valgevene või Hiina Rahvavabariik. Mõeldagu, mis juhtub neis riikides, kui kellegil peaks pähe tulema mässata ja kui paljudel see üldse tuleks pähe. Kõik see tundub puha jaburdus, kui vaid võrrelda. On ju selge, et tohutu hulk inimesi, kes heidab laagrisse ja suust suhu hakkab levima jutt vaenlasest-vastasest, siis on ju arvata, et selline arutult üles köetud rahvahulk võib olla ja kindlasti ka on ohtlik, ebameeldiv, tüütu ka massiliikmeile endile. Seal, kus tegusid tehakse teo enda pärast ja mitte sest, et sel mingi sügavam mõte oleks.
Nii tundub dramaturgiliselt väga hästi õnnestunud, et etenduse jooksul peaaegu märkamatult keriv ja muude olukirjelduste ning ajuti mõningate õilsate ja idealistlike unistuste sekka kadunud  paranoilisus, korraga justkui paisu tagant välja pääseb ja pinget, aga ka nalja ja elevust tekitab. Tervitatav eneseirooniline lahendus, kus hullus saab ootamatult kõrge lennu. Vaprad mässajad avastavad end olevat ühtäki suures ohus reeturist eestlase majas. Ohtlik reis neil, tõepoolest! Õnneks pääsetavad ikka põgenema. Aga ainult selleks korraks!
Selgub, et Rostockis käinud sõpruskonna seas on tõeline nuhk ja vastane, kes hiilib pimeduses sinise e-sigareti valguses. Vaenlane siis ikkagi ründab, aga ootamatult seest poolt. "Revolutsioon õgib oma lapsi"!!! Arukaotus ründab eelkõige arukaotajat.
Ühtlasi saab selgeks, miks Pisi-Inga ainukesena alguses kõrgelt lavalt, kardina tagant alla tuli. Tema ja reetur Ruben (Lauri Kink), kel õnnestub ses seikluses ellu jääda! 
Teatud põhjustel, mäletan väga hästi Andres Noormetsa "Mässajatele" eelnenud lavastust "Ballettmeistritit". Mäletan ka mõningaid lavastamisplaane, mis Noormetsal tol korral olid, aga "Ballettmeistris" siiski esile ei tulnud. Näiteks, alustavad näitlejad ilmekalt jutuvestmist - nagu sõbrale räägiks - ja ühtäkki ongi see tegevus käes ning just praegu siin see toimubki. Siis jälle kõik vaibub. Ja jälle! Laine laine järel loksuvad kenasti ja orgaaniliselt sündmused videoklippidesse sisse. Ja videod pole mingid eraldiseisvad teosed, mis ripuvad arusaamatutes kõrgustes, esindades vais oma suurt ideed, kuid jäädes nii juhuslikeks virvendusteks. "Mässajates" on aga terve lavaruum üks suur mitmemõõtmeline ekraan, kus näitlejad on  hästimonteeritud dokumentaalteose objektid.
 

reede, 18. veebruar 2011

...

Ei, mulle ikka ei meeldi inimesed.
Nende ootamatud reaktsioonid ja seletamatud ootused.
Ütled ühte, aga öeldu omandab vähemalt 25 tähendust ja need omakorda jälle ja ikka ja jälle ja ikka.
Ma ei saa selles kuradi padrikus hakkama.
Mitte sel nädalal.
Mitte palavikuga.
Aga võib-olla ka üldse mitte.

neljapäev, 17. veebruar 2011

EMA ON HAIGE.



Osades:
Ema - Kylmjalg
Mina - Ester
Aga tegelikult hakkab neljas päev kõrget palavikku juba tüütuks muutuma.

teisipäev, 15. veebruar 2011

MÕNED ÜTLUSED.

Hubert küsivalt: "Epp(vanaema) on juba vist nii vana, et tema lapsed on kõik ära surnud?"

Hubert tahtis mängida kurja krokodilli, kes lapsi püüab ja nõudis, et Ester teda taga ajama hakkaks. Ester aga kujutas parasjagu ette, kuidas ta on ilusate juustega suur tädi. Kokkuleppele jõudsid nad lõpuks "ilusate juustega krokodillitädi" juures. 

neljapäev, 3. veebruar 2011

3. VEEBRUAR.

Päevad lähevad üksteise järel... mida nad siis muud peaks tegema?!
Aasta on möödas.

laupäev, 29. jaanuar 2011


teisipäev, 25. jaanuar 2011

THE ROAD. 2009.


Filmi teema on paeluv! Mis saab siis kui enamik inimesi hukkub katastroofis ja Maa ei suuda neid väheseidki, kes ellu jäid, toita. Siinne nägemus ja lootus on, et säilib käputäis inimesi, kes suudavad kinni pidada praeguse aja tsiviliseeritud ühiskonna tõekspidamistest: eelkõige, maksku või elu, hoiduda kannibalismist. See aga tundub vastuoluline: iga hinna eest ellu jääda, samas hoiduda peaaegu ainuvõimalikust ellujäämis vahendist. Kui midagi ei kasva ja miski ei ela. "Maailmalõpu" üle elamine on üks asi, aga mis saab järgmistel aastakümnetel, kui kõik on läinud? Muuhulgas ka tsiviliseeritud inimväärsete mugavustega harjunud isiku identiteet. Kas elul oleks sama väärtus, kui eesmärgiks on ainult elu ise, st ellu jäämine ükskõik kuidas? Ja ainult sellega tulebki tegelda kogu aeg ja ilmselt sinu elu lõpuni.
Kas siis on aega ja jõudu hoolida tõekspidamistest, mis olid kunagi hoopis teisel ajal. Võib-olla eksperimendi mõttes? Mida ikka kaotada on? Teine valik on ju surm ja see tuleb niikuinii. Antud filmis saab seda küll ja küll näha. Nii vaba kui ka vägivaldset. Ja see on reaalne ja usutav. Siin pole positiivseid üliinimlikke kangelasi, kes ikka ja alati ellu jäävadad ja pahasid, kes halastamatult maha notitakse. On vaid tugevad kiskjad, kes murravad elu nimel nõrgemaid. Kogu loomulik lugu.
Et kõik põgus naturalistlik ja hirmus olustikukirjeldus poleks ning et kultuurikihiga turvaliselt kaetud inimesel oleks end kellegagi samastada, on siia meile sätitud isa ja poeg. Teel uue elu poole kuskile teise kohta, kus on rohkem lootust elule. Poisi ema (Charlize Theron) keeldub kaasa minemast. Tema on valinud antud hetkel lihtsama tee - surma. Ta lahkub rahulikult ja kaalutletult(Mis ma ise teeks sel juhul, kui mu laste isa arvab, et peaks vastu panema nii kaua kui võimalik, aga mina peaksin seda asjatuks piina pikendamiseks. Kui ma siiski otsustaks üksi lahkuda, vähendaksin ju hoobilt lapse niigi kasinaid shansse ellu jääda...) Küllap peaks ema valik rõhutama olukorra meeleheitlikust: on ikka veel hullem kui esmapilgul tundub.
Nad lähevad kahekesi ja kohtavad teel inimesi, kes neid ära tahavad süüa või paljaks varastada, aga ka veel abitumaid olendeid, kui nad ise. Isa (Viggo Mortensen) räägib pojale kurjusest ja headusest. Isa ja poja suhtes on ilu ja veenvat südamlikust ning see oleks suurepärane koostöö mõnes teises situatsioonis, mõnes teises filmis. Sest.
Lapse "headus"? Kas sellist asja on üldse olemas? Heaks ju õpitakse, kasvatakse. Aga kui laps on näinud terve oma elu vaid surma ja vägivalda ning metsikut rabelemist elu eest, kust tal need positiivsed ideaalid ja eeskujud. Isa räägitud muinasjuttudest ennemuistsetest aegadest? Tundub nagu oleks isa ja poeg ootamatult sattunud uude maailma, aga mitte seal juba 10 aastat elanud.
Ma ei usu neid siinses keskkonnas. Kui ehk vaid siis, et tegemist vahetult surmale eelnenud meeldiva hallutsinatsiooniga. Sellele võiks vihjata isa värvilised unenäod aastatetagusest õnnelikust elust.
Ja poisikesele viirastub ideaalne perekond, kes neile justkui salaja millegipärast järgneb ning kellega ta lõpuks ühineda saab. Nii saab film lootusrikka ja õnneliku lõpu.

laupäev, 22. jaanuar 2011

SUUR MEES JUBA. Linnateater.

Linnateatri sari "Kümme teatristarti" annab noortele või algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. Avalöögiks on EMTA lavakunstikooli dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus "Suur mees juba".
Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev.
"Suur mees juba" on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.
Mängib Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane).
Esietendus 6. oktoobril 2010.

Kui astud saali ja näed hiiglasuurt lina vastasseinal, võib kindlalt arvata, et etenduses näidatakse kõvasti kunstilisi videosalvestusi. Eriti, kui lina, hea küll kardin (hele, kui see oleks lihtsalt kardin, siis miks mitte tumepruunide lilledega) on ülejäänud tingliku toaga ebaproportsionaalselt suur. See peab kindlasti ekraan olema!
Varjude mäng valgel seinal, mis on ju ka ometigi kino, võetakse kasutusele juba esimesest hetkest: tuleb mees. Väga noor mees. Peaaegu poiss. Ta mõjub algusest peale koomilisena ja hakkab esmamuljet ka teadlikult kohe süvendama oma kohmakate liigutuste ja ebakindla olekuga. Kuhu istuda? Kuhu panna kohver?  Kuhu asetada "salvestav" DV kaamera? Tal on öelda meile midagi olulist. Meile või siis ikka kaamerale...
Aga kellele siis ikkagi? Sellest saab etenduse põhiküsimus ja kandev idee.
Aga meile ei näidatagi valgel linal liikuvaid pilte, mis aitaksid teravndada ja mõjusamalt kohale tuua küsimust, millega lavastaja etenduses tegeleb. Debütandi puhul on see ootamatu ja samas ka sümpaatselt küps, et kõik jääbki kindlatesse raamidesse. Ehkki etenduse staatilise kujunduse (rekvisiitide kokku sobitamise, kokkuhoidlikus, arusaadav) puhul võiks olla ilmne, et kuskilt otsast antakse loole liikuvust ja tempot. Raske uskuda, et kõik saab olla juhuslik, jäädes lihtsalt võimaluseks, mida ei kasutata. Samuti nagu näidendi tegelasel (mitte näitlejal - tema tegutseb võimaluste piires kiiduväärselt) jääb võimalus, mida ta ei kasutata. Või kasutatab, aga seda võib vaid loota, lugedes autor Kaarel B. Väljamäe lühikesest, ilmselt autobiograafilisest tutvustavast teksti kavalehel - ta on kahe lapse isa.
Aga kaamerast. Esialgu on see rekvisiit, mida näitlejal, noorel mehel, pole kuskile panna, kuid mis näib tingimata vajalik olevat. Lõpuks ulatab ta selle esireas istuja kätte ja hakkab jutustama oma lugu. Sünnist kuni tänase hetkeni. Kohmetult ja siiralt naeruteenida ihkavalt. Kindlasti on see naljakas - jutustaja rõhub ju koomilisusele. Ja talle vastatakse, publikul on lihtne temaga kontakti saada. Köitev ja publikule meeldimine tagab etenduse edu. Teadagi.
Aga lugu on teada-tuntud tavaline, erihirmsate kogemusteta lapsepõlv. Seal on sellele põlvkonnale omaseid liigutavaid mälestusi Balti ketist ja Nõukogude Liidu lõpuaastate meeleolust. Naljakaks räägitud esimesi armumisi ja teismelise poisi seksuaalkogemusi. "Lastepäraseid" kaka- ja oksenalju. Kordan: mitte midagi erilist.
Pole mingit hirmsat, kõike teises valguses paista laskvat saladust, mida oma tulevase lapse emale avaldada. Miks tulevane ema peaks tedma tema lugu just nüüd ja säärases vormis? See ei selgita ju, see ei põhjenda, miks üks hale vennike noore naise raskes ja uues olukorras maha jätab. Miks peaks üks mahajätja tegema sellise absurdse videopihtimuse, millega pole midagi peale hakata. Kui ometi teisele jääb meeletu koorem ajavahemikus "pisikesest värvilisest pambust" suureks meheks. Need pikad  vahepealsed aastad, mis tunduvad üürikesed ja imelised, siis kui nad kord möödas on... Aga palju saab veel olema hetki, mil mõelda: kui oleks teadnud, kas siis oleks...
Aga küllap ta tuleb tagasi. Küll tuleb. Korjab oma nõmeda lindistuse ja mängusiili kokku ning nii muutuks tunni aja jooksul saadud informatsioon ajutiseks nõrkuse hetkeks. Aga selliseid tundlike mehi ongi ju isaks vaja. Kui nad vaid õigel hetkel end koguda suudavad.


PROBLEEM.

"Emme, sallinöör tuli mulle kallale!" kurtis Ester.
Teelikult tal ei ole salli. On hoopis üks pehme ja kegelt karvane kaelus, mille üks imepeenike udemeke oli tüdrukule suhu sattunud.