reede, 26. november 2010

JÕULUSOOV.

Samal ajal kui Ester "esbrannadega" lasteaias "lõbusasti tantsis", neelas silmapõletikus Hubert kodus kogemata(?!) LEGO klotsi alla. Väike asjake küll, aga mure suur. Hubert nõudis kõva häälega kisades haiglasse viimist. Arvasin, et mõstlikum on oodata - ehk tuleb ise välja. Selle peale tormas ta kohe potile. Selgitasin, et nii ruttu need asjad ka ei käi ja väga võimalik, et me ei saagi kunagi teada, kas õnnetu klots tuli välja - kes see ikka potis sobrada tahab. Äkki jääb see hoopis pimesoolde näiteks kolmekümneks aastaks kinni ja kui ta ise kord issi on, opereeritakse valutav organ välja ning ta saab oma klotsi kätte. Kumbki variant ei tundunud poisikesele hea. Niikuinii on õudne, et klots tal kõhus on ja pealegi just praegu selgus, et tal on hädasti seda ehitustöödel vaja. Ahastus! Siiski lohutas kiri ja selles soov Jõuluvanale saada kingituseks hiigelsuur LEGO tuletõrjujate komplekt. Ehk sealt leiab mõne, mis võiks kaotsiläinut asendada.

teisipäev, 23. november 2010

TÕLGENDUS.

Hubert Estrile: "Loll!"
Ester: "Kes ütleb nime, see peab ise teisi kandma."

reede, 19. november 2010

MAARJA KUULUTAMINE. Theatrum.

Alandlikkuse kool.
Paul Claudel
Maarja kuulutamine
Tõlkija: Tõnu Õnnepalu
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
Kostüümid: Pille Jänes
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Helikujundus: Marius Peterson
Osades: Maria Peterson, Laura Peterson, Mare Peterson, Rain Simmul, Andri Luup, Lembit Peterson ja teised.



Meil siin tänapäeval pole kombeks olla alandlik. Vastupidi. Iga inimene on isiksus ja seega on tema omadused väärtuslikud oma erilisuses. Neid tuleb hinnata, kiita ja julgustada neid näitama. Alandlikkus pole voorus, kuna inimelu pole raisata. "Elame ju vaid üks kord!" olevat kõige populaarsem hüüdlause või moto tänapäeva noorte seas. Mida see tähendab? Kõige tegemist, mis pähe tuleb? Kõige saavutamist, mis pähe tuleb, hinnast küsimata?
Ja siis korraga näidatakse meile Theatrumis Paul Claudel'i Violaine'i, kes oma sõnakuulelikkuses ja leplikkuses mõjub paiguti kohtlasena. Uskumatu inimene. Inimese loomus on ju parandada, otsida uut ja paremat, mitte leppida sellega, mis on. Kuigi keskajal ei olnud üldine mentaliteet allumatus ja oma isiku rõhutamine, on ikkagi ülimalt tõenäoline, et inimene oma egost nii lihtsalt loobuda ei suuda. Violaine on haruldane inimtüüp, kes ei pea eluraskusi otsima, et siis tõestada oma tugevust ja võimekust neile vastuseismises. Temale kukuvad lihtsalt olemas olles raskused ise sülle ja ta talub neid õndsalt. Praegu hoitakse sellised vist hooldekodudes või elavad nad oma elu kuskil vaikses ja tähtsusetus kohas viletsalt ning leplikult kannatades. See ehk tundub minu poolt halvustava repliigina, aga ütlen seda inimesena, keda on õpetatud ennast hindama ja kes on orienteeritud eesmärgikindlalt edule. Sellisteks meid ju kasvatatakse. Violaine'i olemasolu on hoopistükis vastassuunda kalduv shokeeriv oma egost loobumise õppetund.
Kas Violaine andis endale aru, mis ta teeb, kui ta suudles pidalitõbist huultele?  "Jumal mõistab mind kaitsta" - ta on nõus kõigega, mis tuleb. Jumal kaitsebki, aga mitte nii nagu inimesed eeldaksid, et tüdruk ei jää haigeks ja kõik lõppeb õnnelikult kõrges vanaduses armastava perekonna keskel. Jumalal on omad jumalikud korraldused, mille loogikast vaesel inimesel pole lootustki aru saada. Kas ta otsis endale kannatusi nii nagu tema isa Anne, kes ühtäkki ei suutnud õnneliku elu taluda ja tundis sundlust alustada lõputuna näivat ohtlikku rännakut, kui talle enam ei piisanud märkamatust hingerännakust. Hing nõuab füüsilist kannatust.
Oh, nad on nii sarnased. Violaine ja Anne, Lembit Peterson ja Maria Peterson. Peenelt ja nüansirohkelt pidevas muutumises rolliteekonnas. Kuni nad on oma kannatused saanud ja see läbi puhastunud. Riigitunnetus, mis pole siit ilmast, on tajutav hääles ja füüsilise keha orgaanilisuses. Iseäranis Lembit Petersoni puhul, aga ka Maria juures. Kuigi tema on esimeses vaatuses võib-olla liiga hüplik. Kord siin, kord seal... Aga samas Violaine on ju sel hetkel noor, elust joobunud õnnelik tütarlaps. Ta ei peagi rahulikku väärikusega eeldatavale vaimsusele kohaselt laval liikuma.  
Aga veel kannatustest: kas neid on vaja ise otsida?
Kas alandlik sulane või ka märter saaks olla ka täiesti tavalist elu elades? Otsimata elamine ja kõige vastu võtmine, mis tuleb. Leppimine. Violaine on isast selles üle. Sama hästi oleks ta võinud leppida lihtsa pereeluga, kui Jumal oleks tahtnud ta terve hoida. Isa Anne jätab, õrnalt küll, aga siiski vastuvaidlemist sallimata, perekonna ja tavalise elu. Talle ei piisa enam lihtsast tänulikkusest, mida soovitab Ema. Aeg on kehv ja segane. Tema valdustel aga läheb lubamatult hästi. Jumala asemikud kuningas ja paavst pole tema meelest enam väärilised. Kuningas olla pisike poisike, kes ei paista rooheina vahelt välja. Charles VII? Sisuliselt sel pole muidugi mingit tähtsust, aga lihtsalt, et mõista miks üks keskaegne Isa peab järsku kõik maha jätma ja tormama enam-vähem kindlasse surma, et ehk õnnestub näha püha auku ihusilmaga, kus Kristuse rist kord olla torgatud. Mis asi see siis on, mis teda kannustab? Ta elas tõenäolislt kuskil Reimsi kandis umbes 1422, piirkond, mis kuulub tol hetkel inglastele. Charles VII on nooruke dofään. Et anda oma panus õige riigi tekkele ja et temas olev vaimsus ei kaoks, peab Isa minema palverännakule. See on see, milleni minu mõistmine ei ulatu. Selleni ei ulatu ka koduhoidev Mare Petersoni kujutatud Ema - üha muretsev ja pisut naljakalt hädaldav ning seetõttu ka groteskne tegelane. Aga ta suudab aktsepteerida ja talub alandlikult oma hea Isanda otsust. Nende kahe stseen on kerge, mänguline ja naljakas, hoolimata tõsistest teemadest.
Jacque Hury, Combernoni järgmine peremees on täiesti erinev Annest. Ta on rohmakas ja lihtne mees ning kui see erinevus esimese raksuga lärmakalt ja jõhkralt sisse murrab, siis taban end muretsemast, et kuidas selline mees küll lääni valitsemisega hakkama saab. Nii suur kontrast Anne ja Jacque vahel. Tubli Andri Luup, kiitus tuima armastaja ja lihtsa rehkendaja eest.
Mara. Kärtsuv ja paukuv naisterahvas, kes teab oma õigusi ja neid ka valjuhäälselt nõuab. Violaine'i vastand. Laura Peterson mängib selle hästi välja. Puhtalt mängitud. Just nimelt mängitud. Esimeses vaatuses on hea, et ta nii kontrastselt liikuvalt ja röökivalt esile tuleb. See on huvitav. Aga teises südantlõhestavas vaatuses võiks kärtsu ja mürtsu vähemaks võtta. Vahelduse mõttes. Ikkagi laps on surnud, oma väike imik. Aga võib-olla ka mitte. See on ju Mara loomus, arvata, et maailm on tema jaoks tehtud. Mitte murduda ja häälekalt protesteerida. Ei olegi õige ja on ka võimatu, et nad Violaine'ga üksteisele lähedele jõuaksid ja sarnaselt  kannataksid. Olla sarnaselt väga tasased, kuid ikkagi läbilõikavalt karjuvad. Mara on ka oma valus üheselt mõistetavalt kõvahäälne.
Pille Jänese stiliseeritud keskaegsed kostüümid rõhutatult värvi erinevusega veelgi kahe õe erinevust.

Küll antakse Marale palju võimalusi muutuda...
Kui toimub müsteerium ja pidalitõbine Violaine äratab lapse ellu - või mis iganes seal tema koopas jõuluõhtul toimub (müsteerium on ju müsteerium), on lapsel Violaine'i sinised silmad Mara mustade asemel. Järjekordne proovilepanek, kas ta suudab leppida, oma egost loobuda. "Ma olen ju nii kange. Ma tahaksin teisiti, aga ei oska." See on hea vabandus, kõigile vigadele: ma olen ju nii tehtud. Mina pole süüdi. Nii et ta ei mõtlegi muutuda ja põrub alandlikkuse koolis. Aga hea Isa andestab, õde andestab ja tõenäoliselt ka abikaasa. Nii võiks küll üürikese elu siin suhteliselt hästi ära elada, aga kui juhtumisi tõesti on elu surmaks valmistumine...
Andestus ja leppimine.

Stsenograafia. See on hea. Ei sega, kui näitlejad on lavastatud ruumis tohutult liikuma. Miks nad peavad? Eriti Mara tormab ringi ja muudab asukohta nii tihti, et kõik kohad oleksid intensiivselt teda täis. Teine asi, mis mind häiris, kuigi see on täiesti formaalne ja sisuliselt midagi ei muuda ning pealegi nii tehaksegi ju, nii peabki tegema, aga ikkagi ei meeldi mulle, kui näitlejad teatraalselt publikusse mängivad. Et publik näeks tingimata otsevaates nägu, samas kui räägitakse eluliselt tähtsaid asju partneriga. Filmist rikutud inimese sündroom? Filmis teeb ju kaamera liikumis- ja eksponeerimistöö ära ja näitleja teeb oma tööd.
Kui detailidest rääkida ja audentsust taga nõuda, siis rekvisiidid oleks võinud kõik kulunumad ja väärikamad välja näha. Dekoratiivsus ja esemete puhtus Püha Katariina kiriku väärika vanaduse taustal mind häiris, kui mõtlen sellele, mida silm nägi. Tähenärimine, sest kujundina oli kõik väga õige ja omal kohal. Meeleolukalt laest rippuvad läbipaistvad linad, mida sai mobiilselt ja kerge vaevaga muuta argiseks toaks, pakaseliseks metsaks või müstiliseks koopaks.
Kõik on väga täpselt paigas ja läbimõeldud tervik. Meistritöö, ükskõik kust otsast vaadata.

esmaspäev, 15. november 2010

NÄIDENDIVÕISTLUS.

Täna me Hubertiga judosse ei läinud. Hubert jäi hoopis õnnelikult Epuga koju mängima ja mina läksin Teatriliidu majja Uuel tänaval. Parema meelega oleksin läinud ikkagi trenni, sest "issand, kuidas ma võõrastan inimesi. Eriti võõraid". Aga uudishimulik olen. Kiituselootus ajab samuti tegutsema. Ja lubatud ju oli, kutsutud oli...Nädal tagasi.
Terve nädal ootasin, et kohe helistatakse ja selgub, et on eksitus ja vabandage väga. Sest. Sest ma ju tean, mis ma kirjutasin. Hea küll idee - mulle meeldib siiani, aga teostust ja väljendust peaks ikka kõvasti kõpitsema. Et mis ma tast siis üldse võistlema saatsin? Otsustasin nii, enne kui näidend valmis sai. Raske on ümber otsustada ja oludele vastavalt tegutseda. Ju siis ülejäänud 42 näidendit olid kehvemad ja kedagi pidi ju valima.
Üks oli olnud 2 vaatuseline näidend ühel leheküljel koera ja kassiga. Zhürii olla lugedes aru saanud, et kirjutajaid on väga erinevaid olnud. Mõned puhta lapsed, aga mõned päris eakad. Ilmselt pidas Doris Kareva silmas meid Anuga. Teised viis väljavalitud olid meist kõik vähemalt kümme aastat nooremad. Esime koha saajad kaasa arvatud.
Päris-päris võitjateks osutusid Drakadeemia kasvandikud - ju siis on väärt asutus Siret Pajuga eesotsas. Vahvad noored inimesed, kelle sekka mind võtta ei tahetud. (Üritasin sinna sobituda sel aastal, aga ei.)
Ja kuigi vääramatult on minus süvenenud veendumus, et maailmas on liiga palju inimesi ning osadel neist pole kindlasti mõtet olemas olla, siis samavõrd on ka kasvanud kahtlus kumbade hulka mina kuulun. Masohhistlik depressiivsus, või mis. Sellisena pole ime, et mind ei aktsepteerita elurõõmsates ühingutes ei aktsepteerita. See selleks.
VÕITJAD.
Võidutöid kommenteerida ei oska, pole neid veel lugenud. Igal juhul noortenäidendite tipp lavastatakse Ugalas. Kõik tekstikatkendid, mida noored näitlejad ette kandsid, muutusid elavteks ja täiesti lavastatavateks. Tegelikult oleks, mis tahes tekst lavastatav ja huvitav lühiajaliselt, kui näitleja on piisavalt motiveeritud.
Positiivne sündmus igal juhul.
Sõitsin täna bussiga ja nägin kuidas üks vana naine jäi kotti pidi ukse vahele. Midagi hullu ei juhtunud - ühistransport on ju reisisaatjatega varustatud. Kõik lõppes hästi. Naine istus minu kõrvale ja usaldas mulle, et kahtlustab teatud grupeeringut inimesi, kes teda varitsevad ja uste vahele tahavad jätta. Eks ma ise ju näinud, mis just juhtus. Tõestatud fakt ehk saad seda, mida usud ja endale sisendad. Mul oleks vaja kiiremas korras ports enesekindlust hankida või teise võimalusena vabaneda edevusest. Enne kui mind ka bussiuste vahele jätma hakatakse.

pühapäev, 14. november 2010

NÄE, LIND!

... hüüdis Ester, kui Russalkast mööda sõitsime.

reede, 5. november 2010

MIDAGI POSITIIVSET. EHK ON TEGEMIST IKKAGI EKSITUSEGA...

"Congratulations! Your film "Oranus" won the award for the best short film, in the category animation at the LUFF 2010."

neljapäev, 4. november 2010

ON VILETS JA JÄRJEST VILETSAMAKS LÄHEB.

Kaua võib kuulda fraasi: "Kahjuks ei osutunud jne..."

Lõpuni välja. Lõpuks peab ikka valitama. Päris lõpus vähemalt.
Ps. Täiesti mõistetamatu, kuidas ma nii jõledaks ja vastuvõetamatuks friigiks olen moondunud...
Mis seals ikka: minge ise ka perse.

teisipäev, 2. november 2010

THE ORPHAN.

Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile
(Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavadpidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas  tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud,leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha.
keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.
”Orb” on verdtarretav õudusfilm, mille süzhees on oma roll ka… Eestil! Osades Vera Farmiga 
(”Kahe tule vahel”), Peter Sarsgaard (”Lennuplaan”), Isabelle Fuhrman (”Ghost Whisperer”),CCH Pounder (”Räpane Mackey”), Jimmy Bennett (”Star Trek”), Karel Roden (”Hellboy”) jt.Lavastas Jaume Collet-Serra (”Vahakujude muuseum”).


Kui ootame õudusfilmilt, et keegi esmapilgul eriliselt armas ja leebe episood episoodi järel "ootamatult" ikka üha enam eemaletõukavamaks muutuks, olles lõpuks nii ähvardavalt, õudsalt vägivaldne, et kargab nurga tagant kallale, siis on just see film, mida vaadata. Nii see tavaliselt kuratlike lastega filmides läheb. Täpselt õiges kohas tekivad hirmuvärinad ja süda hakkab kõvasti peksma, kui haavatavaid ohvrid rünnatakse. Üks või kaks head hinge kaovad igaveseks meie seast, aga kõige süütumad, kõige paremad pääsevad läbi suurte katsumuste õnnelikult. See on lihtsalt õudne! Lihtsalt õudne, kui etteaimatav ja läbinähtav võib üks film olla! Kuigi ilus ja kütkestav vaadata. Isabelle Fuhrman (Esther) eelkõige.
Muidugi ei aima ma, et andekas ja armas laps osutub hullumeelseks 32-aastaseks Baumanni sündroomiga (kas tema on ainus selle sündroomiga isik maailmas?) maniakiks, kes Eesti psühhiaatriakliinikust on suutnud põgeneda. Jüri Saarma on siis ülemaailmselt tuntud või kuidas selline Saarna instituut filmi tekkis? Ja miks just Eesti? Miks mitte näiteks Serbia?  Mujal hirmsas Ida-Euroopa riigis siis pole leida mõnda tuntud nime, mida pisut muudetuna suurema usutavuse huvides, kuid äratuntavalt, saaks filmis kasutada? Peaaegu teaduslik, peaaegu võimalik.

Hingelt värdjas, aga ihult kunstiliselt liialdatud ideaalse lapse kehaga 30-aastane naine. On siis selline kulumatuse sündroom usutav. Ja kui ongi, siis miks ainult hambad kuluvad, aga muu keha jääb puutamata?
Tegelikult ma ootan ju küll õudusfilmilt ootamatuid selja tagant hiilimisi ja jõhkralt surnuks pussitamisi. Midagi hirmsat, mida päris elus kogeda ning näha ei tahaks. Ootan, ootan. See on minu probleem, kui eelistan kõike seda hirmu peenemalt ja nüansirikkamalt. Eks ma võiksin ju valida siis õigeid filme, kus tavaelu keeratakse kummuli küll, aga nii, et ei saa arugi, et ühtäkki on kõik harjunud rütmist väljas täiesti argisel moel. Maitse asi. Või mingi dokumentaalfilm - õudse reaalsuse paljastaja. Igaühele oma! Või... võta, mis parasjagu on ja mõtle sellest nii nagu soovid. Mugandada nagu ka filmistsenaristid endale lubanud on. Kohanduda hirmsa viirusliku nakkusega.

Näide Ida-Euroopa igate pidi hooletusse jäetud 30-aastastest naistest.
Esther on nagu viirus, mis järsku ühele perekonnale kallale tuleb ja asub tasapisi hävitama. Kurjusest vaevatud ebardi eesmärk on hävitada peaagu õnnelik ja toimiv perekond. Võiks ju tapmata ringi nahistada, leida endale sobivalt rahuldav mees või ka mitu. Paraku pole võimalik - esiteks segab õnnetu lapsepõlv jubedas lastekodus, teiseks ei pruugi sellise puudega hästi ära elatuda. Töö kasulapsena on lihtsam, kuigi eneseteostus (Esther on andekas maalija ning pianist) ja naiseelu on muidugi raskendatud. Kogu talle stenaariumijärgselt määratud nutikuse juures Esther seda ei mõista. Vabandatav psühhopaadiks olemisega. Ta on puhta ogar. Mõttetult ogar. Normaalsele inimesele mõistetamatu eesmärgiga konstrueeritud asjandus. Nagu viiruski.  
Olen mõelnud, mis võiks olla viiruse lõppeesmärk. Ta ei ole ju elusolend, et tema eesmärk võiks olla sigimine.
Olen kuulnud, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid liigis on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Äkki ongi kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks.
Kes siis on need paljud? Kes iganes meie seast. Tavalised head inimesed tavlistest perekondadest. Inimesed, kes vaataks isegi fiktsiooni nimega "Orb" või midagi selle sarnast (neid tuleb ju iga natukese ajatagant) telekast või kinos. Nemad on nakatunud ja süsteemis sees, vajades üha enam ja enam sääraseid "ohutuid" filme, kuni lõpuks...
Mina ei tea ju programmi lõppeesmärki ja kas seda üldse ongi. Vandenõuteooria vaimust kantud fantaasia lihtsalt.