neljapäev, 30. detsember 2010

MIKS POLE MÕISTLIK TUNGIVA VAJADUSETA AUTOGA SÕITA.

Täna juba kolmas avarii alates kella ühesast hommikul, mida ma oma aknast näen. Politsei polegi saanud ära minna. Õnneks on siin samas ka pood - ostku lõunasöök sealt.

kolmapäev, 29. detsember 2010

...

Lapsed ei kasva iialgi suureks. Lumi ei sula mitte kunagi ära. Aastad aga mööduvad...

pühapäev, 26. detsember 2010

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus

Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar

Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu –
"Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli 
"Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub
21. novembril 2010 Köismäe tornis.

Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel  - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.)  Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.
Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

laupäev, 25. detsember 2010

LUGEMISPÄEVIK.

Minust vist pole raamatutest kirjutajat praegusel hetkel. Märgin siis vähemalt alates septembrist loetud raamatute meenutusnimistu üles. Muidu juhtub ikka ja jälle nii, et laenan juba kord loetud raamatu ja kodus tuleb meelde, et seda ma olen juba lugenud. Osad raamatud on nii õnnestunult kujundatud ja lihtsalt sattuvad kätte. Võiks ju proovida analüüsida, mis nende kujunduse nii pilkupüüdvaks teeb. Siis peaks jällegi nimekirjast loobuma ja laskma kehval mälul asju oma moodi korraldada. Peaks selle sissekanda ka üldse ära kustutama. Kahju - ikkagi mitu head lauset juba kirjutatud. Ah, hea küll.

PARALLEELMERI. Piret Bristol
BERLIINI BLUUS. Sven Regener
VABA PATTULANGEMISE SEADUS. Enn Kasak
MUUMITROLL. Tove Jansson (esimene osa Hubertile)
RIKKAD TÜDRUKUD. Silke Scheueremann
ÜHES VÄIKSES VEIDRAS LINNAS. Aino Pervik (Hubertile)
SELTSIMEES LAPS. Leelo Tungal (Hubertile)
ÕNNELIKUD PÄEVAD. Laurent Graff
HEAD KAVATSUSED. Agnes Desarthe
HERILASE VABRIK. Iain Banks
GOA SÜNDROOM. Aleksander Suhhotsev
VAIM. Ketlin Priilinn
HAUAKAEVAJA LOOD. Herta Laipaik
TUBAKAPOOD. Fernando Pessoa
PARADIIS. Tõnu Õnnepalu
NUKKUDE TEATER. Mihkel Ulman (alles alustasin Hubertile)
HÄRRA HUU. Hannu Mäkela (esimene osa Hubertile)

Või võtaks kätte ja ütleks paar lauset iga raamatu kohta?

neljapäev, 16. detsember 2010

KALLE BLOMKVIST JA RASMUS. Nukuteater.

Autor ASTRID LINDGREN
Dramatiseerija ja lavastaja VAHUR KELLER
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusikaline kujundaja KAIRE VILGATS
Valguskujundajad RAOUL NAGELMAN ja RAINER FOGEL
Lavavõitluse seadja LAURA NÕLVAK
Tõlkija VLADIMIR BEEKMAN
Osades Martin Linna või Henri Kivi (külalistena), Kaidar Kivistik või Mart Müürisepp (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Mattias Jürgens või Joosep Uus (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Karin Rask, Anti Kobin, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson 


Mõned nädalad pärast etendust ladus Hubert päris usinasti: "Loll!" Ja veel kord: "Loll!" Nüüd on rahulikumaks läinud. Võib-olla oli see kokkusattumus või siis ümbritseb teda hetkel vähem lolle...
Olen Kalle Blomkvisti lugusid omal ajal korduvalt lugenud ja need raamatud on peaaegu pähe kulunud. Mäletan, et väike armas Rasmus loopis kergekäeliselt "lolle" siia ja sinna. Aga et see nii kergesti nakkav on, kui väike poiss vaatab teist samasugust lavalt. Siis on lõpuks kõik tema ümber ikka päris lollid.
Lindgreni tekst on teadagi vaimukas ja mõnus lugeda ning seda nagu polekski kuskilt otsast kärpida. Kõigel tahaks laval kõlada lasta, kuigi näidendis ühe inimese suust muutub mitme lauseline tekst pikaks ja lohisevaks. Ots kaob käest ära: alguse tera on puändist nii kaugel, et tegevus, mis peaks samal ajal olema kiire ja otsustav, vaibub või taandub teisejärguliseks. Näitlejad saavad rahulikult ning väärikalt oma teksti ära öelda. Nagu kuulaks ettelugemist ja vaataks pilte juurde. Siiski pole teatris võimalik 4-aastase poisi lõputult tekkivatele küsimustele vastata ja rahulikult asja arutada. Väike laps ju peidetud nalja rohkete sõnade taga alati ei mõista.

Aga tegevust suudab väike poiss jälgida küll. Eriti, kui head on optimistlikult helerohelised ja pahad tuhmilt hallid. Sisseehitatud värvitajuga saab ta mõistust kasutamatagi selgest jaotusest aru, kelle poolt olla ja keda karta.

laupäev, 11. detsember 2010

NÕDER ISAMAA-ARMASTUS.

Ikka ja jälle saabuv talv paneb mu isamaa-armastuse tugevalt proovile. Ja kas see üldse ongi tõsiselt võetav tunne, kui tühipalja jõhkralt torkiva tuule pärast, mis nägu lõhub, nii et see mitu päeva järjest paistes ja punane on, kahtlen oma lojaalsuses ning patriotismis. Talvist Põhjamaad armastan ainult pildi peal, aga ma ei taha ise selles osaleda.
Aga kes mind sinna Lõuna-Euroopasse ikka ootab tegema seda, millega ma siin harjunud olen? Kalkunikitkumine - või mis need populaarsemad ametid on - ei viita ka sellele, et ma uut kodumaad palavalt armastama hakkaks. Hoolimata heast kliimast.
Eks peab siis sellest hirmsast talvest üle olema hõljudes kuskil tohututes vaimsetes sfäärides, kuhu külm ei ulatu.
Lapsed muidugi tahavad kelgutamist...

reede, 3. detsember 2010

MAMA GOGO. Island 2010.

Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.

Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.

kolmapäev, 1. detsember 2010

PAL ADRIENN.

Pál Adrienn
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth

Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.