laupäev, 11. detsember 2010

NÕDER ISAMAA-ARMASTUS.

Ikka ja jälle saabuv talv paneb mu isamaa-armastuse tugevalt proovile. Ja kas see üldse ongi tõsiselt võetav tunne, kui tühipalja jõhkralt torkiva tuule pärast, mis nägu lõhub, nii et see mitu päeva järjest paistes ja punane on, kahtlen oma lojaalsuses ning patriotismis. Talvist Põhjamaad armastan ainult pildi peal, aga ma ei taha ise selles osaleda.
Aga kes mind sinna Lõuna-Euroopasse ikka ootab tegema seda, millega ma siin harjunud olen? Kalkunikitkumine - või mis need populaarsemad ametid on - ei viita ka sellele, et ma uut kodumaad palavalt armastama hakkaks. Hoolimata heast kliimast.
Eks peab siis sellest hirmsast talvest üle olema hõljudes kuskil tohututes vaimsetes sfäärides, kuhu külm ei ulatu.
Lapsed muidugi tahavad kelgutamist...

2 kommentaari:

Epp ütles ...

Soe kasukas ja tass kuuma teed ehk oleksid abiks? Süda on Sul ju niikuinii soe.

Mul, kes ma äsja taas kodumaile laekusin ja nüüd mõneks ajaks "kodueestlannaks" plaanin jääda, on jälle vastupidi: kõik siin tundub nii uus ja huvitav ja kaunis ja - absurdne. Eriti see ilm ja need hanged.

Pea vastu! :-)

Kylmjalg ütles ...

Aitäh heade sõnade eest!
Kasukale ma ju st loodangi, kui ma ta kunagi valmis peaks saama. Peaaegu järjekordne elutöö.