reede, 19. november 2010

MAARJA KUULUTAMINE. Theatrum.

Alandlikkuse kool.
Paul Claudel
Maarja kuulutamine
Tõlkija: Tõnu Õnnepalu
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
Kostüümid: Pille Jänes
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Helikujundus: Marius Peterson
Osades: Maria Peterson, Laura Peterson, Mare Peterson, Rain Simmul, Andri Luup, Lembit Peterson ja teised.



Meil siin tänapäeval pole kombeks olla alandlik. Vastupidi. Iga inimene on isiksus ja seega on tema omadused väärtuslikud oma erilisuses. Neid tuleb hinnata, kiita ja julgustada neid näitama. Alandlikkus pole voorus, kuna inimelu pole raisata. "Elame ju vaid üks kord!" olevat kõige populaarsem hüüdlause või moto tänapäeva noorte seas. Mida see tähendab? Kõige tegemist, mis pähe tuleb? Kõige saavutamist, mis pähe tuleb, hinnast küsimata?
Ja siis korraga näidatakse meile Theatrumis Paul Claudel'i Violaine'i, kes oma sõnakuulelikkuses ja leplikkuses mõjub paiguti kohtlasena. Uskumatu inimene. Inimese loomus on ju parandada, otsida uut ja paremat, mitte leppida sellega, mis on. Kuigi keskajal ei olnud üldine mentaliteet allumatus ja oma isiku rõhutamine, on ikkagi ülimalt tõenäoline, et inimene oma egost nii lihtsalt loobuda ei suuda. Violaine on haruldane inimtüüp, kes ei pea eluraskusi otsima, et siis tõestada oma tugevust ja võimekust neile vastuseismises. Temale kukuvad lihtsalt olemas olles raskused ise sülle ja ta talub neid õndsalt. Praegu hoitakse sellised vist hooldekodudes või elavad nad oma elu kuskil vaikses ja tähtsusetus kohas viletsalt ning leplikult kannatades. See ehk tundub minu poolt halvustava repliigina, aga ütlen seda inimesena, keda on õpetatud ennast hindama ja kes on orienteeritud eesmärgikindlalt edule. Sellisteks meid ju kasvatatakse. Violaine'i olemasolu on hoopistükis vastassuunda kalduv shokeeriv oma egost loobumise õppetund.
Kas Violaine andis endale aru, mis ta teeb, kui ta suudles pidalitõbist huultele?  "Jumal mõistab mind kaitsta" - ta on nõus kõigega, mis tuleb. Jumal kaitsebki, aga mitte nii nagu inimesed eeldaksid, et tüdruk ei jää haigeks ja kõik lõppeb õnnelikult kõrges vanaduses armastava perekonna keskel. Jumalal on omad jumalikud korraldused, mille loogikast vaesel inimesel pole lootustki aru saada. Kas ta otsis endale kannatusi nii nagu tema isa Anne, kes ühtäkki ei suutnud õnneliku elu taluda ja tundis sundlust alustada lõputuna näivat ohtlikku rännakut, kui talle enam ei piisanud märkamatust hingerännakust. Hing nõuab füüsilist kannatust.
Oh, nad on nii sarnased. Violaine ja Anne, Lembit Peterson ja Maria Peterson. Peenelt ja nüansirohkelt pidevas muutumises rolliteekonnas. Kuni nad on oma kannatused saanud ja see läbi puhastunud. Riigitunnetus, mis pole siit ilmast, on tajutav hääles ja füüsilise keha orgaanilisuses. Iseäranis Lembit Petersoni puhul, aga ka Maria juures. Kuigi tema on esimeses vaatuses võib-olla liiga hüplik. Kord siin, kord seal... Aga samas Violaine on ju sel hetkel noor, elust joobunud õnnelik tütarlaps. Ta ei peagi rahulikku väärikusega eeldatavale vaimsusele kohaselt laval liikuma.  
Aga veel kannatustest: kas neid on vaja ise otsida?
Kas alandlik sulane või ka märter saaks olla ka täiesti tavalist elu elades? Otsimata elamine ja kõige vastu võtmine, mis tuleb. Leppimine. Violaine on isast selles üle. Sama hästi oleks ta võinud leppida lihtsa pereeluga, kui Jumal oleks tahtnud ta terve hoida. Isa Anne jätab, õrnalt küll, aga siiski vastuvaidlemist sallimata, perekonna ja tavalise elu. Talle ei piisa enam lihtsast tänulikkusest, mida soovitab Ema. Aeg on kehv ja segane. Tema valdustel aga läheb lubamatult hästi. Jumala asemikud kuningas ja paavst pole tema meelest enam väärilised. Kuningas olla pisike poisike, kes ei paista rooheina vahelt välja. Charles VII? Sisuliselt sel pole muidugi mingit tähtsust, aga lihtsalt, et mõista miks üks keskaegne Isa peab järsku kõik maha jätma ja tormama enam-vähem kindlasse surma, et ehk õnnestub näha püha auku ihusilmaga, kus Kristuse rist kord olla torgatud. Mis asi see siis on, mis teda kannustab? Ta elas tõenäolislt kuskil Reimsi kandis umbes 1422, piirkond, mis kuulub tol hetkel inglastele. Charles VII on nooruke dofään. Et anda oma panus õige riigi tekkele ja et temas olev vaimsus ei kaoks, peab Isa minema palverännakule. See on see, milleni minu mõistmine ei ulatu. Selleni ei ulatu ka koduhoidev Mare Petersoni kujutatud Ema - üha muretsev ja pisut naljakalt hädaldav ning seetõttu ka groteskne tegelane. Aga ta suudab aktsepteerida ja talub alandlikult oma hea Isanda otsust. Nende kahe stseen on kerge, mänguline ja naljakas, hoolimata tõsistest teemadest.
Jacque Hury, Combernoni järgmine peremees on täiesti erinev Annest. Ta on rohmakas ja lihtne mees ning kui see erinevus esimese raksuga lärmakalt ja jõhkralt sisse murrab, siis taban end muretsemast, et kuidas selline mees küll lääni valitsemisega hakkama saab. Nii suur kontrast Anne ja Jacque vahel. Tubli Andri Luup, kiitus tuima armastaja ja lihtsa rehkendaja eest.
Mara. Kärtsuv ja paukuv naisterahvas, kes teab oma õigusi ja neid ka valjuhäälselt nõuab. Violaine'i vastand. Laura Peterson mängib selle hästi välja. Puhtalt mängitud. Just nimelt mängitud. Esimeses vaatuses on hea, et ta nii kontrastselt liikuvalt ja röökivalt esile tuleb. See on huvitav. Aga teises südantlõhestavas vaatuses võiks kärtsu ja mürtsu vähemaks võtta. Vahelduse mõttes. Ikkagi laps on surnud, oma väike imik. Aga võib-olla ka mitte. See on ju Mara loomus, arvata, et maailm on tema jaoks tehtud. Mitte murduda ja häälekalt protesteerida. Ei olegi õige ja on ka võimatu, et nad Violaine'ga üksteisele lähedele jõuaksid ja sarnaselt  kannataksid. Olla sarnaselt väga tasased, kuid ikkagi läbilõikavalt karjuvad. Mara on ka oma valus üheselt mõistetavalt kõvahäälne.
Pille Jänese stiliseeritud keskaegsed kostüümid rõhutatult värvi erinevusega veelgi kahe õe erinevust.

Küll antakse Marale palju võimalusi muutuda...
Kui toimub müsteerium ja pidalitõbine Violaine äratab lapse ellu - või mis iganes seal tema koopas jõuluõhtul toimub (müsteerium on ju müsteerium), on lapsel Violaine'i sinised silmad Mara mustade asemel. Järjekordne proovilepanek, kas ta suudab leppida, oma egost loobuda. "Ma olen ju nii kange. Ma tahaksin teisiti, aga ei oska." See on hea vabandus, kõigile vigadele: ma olen ju nii tehtud. Mina pole süüdi. Nii et ta ei mõtlegi muutuda ja põrub alandlikkuse koolis. Aga hea Isa andestab, õde andestab ja tõenäoliselt ka abikaasa. Nii võiks küll üürikese elu siin suhteliselt hästi ära elada, aga kui juhtumisi tõesti on elu surmaks valmistumine...
Andestus ja leppimine.

Stsenograafia. See on hea. Ei sega, kui näitlejad on lavastatud ruumis tohutult liikuma. Miks nad peavad? Eriti Mara tormab ringi ja muudab asukohta nii tihti, et kõik kohad oleksid intensiivselt teda täis. Teine asi, mis mind häiris, kuigi see on täiesti formaalne ja sisuliselt midagi ei muuda ning pealegi nii tehaksegi ju, nii peabki tegema, aga ikkagi ei meeldi mulle, kui näitlejad teatraalselt publikusse mängivad. Et publik näeks tingimata otsevaates nägu, samas kui räägitakse eluliselt tähtsaid asju partneriga. Filmist rikutud inimese sündroom? Filmis teeb ju kaamera liikumis- ja eksponeerimistöö ära ja näitleja teeb oma tööd.
Kui detailidest rääkida ja audentsust taga nõuda, siis rekvisiidid oleks võinud kõik kulunumad ja väärikamad välja näha. Dekoratiivsus ja esemete puhtus Püha Katariina kiriku väärika vanaduse taustal mind häiris, kui mõtlen sellele, mida silm nägi. Tähenärimine, sest kujundina oli kõik väga õige ja omal kohal. Meeleolukalt laest rippuvad läbipaistvad linad, mida sai mobiilselt ja kerge vaevaga muuta argiseks toaks, pakaseliseks metsaks või müstiliseks koopaks.
Kõik on väga täpselt paigas ja läbimõeldud tervik. Meistritöö, ükskõik kust otsast vaadata.

Kommentaare ei ole: