pühapäev, 26. detsember 2010

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus

Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar

Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu –
"Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli 
"Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub
21. novembril 2010 Köismäe tornis.

Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel  - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.)  Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.
Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

Kommentaare ei ole: