kolmapäev, 15. september 2010

KADUNUD ÕNN.

Minu arutu õnn ja vedamine kadus ära juba õige mitu aastat tagasi. Aga ma pole siiani sellega harjunud. Seetõttu on kole raske leppida, kui ebaõnnestumisi tuleb mitu-mitu korda järjest. Eriti veel "aines", mida siiani pidasin enda tugevaimaks küljeks. Lühidalt. Identiteedis on hirmus mõra ja kõige õigem tundub ülejäänud elu voodis teki all veeta. Mulle määratud õnne kogus on ära kulutatud ja piisavalt jõudu, aga võib-olla ka võimeid, pole, et sellist korvamatut kahju ja häda suure töö ning tahtejõuga asendada.
Kole aasta see kahetuhande kümnes. On juhtunud palju halba, nii minust sõltumatutes kui sõltuvates asjades. Ja veel on teda järgi 107 päeva. Jõle!

Kommentaare ei ole: