laupäev, 18. september 2010

"MEHED LUMES." Von Krahli Teatris.

Lavastus "MEHED LUMES" valmis Peter Freuchen' i jutustuse "Olavi lugu" ainetel.
See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte -
millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja
sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest. Me ei näe kahte skauti püünisesse jäänud metsloomi
päästmas ning ühe seiklusrikka suvega täiskasvanuks saamas.
Me näeme kõigest üht kortsus fotot, millel on porine saapajälg. Pildil seisavad kaks noort meest põlvini lumes. Ühel on seljas
T-särk ja teine on mässinud ümber keha oma ebaloomulikult pika habeme. Neil on külm. Nägusid me ei näe, sest meeste pead on fotolt välja rebitud.
Selline oligi meie beat-generation. Üleöö vanaks saanud noored seismas vaikides kahe põlvkonna triumfide vahel. Polnud enam varemeid,
millele ehitada. Polnud veel kindluseid, mida hävitada. Nad olid liiga noored, et tunda vanade tegijate üleolevat ükskõiksust. Liiga küpsed,
et pritsida noorte vihaste püsside jultunud ignorantsi. Oli löödud põlvkond, kes hakkas juba uskuma, et tema missiooniks siin maailmas on
olla kõigest pealtvaataja, mitte osaleja. Olla see, kes ei tõstnud kunagi oma pead rinnalt nagu teisedki.
Kuni ühel päeval kerkisid rinnalelangetatud peade liikumatu mere kohale kaks hiiglaslikku kosmoselaeva...
Need olid Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve rinnalt tõstetud pead.
Nende silmad vaatasid pilkumata otse päikesesse.
Kontseptsioon ja näitlemine: Mart Koldits ja Kristjan Sarv






















Eks ole, milline täpselt ajastatud etendus minu jaoks. Arvustusi ja tegijate juttu lugedes, olla etendus 30-aastaste kriisist.
„See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest”. Niisiis mitte millestki sellisest, mida võiks eeldada, kui minnakse polaaruuringutele (väidetavalt on lähtutud polaaruurija Peter Freuchen'i tekstist). Aga mina nägin küll ka sõprust, sõltumist ja mängu. Aga võib-olla tänu sellele deklaratsioonile mitte ainult! Sissejuhatava tekstiga anti ühes juhend, kuidas vaadata ning soovitust tingimata välisest kestast edasi mõtelda.
Kolmekümnendates inimene, kes ei suuda uskuda, et nüüd ongi kõik. Valikud on tehtud ja tuleb lõpuni käia sama rada pidi, sest ikka veel ju ollakse noor. Ehkki kirurgiks siiski enam vist ei jõua õppida, aga mugavast soojast sätitusest saab välja küll. Sukeldumaks uude hirmutavasse, kõledasse maailma. Selline ära tundmine võib ootamatult tugeva ja külmast kange jõuga korraga kaela sadada kasvõi külmkapist. Punni sellele vastu nagu jaksad - mõte on peas ja muutused ootavad.
Nii tulebki panna oma püramiid püsti ja katsuda kinni püüda midagi uut ning õiget enda jaoks. Õige kätte saamine pole muidugi lihtne ülesanne: lükkad küll lootusrikkalt antenni, mis on jäme kui plastmassist toru tundmatusse heledasse valgusesse, aga tulemuseks võib olla sahmakas vett kraesse. Aga ka mõni helge hetk, mis paneb unistama ja mängima. Publikule näidatakse otseülekannet ilusast lauamängust. Valgest paberist välja lõigatud nukkudega. Igal ühel omad käigud. Aga liivakell tilgub liiva ning rahu pole kauaks. (Ah, ma lihtsalt pean ära mainima: liivakell on küll, aga see on puhtalt dekoratiivne ja märgilise tähendusega. Tähtsusetu remark, muiugi. Kujundina toimib.)
Üks viib teiseni ja vana probleem on tagasi. Suur ja tundmatu või siis terve saalitäis tundmatuid. Mis on õige ja millega võrdub X? Mänguline ja põnev interaktiivne lahendus, mis meenutas mullusügisel Eestisse sattunud Heiner Goebbelsi „Eraritjaritjaka” vaatemängu. (Äkki on interaktiivsus mujal maailmas täiesti tavaline, aga ma pole maailma teatriga - tegelikult ka mitte Eesti asjadega - kahjuks kursis?) Et siis üks näitlejaist, Koldits(?) jagas kõikidele tulnuka maskid. Siis kadusid mõlemad koridori X-ga otsima. Temaga võitlema. Kaamera õlal, meie, publiku pilk selle taga. Pilt jooksis saali seinal ja sinna tuli ka käskiv kiri: maskid pähe! Siis oli juba selge, et näeme saalitäit tulnukaid. Aga tegelikult on kõhe ja mahajäetud tunne niigi, kui näitleja lahkub saalist ning publik jääb omapäi. Minuga on nüüdseks juhtunud nii kaks ( Eraritjaritjaka ja käesolev) korda. Huvitav, mitu korda ma jaksan veel selle peale ehmuda, üllatuda?
Aga muidugi nad tulevad tagasi, mööda siksakilist varem valmisveetud punast nööri mööda tagasi endasse.
Õudne küll, aga punane joon lahenduseni ei vii ja lahendamata asjad kappi ei mahu. Uudsed mõtted ei anna rahu. Võib kahetsema hakata, et "vanas eas" veel midagi täiesti uut sai tekitama hakatud, aga mis seals ikka - mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldis nii väga, kuidas Kristjan Sarv surnut mängis. Minu jaoks märkis see pöördumatut sammu muutuste suunas. Talumatut vajadust, mida tagasi ei saa võtta. Kui mul oleks mingi isiklik näitlejate edetabel, siis selle episoodilise rolliga tõuseks ta seal kindlasti esikohale. Raudselt jäigana.
Nagu üldse etendus tervikuna. Ootamatult saavutas see isiklikus olematus arvestuses väga kõrge koha. Algul, kui taipasin, et nad ei mõtlegi rääkima hakata. Vähe sellest, nad ei kavatse ka nägu näidata ning olla poolteist tundi pakitult paksudes suusaülikondades. Aga peab jällegi Sarve kiitma, sest tema pilku õnnestus suurest pakitusest hoolimata mitu korda tabada. Niisiis võib mask terve etenduse vältel olla intensiivne ja vägagi mõjuv vahend, kui seda oskuslikult kasutada. Aga algul oli pettumus ja mure, et kuidas ma küll jõuan... kole kitsas oli istuda ka külg külje kõrval teistega. Mis tegelikult mõjus ka omamoodi kujundina. Neid kolmekümneseid, ikka veel oma otsivaid, on ju ka kole palju. Võitlus kestab. Olgu tulemus, mis tahes.
Ja õnneks tuleb ikkagi kevad. Isegi siis, kui sa ise kindlalt sügise ja jäise talve poole astud.

Kommentaare ei ole: