neljapäev, 16. detsember 2010

KALLE BLOMKVIST JA RASMUS. Nukuteater.

Autor ASTRID LINDGREN
Dramatiseerija ja lavastaja VAHUR KELLER
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusikaline kujundaja KAIRE VILGATS
Valguskujundajad RAOUL NAGELMAN ja RAINER FOGEL
Lavavõitluse seadja LAURA NÕLVAK
Tõlkija VLADIMIR BEEKMAN
Osades Martin Linna või Henri Kivi (külalistena), Kaidar Kivistik või Mart Müürisepp (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Mattias Jürgens või Joosep Uus (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Karin Rask, Anti Kobin, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson 


Mõned nädalad pärast etendust ladus Hubert päris usinasti: "Loll!" Ja veel kord: "Loll!" Nüüd on rahulikumaks läinud. Võib-olla oli see kokkusattumus või siis ümbritseb teda hetkel vähem lolle...
Olen Kalle Blomkvisti lugusid omal ajal korduvalt lugenud ja need raamatud on peaaegu pähe kulunud. Mäletan, et väike armas Rasmus loopis kergekäeliselt "lolle" siia ja sinna. Aga et see nii kergesti nakkav on, kui väike poiss vaatab teist samasugust lavalt. Siis on lõpuks kõik tema ümber ikka päris lollid.
Lindgreni tekst on teadagi vaimukas ja mõnus lugeda ning seda nagu polekski kuskilt otsast kärpida. Kõigel tahaks laval kõlada lasta, kuigi näidendis ühe inimese suust muutub mitme lauseline tekst pikaks ja lohisevaks. Ots kaob käest ära: alguse tera on puändist nii kaugel, et tegevus, mis peaks samal ajal olema kiire ja otsustav, vaibub või taandub teisejärguliseks. Näitlejad saavad rahulikult ning väärikalt oma teksti ära öelda. Nagu kuulaks ettelugemist ja vaataks pilte juurde. Siiski pole teatris võimalik 4-aastase poisi lõputult tekkivatele küsimustele vastata ja rahulikult asja arutada. Väike laps ju peidetud nalja rohkete sõnade taga alati ei mõista.

Aga tegevust suudab väike poiss jälgida küll. Eriti, kui head on optimistlikult helerohelised ja pahad tuhmilt hallid. Sisseehitatud värvitajuga saab ta mõistust kasutamatagi selgest jaotusest aru, kelle poolt olla ja keda karta.

Kommentaare ei ole: