reede, 3. detsember 2010

MAMA GOGO. Island 2010.

Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.

Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.

Kommentaare ei ole: